Kus ma siis lõpuks ikkagi sünnitan?

Helistasin oma arstile ja homme saan saatekirja kätte, et sel nädalal ära sünnitada. Ma olin nii kindel Võrru minekus, aga otsustasin eile raske südamega viimasel hetkel siiski Tartu kasuks. Võru kasuks rääkis selle lähedus ja see, et perepalati saab suhteliselt kindlalt, aga rasedusdiabeet, kõrge vererõhk, suur laps, suure tõenäosusega keiser (või ka esilekutsumine, Põlva arst saab ainult saatekirja anda) panid mu ümber mõtlema. Arutasin samuti Hendrikuga seda ja tema pooldas ka Tartut pigem. Minu süda ütles Võru, aga mõistus Tartu – kuulasin sel korral viimast. Ma ise olen häid lugusid Võrust pigem kuulnud, aga ma googeldasin ja siis hakkasin kahtlema. Mõned Võrus  ja isegi Tartus elavad inimesed käivad Põlvas hoopiski sünnitamas (et oleks võimalik peretuba saada ja poleks liinitöö Tartu naiste jaoks ja Võru naiste jaoks see, et Põlva olevat parem), sest sellel haiglal siin on millegipärast parem maine kui Võru omal (no nüüd juba käisid, sest Põlvas ei saa hetkel sünnitada). Kui oleks tavaolukord, siis oleksin kindlasti Võru valinud. Ja ma üldse ei kahtle Võru arstide pädevuses, aga ehk minu olukorra puhul on Tartu tõesti hetkel parem variant.

Kui peretuba ei saa Tartus, siis ei saa. Hendrik ei saa haiglas öösel nagunii enne lapse sündi olla (kui just plaaniline keiser pole, mis mitu päeva aega ei võta ja peretoa kohe imekombel pärast seda saama peaks), aga mul on Tartus ka sugulased, kelle juures ta vajadusel saaks ööbida (samuti siis, kui peretuba ka hiljem ei peaks saama). Ja Tartu kasuks rääkis lõpuks ka see, et mu perekond elab seal – sest kes teab, kaua ma haiglas olema pean. Ehk ei pea üldse kaua, aga ette ju ei tea. Ma ise nii arvestasin Põlvas sünnitamise võimalusega ja see uudis, mis juuli lõpupoole tuli, et üldse ei saagi siin sünnitada, tegi mu üpris kurvaks. Ja selle tõttu tundus Võru alguses parem variant – ka väiksem, privaatsem, peretoa saab suurema tõenäosusega jne. Aga kui kõik asjad uuesti üle vaadata, siis targem variant on praeguse olukorra puhul siiski Tartu.

Et kui arst minult täna telefonis küsis, et kuhu saatekiri teha, siis ma vastasin, et Tartusse. Saan selle homme varakult kätte, aga mulle öeldi telefonis, et saame ise valida päeva, mil me Tartusse läheme (selle nädala jooksul siis ikka). Et homme me veel ei lähe, käime Perekooli loengus ära. Kolmapäeval või neljapäeval siis.

Mis tähendab seda, et nädala lõpus on mul ilmselt juba beebi käes! Viimased päevad veel kahekesi ja siis oleme juba kolmekesi 🙂 Kuidas see aeg nii kiiresti läks? 😀

P.S: Eile said mu karvad ka sealt alt puhtaks aetud – mu kallis abikaasa tegi selle töö ära, sest ma ise ei näe ju mitte midagi suure kõhu tõttu  😀 Nii sile pole ammu olnud – viimati vist aprillis 😀

Edit: Ma ise pooldan keisrit ja kavatsen sellest teada anda ka Tartu arstidele. See muidugi ei tähenda, et nii ka läheb, sest mina seda ei otsusta, aga oma arvamuse võin ikka välja öelda.

Just vastasin eelmise postituse all ühele kommentaarile ka, mille nüüd siia kopeerin:

Ei mõtlegi end teiste juttudest mõjutada lasta. Ma ise pooldan samuti keisrit ja kavatsen seda ka Tartus mainida. Just kirjutasin postituse sellest, et otsustasin viimasel hetkel siiski Tartus sünnitamise kasuks. Põlva arstilt saan homme saatekirja Tartusse, aga nemad ei saa otsustada, kas tuleb keiser või esilekutsumine, sest sünnitus toimub seal. No ma homme saan ehk mainida, et nad paneksid sinna saatekirjale lisainfo, et võimalusel keiser, aga ma ei tea, kas nad saavad seda teha. Ilmselt siiski mitte. Mainin Tartus ka seda, mida ultraheliarst Põlvas ütles, et beebi on mõõtmetelt üldiselt väga suur – pea, õlad, rindkere, käed, jalad jne, mitte lihtsalt pea pole natuke suurem nagu osadel beebidel – et viimase variandi puhul on veel kuidagi kergem ise sünnitada, aga minu lapse puhul mitte. Tartu on mulle alati keisrit maininud, kui ma seal veel arvel olin – öeldes, et kui laps tuleb üle 4500 grammi, siis ilmselt tuleks keiser. Et selles mõttes ehk kuulavad ka, aga samad arstid ilmselt sünnitust vastu ei võta, kes mul seal enne Põlvasse asjade ümbertõstmist olid.

 

 

Mu beebi on praegu juba 4463 grammi!

Mul oli täna siis see lisaultraheli, mis rasedusdiabeetikutele tehakse. Ma olen endiselt suhteliselt šokis… Kõik on korras, aga beebi on juba praegu 4463 grammi (eksimisvõimalus on +/- 670 grammi, nii ütles mulle ultraheliarst ja see on märgitud ka ultrahelipildile, mis ma kaasa sain, aga kui ka ultraheli eksiks niipidi, et laps kaaluks vähem, siis suur on ta nagunii… ja kui see veel teistpidi eksib, siis on 5 kg reaalsus)!

Ehk siis ma pean kohe esmaspäeval oma arstile helistama ja saan saatekirja ilmselt juba järgmiseks nädalaks Võrru. Muidu oleks mul arstivisiit alles reedel ehk 09.augustil (eelmine oli 01.augustil, aga siis ultraheli polnud, vaadati ainult südamelööke ja katsuti, et kas on peaseisus nagu peab – jah, on). Kuna Põlvas sünnitada ei saa, saaksin saatekirja Võrru, kus siis otsustatakse, kas esilekutsumine või keiser. Ultraheliarst ütles, et tema pooldaks keisrit, sest muidu võivad beebi õlad kinni jääda sünnitegevuse käigus… Aga nemad ei saa lõplikku otsust teha, sest ma sünnitan Võrus.

Esmaspäeval helistan kohe oma arstile ja eks siis näis, mis mulle öeldakse. Ilmselt nädala aja pärast samal ajal võib beebi juba käes olla. Tahtsime Hendrikuga 06.augustil Võrru Perekooli loengusse minna, aga enam ei tea, kas sinna ka jõuab, sest võib-olla saan saatekirja juba sünnituseks. Eks näis.

Muidu oli beebiga kõik korras, aga kuna ta on nii suur, siis tuleb kindlasti enne tähtaega tegutseda. Hetkel Hendrik paneb beebivoodit kokku ja mina hakkan varsti haiglakotti pakkima. Mida teie sinna üldse panite? Ma olen erinevatest blogidest lugenud, mida sinna vaja on, pean need veel üle vaatama. Täna sõitsime Hendrikuga vaatama, kus see Võru haigla üldse asub – et siis teaks. Sest kuigi saatekirjaga kiirustamist pole, siis vbl selle paari päeva jooksul hakkab ise midagi pihta. Ei või iial teada. Eks natuke ärevust tekitab see olukord, aga nii lihtsalt on.

Ma lõpuks sain Põlva raamatukogust selle “Loomuliku sünnituse teejuhi”, mida paljud naised soovitavad rasedatel lugeda. Ma pole veel lugema hakanud, aga kohe hakkan. Kusjuures see naine, kelle käes see pikalt oli, pikendas seda ega toonudki seda tagasi, ilmselt on ka rase ja joonib olulisi asju alla 😀 Aga see raamat telliti Krootuselt, kus see oli olemas ja nii ma selle saingi. Käisin mitu korda küsimas seda, aga ikka polnud see tagasi tulnud – ehk siis nad pakkusid mulle, et tellivad mujalt harukogust selle. Põlva raamatukoguhoidja saatis meili, kui see Krootuselt siia kohale jõudis. Nad on üldse siin nii toredad ja sõbralikud – meenutavad seda raamatukoguhoidjat, kes kunagi Tammelinna harukogus Tartus oli! Ma elasin siis Riia tänaval ja raamatukogu asus ka üle tee – ehk siis käisin seal väga tihti. Too naine õpetas mind kuduma ka, viiendas klassis sain salli kahe ja kogu käsitöö veerandihinne tuli samuti kahjuks puudulik, sest lasin ema sõbrannal selle ära kududa, aga kui õps tahtis, et ma tema nähes kooksin, siis jooksid kõik silmused maha. Ehk siis oli kohe aru saada, et ma olen lasknud kellelgi teisel selle ära kududa. Aasta hiljem sain sokid juba viie ja kogu käsitöö veerandihinne oli ka viis, sest see raamatukoguhoidja viitsis mulle kudumist õpetada. Neid sokke ma kandsin kuni 12.klassini – parandasin neid täiega, sest ikkagi enda kootud ju – lihtsalt mul oli vaja kedagi, kes mind õpetaks. Seitsmendas klassis sain kindad ka viie juba!

Vot sellised lood siis hetkel. Kas kellelgi teist on ka esimene laps olnud üle 4500 grammi või lausa ligemale/ üle 5 kg? Kuidas sünnituse üle elasite? Või otsustasid arstid keisri kasuks? Rääkige oma kogemustest. Eks ma aimasin, et mul enne tähtaega ilmselt laps sünnib, aga eeldasin, et ehk paar päeva varasemaks saan saatekirja, aga nüüd juhtub see ilmselt juba järgmisel nädalal. Esmaspäeval olen juba targem!