Ikka veel ühes tükis!

Arvake ära, kes on endiselt ühes tükis? 😀 Eks ikka mina. Ma olengi hetkel haiglas, Hendrik läks just mu õe perekonna juurde, kus ta ööbib, sest sünnituseelses palatis ei saa mees pärast kella 19.00 nagunii olla. Mis värk siis ka hetkel toimub?

Tulime hommikul kell 08.00 Tartusse ja siis hakkas üks pikk trall pihta – ootamine, KTG, ootamine, ultraheli, ootamine, uus KTG jne. Siin mõõdeti mu beebi kaaluks 4190 grammi ja otsustati ikkagi esilekutsumise kasuks kõigepealt. Kuna mul oli 1.5 cm avatust, siis paigaldati mulle emakakaela balloon, mis teoreetiliselt peaks sünnituse kiiremini esile kutsuma kui näiteks pulber. Pulbriga alustatakse nende puhul, kellel avatust üldse pole. Hetkel mul mingid üliõrnad valud on, aga isegi päevade ajal on hullemad – seega midagi ei toimu veel. Öeldi ka, et ilmselt enne homset ei hakka midagi toimuma, kui praegu kõik nii rahulik on. Homme hommikul võetakse balloon välja ja eks siis näis, kas pannakse uus või proovitakse mingit muud varianti veel.

Selle ballooni paigaldamisega oli ka omaette ooper – kaks korda see arstidel ei õnnestunud, proovisid veel kolmandat korda ja kui poleks siis ka õnnestunud, siis oleksin pulbri saanud kõigepealt. Mul endal tahtis pilt taskusse minna, kui seda paigaldati, anti nuuskpiiritust isegi igaks juhuks. Õnneks siiski seda vaja ei läinud, sest pilt ei läinud taskusse.

Muidu on siin tore, aga sünnitajaid on tõesti palju! Jagan sünnituseelset tuba ühe naisega, kellel tuleb kolmas laps, samuti ballooniga esilekutsumine, tal on natuke rohkem valusid, aga ka suhteliselt vaikne. Hästi tore vene naine on, rääkis oma eelmistest sünnituskogemustest (lapsed on vanuses 16 ja 8). Et oskab eesti keelt ka väga normaalselt ja saame suhelda.

Nii et jah – siin võib veel aega minna 😀 Pulbri kohta öeldi, et siis on esmasünnitajatel tavaline, et läheb vähemalt 2-3 päeva, ballooniga tavaliselt  hiljemalt teise päeva lõpuks sünnitatakse ära. Eks näis siis 🙂 Selle ballooni teised osad pandi kleeplindiga reie külge kinni, aga liikumist see õnneks üldse ei sega.

Kas ma olen nukker, et keisrit ei saanud? Hetkel mitte, sest valusid veel suurt pole, ma sellele oskan siis vastata, kui beebi lõpuks käes on 😀 Nad ütlesid, et kui neil oleks ultrahelis beebi üle 4500 grammi näidanud, siis oleks plaaniline keiser olnud esmavalik.

Muidu on siin suhteliselt tore, aga arstidel ja ämmaemandatel on väga kiire, hetkel on kõik perepalatid ka täis, aga ma ei usu, et mul enne homset midagi toimuma hakkab, vbl siis on teine olukord. Tean seda, et sünnitama minnes tuleb kohe mainida, et tahaks perepalatit. Õnneks on palatikaaslane ka väga tore naine, kellel kolmas laps tulekul ja kes on mulle rääkinud, et mis võib pärast sünnitust toimuda jne. Tal on ka esimene esilekutsumine, teised on loomulikul teel sündinud lapsed olnud.

Eilne öö oli mul suhteliselt hull – kõrvetised olid nii ägedad, et pidin tund aega öösel kodus üleval passima, sest pikali olles olid need eriti hullud. Et ma polnud hommikuks end välja puhanud, aga õnneks siin saan seda nüüd teha 🙂

Vot sellised lood siis hetkel! Eks homme oleme jälle targemad 🙂

244 thoughts on “Ikka veel ühes tükis!

  1. Ma ei saa aru kuidas üks ultraheli näitab 4500 ja teine 4100 (noh, ümardatult), kuidas saab nii suur vahe olla erinevates kohtades mõõtmistel? Keda sa julged usaldada siis üldse?

    • Ega ei teagi 😀 Aga Põlvas mainiti, et eksimine võib olla lausa kuni 690 grammi. Vbl nad siis eksisidki selles vahemikus. Või eksib Tartu. Ma ka ei tea, aga Tartu usaldab oma masinaid ja selle järgi arvestatakse hetkel.

  2. Kas sa tunned veits pettunult ka end, et kutsutakse esile, mitte ei tehta keiser kohe? Kuidas emotsionaalselt end valmistanud ette oled? (loodan, et pole kohatud küsimused) 🙂

    • Hetkel pettunud pole, sest valusid ka suurt pole. Ei ole ka emotsionaalselt valmistunud, sest ma leian, et sünnituseks ei saa niimoodi ette valmistada. Eriti veel esimese lapse puhul. Ma ei tea, mida oodata – seega igasugused mõtted sel teemal, et oleks nii ja teeks naa on minu meelest suht mõttetud. Läheb ikka omasoodu see asi. Ehk siis jah – selles mõttes olen ma mõne inimese meelest mütsiga lööma tulnud. Ma olen mõelnud küll, et kui on nii või kui on naa, aga need on sellised korraks pähe karanud asjad ainult. Et mingit plaani ma küll endale konkreetselt teinud pole, sest ma ei usu sellesse. Enda puhul vähemalt mitte. Ja selle tõttu mulle ilmselt ka raamat “Loomuliku sünnituse teejuht” suurt ei istunud…

      Hetkel ma ei karda ka midagi. Veel 😀 Kodus esilekutsumist ette kujutades oleks ma juba praegu pisarates olnud. Et see asi on küll erinev tõesti.

  3. Mulle öeldi, et eksimine +-300 grammi. Ja UH järgi (päev enne sünnitust) oli laps u 3500g, öeldi veel, et päris väike. Tegelt oli u 2600 g :D. Päris suur vahe. Aga ju siis enamjaolt näitab ikka enam-vähem õigesti, kui seda ultraheli nii igapäevaselt mõõtmisteks kasutatakse. Ju see kasu on ikka suurem kui kahju.

  4. Ürita võimalikult palju magada ja nendele esialgsetele valudele mitte tähelepanu pöörata. Kui ühel hetkel intensiivsemaks läheb ja pressideni jõuad on jõudu vaja. Edu!

    • Aitäh! Varsti tuttu ära tõesti, hetkel midagi ei toimu. Palatikaaslasel midagi juba nagu on, aga tal kolmas sünnitus ka – ma usun, et ta saab kiiremini lapse kätte kui mina.

  5. Ja no ma ei imestaks kui sellest 4100 tuleks veel omakorda -690g ja saad poisipõnne 3400-3500

    • Tean,et öösel oli valves dr.Margit Klaassen.Ta nii hea arst ja üldse armas inimene.Ma mõlemad lapsed sõitsin Tartusse sünnitama,kuigi siis veel Valga sünnitusosakond toimis ja sinna oleks vaid 18 km olnud (Tartu 120 km).Mulle väga Tartus meeldis ja jäin kõigega rahule. Muidu olen ka Tartust pärit,aga see selleks. See tunne,kui laps on sündinud: pole midagi võimsamat! Kahju,et meil mehega vanus enam lapsi ei luba.Väiksem poiss sai eile just 7 ja läheb septembris kooli.Aeg lendab! Sulle ja su mehele palju toredaid ühiseid aastaid ja kulgegu teie tee ikka paralleelselt.Väikesed käänakud elus tulevad vaid kasuks; peamine,et finišipunkt mõlemil sama oleks.Kui tuleb ette ka tülisid ja nagistamist,siis õhtu leidku teid voodist ikka kõhud,mitte seljad vastakuti!

      • Jaa, siiani on haiglas kõik arstid ja ämmaemandad toredad olnud. Söögitädi oli natuke tõreda olemisega, aga noh – mis seal ikka siis.

        Ja see soovitus, mis sa andsid, on väga õige! Just nii üritamegi käituda Hendrikuga 🙂

  6. Kui sa praegu ei maga, siis pärast kahetsed, usu. Kui paljud emad seda väitnud on, eriti esilekutsumise puhul, kus tõesti võib väga kaua aega minna. Varsti läheb seda jõudu vaja.
    Iseasi muidugi kui lihtne see on kui kõrval kellelgi valud tuure üles võtavad ja endal kindlasti ka ootusärevus…

  7. Minul oli pulbriga esilekutsumine ja esimene laps. Ja pulbri saamisest kuni lapse sündimiseni läks 24 tundi. Maga nii kaua kui jaksad!!! Olen ka diabeetik ja Kirss ütles, kuna diabeetikute lapsed algselt töntsamad just kõhu juurest, siis võimalik et pannakse enam mööda. Tehti ka enne esilekutsumist viimane uh ja järgmise hommikuga kui laps käes oli pisike 500g raskem.

    • Pulbriga on 24 tundi vist isegi kiiresti. Et võib mitu päeva tavaliselt minna. Homme ehk saab tilka, nii ma olen aru saanud, see pidavat kiiremini mõjuma kui balloon. Eks näis, mis siis avatus ka muidugi teeb. Vbl polegi tilka vaja. Kui avatus on 3 cm, siis lõigatakse vist veed ka lahti juba. Et siis võib ise asi toimuma hakata. Aga jällegi – ei pruugi muidugi.

      • Väga põnev, kas laps juba käes? Loodan, et sul see balloon üksi mõjub juba (avatus annab lootust), kuna iga lisasekkumine suurendab riski erakorraliseks keisriks. See on seesama, et tekitavad ise tulekahju ja pärast taovad endale rinnale, et kustutasid ära erakorralise keisriga. Loodame, et sul nii ei lähe. Muidu saaksid nii sünnituse kui keisri. Topeltkogemus 😁
        Mul esimese sünnitusega läks. 38h koguaeg käidi sekkumas (veed olid juba tulnud) ja lõpuks öeldi et tuleb keiser. Õnneks jõudis laps enne ise ära sündida ja sünnitus ise polnud üldse nii hull. Kohe sünnitustoas ütlesin, et kui keegi mu eest rase oleks, siis sünnitada võiks vabalt veel.

      • Mitte essugi ei toimu hetkel! Isegi need õrnad valud on täiesti kadunud – nagu tavaline päev oleks. See tekitab jah tunde, et täna ei pruugi ka midagi veel toimuda… Kuigi kui nad tilguti alla panevad, siis see pidi kiiremini mõjuma. Aga balloon pidi ka 😀 Ei midagi.

        Suhtlesin siin puhkenurgas ühe sünnitanud naisega, kes eile sai lapse. Ta mainis, et ka talle öeldi, et las proovib enne ise sünnitada, sest erakorralist keisrit saab alati teha. Mulle öeldi samamoodi 😀 Just kuna laps ei olnud nii suur ka. Tema sünnitas ise ka.

        Ma jah seda ei tahaks, et lõpuks oleks ikkagi erakorraline keiser. Kui valud peaksid nii olematuks jääma nagu praegu, siis veel võiks, aga mitte nii, et valutad täiega ja siis ikkagi lõpuks keiser. Siis oleks võinud küll kohe juba keiser olla!

        Mina võiksin rase küll iga kell uuesti olla! Paar viimast nädalat on ehk kõrvetiste tõttu raskem olnud, aga siin haiglas sain mingit head rohtu selle vastu. Et rase olla on jumala okei, sünnituse suhtes ma ei tea veel midagi öelda. See ootamine on küll tüütu – tean, et mõnedel kutsutakse nädal aega esile ja lõpuks ei saagi, siis tehakse ikkagi keiser. See variant oleks nõme – siis oleks kohe pigem juba keisrit tahtnud.

  8. Nüüd olen targem – balloon võeti ära, emakakael on avatud 2.5 cm ja muidu saaks veed lahti teha, aga mul on nii kaugel see emakakael, annavad ikkagi pulbrit, mis peaks seda pehmendama paari tunni jooksul ja siis teevad veed lahti ning saab kolmandale sünnitustuppa kolida. Aga see võtab jälle aega, palatikaaslane kolibki kohe üles, tal tehakse veed lahti juba.

  9. Täna oleks ilus päev beebi sündimiseks. Minu sünnipäev. 😀 Aga edu teile ja varsti ehk saate juba oma beebit kaisutada. 🙂

    • Palju õnne sünnipäevaks! 🙂 No ootame ja vaatame, esimest korda pulbrit sain, aga hetkel siiski ei toimu midagi. Jälle õrnad valud nagu korraks olid, aga kogu lugu. Ämmaemand mainis ka, et see esimene doos ei pruugigi kohe mõjuda.

  10. Tuleb blogileht lahti jätta ja muudkui refreshida. 😀 Ole tubli ja ära unusta hingamist, mul eelmine aasta oli hingamine alguses hea, sain isegi kiita arstitädidelt aga kuna beebi ei liikunud ei edasi ega tagasi siis läks hingamine ka mingihetk võssa ära.

  11. Kui järgmise rasedusega kõrvetistega hädas oled, palu ämmaemandalt retseptiravimit. Mulle ämmakas ise soovitas, kui Rennie ei aidanud, ütles, et võin muidu söögitoru ära rikkuda. Retseptikas võttis kohe kõik kõrvetised ära.

    • Jah, see tundub mõistlik mõte. Lihtsalt siiani Rennie ikka aitas päris hästi, aga viimased paar nädalat enam pole sellest suurt tolku olnud.

  12. Kuidas seda pulbrit pannakse ma ei saa aru ja mis balloon sulle sinna topitakse? Midagi ei saa aru ja tundub jube hirmutav 😦

    • Balloon paigaldati emakakaela, mille nii-öelda juhtmed olid kleeplindiga reie peale kleebitud. Et üks osa oli emakakaelas sees ja need juhtmed olid reie peal. Alguses tundus natuke ebamugav liikuda, aga tegelikult polnud. Paigaldamine oli küll ebamugav, mul oleks pilt tasku läinud peaaegu.

      Pulber on suukaudse manustamisega. Hetkel olen ühe doosi saanud – lihtsalt segada see pulber vette ja juua. Teine doos tuleb tunni pärast – et iga nelja tunni tagant saab uue doosi (maksimaalselt kolm doosi päevas). Mul enne jäi meelde, et iga kahe tunni tagant, aga ikkagi nelja hoopis. Täna saan veel kaks doosi ja kui midagi toimuma ei hakka, siis homme vaadatakse edasi. Võib ka öösel pihta hakata. Hetkel õrnad valud on ja limakork tuli ära, aga see veel ei tähenda midagi. Eks nad millalgi kontrollivad uuesti avatust, sest mul iseenesest oli see enne juba 2.5 cm ja oleks saanud veed lahti lõigata, aga mu emakakaela asetus on nii kaugel ja suht raske oleks seda teha olnud (igal naisel on see erinev, paljudel seda muret pole). Hetkel selle pulbri esmane eesmärk ongi emakakaela pehmendada, et annaks juba kergemini veed katki teha. Senikaua olen ikka siin sünnituseelses palatis ja kui jõutakse vete avamiseni, siis viiakse juba sünnitustuppa. Hetkel peab ootama lihtsalt.

  13. Kõndimine aitab ka asja kiirendada. Mida rohkem liigud, seda kiiremini läheb. Laps surub emakakaelale ja seal on mingid asjad, mis kehale märku annavad vms. Oli vist miskit sellist 😁
    Selline live-sünnitus, kahju et video pole, nii elame kaasa.

    • Aitäh! Hetkel limakork tuli ära ja mingid ebamäärased valud on. Varsti saan uue doosi pulbrit ja siis ühe veel. Iga nelja tunni tagant üks. Kui need ei mõju, siis homme vaadatakse, mis saab. Hetkel ongi päris esimene eesmärk emakakaela vähemalt nii palju pehmendada, et saaks veed lahti lõigata. Kui valud ei hakkagi, siis vähemalt see oleks hea asi. Avatust on mul piisavalt selleks ja osadel lõigatakse juba veed lahti 2.5 cm-ga, aga minu emakakael on nii kaugel – igal naisel on selle asetus erinev. See pulber peaks emakakaela pehmendama ja siis saaks juba veed lahti lõigata – ilma et arst peaks täiega vaeva nägema ja emakakaelale suruma (mis ei pruugiks õnnestuda). Et kui valud ka ei tule, siis see oleks esmane eesmärk. Eks näis.

  14. Ei mäleta enam info allikat, aga emakakaelal on nö ühendus huultega. Huuled tuleb hoida võimalikult pingevabad, siis pehmeneb ka emakakael. Mind aitas see info ja avanemisperiood oli kiire ja talutava valuga.

      • issand, misasja? kas te, lugupeetud kodanikud, olete anatoomiaõpiku ka kunagi kätte võtnud või lihtsalt usute kõike igast suvalisest allikast? mina ei tahaks ka nii jabura asja allikat mäletada. näo, sh huulte miimikat kontrollib VII näonärv, siseelundite silelihaskudet, mis sealjuures ei allu inimese tahtele, innerveerib X uitnärv.
        seega, kuna neid innerveerivad erinevad peaajunärvid, ei ole emakakaelal muud ühendust huultega peale selle, et need asuvad ühe ja sama inimese kehas. kui hoiad iseend võimalikult pingevabalt, keskendudes siis oma huulte lõdvestamisele või millelegi muule, on sul tõenäoliselt üleüldiselt mugavam ja pingevabam olla.
        kuna silelihased ei allu inimese tahtele ning tegu on.. lihaskoega, siis üldiselt puuduvad neil oma iseloomuomadused ja tunded. nö “häbelikkus” on taaskord seotud inimese üleüldise psühholoogilise seisundiga. enamikele on sünnitus siiski küllaltki suur, stressirohke ja elumuutev sündmus, mille puhul on küllaltki arusaadav, et igasugused võõrad inimesed ja muud tähelepanu kõrvaleviivad sündmused-inimesed-tegevused ei ole teretulnud.

      • Mina ei hakanud oma huuli pingevabana hoidma, lihtsalt üks fakt juures, vbl mõne puhul see asi toimib. Nagu platseeboefekt vms. Selle põhjal on ka “Loomuliku sünnituse teejuht” ju kirjutatud. Naise enda uskumistel ja sisemisel jõul, et ta on ürgnaine ja saab kõigega hakkama. Neid naisi on, kellele see mõjub. Mina tean juba eos, et ma pole üks neist.

    • Mhm, see oli selles raamatus ka kirjas tegelt. 🙂
      Mis veel võib kasuks tulla, on see info, et silelihased sh emakakaelalihased on nö “häbelikud”. Iga kord kui keegi võõras ruumi astub, aeglustub või isegi peatub sünnitusprotsess. Seal raamatus oli isegi kirjas, et on võimalik väga suure avatuse pealt emakakael jälle kinni jälle saada kui liiga palju käidakse sekkumas. No needsamad sanitarid, söögitädid, ämmaemandate vahetused jne. Iga võõras energia ruumis pidi korraks nii mõjuma.
      Ja ringi jalutamine, kükitamine jne on üliolulised. Need kiirendavad gravitatsiooni tõttu kõige rohkem. Sünnitusasendi juures ka soovitatakse jumala eest mitte pikali seda teha, kuigi personal enamasti suunab voodile pikali. Neile on see ju oluliselt mugavam kui kükitavalt sünnitajalt laps vastu võtta jne.
      Pöidlad peos! Need väikesed valud ongi sünnituse algus. Tasapisi lähevad intensiivsemaks.

      • Seda huulte asja ma ei mäletanud, aga seda uute inimeste kohta küll. Aga haiglas ongi niimoodi – selle vastu ei anna suurt midagi teha. Tuleb lihtsalt oodata ja vaadata nüüd, mis saama hakkab 🙂

      • Sorry, aga see pole ju reaalne. Miks siis üldse tehakse näiteks emakakaela tugiõmblusi, selle teooria järgi piisaks, et näed koguaeg võõraid ja sünnitus lükkub piisav arv nädalaid edasi 😀 oleks vaid nii, eks.

      • Mina kuulsin sellest huule värgist perekooli loengus ämmaemandalt 🙂

  15. Jummel küll 😀 ma vist sada korda juba refreshinud lehte 😀 sul võiks olla fb ja sealt otse live,oleks lihtsam see kõik. Korralik kaasa elamine käib!

    • See imelik,et last algul vaid teatud aja tagant toodi. Nagu nõukaaeg. Esimesed hetked kõigw tähtsamad, nii enda emotsioonide kui piima pärast. See lisa toppimi on ebavajalik, nad peaks hoopis beebit su juures hoidma ja aitama rinnale võimalikult sageli. Iseenesest piim ei tule.

      Sulle palju jaksu ja jõudu, oled tubli esmakordne ema ja ei peagi kõike ise teadma.

  16. Haige mõte, aga tea, kas orgastilised kogemused ka kaasa aitaks protsessi kiirendamisele 😀
    Või pigem kokkutõmbed vastu näidustatud praegu.
    Haigla ümber kiirkõnnis mõned ringid teha regulaarselt, ka vast aitaks 😛

    • Haiglas on mitu tiiru juba käidud ka 🙂 See on meeletult suur siin ikka. Ma olin enne ka käinud muidugi teisel pool, aga võib ära eksida küll.

    • Jah, Printsess, hakka palatis näppu panema, et lugejad saaksid teada, kas aitas kiiremini sünnitama hakata. Jesus Christ, mis inimesed siin ikka.

      • Ilmselgelt mingit laivi ei tee. Hetkel on lihtsalt vaikus majas ja ma loen ajakirju, olen netis, liigun ringi jne. Selle tõttu saan ka siin kribada. Kui mul suured valud oleksid, siis mul oleks muudest asjadest poogen. Aga mida pole, seda pole.

    • Lugejal õigus. Seksimine aitab tõesti sünnitust esile kutsuda, mitte siis seksimine ise vaid just orgasm, kokkutõmbed. Vanasti oli just sel põhjusel muide kaks viimast kuud seksimine keelatud naistel, et võib enneaegse sünnitegevuse käivitada. Nii et võiksid väikese eneserahulduse ära küll teha 😀

      • See võib aidata, aga ei pruugi muidugi. Aitab ehk siis, kui sünnitus peaks nagunii varsti algama. Et ma hetkel jätan selle heaga vahele, privaatsust siin pole piisavalt selle jaoks. Ja kui ka oleks, siis ei ole tuju ka sellistele asjadele hetkel mõelda 😀

  17. Soovitan mitte kirjutada otseülekannet, vaid lihtsalt olla, keskenduda lapsele ja endale – küll ta tuleb, kui tunneb, et talle keskendud, mitte publikumile, kes loeb.

    • Kui oleks mingit märki sellest beebi saabumisest, siis jah. Aga hetkel on vaikus. Seega loen ajakirju, jalutan, olen netis – mis mul muud hetkel ikka teha.

    • Aga äkki siin blogilugejatega suhtlemine pjsut aitabki just mõtteid mujale viia, rahustab, lõõgastab? Kust sa tead mida teine tunneb ja vajab? Esmasünnitajatel on tihti väike hirm, suhtlemine teiste naistega on võib olla just hea talle! Saab küsida kui midagi on, muret jagada jne Äkki me oleme natuke nagu sünnitoetajad siin talle 😀

      • Seda küll jah. Sest praeguseks ma soovin, et asi juba pihta hakkaks küll. Olgu siis kas või põrgupiin, aga see sossutamine ja ootamine ajab närvi 😀 Kusjuures ma olen varem ainult kaks korda haiglas ööbinud – seda siis, kui ma sündisin ja ühekuuselt, kui mul lümfisõlmede põletik avastati. Nõukaajal saadud bakter sünnitusmajast, Puhja arst (elasin Puhjas siis) arvas, et küllap see mumps ole. Aga mu ema oli veendunud, et mumpsist ei saa kael nii paksuks minna – ehk siis tõi mu Tartu haiglasse. Parim otsus maailmas, sest Tartus öeldi, et oleks natuke hiljem tulnud, polekski vbl tütart enam olnud… Siis tehtigi mulle kaelale operatsioon, mille arm on endiselt õrnalt näha. See on ka ainuke operatsioon, mis mul elus üldse on olnud.

        Et emasüda ikka tundis, et midagi on valesti. Ülejäänud 29 aastat oma elust pole ma kordagi pidanud haiglas rohkem kui paar tundi maksimaalselt olema, kõige kauem oligi enne praegust siis, kui ma rasedusdiabeeditesti käisin tegemas. Ja nüüd see mitu päeva tundub nii harjumatu ja igav minu jaoks 😀 Et võiks ära sünnitada küll juba!

  18. Meie beebigrupis need kellele balloon pandi ka pulbriga meelitati, sünnitasid väga kaua. Rekord vist oli 5 päeva. Balloon kukkus ära, pulber ei mõjunud jne.
    Minule pandi tilk hoopis ja see hakkas KOHE mõjuma sest juba kahe esimese valu vahe oli 2min. Aga mul seetõttu valiti tilk, et veed hakkasid tilkuma kuid avatust ega aktiivset toonust polnud.
    Veidi alla 6h ja beebi oli käes peale tilga saamist.
    Minule eelmise sünnituse ajal meeldis kõndida, terve aja palatis tatsasin.
    Nüüd viimase sündmusega ei sobinud kõndimine, paha oli. Istusin poole pepuga voodiäärel ja toetasin käimispukile.

    Mina olen naerugaasi ja epuduraali kasutanud, mõlemad aitasid. Naerugaas aitas mul sügavalt hingata (just see mask).

    Sulle mõnusat sünnituse kogemust ja peatset kohtumist titaga. Oled tubli!!

    • Tilk oleks hea olnud jah… Aga veed pole tulema hakanud. Tegelikult eriti nõme on see, et avatust iseenesest on nii palju, et veed lahti lõigata, aga kuna mu emakakael on nii lolli asetusega, siis ei saa kohe seda ka teha. Et peab ikka pehmendama seda jne.

      • Ma seda vete avamist nii väga ei ootaks nii väikse avatusega, sest siis läheb üldjuhul väga valusaks olemine ja sünnini võib ikka minna tunde.

      • Tõsi. Aga viis päeva ei viitsiks ka passida niisama tühja enne. Hetkel küll alles teine, aga tüütu on. Seda ma kardan kõige enam, et passid kuus päeva ja siis öeldakse, et teeme keisri ikka. Siis oleks võinud ju kohe juba keisri teha! Loodame, et nii ei lähe ikka.

  19. Tilk toimib ruttu jah, aga ega nad väga sellist äkilist algust ei soosi – keha pole piisavalt valmis.
    Minul oli mõlema sünnitusega tilk, aga suur vahe oli kas keha on valmis või mitte. Esimesel korral ei olnud valmis (kuid veed tulid ära) ja sünnitus võttis jube kaua aega, kuid oli jube valus – kohe 2 minutise vahega. Teisega oli keha igati valmis (veed tehti lahti) ja tilk utsitas lihtsalt takka – kiire ja kerge sünnitus!
    Nii, et las parem meelitavad tasakesi, ega ta tulemata jää!

  20. Ma oma kommentaari muide üldse mingi rõvetsemisena ei mõelnud.
    Mul endal aitab päevade ajal. Vähendab kestust, veritsust ja valulikkust. Kuigi muidugi siis endal ka sellisteks asjadeks üldiselt tuju pole.
    Usun, et sul ka mitte praegu. Paratamatult ju arvestatav kogus ärevust ja hirmu sees. Ja selline haiglas tundide kaupa ootamine suurendab seda veelgi. Ma ise käinud mandliopil ja see ootamine ja teadmatus, millal hakkab, tekitas ikka ärevust küll 🙂

    Selles suhtes eelkõnelejal õigus, kes ütles, et nö võõras energia aeglustab ja takistab protsessi. Tegelikult ju see looduse poolt ettenähtud nii, et sünnitatakse vaikselt ja rahulikult kuskil oma nurgas. Selles osas mõistan ka neid kodusünnitajaid. Kuna seal ikka tunne ilmselt kordades vabam, rahulikum ja lõõgastunum kui kuskil võõras kohas, haiglaseinte vahel, võõraste inimeste keskel. Eriti kui keegi juhtub veel kuri ka olema. See kõik lisab stressi tegelikult. Sest no kes tunneks end vabalt ja hästi kuskil haiglas? 🙂

    Mul üks medharidusega meessoost tuttav on olnud kahe sünnituse juures. Viimane kord läksid üsna viimasel hetkel haiglasse. Oli ise avatust kontrollinud naisel jne 😀 Ütles, et järgmine kord pmst kas või sünnitaks kodus. Masseeris ja toetas oma naist terve aja. Selles suhtes see kindlasti loomulikum. Riskantsem muidugi.

    Aga ma usun ka seda, et peaks olema võimalikult rahulik ja lõdvestunud keskkond. Mees toetamas. No soovitatakse mudida ja paitada naist jne. Rindade maseerimine võib aidata stimuleerida jne. Selline intiimne ja lõõgastunud keskkond.
    Orgasm jms kindlasti lisaks oksütotsiini ja aitaks olla lõdvestunum ja rahulikum.
    Esmasünnitajal muidugi ärevus laes ja närvid krussis 🙂 Samas see ei aita kaasa. Stressihormoonid jms kõik takistavad ja aeglustavad tegelikult.

    Ma just soovitan lõõgastuda, rahuneda ja tegeleda millegagi, mis mõtteid eemale viiks ja ärevust vähendaks.
    Majast võid kaugemale ka minna muidu?

  21. Ma olen taas kord pettunud meditsiinis. Nad ei usu isegi omaenda diagnostikavahendeid. UH näitas lapse kaaluks ainult 4+ kg ja ikkagi hakatakse esile kutsuma. Miks nad ei oleks võinud siis ometigi koju saata naist, et anda võimalus keskenduda sünnituseks ja oodata sünnituse algust?

    Ma jään praegu pöialt hoidma. Aga soovitaksin Printsessil rohkem keskenduda lapsele ja kutsuda oma lapsuke välja. Ära tule siia tekstima enam. Kui sul hakkabki igav, siis ongi väga hea, mine magama või keskendu lapsele. Kõik, mis su kehas praegu toimub, on sünteetiliselt esile kutsutud. Kui varem ei ole mõelnud sellele, siis praegu just oleks aeg mõelda, et väga paljud esilekutsutud sünnitused lõpevad keisriga (isiklik kogemus). Ja mitte kõik need esilekutsumise otsused ei ole olnud põhjendatud.

    Sünnituseks on muid variante ka, ei ole ainult visualiseerimine nagu seal “tobedas” raamatus kirjutas. On teisi ka. Leia need üles just praegu. Kuula muusikat näiteks. Otsi oma oksütotsiin üles.

    • Muusikat kuulatud palju, ei aita see ka. Ja rasedusdiabeedi puhul nad kutsuvadki enamasti esile – see on suht tihti niimoodi. Mitte kunagi ei lasta täis kanda, kui laps on suur. Seega ei saa neid selles süüdistada. Ja 4190 grammi on nende meelest esimese lapse kohta suur, aga mitte nii suur, et kohe keisrit teha.

      Tean, et võib lõpuks ikka nii minna, et tuleb keiser. See on lihtsalt paratamatus. Ega ma ise ka maailma õnnelikum pole, et ma kohe keisrit ei saanud. Lihtsalt tean, et esilekutsumisega võibki päevi minna, mõnel juhul lausa niimoodi, et ei hakkagi midagi toimuma ja tehakse lõpuks keiser. Või midagi vaikselt hakkab, aga mitte piisavalt – lõpuks ikka erakorraline keiser. Kõik variandid on võimalikud.

      Üldiselt on ikka nii, et kellele esilekutsumine kiiresti mõjub, sellel on lihtsalt selline keha. Ja kellel läheb aega, see võib kas või saltosid päev läbi teha – ei midagi. Nii on arstid ka öelnud. Seda ette ei tea kahjuks, milline sa ise neist oled.

      • Ehk hakkab lähiajal ikka midagi pihta. Kas Eestis geeliga esilekutsumist ei harrastata? Hakkasin lihtsalt mõtlema, et mul kahel korral geeliga esile kutsutud ja on üsna kiiresti ja sujuvalt läinud. Ma soovitan ka sama, mis teised, et ürita praegu puhata. On ka suur võimalus, et vastu ööd hakkab kõik pihta ja võib venida ning öö võib une poolest lühikeseks jääda. Ehk siis kogu jõuvarusid!

      • Geeli siin ei pakutud jah, balloon, pulber või tilk. Küsisin lausa palatikaaslaselt üle – talle öeldi ka samad asjad. Tema on täna esimest päeva, sai hommikul ballooni nagu mina eile. See eilne palatikaaslane on ehk korrus kõrgemal juba äragi sünnitanud 😀 Aga praegusele palatikaaslasele ka balloon pole mingit mõju avaldanud.

        Ma olen juba päris palju puhanud ja öösel kavatsen ka seda teha. Enne nagu mingid õrnad valud olid, aga nüüd on needki jälle kadunud.

    • Tahaks ka teada, et kui palju sul seda isiklikku kogemust on, et selle põhjalt adekvaatset statsitikat teha? 🙂 Oled ise 2000 last sünnitanud või vastu võtnud?
      Med. statistika, mille järgi tänapäeval otsuseid tehakse, on ikka tehtud sadade tuhandete pealt. Elu sees ei usu, et sellist arvu sünnitusi oma elus näed.
      Ja sellest ma ka aru ei saa, et mis selles siis halba, on kui on sünteetiliselt esile kutsutud? Kas Jaanika peaks olema nagu Krõõt nurgavoodis, kes lõpuks otsa andis? Kallid inimesed, meditsiin pole mingi vandenõuteooria, see ikka päästab elusid. Ajaloost võiks ju midagi õppida ka. “Loomulik ja sekkumiseta” tähendab ka seda, et inimesed surevad sünnitusel.

  22. Minu jaoks samamoodi see uinamuina ( jooga, meditatsioon, küünlad, muusika jms) pole üldse mõeldavad sünnituse juures. Selline pehme värk mulle ei istu ja see loomuliku sünni raamat liiga lillelapselik ja pole minu maitse.
    Kui olla selline esoteeriline inimene kes luuletustega beebit välja kutsub siis miks mitte.:D

  23. Ma pole ammu jõudnud lugeda. JUBA SÜNNITAD 🙂 äge. Vaatan, et nii palju kommentaare juba su blogis. Vinge.

    Põnevat sünnitamist ja sellega kaasnevat aega 🙂 loodan, et kõik läheb hästi.

    • Aitäh! Veel otseselt ei sünnita, aga jah – esilekutsumine käib, aga valusid ega midagi pole. Nägin eilset palatikaaslast koridoris, kes sünnitas täna kell 17.43 – 4100 grammi oli beebi (kolmas laps). Ja siis koridoris oli see naine, kes üleeile sünnitas – ma ikka ootan siin 😀 Neil olid beebid ka kaasas mõlemal – nii armsad 🙂

  24. Ikka ühes tükis? Sa võiksid endale ikka fb ära teha, oleks kergem refressida 😀

    • Ikka nullseis 😀 Täna vaadatakse vähemalt seda, et kas emakakael natukenegi pehmem, et saaks veed avada, sest avatust nii palju oli juba eile. Loodame, et on, sest ma ei viitsi enam tühja passida. Uus palatikaaslane oli eile nii lootusrikas, et ballooniga kindlasti sünnitab 24 tunni jooksul ära, aga siis kuulis, et mul oli see – ja nüüd pulber ja ikka ei midagi… Ta sai eile ballooni ja ka midagi ei hakanud toimuma, valusid pole. Kellel see balloon üldse reaalselt aitab – aru ma ei saa. No nii palju ehk aitab, et viib avatuse sinnamaale, et saaks veed avada, kui emakakaela asetus on lähemal – mitte nagu mul 😀 Jõuludeks ehk sünnitan ära 😀 Limakork tuli eile ära, päeval ja õhtul ka veel, ämmaemand mainis, et see võibki mitu päeva tulla. Valusid endiselt pole, eile üliõrnad olid, aga kadusid kohe ära ka.

      Facebooki ei plaani siiski blogile teha 🙂

  25. Ma tulin ka kohe siia vaatama!
    Ma usun, et täna antakse sulle juba midagi kangemat ehk siis tilka või avatakse veed. Eks varsti kuuled kui arstid ringkäigule suunduvad.
    Puhka ja naudi….kuigi see haiglas passimine pole mingi puhkus. Mina ei saanud üldse magada sünnituseelses, ebamugav voodi jne.

    • Ma loodan ka. Need voodid on jah natuke ebamugavad – nii pehmed ja kõrged minu meelest. Õnneks on siin see nöör vms ka, et püsti saada.

      • Siin muidugi öeldi, et kindlasti läheb, aega, sest valusid pole. Hetkel KTG ja siis millalgi teevad veed lahti. Aga no üks samm edasi jällegi.

      • No loodame jah 🙂 Veed tehti lahti, see valus polnud, aga no eks nüüd läheb aja jooksul… Ja öeldi ka, et see kõik võtab aega nagunii, sest esilekutsumine ongi pikem protsess kui tavaline sünnitus. Eriti esimese lapse puhul.

  26. Sulle tõenäoliselt täiesti kasutu info, aga jagan siiski oma kogemust – et alati ei pruugi esilekutsumisega ja vete avamise järel hullult kaua aega minna.

    Minul kutsuti sünnitus (esimene laps) esile samuti ballooniga – oli 1cm avatust ja paigaldati esimese päeva lõuna paiku. Midagi väga toimuma ei hakanud, õrnad ebaregulaarsed valud aeg-ajalt olid, kuid õhtul võetud paracetamol võttis needki ära. Järgmisel hommikul selgus, et balloon oli siiski oma töö teinud (pidi muidu olema tunda, kui see ära tuleb, aga ei olnud) ja avatust 4cm.

    Saadeti sünnitustuppa, kus tehti veed lahti. Kohe midagi väga toimuma ei hakanud (nagu olen hiljem kuulnud, et mõnel hakkavad siis kohe megakõvad valud). Paar tundi hiljem algasid regulaarsed valud, millest 5h hiljem oli laps sündinud. Seega minu esmasünnituse ametlikuks pikkuseks sai 5h.

    Sulle aga soovin edu, vastupidavust ja mõnusat kohtumist pojaga! Ja ka hoopis teistmoodi väike meeldetuletus nii sünnituse käiguks kui eriti edaspidiseks – ükskõik, mis emotsioone sa tunned, sul on igati õigus neid tunda!

    • Mul võiks samamoodi olla 🙂 Hetkel päevade moodi valud on, varsti saan tilka ka. Ma arvasin alati, et kui veed ära tulevad või lahti lõigatake, siis korraga tuleb üks suur sahmakas ja asi ants 😀 Seda ma ei teadnudki, et lisaks sahmakale terve päev võib veel tilkuda 😀 Sain jälle targemaks, sest nii just ongi.

      • Sama siin 😀 Arvasin samuti, et tuleb korraga ära, aga tegelikkuses voolas/tilkus ikka pika aja jooksul.

        Kas saad endiselt toas ringi liikuda / kas sulle sobib see? Mul pandi lapse pea külge andur, mis oli ühendatud masinatega, mistõttu oleks liikumine olnud keeruline, kuid mulle see üldse ei sobinudki ka, püsti olles hakkas kohe halb ja nõrkus. Mulle sobis voodis külili pikutamine 😀

      • huhh see vee lahti tegemine kôlab jubedalt igatahes 😬 edu ja jaksu!

      • Mina saan liikuda küll. Just sain tilka, aga selle masinaga annab küll ringi kõndida. Hetkel ma ka külili voodis, aga kohe liigun ka ringi 🙂 Mul veel ainult päevade valud, ei muud. Öeldi ka, et kui emaka kokkutõmbeid pole tulnud, siis on väga hästi, kui täna ära sünnitan. Nad panustavad pigem homse hommikule. Mõnele ei pidavat see tilk ka mõjuma, aga neid pidi õnneks vähe olema 😀

    • On ikka ja osaleb ikka sünnitusel. Ta hetkel läks sööma teise osakonna sööklasse 🙂 Hendrik on kogu aeg olemas olnud, õhtuti ainult läks mu õe perekonna juurde ööbima, sest sünnieelsesse palatisse ei saanud pärast kella 19.00 jääda. Õnneks sünnitustoas võib kogu aeg olla. Panin end ka perepalati järjekorda pärast sünnitust, aga see on elava järjekorra alusel – kes enne ära sünnitab ja selleks soovi avaldab, see saab. Seega ei pruugi perepalatit saada.

      Mulle vbl siin ei toodagi süüa, sest sünnitajad ei saa tavaliselt toitu… Nõme! Aga kuna mul esilekutsumine, siis vbl ikka võib, õde küsib arsti käest. Tahaks küll 😀 Kuigi paljude arvates see haiglatoit on jama, siis mulle maitseb 😀

      Edit : Arst lubas, saan süüa, jee 🙂

      • Süüa ei anta siis, kui on suur tõenäosus keisriks. enne oppi ei tohi ju süüa. Kui sul nüüd lubati, siis ilmselt arvestavad siiski loomuliku sünnitusega!

  27. Väga põnev on jälgida su teekonda ja lugeda su update’e. Ootusärevus on päris laes juba. Loodan, et varsti kohtud oma beebiga. 😊

    • Arst käis vaatamas, saan epiduraali ehk valuvaigistit. Ikka ainult 4cm avatust ja emakakael on endiselt mitte piisavalt avanenud ja lapse pea pole allapoole laskuma hakanud. Ehk siis aega läheb sitaks. Aga valud on tugevad…

      • See kõlab nagu minu esimene sünnitus. Veed tulid ise kodus ära, valud ei hakanud, pandi tilk ja valud läksid suuureks, aga avatus ainult 4cm ja edasi ei läinud. Epiduraal valu ei võtnud ära, aga avatus tekkis kähku sellega ja 25h vete tulekust oli laps käes. Epiduraali panekust läks paar tundi ainult. Ilmselt sul loodetakse sama tulemust. Kui keha sellega kaasa ei tule, siis on ikka keiser, vähemalt mul oleks see järgmine variant olnud. Niii palju edu sulle!!!

      • Kuidas last jälgitakse? Kas KTG kõhult või on andur pähe pandud?
        Loodan, et sinul töötab epiduraal nagu vaja. See peaks emakakaela lõõgastama ja avatust suurendama. Minul paraku võttis tuhud maha mingiks ajaks, aga avatust ei mingit.
        Mäletan, et mul läks 4 cm avatusest lapse kätte saamiseni poolteist ööpäeva. Lõpuks arst sai aru, et ta ei saa ise sündida ja tehti keiser. Olin selleks ajaks kaks ööpäeva valudes piinelnud. Lapse pea oli vales asendis ja ei mahtunud välja. Kusjuures ma ei ole üldse kitsa puusaga ja väikese kondiga. Epikriisist lugesin hiljem, et mul on funktsionaalselt kitsas vaagen.

      • Aega läheb aga küll tuleb. Epiduraal aitab puhata – kui valusid pole siis puhka ja katsu jõudu hoida. Ära jutusta mehega – mina tegin nii aga tegelikult oleks pidanud jõudu koguma. Täpselt samamoodi oli esimene sünnitus, lihtsalt veed tulid ise ja tilk pandi, siis avatust ei olnud veel.
        Puhka igal võimalusel!

      • Ma jah suht tukastan siin, ei jutusta Hendrikuga. Ta läks sööma. Ma enam süüa ei saa, lõunasöögi oksendasin välja. Sellepärast süüa ei antagi enamasti. Aga mul oli kõht tühi ja ma ei kahetse, et küsisin. Ja et sõin ka.

  28. Ma kardan, et valmistu end vaimselt ka keisriks ette, minul oli sarnane, esilekutsumine – veed tulid ise ära. Ja siis valudes pm ööpäev, laps ei laskunud alla ja siis tuli erakorraline keiser. Avatud oli mul 10cm ilusti olemas.

    • No 300 grammi mängis minu puhul rolli… Oleks laps 4500 gr neil näidanud, oleks keiser olnud. Aga keegi ei kinnita, et nad puusse ei pannud. Et nad jah keisrit ikka niisama naljalt ei tee. Mis ei garanteeri, et mul ikka lõpuks erakorraline keiser ei tule…

      • Mul sõbranna 1.tüüpi diabeetik, see natuke vist teine asi kui rasedusdiabeet aga ikka. Ta tahtis ise sünnitada, lõpuks kutsuti esile – ja lõppes ka erakorralisega. Aga mis ta point oli, talle kui DIABEETIKULE oli korraga räägitud ka keisri võimalusest, seega oleneb vist mis arsti otsa ka satud. Tal üks laps hetkel aga nüüd küll jutt, kui kunagi peaks teise saama – siis vaid keisriga.

        Aga elame sulle täiega kaasa, loodan, et saad kuti varsti kätte.

        Kuidas muidu Tartus ämmaemandad/arstid on? Ei ole väga omapead jäetud? Või tunned end kui liinivabrikus? See mille tartu kliinikut kirjutakse – olen selle kohta ka nii vastakaid arvamusi kuulnud.

      • No näiteks Anu Saagimile tehti keiser lihtsalt sellepärast et ta ei tahtnud oma väärtuslikku tuppe välja venitada 😀

      • Varsti on see kõik möödas (hoian pöialt):) been there once, mul jälle pole valuvaigisti kogemust, sest mul läks just vastupidi kiirelt.. (rasedus jälle mega raskelt)

      • Arsti ja ämmaemandat olen vähe näinud, aga see õde, kes siin minu juures tihti käib, on küll super! Nii abivalmis ja tore, ma loodan, et tal on 24-tunnine vahetus 😀 No kuna mul on juhtmed küljes ja siis WC-sse ei saa minna, siis enne aitas sellele pissipotile, mis mul siin maas on (Hendrik oli siis söömas, muidu aitab tema). Ülisõbralik ja lahe naine! Ja käib tihti ka. Arst käib siis, kui vaja emakakaela avatust kontrollida. Kuna mul otseselt midagi ei toimu siin, siis neid pole nii palju näinud. Aga ma olen ülirahul hetkel! 🙂 Just selle õega siis, teisi olen nii vähe näinud.

        Edit: See õde oli ka ikka ämmaemand, aga kuna ta neid vete avamist jne ei teinud, siis ma arvasin, et ta on õde. Minu viga! Et superhea ämmaemand oli!

  29. Kui nii tihedad siis asi edeneb. Mul epiduraal aitas lapse kiirelt laskuma, 3cm oli pikalt ja peale epikat tunni pärast 7. Sealt edasi läks kiirelt. Usun, et keskööka beebi käes! Jaksu sulle, see varsti möödas.

  30. Uskumatu kui palju ma olen täna su blogi kommentaariumi refreshinud. Nii huvitav lugeda et kuidas sul läheb. Palju jõudu sulle ja loodan et kõik läheb hästi!

    • Täpselt sama asi, mul kuskil tunnis korra käin ikka siin 😀 Hetkel populaarsem koht, kui instagram minu jaoks 😀

  31. Paraku täisavatus veel ei garanteeri, et ilma keisrita pääseb. Mul arst käis hirmsasti peale, et ikka vaja loomulikult sünnitada. Kaks ööpäeva esilekutsumist saavutas lõpuks 10 cm avatuse, aga lapse pea ei olnud üldse emakakaela vastaski. Minu puhul ei olnud lapse suurus üldse teemaks. Lihtsalt veed tulid ära ja valud ei alanud. Varem ei olnud kordagi olnud juttu ei esile kutsumisest ega ka keisrist. Laps oli lõpuks ikka üsna suur – 4,4 kg. Pea ümbermõõt 38 cm. Ma olin päris pahane arsti peale, kes mind nii kaua piinelda lasi ja lapse sellega ohtu seadis. Seda, et apgar oli madal ja laps vahepeal hapnikuvaeguses oli, sain alles hiljem teada. Kuna lõpuks läks kiireks, ei jõudnud nad ära oodata, et epiduraal mõjuks, ja tehti täisnarkoosis keiser.
    Kui oleks seda kõike varem teadnud, oleks konkreetse sõnaga keisrit nõudnud. Iseasi, kas see arst mind kuulanud oleks.
    Aga sinul läheb kõik kindlasti hästi! Ära muretse ja ole tugev. Enamasti võib arste usaldada.

  32. 5 cm avatust, emakakael on lame, mis on hea. Epiduraal kaotas kõik valud ära, ma ei tunne emaka kokkutõmbeid ka, aga masin näitab, et need on olemas ja regulaarsed. Arvavad, et öösel või hommikul peaks sündima, sest emakakael on lame, rohkem avanema hakanud – ehk läheb siis ka ülejäänud avatus kiiremini. Garantiid muidugi pole.

  33. ma ei saanud ka süüa enne kui olin sünnitanud, siis küsis ämmaemand: no kuidas on tunne, kas kõik ok? ütlesin, et tahan kartuliputru ja kotlette 😀 pidi olema esimest korda tema valvesoleku ajal kui on sellised soovid 🙂

  34. Samasuguse tralli peale sünnitas mu sõbranna lõpuks vaakumiga. Samuti mitu päeva esilekutsumist, lõpuks enam kokkutõmbeid ei tundnud, ise oli nii läbi, et käsu peale pressida ei suutnud ja sai vaakumsünnituse koos suurte rebenditega ja suure hingelise traumaga. Täitsa imelik, et kuigi keiser on ikka üsna süütu protseduur tänapäeval, siis ikka tihti otsustatakse kõiksugu muu jama enne proovida, mis lõppkokkuvõttes on hulga hullem ja ka ohtlikum oma kontrollimatuse tõttu 😦 Sulle soovin muidugi jõudu ja kannatust. Kõik läheb lõpuks ikka hästi kindlasti 🙂

  35. Beebi on sündinud! Täna kell 00.10 . Oli ikkagi erakorraline keiser, sest avatust üle 06 cm ei tulnud, pea ei laskunud alla. Ja hea ongi, et keiser oli, sest beebi kaalus 4918 grammi! Peretuba kahjuks vist ei saa, täis on. Eks ma kunagi kirjutan täpsemalt 🙂

      • Mina sünnitasin 17.juuli oma kolmanda lapse, oli ka rasedusaegne diabeet. Esilekutsumine kestis 8 päeva…kõigepealt tablettidega,siis pulbriga. Arst isegi venitas emakakaela…millest tekkisid valud mis kahjuks kadusid. 16.juuli oli emakakael nii palju venitatud,et saadi 2cm ja veed avada.tulid valud aga õhtuks vahed juba 10cm ja otsustati tilk panna. No keerati ikka seda vunki mõnuga. 17.07 lõpuks kell 00.42 sündis pojake-39+3 nädalal 2820g ja 50cm. See kogu protsess oli väga kurnav -mul kõik sünnitused esilekutsutud aga need 8päeva oli rekord.
        Vastipidiselt sinule oli minu beebi väga väike -kuigi olin diabeedi diagnoosiga. Arst ütles,et platsenta oli väike ja ilmselt ei saanud korralikult toitaineid. Kopsud vajasid ka natuke turgutust kuigi nädalaid oli korralikult.
        Õnneks lõppes kõik hästi 🙂 nüüd pisi kosub ja saab homme juba 1kuuseks 🙂

        Palju palju õnne teile ja mõnusat kooskasvamist 🙂

    • Keiser ise valus ei olnud, aga öösel sain valuvaigistit, sest siis hakkasid valud. Pärast keisrit sai Hendrik beebi (ma korraks ka nägin enne), öösel toodi minu juurde ja nüüd hommikul ka. Et just seda ternespiima ka saada, saab piimasegu muidugi juurde. Hetkel ongi beebi eemal minust – saame enda juurde, kui palatiase ümber kolime. Tavapalatisse siis, sest peretoad täis!

      Beebi on üliarmas ja kuigi pea viiekilone, siis minu jaoks ikka nii pisike 🙂 Et Tartu ultraheli pani 800 grammiga mööda ja ma ilmselt oleks täiesti lõhki, kui ma oleksin pidanud ta ise sünnitama… Et hea, et keiser ikka lõpuks oli!

      • Päris hull ikka, et nii palju mööda panid kaaluga. :O
        Järelikult ikka väga ei saa usalda seda ultraheli.. Aga peaasi, et nüüd kõik hästi on. 🙂 Niiii äge!!

      • Jah, Põlva pani rohkem täppi selles mõttes! Ka mööda, aga rohkem täppi siiski… Vbl saab peretoa ka, kui saan siin 12.00ni olla. Kui ei saa ja uued opid peal, siis peab tavapalatisse kolima ikka… Peretoad vabanevad lõunast.

      • Kahju! Lähedus teie vahel puudub. Sündides kohe piimasegu ja kuskile tassitakse ära. Õige nii, et lapse sünnitad, lebate kaisus24/7 koos, tissi jne. Ta ju vajab lähedust

      • See lõhkiminek ei ole nüüd nii kindel ka kui laps 5 kg-ne on – neid ikka sünnib. Rebendeid võib tulla ka 2,5 kilosega. Ilmselt tehti olukorrale vastavalt õige otsus! Palju õnne! Loodan et saad beebi varsti täiesti enda juurde ja talle nüüdki häääästi palju lähedust pakkuda! 🙂

      • Kuule K,
        Päris kahtlane siin äsja sünnitanud naisele sellist asja jahuda. Vähe sooda oled peast? Küll see laps varsti ema kaisus 24/7 järgmised 1,5 aastat ja saab lähedust nii, et kõrvadest ajab seda välja 😀
        Loodan, et piima hakkab varsti ojadena voolama ja saate kiirelt beebsuga koju. Palju õnne!

  36. Palju õnne beebi puhul! Megamürakas ikka küll! Kaalunumber on aukartustäratav ja tähtaeg ei olnud ju veel käeski.

  37. Jeeiii, beebi käes!! Nõme muidugi,et said ikkagi topeltkogemuse. Sulle kiiret taastumist ja beebiga kohanemist. Palju õnne ka!

  38. Aitäh kõigile! Peretuba kahjuks ei saanud… Ilmselt ei saagi üldse, sest kui juba kolid tavapalatisse, siis neile nad eriti ei taha anda perepalatit. Et läheb elava järjekorra alusel samal päeval sünnitanud inimeste vahel. Ma veel uurin igaks juhuks, aga ilmselt ei saa homme ka… Täna ei saa kindlasti.

    • Ehk ikka saad. Keisriga oled ju eelisjärjekorras. Mina olin küll Tallinnas, aga ka alguses paar tundi tavapalatis ja pärast kella 12 viidi peretuppa. Neil ju endal lihtsam, kui isa tegeleb beebiga. Opihaavaga on ikka päris raske algul ise ringi toimetada.

      • Ei loe see keiser midagi. Been there done that. Ilmselt ei saa ka enam.

      • Ei ole midagi keisriga eelisjärjekorras. Vale jutt. Ise ka keisriga sünnitanud. Enam ei saa ka kui kohe ei pandud.

      • Ei ole jah eelisjärjekorras – peretuba ka ei saa. Olen end vaikselt püsti hakanud ajama, sest Hendrik saab ju ainult 19.00ni olla. Siis pean ise lapsega hakkama saama homseni.

  39. Palju õnne! Õnneks Hendrik saab sisuliselt päev läbi sinuga olla haiglas ja lapsega tegeleda, isegi siis kui oled tavapalatis. Kasuta seda kindlasti ära, ise puhka võimalikult palju! 🙂 Samuti, mida kiiremini ise liikuma saad, seda parem on sulle. Alguses on küll tohutult ebamugav ja valus, aga usu, läheb paremaks. Väga tubli olid ja nüüd on üks väike lahe tegelane siin maailmas juures! 🙂

  40. Palju õnne!!!Tubli oled, nii kaua ise pingutasid. Mul oli sama, kõik venis aga õnneks lõpuks epuduraal lõdvestas lihaseid ja laps hakkas laskuma.
    Kiiret kosumist!

      • Mis tunne on olla ema? 🙂 Ma mäletan, et mul võttis paar päeva aega enne kui asi peas ka reaalseks läks, et nüüd ongi beebi käes ja elu pole enam sama mis oli varem 😀

      • Imeline tunne on! Hetkel teeb kurvaks ainult see, et peretuba ei saanud. Kuna beebi on nii suur, siis mul on raske teda tõsta ja Hendrik saab olla 19.00ni. Hetkel viib Hendrik teda arstile, et veresuhkrut kontrollida, aga siis pean mina viima. Õnneks saan teda ratastega kärus viia. Ämmaemand mainis ka, et pean end juba püsti hakkama ajama ja liikuma. Eks ma üritan teha seda, aga see on põrgulikult valus.

        Piima mul suurt veel pole, aga lastakse imeda ikka rinda, et asi käpas oleks ja ta harjuks sellega. Saab piimasegu juurde. Kuna ta on nii suur laps, siis ta tahab palju süüa või siis imeda rinda. Et isu on hea! 🙂

        Aga nii armastan juba oma poega, seda tunnet on raske sõnadesse panna. Hendrikul ka sama tunne – oleme õnnelikud ja õpime uusi asju koos 🙂

  41. Nii armas! ära lase meeleolul langeda, et peretuba ei saanud. Ma samasugune, kui miskit pähe võtnud siis raske leppida, aga endal kergem kui liialt ei mõtle sellele.
    Usun et raske tõsta, ma isegi ei kujuta ette pmst 5 kilost last, mul endal oli minibeebi kaaluga 3,1kg. Aga mis ma täheldanud, et väikse kaaluga lapsed nagu tulnukad, suurema kaaluga kohe sellised pontsud ja täitsa lapse näoga. Mul kaks sõbrannat samuti sünnitasid eelmisel aastal, ühel neist minibeebi nagu mul ja nägi välja pisike kortsus vanamees, teisel sõbrannal üle 4kg ja nägu hoopis teine haha.
    Kui vähegi tahad rinnaga toita siis jah, lase tal olla rinnal võimalikult palju ja mõlemal rinnal. Ise tegin vea et lasin tal paremat võtta pidevalt sest vasaku suhtes streikis ja pärast olin hädas nagu mustlane mädas.

  42. Hip hip hurraaaa, lõpuks on ta siin! Palju õnne!
    Endal tuleb ka veits titeisu peale 😀
    Millal te haiglast välja võite saada? Kas beebi on rohkem vaikne või rohkem jutukas? 😀

    • Ei usu, et enne nädala lõppu. Hetkel on pigem vaikne 🙂

      Muidu on kõik ülitore, aga peretoa puudumine võtab mu tuju alla. Just see, et pean koridori teises otsas piimasegu küsimas käima iga nelja tunni tagant ja teda tõstma jne, kuigi mul on valus ja imetamiseks on raske asendeid leida ilma abita (saab nii rinnapiima kui segu). Jah, saan alati helistada, et tuuakse palatisse või keegi aitaks, aga ämmaemand mainis, et mõned naised selle aja peale juba pärast keisrit tegutsevad täiega jne. See tekitab nii saamatu tunde 😦 Siiani sai Hendrik sellega aidata, aga ta ei saa öösel siin olla. Et selles mõttes Tartu küll sakib. Et ei anta peretuba isegi järgmisel päeval neile, kes eelmisel tahtsid, vaid sama päeva sündinute järgi käib elav järjekord. Et ok – ilmselt tänane öö ongi kõige hullem, aga kui ma saaksin homme peretoa, siis see rõõmustaks mind küll kõvasti hetkel.

      Aga noh – eks ma ikka saan hakkama, teised ju keisrihaavadega ja üksinda tavapalatis saavad. Et ma oma palatis suure vaevaga ringi liigun kateedrit ka enam pole, aga kuhugi koridori teise otsa minek on ikka teine teema. Ma siiani arvasin, et esimesel päeval kohe ei peagi kõike suutma, et teisel päeval juba võiks alustada, aga siin peab küll kohe…

      • Ei ole saamatu! Sa oled väga-väga-väga tubli ja

        Mõni võib-olla saab selle aja peale hakkama, aga mõni ei saa veel nädalaid ise. Lausa vanemad käivad hiljem kodus noorel emal abis. Nädalate viidi. Ka see pole muidugi kuidagi halb või vale.

        …aga sina toimetad juba vähem kui 24 h pärast keisrit Supernaine!
        Seda enam, et see veresuhkru mõõtmine, lõputu kaalumine ja piima küsimine koridori otsast on praegu paras pingutus.

      • Nii kahju kuulda, et äsja sünnitanud naises niimoodi süü- ja saamatuse tundeid tekitatakse ja võrreldakse, et “teised küll”, väga ebaaus 😦

        Hoia end, toimeta nii palju kui jaksad, aga ära endale liiga lase teha. Sa oled piisav!

        Loodan, et saate ruttu koju, siis saab Hendrik aidata ja teil kõigil saab olema igatepidi stressivabam ja mõnusam.

        Kas tohib küsida, kui madal beebi veresuhkur sündides oli? Kas ta sai ka glükoosilahust või piisas piimast? Loodetavasti nüüd on kõik ka selles osas hästi 🙂

      • Hetkel on neid toiminguid Hendrik teinud, ma ilmselt helistan öösel, et piimasegu palatisse tuuakse. Öösel veresuhkrut õnneks ei mõõdeta. Mul ongi selle imetamisega see jama üksinda, et muidu paneb Hendrik mu voodis külili asendisse – no tõstab lapse mulle, aga nüüd pean ise seda saama… Ma muus asendis ei saa imetada, meeletu valu. Raske teda tõstagi.

        Toas toimetan jah ringi ja teda voodist enda sülle suure vaevaga saan tõsta, aga et end ise külili ja laps ka õigesse asendisse saaks… Ei tundu mitte teps kerge selle haavaga 😦 Ja koridori lõppu kõndimine ka mitte…

      • Sündides oli 1.8 (norm miinimum 2.6). Nüüd oli juba 2.6 ja 3.1 isegi. Alguses sai glükoosilahust ka, aga ainult ühe korra – pärast seda piima 🙂 Et hetkel ok sellega õnneks siiani olnud.

      • Rõõm kuulda, et pikemalt ei pidanud glükoosilahuse küljes olema. Minu lapsel oli sündides veresuhkur 1.2 (üsasisene kasvupeetus, laps oli tilluke ja “nälginud”), oli nädala lastehaiglas glükoosilahuse küljes. Aga lõpuks stabiliseerus temalgi see näit.

        Kui beebi on hea isuga ja imetamine üldiselt sujub (v.a. mugava asendi leidmine / ise sisse seadmine, mida usun, et võib praegu jube piin olla) ja ise ka vaikselt kosud, siis ehk ei hoita väga kaua haiglas. Varsti on kõik järjest parem, tubli oled ja edu teile!

  43. Selline suhtumine ikka väga veider, tekkis kohe tôrge Tartu suhtes:S samas olen ka pos kommentaare kuulnud varem.. keisriga naisel kulub väh nädal, et end enamvähem hästi tunda ja see on normaalsus, see, et keegi varem tubli ja hästi on ju tore aga.. väga kummaline personali suhtumine..

  44. Mäletan seda nõmedat piima lunimist keset ööd. Küsi, mis piimasegu nad kasutavad ja lase Hendrikul poest tuua. Saad hoida seal puhkenurga külmkapis, 3h säilib ka toatemperatuuril. Öösel peaks võimalikult väikse vaevaga saada laps söödetud, sest endal vaja ka ju puhata.

    • Haiglas öösel ise soojendada valmispiima õige temperatuurini on ju ka keeruline. Lutipudeleid steriliseerida vaja samuti. Keedetud vee ja pulbriga lausa võimatu mässata. Ikka õdede käest piima küsimas käimine on kõige lihtsam antud hetkel. Olen ise olnud samas haiglas peale keisrit samas olukorras. Kindlasti küsi valuvaigisteid regulaarselt, muidu ei jaksa midagi toimetada. Jõudu ja vastupidamist sulle!

  45. See lutipudel peaks nagunii enda kätte jääma. Peale kasutamist ära pesta ja keev vesi sisse. Poest saab osta valmispiima, koos lutipudeliga keeva veega tassi sisse ja natuke hoida, kuni soojaks läheb. Haiglast antakse piim toatemperatuuril, ega pole seal kedagi, kes spets temperatuuril piima teeb. Pigem oli tüütu öösel seal küsimas käia ja oodata, kui parasjagu veel kedagi postil pole. Mitte midagi võimatut pole, keedukann olemas kas palatis v koridoris.

  46. Nad tõid kogu öise portsu korraga tuppa ja seda sai siis öösel kuuma vee all soojendada. Teise pudeliga siis. Et valasid vastava koguse sinna ümber siis.

    Öö möödus raskelt – laps oli rahutu. Süüa ei tahtnud (just sai), mähe oli kuiv. Aga ei maganud nii hästi kui päeval. Mul raske teda tõsta ju ka, aga see ei koti kedagi. Mul laps nuttis täiega ja lõpuks mõtlesin, et helistan ämmaemandale, et ehk tuleb vaatab ja annab mingi nipi. Selle peale öeldi, et mis nemad teha saavad – et võtku sülle ja kogu lugu. Eks ma siis võtsin, kuigi valus oli täiega teda pikemalt hoida – lõpuks rahunes.

    Et jah – päeval on Hendrik siin, mu õde käib ka tihti vaatamas, aga ööd on hullud. Just see lapse tõstmine ja õigesse asendisse saamine. Nutsin lausa ämmaemandale täna, et kas ikka pole peretuba võimlik saada. Ei ole. No täna olen saanud duši alla käia ja haavalt võeti plaaster ka ära. Valuvaigisteid saan ka pidevalt.

    Mina olen Tartus igal juhul pettunud. Just sünnijärgses osas, sünnieelne oli okei. Kui peaksin kunagi veel sünnitama, siis parima meelega ma seda kohta uuesti ei valiks. Pärast sünnitust on kõigil sinust suhteliselt suva – vahet pole, et nii valus on…

    • Katsu last hästi palju enda ligi hoida. See kiirendab piima rinda tulekut. Kui juba endal on piima piisavalt, siis jääb see öine trall lisa andmisega ära ja läheb pisut kergemaks.
      Väga nõme, et Tartus keisriga naisi niimoodi koheldakse!

    • Eks see esimese lapsega algus ongi selline raske ja emotsioonid laes, eriti kui üksi ka kogu selle uue keskel. Aga minu lapsed ka sünnitusmajas öösiti ääretult rahutud olnud, aga teise lapsega võtsin kohe nn “valge müra” appi. Kui hullult kisama hakkas ja rinnast keeldus, keerasin veekraani lahti ja siis see sahin rahustas maha.

      • Eks see ka mõjub muidugi, et esimene laps… Et kõik on nagunii uus, lisaks keiser, abikaasat ka pole öösel… Liiga palju asju, mis korraga meelt muserdavad. Tehku neid peretubasid siis rohkem kui 13 – alati täis ju nagunii. Ja mu palatikaaslase laps pole alati temaga, sest pisike – saab kindlateks kellaaegadeks. Öösel pole beebit temaga ja suht nõme tunne endal ka, kui minu beebi nutab… Ega see on loogiline muidugi, aga kui oleks rohkem privaatsust nagu peretoas (ja Hendriku olemasolu), siis tunneksin end oluliselt paremini.

  47. Tal võis krooks sees kinni olla v jäi ikkagi näljaseks. Kuigi saab piimasegu, siis vbla tahab juurde. Esimesel kahel-kolmel päeval oma piima eriti polegi. Ma muudkui söötsin ja söötsin, beebi ikka näljane, kaalu peal selgus, et sai ainult paar grammi ja magas sp, et imemine väsitas ta nii ära. Küll see piim kohale jõuab varsti.

  48. Nüüd käisin esimest korda koos raami ja beebiga koridori lõpus. Et seda vaikselt juba saan – sealt saan piimasegu küsida ja veresuhrkut mõõta. Pean nagunii harjutama seda selleks ajaks, kui Hendrikut pole õhtul enam.Tõsta veel keeruline teda. Aga liigun ringi vaikselt juba… Sest muud üle ei jää, sain valuvaigistitele lisaks süsti ka. Veits parem on olla. Aga personali suhtumine jätab soovida. Ja ma enne nii kiitsin. Kuni sünnituseni oligi okei. Nüüd olen pettunud ja eks see tekitab endale ka rohkem stressi. Eesti parim haigla või asi… Meditsiini mõttes ilmselt ongi, aga muus asjas küll mitte. Vähemalt sünnitusjärgne suhtumine jätab küll soovida – eriti veel keisri puhul.

    • Ei olegi. Esimene kogemus ja üldpilt on hetkel negatiivne. Kuna siin sünnitusjärgses osas oleme pikemalt, siis selle sünnieelse perioodi positiivsus pigem haihtub. Just see suhtumine, et mõni naine pärast keisrit paari tunni pärast kappab ringi ja liigub koridori teise otsa, mis sul siis viga on. Ma isiklikult tean mitmeid naisi, kellel keiser on olnud, aga selliseid näiteid küll mitte. Pigem ikka see, et esimesel päeval ei saa üldse püsti. Ja see pole meie süü – iga naine ja keha on erinev! Eile oli mul keiser ja surm käis silme eest läbi, aga oma palatis liikusin – aga liiga vähe personali jaoks. Täna siis juba koridori peal ka. Ja kedagi reaalselt ei huvita. Ma saan aru jah, et nõukaajal oli selline suhtumine tavaline, aga ma arvasin, et me oleme sealt edasi liikunud… Vist mitte.

  49. Üks ämmaemanda ütlus mis mind täiega aitas kui laps oli alles paari päevane ja nuttis/oli rahutu ja ma ei teadnud mida teha oli see, et ega laps ka täpselt ei tea mis teda häirib. Et kui omalt poolt oled kõik kontrollinud, mähe kuiv, palav/külm ei tohiks olla, ja söönud on, siis kui näiteks rinna otsas rahuneb siis ongi hästi. Las olla kasvõi koguaeg rinnal, kui see teda rahustab ja hea tunde tekitab.

    • Jah, tal lõpuks aitas pikemalt süles hoidmine. Magas ka minu voodis ja mu kõrval, mitte enda omas – seal ei jäänud tuttu. Kitsas voodi küll ja ma ei saa igas asendis olla, aga no kuidagi saime hakkama – peaasi et beebi ikka tuduks ega nutaks. Lihtsalt mul endal oli ebamugav, sest voodi nii kitsas lapse ja naise jaoks – eriti, kui ma ei saa end kuhugi nurka nii suruda. No ma suur naine muidugi ja keisri tõttu ka ei saa igas asendis olla, et endal mugavam oleks.

      Hetkel magab ilusti oma voodis ja täna on ta suht rahulik olnud. Ilmselt võis öösel mõjuda ka lisaks see, et ma ise olin oma olukorra pärast stressis – et ma end korralikult liigutada ei saa, aga pean üksi hakkama saama, personali suhtumine jne. Ja beebid tajuvad seda kahjuks.

  50. Mul on nii kurb, et Sul nii negatiivne kogemus sünnitusjärgses osas. Ise sünnitasin Pelgus, olin viis päeva mehe ja titaga haiglas. Personal oli kõik need päevad nii tore. Käis pidevalt küsimas, kas kõik on hästi ja kas saame hakkama. Olime peretoas muidugi. Aga tõesti jättis väga positiivse mulje kogu seal oldud aeg.
    Varsti saate koju, siis läheb olukord rahulikumaks ☺

    • No see nädal ilmselt ei saa, aga uuel nädalal jah. See oleks superhea, kui pühapäeval koju saaks, aga kahtlane, et nii hästi läheb.

    • Mul oli ka Pelgus pigem et, palun ärge ajage mind siit veel minema :D. Ma sain küll juba mõned tunnid pärast oppi jalad alla, aga ega ma ikka ei oleks üldpalatis hakkama saanud. Sama jama lisatoiduga. Oli vaja süstlast tilga kaupa anda. Õnneks ainult üks öö. Aga last oli vaja enne ja pärast toitmist kaaluda kogu aeg. Ma ei mäleta enam, kas käisin ise või mees, aga igatahes on ainult head mälestused sellest, kuidas personal poputas ja hoolitses kogu aeg. Oli hirm koju minna, sest siis pidi äkki ise kõigega hakkama saama.

  51. Palju õnne lapse sünni puhul! Minul oli laps tuharseisus ja arstide soovitus oli proovida välispidist pööramist. Räägiti, et tehakse õrnalt ja kui ebamugav/valus siis katkestatakse tegevus. Keeramise ajaks pannakse sind pea allpoole ja päriselt keerati laps lihtsalt ühe lükkega (võttis läbi kõhu peast ja tagumikust kinni) ümber, kuigi korduvalt ütlesin, et ta oma tegevuse katkestaks. Peale keeramist oli laps kuidagi eriti ebamugavalt nii et suurt liikujat minust enam ei olnud. Sünnitus algas ise ja avatus jõudis 9,5cm 4-5tunniga. Peale seda olin 9,5cm avatusega 5 tundi kuni tuli arst ja kinnitas, et lapse pea on halvasti ja välja ta ei saa. Tehti erakorraline keiser, emakal oli ka juba mingi rebend tekkinud. Õnneks saime perepalati. Esimest korda peale keisrit püsti tõustes oli nii valus, et pilt läks taskusse. Arstidelt oli suhtumine mõistvam, kui ämmaemandatelt. Arstid ütlesid korduvalt, et valu tõttu ei tohi jääda midagi tegemata ja küsigu ma ainult valuvaigisteid juurde, kui valus on. Ämmaemandate suhtumine oli selline, et “eks mõnel ongi valulävi madalam” (minu valulävi on küll ikka päris kõrge tänu erinevatele hädadele :D. Isegi tuhusid ei pidanud ma valusaks). Ühesõnaga täiesti ebainimlik. Peale oppi ei saa ka süüa ja anti ainult puljongit. Alles siis kui süüa hakksin saama tekkis ka piim. Lapsel oli alguses natuke raske süüa ja üks ämmaemand avaldas arvamust, et oleme “ebanormaalsed”. Lisaks arvasid nad, et külili asendis mina kindlasti toita ei saa. Koju jõudes kutsusin imetamisnõustaja, kes kinnitas, et kõik on kõige paremas korras ja mingeid probleeme ei ole. Saan last toita külili, selili ja kas või peapeal seistes. Et veel illustreerida personali tööd sünnitusjärgses osakonnas: kaalusime last, kes oli rinnast saanud piima kätte 20ml (enam täpselt ei mäleta) ja see tundus juba tohutu edasiminekuna. Ämmaemand, selle asemel, et toetust avaldada, vastas lihtsalt “aga oleks pidanud saama 40ml”. Tegelikult on beebidel esialgu kerge kaalulangus normaalne ja normaalne on ka see, et piim kohe ei tule. Sünnitus ise oli ok, isegi erakorraline keiser oli ok, aga see mis pärast toimus on mulle hingele jäänud. Tegelikult tobedad väikesed asjad ja seetõttu ei ole tahtnud neid ka kellegagi jagada. Aga ikkagi painavad mind nüüdki, kus lapse sünnist juba aasta möödas.
    Peale seda on minu suur usaldus arstide vastu kõikuma löönud ja tean, et enda eest tuleb seista. Olge teie tublid ja usu – juba varsti on valu väiksem ja ringiliikumine lihtsam. Oled väga tubli, et üksinda hakkama saad!

    • Oi, oi – see välispidine pööramine tundub tõesti jube 😦 Ja selles on sul küll õigus, et selline negatiivne kogemus jääbki hinge närima. No mul täna juba emotsionaalselt natuke parem olla ja liikuda saan ka rohkem, aga valus on ikka. Võtan valuvaigisteid ja sain süsti õnneks ka. Ööd ma eriti ei oota muidugi…

      Muidu on beebi armas – kõik, kes näevad, ütlevad, et nii suur poiss – a la söögitädi, uus ämmaemand, kelle vahetus algab jne. On jaa – niisamagi raske tõsta – rääkimata siis haavaga. Aga sööb mehe moodi ka – saab mõlemat rinda ja lisaks piimasegu. Ja kunagi ei jää midagi järgi. Pärast sööki tudub suht hästi peaaegu alati – öösel oli rahutum ainult. Hetkel ka tudub pärast korralikku söögikorda.

      Eks ta kaotas ka kaalu pärast sündimist nagu kõik beebid, aga hetkel sellega on okei. Saab nii palju juurde, kui tal vaja on. Veresuhkur on ok olnud, hommikul oli natuke madalam. Vbl tuligi sellest stressirikkast ööst, mis nii mul kui ilmselt ka tal oli…

  52. Mina eelistaks võimalikult ruttu koju saamist, sul pole see tõenäoliselt võimalik, sest sul oli keiser. Aga üritaks siiski kõndima ruttu saada ja koju end suruda kui vähegi võimalik on, siis saab Hendrik sind kodus beebiga rohkem aidata. Mina pidasin esimene kord lapsega haiglas vastu ühe täispika öö ja otsustasin, et aitab, koju tahan. Sain. Nüüd uuega tahan 6h hiljem koju minna. Kodus on parem ja mõnusam, lisaks saab abikaasa aidata. TÜKis jah ei pruugi saada üldse perepalatit, neid lihtsalt on vähe.

      • Kõik oleneb, ma olin erakorralise keisriga 2.5 päeva haiglas. Ei ütleks, et kaua oleks olnud. Küsisin korra, et äkki saaks varem, aga kuna esimene laps, siis ei lastud kahjuks.

    • Siis läks sul hästi jah 🙂 Perekooli loengus räägiti Võrus, et ühel naisel oli 31.detsember päeval keiser ja 1.jaanuari lõunal lasti koju – sest askeldas juba ise täiega ja haav oli ka okei. Mõni on jälle kaheksa päeva haiglas…

  53. Minul tuli ka piim kaua. Peale esimese lapse sündi läks mitu päeva enne kui laps midagi kätte sai. Ta oli väga rahutu just öösiti. Imestasin või mitte, aga tema nuttis. Ja mina ainult mõtlesin, et oleks ta õigel ajal sündinud saaksin veel paar nädalat magada. Lõpuks anti lisapiima, aga seda mitte pudelist. Sai ilma nõelata süstla otsast, oma väikse sõrme pistsin ka suhu, et ta imeda midagi saaks.
    Piim tuli 3.päeva öösel tohutu kiirelt, rinnad lausa rebenesid (seal ongi venitusarmid). Aga piimapais oli nii tulivalus, et ma ei suutnud imetada. Rinnad olid punased, kõvad ja valusad. Keset ööd läksin nuttes ämmakate tuppa, et lapsel jälle lisa vaja. Ämmakas palus rindu näidata ja ütles, et viigu ma lapsele piim ära ja siis tulgu tagasi. Piim oli vaja “käima saada”. Olin seljaga vastu seina ja ämmakas pigistas mu kivikõvadest rindadest piima välja. See oli täpselt nii valus nagu sealt okastraati oleks välja tulnud. Siiani tulevad külmavärinad. Röökisin nagu segane. Aga juba paari tunni pärast sai laps rinnast kõhu täis ja rohkem lisa ei vajanud. Olen siiani (11,5 aastat hiljem) talle väga tänulik, et mu niimoodi ette võttis.
    Ühesõnaga paraku ei ole sünnitus/keiser sugugi kõige lõpp, vaid pigem algus. Lihtsalt saad nüüd OMA poega kaisutada ja see kompenseerib kõik!
    Jõudu!

    • Seda küll jah, et keiser on alles kõige algus. Tänane ämmaemand on sõbralikum – just ütlesin talle, et solvusin eilse personali peale, kes öösel ei tulnud mulle appi, kui ma helistasin. Ütlesingi lausa pisarsilmil, et ma tõesti solvusin personali ja haigla peale – et ma olen Tartu haiglas pettunud. Ta siis rääkis, et ma ei tohiks seda solvumist endaga kaasas kanda ja pean ikka helistama, et nad tulevad appi küll. Ja rääkisin, et eilne ämmaemand mainis, et mõned naised juba paari tunni pärast kepslevad ringi pärast keisrit. Ta mainiski, et ma ei tohiks seda solvumist endaga kaasas kanda, et täna on teised inimesed tööl – et ma juba saan paremini liikuda jne. Ja et ma peaks sellele keskendumagi. No mul olid pisarad silmis jälle – emotsioonid on nii laes. See pettunud tunne ei lähe üldse ära nii kergelt, olgugi et täna on juba parem päev. Ja seetõttu tunnen end ise ka nõmedalt, et ei oska sellest üle olla…

      • Ma mõtlesin sama mida eelkomnenteerija. Ma mõtlesin ka, et vabsee arstid, ütlevad saa hakkama, ma ise suren juba väsimusse (laps magas 2h päevas), mtõelsin et lapsele see ka halb…. Aga nii oligi, pidingi hakkama saama, vahet pole kas oli 40 kraadi palavik või ei (2korda oli rinnapõletik). Lapsega ongi nii, sa oled kasvõi suremas, aga sa ikka pead hoidma teda. Ma tõesti ei tea, kuidas emad ellu jäävad (sh mina). Nüüd laps juba suurem ja hoopis teine tera. Kõik ütlesid et küll läheb mööda. . siis ma ei uskunud

  54. Palju õnne kõigepealt pisikese sünni puhul! Mul oli keiser kell 12 päeval ja mul oli jörgmise päeva hommikuni kateeder, sellega küll liikuma ei saa ja keegi ka ei soovitanud seda teha. Kui oleks soovitanud, oleks pimedasse paika saatnud. Ma ei saanud voodist väljagi, külje keeramine oli päeva saavutus. Järgmine päev läbi valu ja pisarate tõusin voodist ja läksin wc ja hakkasin vähehaaval liikuma. Niiet ära muretse, neid kes otse opilaualt maratonirajale lähevad, on ikka vähe. Enamusel läheb ikka aega natuke, et see õudne valu üle läheks. Oled väga tubli, usu endasse. Seal sünnitusjärgses ongi selline suhtumine sageli, isegi minu suutsid nutma panna korra 😀 varsti saate koju ja siis hea rahulik mõnus toimetada

    • Mind on nad juba kolm korda nutma pannud. Isegi see tänane toredam ämmaemand ajas, sest kuigi tema oli okei, siis see eilne rikkus kõik ära. Ja endal tekkis see saamatu tunne.

      Ma ütlesingi tänasele ämmaemandale ausalt, et ma poleks Tartusse tulnudki, kui Põlva poleks kinni läinud selleks ajaks. See suhtumine siin ongi täpselt selline, nagu ma kartsin ja eeldasin. Peretuba oleks aidanud selle rohkem üle elada… Põlvas sellega muret poleks olnud.

  55. Palju õnne teile! Said korraga nii sünnituse kui keisri 🙂
    Emotsionaalne virr-varr on normaalne, seda teevad hormoonid. Ma nutsin selle peale ka, et ämm tõi vale värvi lilled 😀 Mind muidu üldse lilled ei huvita, lihtsalt iga asi tõi pisara silma. Ja muidu ma ei nuta üldse.
    Loodan, et saad sealt kiirelt minema. See on nii-nii oluline aeg emale-lapsele, peaksite olema üksteise kaisus, tutvuma, aga seal te puhtfüüsiliselt ei saa seda teha ja lisaks ebakompetentne personal ka. Hoian pöidlaid, et sel nädalal koju saaksite!

  56. Tead, see on sul baby blues, mis neid tundeid ja kurbust tekitab – hormoonide mäng, sinna ei saa midagi teha praegu… Mäletan isegi, et mõned päevad pärast sünnitust ajas KÕIK nutma ja stressama. See on igati normaalne, see möödub… Mõne päeva kuni nädala pärast läheb palju paremaks, muidugi endal läheb ka tervis järjest paremaks ja harjud beebi ja uue elurütmiga, see aitab ka.

    Mis loomulikult ei vabanda kuidagi haigla töötajate nõmedat suhtumist, aga mis teha, tulebki lihtsalt üle elada… Kui vähegi suudad, siis seisa enda eest ja ära lase pähe istuda. Kuigi hinge jätab see okka ja pettumuse kindlasti mõneks ajaks.

  57. Lingin ühe video, kus natuke selgitab, mis beebisid rahustab ja miks – kui mitte praegu haiglas, siis äkki hiljem kodus on siit midagi proovida:

    Omast kogemusest julgen soovitada, et white noise ja sissemähkimine aitavad last rahustada küll.

    • Eks ma millalgi vaatan jah. Hetkel on parem seis kui eile, vaatab, mis öö toob. Tänased ämmaemandad on ka normaalsemad suhtumiselt.

  58. Nende ämmakate ja muude tegelastega on nii, et sinu jaoks on olukord uus ja beebi kõige armsam asi üldse. Nemad näevad mitukümmend beebit päevast päeva, nädalast nädalasse jne. Sulle tundub (ja nii ongi) sinu beebi nii erakordne ja tähtis ja kuidas siis ei ole fanfaarid ja toetus ja imetlus ja abi. Aga laps ongi sinu ja toimetama pead temaga sina ja asju pead küsima, sest sealt need käärid tulevadki uus vs. tavaline teisipäev. Sinu beebiga õnneks on korras ja saadki jõudu mööda toimetada. Ämmakad peavad aitama ka neid väetimaid, nõrgemaid, beebisi kelle kõht on nii kinni, et peab neid pigistama ja sorkima ja mis iganes mured veel. Nad on harjunud nägema, kes vajab päriselt abi ja kes saaks ka ise. Muidugi teeb meele mõruks, et endale nii eriline neile nii tavaline on. Perepalat ei lahendaks neid muresid, kuigi abi oleks abikaasa näol rohkem tõesti. Voodi kah laiem, aga perepalatis jäetakse sind veel rohkem rahule ja siis võibolla oleks tuju veel halvem. Punkt kell 19:00 abikaasat väga välja ka otseselt ei peksa, neil muudki teha 🙂 . Mul teise lapsega liiter verekaotust ja närb olek ja ühispalat ja nii kaheksa üheksani oli abikaasa ikka abiks ja siis läks. Ma samas ei eeldanudki, et keegi peaks aitama tõsta ja sättida ja tooma ja viima. Olin väsinud, oli valus, istuda ei saanud, aga vaikselt omas tempos toimetasin ja sättisin. Laps kaalus 4 kg.

    Mu jutu mõte on see, et endal on vaimselt lihtsam, kui lepidki sellega, et beebike on erilne sulle ja tavaline teistele ja küsid abi kui vaja ja ei saa kurjaks, kui keegi tekitab sinus tunde, et kuidas sa seda siis ei tea. Sa oled esimest korda ema ja vead on okei, mitte teadmine on okei, las nemad elavad oma elu, sinul on enda oma. Võta info vastu ja lollid ütlemised proovi minema lasta, ära hoia neist kinni.

    • Mis pagana vabandus see on! Tööeetika nõuab, et kõiki tuleb kohelda, nii et nad end eriliselt tunneksid. Kui sellega hakkama ei saa, tuleb valida mingi teine töö.
      Pealegi on just keisri üle elanud naine see nõrguke, kes vajab abi ja ei ole mingi vabandus, et edaspidi pead nagunii ise hakkama saama. Mis mõte sel haiglas hoidmisel siis peaks olema. Võiks ju kohe koju jalust ära lükata.

  59. palju onne koigile asjaosalistele!

    ma nii kujutan ette mida sa tunned. ka minu beebi sundis keisriga- olime uhispalatis ja tundsin kuidas kedagi ei huvita. mina n6udsin ise kojusaamist ja nii veetsingi vaid yhe 6udse 88 haiglas. haigla ei ole vangla, sind ei saa seal keegi kinni hoida ju. kui otseselt mingit p6hjust ei ole miks sa peaks seal enam olema siis miks sa ei v6iks kodus olla kus pere saab koos olla, koik saavad normaalselt puhata ja kosuda. 22rmisel vajadusel saab alati haiglasse tagasi minna.

    jaksu ja j6udu sulle misiganes edasi saab..

    • No kuna beebil ikka see veresuhkru asi, siis ma ei hakka nõudma, et nad koju laseksid kohe – nad nagunii ei laseks. Kuigi ma ei ole päris 100 protsenti rahul siinse personaliga (mõned söögitädid on ka nii kurjad, aga no nendega eriti kokku ei puutu), siis nüüd oli juba parem olukord kui esimesel ööl üksinda. Personal oli eile ka sõbralikum ja hoolivam – just ämmaemandad siis.

  60. Tänane öö oli juba hoopis rahulikum. Sain ise ka rohkem magada, beebi tudus ka kõvasti rohkem – et sõi oma toidukorrad ära, mis tal olid öiseks mõeldud – ja ülejäänud aja suht magas kogu aeg. Toitmine võtab lihtsalt aega, sest mul tuleb ternespiima ainult hetkel. Annan mõlemat rinda (2×30 minutit korraga – nii soovitati – et ühte rinda 30 minutit ja teist ka 30 minutit) ja siis saab 40 ml piimasegu juurde. Kuna veresuhkur oli eile juba 3,3, siis öösel olid toitmise vahed ka pikemad. Ja pidin ta alati üles äratama – ise ta ei andnud märku, et süüa tahaks.

    Eks keisrihaav teeb ikka valu, aga liigun ja toimetan ringi. Lihtsalt aeglaselt.

  61. Pigem arvan sama, et sul lihtsalt emotsioonid endal keevad üle ja teed nö sääsest elevandi.
    Olen 2x Tartus sünnitanud ja KÕIK inimesed, kellega kokku olen puutunud on olnud äärmiselt toredad ja oma töös väga tublid.

    Sorry, aga riiklik haigla ei ole hotell, hea, et meil niigi palju neid perepalateid on ja ei ole eriti mõistlik selleks raha suunata, et inimesed saaksid perega tsillida. Oluline on siiski ema-laps toimima saada ja tervelt koju, siis võite terve suguvõsaga koos istuda nii palju kui soovi on.

    Ämmaemandad võivad tunduda nö liiga karmid jne aga reaalsus ongi see, et paljudel on ju valus. Kellel on alumine korrus ribadeks ja ei saa nädalaid istuda, kellel keiser, kolmandal piimapais ja nibud lõhki. Muidugi on raske ja muidugi on valus aga nende töö on siiski ema ja laps toimima saada ja mõnikord on vaja veidi karmimat lüket, sest NII palju lihtsam oleks voodis olla ja oma emotsioonide virrvarris soiguda aga tegelikult ongi lihtsalt vaja sellest valust läbi pushida ja lapse eest hoolitseda. Muud varianti lihtsalt ei ole.

    Ei taha seda üldse kirjutada selleks, et sulle miskit nina alla visata aga lihtsalt selleks, et meganõme on lugeda, kuidas kritiseerid ja teed maha inimesi, kes lihtsalt teevad oma tööd ja teevad seda veel väga hästi.

    • Ma olen kindel, et enamik neist teevadki oma tööd hästi. Ju tol päeval langesid asjad kokku – minu üliemotsionaalsus ja šokk, et pean kohe keisrihaavaga üksinda hakkama saama, lisaks tollel päeval mitte eriti sõbralik personal. Ma saan aru, et haigla pole hotell, aga kui sa töötad siin, siis sa oled selle tee ise valinud – sa ei saa öelda äsja keisriga sünnitanud naisele, et mis sul siis viga on, et paljud naised suudavad pärast keisrit mõne tunni pärast ringi liikuda. Haigla pole muidugi otseselt klienditeenindusega võrreldav, aga siiski – kui sul pole oskust patsientidega käituda, siis tuleks mingi teine amet valida. See vastus pole pädev, et kunagi pead ju nagunii ise hakkama saama. Kunagi peangi ja saangi, juba praegu saan, aga esimesel päeval selliseid asju mainida pärast keisrit ei ole normaalne. Ja nagu ehk siin lugenud oled, on teisi naisi ka, kellega sama ebaviisakalt on käitutud – pole ma sugugi ainus “ära hellitatud”, kes nõuab paremat kohtlemist. Ja kui mul on see blogi siin, kus ma saan asju välja öelda, siis seda päeva ei tule, mil ma vajadusel negatiivse kriitika kirjutamata jätaksin. Kui mul poleks seda blogi, siis nagunii räägiksin oma ebameeldivast kogemusest kellelegi – lihtsalt siis see kõlapind oleks oluliselt väiksem. Point jääb samaks. Seega ma ei ole nõus nende inimestega, kes arvavad, et naine peaks kohe pärast keisrit kõike ise suutma jne. Ta suudabki, aga enamasti mitte esimesel päeval. On neid, kes muidugi kohe suudavad ja mul on hea meel selle üle, aga see pole mingi keskmine näitaja. Siinkohal ei saa kohe külma dušiga naist pähe valada – see pole see olukord. Ja tõesti – kui ei oska patsientidega suhelda, siis vali mingi muu amet. Sa võid olla ükskõik kui hea arst või ämmaemand, aga kui sul see oskus puudub, siis lõpuks hakkavad jutud nagunii levima – halvast kogemusest räägib inimene vähemalt 15-le inimesele edasi, heast ainult kolmele – ja kui tahad, et sellise ameti puhul sinust halba ei räägitaks, peadki selle nimel pingutama. Lisaks ei ole mina kedagi nimeliselt maininud – ma oleksin võinud ka selle tee valida, aga ei teinud seda. Nii et ma küll mingit süüd ei tunne. See et ma blogin, annab lihtsalt selle, et halb kogemus jõuab rohkematani kui 15. Ja eks iga inimene ükskõik millises valdkonnas, kus tegeletakse teiste inimestega, peab sellega arvestama, et tänapäeva infoühiskonnas on blogijad, influencerid, vlogijad jne – et arvamust saab alati avaldada – ei maksa riskida sellega, et juba eos nõmedalt käituda ja siis see info juba alguses rohkemateni kui 15 inimest levib. Ja mina seda hetkel just enda blogis tegin/teen.

      • Minu meelest ka on see kriitika siin olnud väga õigustatud. Kedagi nimeliselt ei ole välja toodud ja pigem kirjeldatud just iseenda/oma emotsioonide pinnalt. Selliseid kogemusi tulebki jagada. Mina näen seda saagat lugedes (isegi kui ma “äsjasünnitanu liigsed emotsioonid” välja filtreerin) küll hulga kohti, kus haiglal ja personalil on kõvasti arenguruumi.

    • to Maarja: ema ja laps toimima saada on võimalik ka empaatiatunnet ilmutades ja sõbralikult julgustades, mitte nähvates ja etteheiteid tehes! Selline suhtumine, mida Printsess kirjeldas EI OLE normaalne, seal ikkagi peaksid töötama professionaalid ja nemad peaksid ka teadma, kui kerge on värsketel emadel sünnitusjärgne depressioon tulema- hetkel aga nemad aitavad sellele pigem kaasa kui aitavad ennetada! Mina Printsessi asemel kirjutaksin sellest eraldi loo ja saadaksin Pere ja Kodusse näiteks, see asi tuleks suure kella külge panna, ehk siis midagi muutub seal ja säästab tulevasi sünnitajaid sellisest tarbetust stressist, mida Printsess praegu kogema peab. Hormoonid ja emotsioonid võivad värskeltsünnitanul laes olla muidugi, aga see ei tähenda et need emotsioonid peaksid NEGATIIVSED olema! Ja need haiglatöötajad seal vastutavad patsiendi tervise ja heaolu eest, mitte ainult füüsilise, vaid ka vaimse heaolu ja tervise eest! Nii et need, kes siin räägivad et see suhtumine seal on kuidagi normaalne, sõitke sirtsu sohu- see ei ole normaalne! Pea vastu, Printsess, sa elad praegu muidugi üle selle jama seal, aga ära jäta seda nii! Ainult seepärast, et kõik vaikselt ära kannatavad a´la saan nagunii varsti koju, kannatan ära- ainult seepärast saabki see kõik seal jätkuda ja need nõmedalt käitujad edasi nõmedalt käituda. Aga see peaks lõppema!

  62. Nii vähe on õnneks vaja 🙂 Kuna tal veresuhkur on kolmel korral järjest normis olnud, siis enam ei pea teda mõõtma viima. Viisin hommikul enne söötmist ta sinna, sest tavaliselt on pidanud viima (varem viis Hendrik, aga nüüd saan ise), aga öeldi, et enam pole vaja 🙂 Saan juba ise koridori lõppu liikuda koos temaga. Sealt saab piimasegu, mähkmeid jne asju ka juurde küsida.

  63. Palju palju õnne beebi puhul!! :))
    Kuidagi vastik on lugeda siit veel ämmaemandate vastiku käitumise välja vabandamist. Mind ajab siuke asi nii vihale, kuidas on võimalik et ikka veel aastal 2019 on suhtumine nagu nõuka ajal. Ma ise pole Eestis enam üle kuue aasta elanud ja vahel olen seal arstide juures käinud ja iga kord on mingi fakking torisemine , nähvamine, enda halva tuju välja valamine patsiendi peal. Ma üldse ei imesta et seal sünnitusosakonnas nad samasugused. Soomes pole elusees näinud sellist suhtumist, torisejad on pigem suur erand.
    See selleks, igatahes edu ja jaksu sulle beebiga!! Ja ära tunne ennast halvasti, igal inimesel on erinevad kogemused ja selline võrdlus on nii nõme. Sina oled sina :))

    • Aitäh! 🙂 Nüüd on õnneks juba suhtumine ka parem olnud, vbl too vahetus siis oli selline nagu ta oli… Ja endal on ka parem liikuda ja toimetada. Tuju on oluliselt parem ja beebi veresuhkruga on ka kõik normis 🙂

    • “Soomes pole elusees näinud sellist suhtumist, torisejad on pigem suur erand.”

      Aga ega ausalt öeldes Soomes sa arstidelt suurt abi ka ei saa 🙂 Meie pere elab juba 90ndate keskpaigast soomes ja paaril juhul on midagi tösist viga, siis ikka Eestisse tasulisele arstile ja uuringutele. No ei saa need soome arstid, vähemalt nii palju kui meie käinud, tösisemate asjadega hakkama (nt kardioloogiast kehv kogemus). Vöivad ju viisakad olla, aga kui iga asja peale käega rehmatakse, stiilis kyll läheb yle ja vötke aga vitamiine, siis sorry aga ei usalda selliseid! Eestis saime kohe vajaliku abi. Aga tösi, selleks et eestis heal tasemel arstiabi jaksaks lubada, tuleb soomes tööl käia:)

      • Endal ka kogemusi, et Soome arstiabi ja kogu süsteem kehvemapoolsem. Eestist olen alati abi saanud. Arstid on olnud nii 90% supersõbralikud, aga mõned vanemad nõukaaegsed mitte nii väga. Aga noh kuna ma elan ise hetkel Eestis, siis siin tasuta arstiabi ka, selles suhtes ei kurda.

      • Sellega ma pean nõustuma, et jah mis tuleb otseselt abi saamisesse ja reaalselt uuringute tegemisse siis olen jah pettunud. Asju nad siin väga tõsiselt ei võta. AGA mis ma mõtlesin praegu oli pigem see teeninduse ja suhtumise pool. See on minu arvates küll supper, õed ja arstid ja personal on alati väga sõbralikud ja üleüldiselt teeninduskultuur on palju parem, et ikka väga väga harva on keegi kellest saab halva teeninduskogemuse. Eestisse tulles on see kontrast kuidagi nii suur, inimesed lihtsalt on kuidagi mornid. Aga abi sealt saab ehk tõesti paremini.

  64. Mul oli ka erakorraline keiser Tartus ja no ma jäin küll rahule. Söögitäfidega polnud mul asja-tôid söögi, läksid ära. Miks nendega jutustama peaks? Nad toovad ainult süüa ju. Ülejärgmine päev peale keisrit käisin pesemas. Intensiivis viibisin ôhtul 8st järgmise lôunani(olin viimane kes ära sai). Päev pärast keisrit käisin koridoris kaalumas ja liikusin ringi.. personal oli tore, uurisid kuidas on jne. Ainult keisriômblused vôttis praktikant sôlm läbi augu ära.. ei tea, ma ei kurda 🙂 ei siis ega ka nüüd hiljem tagasi môeldes.

    • Mul oli söögitädidega see, et üks neist oli tõre, et mul ühel laual olid asjad, aga teised olid minu söögi voodi kõrvale lauale pannud, kus on mugavam süüa nagunii (see on alati vaba olnud). No ta siis pani ka sinna, kuhu teised olid pannud, aga talle see ei meeldinud. Mulle keegi polnud midagi selle kohta maininud. Ja sünnieelses lamasime mõlemad korraks Hendrikuga voodis, keegi polnud varem öelnud, et ei või koos olla, ühtegi ämmaemandat ei häirinud ega midagi, palatikaaslase puhul ka mitte. Ja siis üks söögitädi mainis, et mehed ei või seal voodis pikutada. No hiljem probleeme küll polnud. Ja see oli korraks ainult nagunii tol hetkel. Aga no need asjad on väiksed jah. Et kõige rohkem nukraks tegi just see sünnijärgse esimese päeva kohtlemine, aga no vaikselt hakkab tuhmuma see halb asi. Mis ei tähenda, et ma peaksin sellest vaikima edaspidi.

  65. Me saame koju! Täna öeldi, et kõik ok nii beebil kui mul, liigun suht kõbusalt juba ja pakuti kojuminekut. Haava niidid võtab Põlva perearst välja. Vaadati nii mind kui beebit läbi ja kõik on tibens-tobens 🙂 Ma ise poleks veel lootnudki, aga nii hea, et nii läks – nad ise pakkusid seda varianti, sest kõik ok – ma poleks ise veel osanud seda lootagi 🙂 Tänase öö saame kodus juba veeta 🙂

  66. Nii hea, kodus palju mõnusam oma asjade keskel ja oma rütmis.

    Püüa säilitada rõõmsat meelt ja puhka palju, siis ei tiku muremõtted või masendus ligi. Algus on raske aga küll kõik paika loksub.
    Oled tubli ema!

  67. Kuidas oleks parem, kas lapsega ühispalatis või lapseta ühispalatis. Nimelt minule ja minu palatikaaslasele mõlemale tehti erakorraline keiser ja meie mõlema lapsed viidi intensiivi. Päris nukker oli seal lasteta. Ma oleks kõik teinud, et laps seal oleks. Ma oleks isegi perepalati saanud, aga milleks, et üksi seal nukrutseda? Ehk siis mõtle positiivselt, sa ei saanud perepalatit, aga said oma lapse endaga ühispalatisse. Paljud emad ei saa isegi seda, rääkimata perepalatist …

    • Kindlasti ei oleks see variant parem, et oled ühispalatis ilma oma lapseta. Et loomulikult nende variantide vahel ma valiksin ühispalatis ja koos oma lapsega.

      Ma olen nüüdseks maha rahunenud ja saan aru, et rasedushormoonid mängisid ka oma rolli. See sünnitusjärgne kogemus oli minu jaoks alguses negatiivne (esimesel päeval), aga hiljem oli juba parem. Ja nüüd oleme kodus – beebi on imeline! Öösel ärkamine on olnud äratuskellaga, et teda toita, ta ei anna ise märku alati. Aga sellest oleme juba aru saanud, et ta on selline poisiklutt, kellele ei meeldi absoluutselt kas või väike pissitilk mähkmes – et kohe peab ära vahetama 😀 Tean lapsi, kes sellest nii kohe märku ei anna, et siis, kui juba kaka tulnud on, aga tema on selles mõttes nõudlik laps 😀 Oma emasse, mis seal muud 😀

      Aga nii hea on kodus olla, toimetada oma keskkonnas, oma beebit kallistada ja lihtsalt teda vaadata! Uhh, see armastus oma poja vastu on juba praegu nii suur ❤ Ja veel lisaks vaadata, kuidas Hendrik temaga tegeleb, süles hoiab, mähkmeid vahetab jne (ma ise teen ka seda kõike, vaheldumisi teeme – Hendrik annaks rinda ka, kui ta ainult saaks 😀 ) – mul on ikka nii vedanud! Minu imeline perekond ❤ Kunagi ma unistasin sellest, et ühel heal päeval on mul ehk see kõik olemas, aga ma ei uskunud, et see võimalik on. Ja nüüd see lõpuks nii ongi 🙂

  68. Mina olin peale esimest sünnitust intensiivis ühe päeva ei olnud keiser). Laps oli minu kõrval oma “voodis” ja magas. Mina vastasin teda ja nutsin. Ma niinii väga tahtsin teda puudutada, kaissu võtta, pai teha. See tunne oli lausa füüsiliselt valus. Aga mul oli nii palju juhtumeid ja voolikuid küljes, et ei saanud end liigutada…vaatasin teda ja nutsin. Kuni ühel hetkel – tunde hiljem, märkas mind nutmas sanitar ja küsis kas tahan oma beebit enda kaissu. Nuttes vastasin, et tahan jah…ta ütles, et nii pidulikuks hetkeks teeme ikka emme korda. Võttis arsti loal osad juhtmed-voolikud ära, vahetas minu öösärgi ning lõpuks tõstis mu poja mu kaissu.
    Sellest on 11,5 aastat möödas, aga sellele mõtlemine toob siiani pisarad silma. Nii suurt igatsust pole ma iial tundnud! Kuigi poeg oli käeulatuses, aga ma ei saanud teda puudutadagi..
    Lähen kohe teen talle ühe pai läbi une 🙂

    • Nii ilus. Aitäh, et jagasid. Ma ei olnud pärast sünnitust intensiivis, aga see tunne oma esimest last vaadates oli küll sarnane (rohkem lapsi pole hetkel). Vaatasin teda ja nii suur armastuse tunne ja soov teda kaitsta tuli peale, et lausa valus hakkas.

    • Oi, oi – nii armas ja südantsoojendav lugu! Endalgi tuli pisar silma seda lugedes ❤Jah, see enda lapse vastu armastus on midagi, millest ei saagi enne aru, kui ta lõpuks olemas on. Mina ka nüüd mõistan seda 🙂

Vasta Tk-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s