Beebiriiete sorteerimine/ Peipsi Järvefestival ja Jõmmuga sõit Räpinas :)

Ma polekski peaaegu saanud sama perearsti, kes Hendrikul on! Nimelt oli asi selles, et ma helistasin ja mainisin, et tahaksin end tema juurde kirja panna, aga mulle vastati, et see perearst ei võta uusi patsiente, kuna tal on neid liiga palju juba. Olin juba leppinud oma saatusega, et eks ma pean siis teised Põlva perearstid läbi helistama, aga siis mulle koitis – ma olen ju Hendriku abikaasa, et selle mainimine võib mind aidata 😀 Esimest korda helistades ma seda ei maininud, sest läks meelest ära. Helistasin siis uuesti ja ütlesingi, et tahaksime ikka terve perega olla sama perearsti nimistus ja et olen Hendriku abikaasa, kes on nagunii selle arsti nimekirjas. Ning siis olid hoopis teised lood, sest sama pere inimesi võetakse ikka vastu! Jee, nii et sellega on kõik korras! Mainisin ka, et augustis sünnib uus pereliige ja tema läheb samuti siis selle perearsti nimekirja. Tartu perearsti nimekirjast eemaldasin end ka (saatsin e-maili), aga tegelikult oleks võinud ka mitte seda teha, sest kui saad uue perearsti, siis vana omast oled juba automaatselt eemaldatud. Nad nimelt vastasid mu kirjale niimoodi.

Meil siin nädalavahetusel sai kummut kokku pandud ja ma sorteerisin natuke oma beebiriideid!

Kummut on tegelikult üpris pisike, aga kuna osad beebiriided lähevad ka suurde riidekappi (mis on kohe kummuti kõrval), siis täiesti sobib 🙂

Beebriiete sorteerimine oli täies hoos! Alguses ma mõtlesin, et sorteerin suuruse järgi, aga päris seda ma siiski ei teinud. Suurust 50 on mul kõige vähem, need riided on, mis mulle varem saadeti, sest mul vist sünnib kohe suurem laps. Kui ka ei sünni, siis neid jagub ikka, aga suuremaid suurusi on rohkem. Tegelikult nüüd vaadates tundub neid beebiriideid liiga vähe isegi, aga no mõni aeg saab hakkama vast 🙂

Hendrik läks täna esimest päeva pärast puhkust tööle, mis alguses on ilmselt päris harjumatu. Minu jaoks alati olid need esimesed tööpäevad pärast puhkust nii rasked. Nüüd olen ma juba 1,5 kuud puhanud ja kuu aega umbes saan veel seda teha, aga siis ilmselt enam mitte 😀

Käisime eile Hendrikuga Peipsi Järvefestivalil, mis toimus Räpina sadamas. Eveliis reklaamis seda üritust oma blogis väga agaralt, aga me jah kaugemale hetkel ei hakanud minema, sest terve nädal toimusid erinevad üritused mitmetes sadamates. Me siis nautisime muusikat ja käisime isegi Jõmmuga sõitmas! Ma olen kunagi Emajõe peal ühe korra Jõmmuga sõitnud (kutseka ajal koos kursusega), aga rohkem mitte, Hendriku jaoks oli see esimene kord Jõmmu pardal olla. Omaette ooper oli muidugi sinna suure kõhuga peale ja maha ronida 😀 Ja see 50 minutit maas istumist ilma seljatoeta oli üpris raske, aga sain hakkama 🙂

Vaade Jõmmu lodjalt, suht jahe oli Lämmijärvel sõita, ma jätsin kampsuni ka autosse. Ja lodja peale ja maha sain ma ainult Hendriku abiga – läksime suht viimastena peale ja esimestena maha. Muidu oleks saanud lodja peal ringi ka liikuda ja näiteks sees käia, aga ma ei hakanud oma kõhuga liikuva laeva pealt alla ronima 😀 Ilm oli suhteliselt pilvine, aga tol hetkel õnneks sadama ei hakanud.

Pärast Jõmmuga sõitmist! Kõndisime juba Jõmmust eemale, seega tagumine laev/paat on mingi teine 😀

Ega mul muud hetkel midagi lisada polegi. Täna on mul ultraheli Põlvas ja ma saan ehk umbes teada, kui suur poisiklutt juba praegu on! Ma tellisin talle nimelise kaisumõmmi ka ära, mille pilti ma ilmselt plaanin blogis jagada, kui ta sünnib, sest ma ei kavatse ta nime siin välja kirjutada, aga foto peal võin seda küll näidata. Ma lihtsalt olen otsustanud, et välja ma tema nime siin ei kirjuta.

Advertisements

Millistele lastevanematele ma tahaksin haamriga vastu pead lüüa?/ Meil on nüüd kummut ka olemas beebile!/ Nautisime kolmekäigulist õhtusööki Jõelaev Lonny pardal Ahja jõel!

Täna oli mul viimane arstivisiit Tartus, kus ma ütlesin oma ämmaemandale, et olen end nüüd Põlvasse ümber tõstnud. Õnneks ta tuletas mulle meelde, et pean ruttu perearsti ka Põlvasse ümber tõstma, sest sünnitama minnes peab rasedakaardil olema perearsti nimi ja telefoninumber. Mina oleks muidu ehk alles pärast sünnitust seda asja ajama hakanud 😀 Ja mul pole mõtet sinna Tartu perearsti infot panna, sest mul on nagunii kogu kraam Põlvas nüüd ju (sest ma ise külastasin Tartus oma perearsti ikka suhteliselt harva, aga lapsega tuleb ju igakuiselt alguses ülevaatusel käia). Ma võtan sama perearsti, kes Hendrikul on. Ja teate – mu vererõhk oli üle pika aja  normaalne! (ühel käel lausa 122/80, mis on põhimõtteliselt ideaalne ja teisel käel 125/88, mis on ka vägagi okei) – eks need vererõhurohud on siinkohal kaasa aidanud, mida ma nüüd kaks korda päevas võtan.

Kusjuures mu endine Tartu ämmakas isegi kiitis Põlva arste, sest mitmed neist käivad Tartus tööl ja vastupidi ka. Eks jah – nii hea tehnika seal ilmselt pole kui Tartus, aga kui peakski ülikriitiline olukord olema, siis saadetakse nagunii sinna. Põlva puhul on hea ka see, et seal ei teki seda liinitöövärki – sest sa võid olla põhimõtteliselt ainuke sünnitaja kogu maja peale. Hendriku sõbra abikaasa, kes Põlvas hiljuti sünnitas, jäi ka väga rahule. Ka sellega, et samal ajal oli ainult kolm sünnitajat sünnitusosakonnas ja neile öeldi, et nad võivad nii pikalt haiglasse jääda, kui ise soovivad. Mul nii mõnigi tuttav pole Tartus isegi peretuba saanud ja kui isegi on, siis on ruttu pärast sünnitust välja kupatatud (mõni jah tahab ruttu koju saada, aga on neid, kes tahaksid kauem olla, et õppida ja infot saada jne – eriti esimese lapse puhul on see oluline). Ilmselt keisri puhul niimoodi poleks, sest siis oled nagunii kauem haiglas. Aga jah – sünnitamine ei ole ilmselt üldiselt juba selline meeldiv protsess, mida kõik naised nii tahaksid läbi elada, aga no tuleb hakkama saada 😀 Minul on näiteks paar tuttavat, kes pärast esimese lapse sündi on otsustanud, et nemad ei taha enam seda õudust läbi elada – ehk siis ei taha ka rohkem lapsi saada (ja sünnitusest on juba aastaid möödas, ei ole hiljutine teema). Muidugi võib see arvamus millalgi ka muutuda, aga see on iga inimese enda valik. Ja eks näis, mis juttu mina pärast sünnitust ise räägin 😀

Kuigi minu absoluutne maksimum oleks nagunii kaks last (ja ka selline ideaalne arv, mis meil Hendrikuga on sama), siis enne pole miski kindel, kui ma esimese ära sünnitan. Ma lihtsalt ise ei kujutaks ette, et mul jätkuks energiat, mõistust, raha, tahtmist jne rohkemate laste jaoks. No rahaliselt ehk isegi saaks hakkama, aga see ehk olekski selline hakkamasaamine, aga mina tahan mugavat elu. Minu lapsepõlv oli mugavast elust väga kaugel ja just sellepärast tean ma täpselt, mis saatust mina enda lastele ei taha.

Ma ei ole kunagi pooldanud seda peremudelit, et teeme aga lapsi mõnuga ja saame toetusi, sest lapsed on issanda õnnistus, küll raha annab riik või jumal (või siis järgmine laps). Ei, riik annab niigi toetusi ja dekreediraha ning vanemahüvitisi jne, aga selleks sa pead ise ka midagi tegema, midagi vastu pakkuma. Tasuta lõunaid ei ole olemas. Ja miks peakski? Sest sa sigid valimatult ja sul on suva, kuidas need lapsed ka üles saavad kasvatatud?

Ma ausõna lööksin haamriga pähe neile vanematele, keda ma “Kodutundes” vahel näen ja kes ütlevad, et lapsed on tõeline õnnistus – et just sellepärast on neil kaheksa last, aga tegelikult juba pärast teist last oli vägagi selge, et raha nagu rohkemate jaoks eriti ei jätku. Jah, alati võib midagi juhtuda, et kaotad töö vms ja siis tekib ajutine raskem olukord, aga nende perede puhul on see juba korduv muster, sest ega siis tööd ei viitsita teha, uus laps toob jälle nutsu juurde. Jah, mitte kõik pered pole seal saates sellised, aga paljud on. Mul tulevad külmavärinad iga kord, kui ma selliseid inimesi teleekraanil kohtan (sest minu tutvusringkonnas sellised puuduvad), sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saavad olla lapsed siis õnnistuseks, kui sa ei suuda neile isegi süüa pakkuda, rääkimata muust? Ja see pole ajutine olukord, vaid ikka aastaid kestev asi. Samas jah – lapsed pole süüdi, et nende vanemad idioodid on. Et see on tõesti kurb olukord. Seega mina olen küll nõus sellega, et lapsi tuleks saada nii palju, kui sa ise jaksad ja tahad üles kasvatada, sest riik ei pea sinu järglasi üles kasvatama. Ja meie Hendrikuga leiame, et kaks on just selline arv, kelle puhul saaks mugavalt elada, aga rohkemate puhul saaks lihtsalt hakkama. Ja see 500 eurot pole küll minu meelest see stiimul, miks kolmandat last saada, sest no see võib ju abiks olla, aga mida rohkem lapsi, seda rohkem väljaminekuid (eriti siis, kui nad koolis käivad). Kusjuures minu tutvusringkonnas näevad pea kõik maailma just niimoodi nagu mina, mille üle mul on ainult hea meel. Sest mul oleks väga raske kui mitte võimatu suhelda inimesega, kelle jaoks riik peab alati abikäe ulatama ja tema lapsed üles kasvatama (või siis “Kodutunne” või jumal). Jah, võib saada ka 10 last, aga siis nad võiksidki olla umbes selline perekond nagu seal kunagises Kanal 2 saates “Jane ja Urmet +10” , kes said ise väga hästi hakkama oma lastega. Nii rahaliselt kui emotsionaalselt.

Hendrik oli ka minuga Tartus arstil täna kaasas ja pärast seda suundusime me Jõe Keskusesse, kust me beebile kummuti saime! Maksis 86 eurot ja täispuidust, valget värvi (kuue sahtliga). Hendrik hakkab seda kohe kokku panema ja siis saan mina beebiriideid sorteerima hakata, mis siis sinna lähevad. Hetkel on mõned minu riidekapis ja teised Hendriku omas. Beebiriideid (ja isegi kuni suuruseni 80) on mul nüüd küll väga palju! Mul tuli esmaspäeval ja teisipäeval Omnivaga suur hunnik beebiriideid, mida ma Facebooki Marketplacest tellisin. Jäin mõlema pakiga ülirahule – rõivad olid korralikud. Ma olen kuulnud, et vahel võib niimoodi tellides topilisi jne saada, aga minul õnneks nii ei läinud. Lisaks tõi üks naine mulle veel ekstra kohale kraami, kes Põlvamaal elab. Ja üks lugeja kirjutas mulle, kes pakkus mulle tasuta sünnitusjärgseid sidemeid, sest tal jäi mitu pakki endal üle. Ma siis vastasin, et olen ikka huvitatud ja kirjutasin talle, et saatku oma kontonumber, et ma siis panen vähemalt pakisaatmise raha teele, aga ta isegi ei soovinud seda. Ja kui see pakk siis kolmapäeval kohale jõudis olid seal lisaks sidemetele mõned beebiriided, mähkmed, šokolaadikarp (Hendrik sõi enamuse ära, aga ma ikka maitsesin ka), imetamispadjad jne. Ma olin heas mõttes täiesti šokis – sest ma olen selline inimene, kes pole harjunud asju tasuta saama, ikka ise ostma ainult (ja kuna mulle blogi kaudu pakutakse harva midagi ja veel harvem konkreetselt midagi, millest ma huvitatud üldse oleksin). Et see oli nii armas üllatus, aitäh sulle! 🙂

Vankrit käisime ka Lõunakeskuses vaatamas, aga me ei ostnud seda, sest Hendriku vanemad on otsustanud selle meile kinkida, mis on ka superilus üllatus! 🙂 Meie lihtsalt valime välja selle, nüüd käisimegi nii-öelda maad uurimas. See on väga armas uudis, sest beebiga seoses läheb nagunii suht palju raha ja me olime selle summaga küll ise arvestanud, aga ikka on ju hea teada, et seda raha saab siis kas hoida või millegi muu jaoks kulutada. Täiskasvanuna sa ju ei eelda, et keegi sulle midagi kingib niimoodi, mina vähemalt kunagi ei eelda (kui just sünnipäev pole, aga siis ka mitte kunagi nii kallist asja).

Eile oli siis see päev, mil me lõpuks kasutasime ära kinkekaardi, mille ma töökaaslastelt sünnipäevaks sain! Ehk siis käisime Jõelaev Lonnyga Ahja jõel sõitmas! See ei olnud ainult lõbusõit, vaid selle juurde kuulus ka kolmekäiguline õhtusöök! Ja kõik kohad olid välja müüdud ehk siis eelbroneeringuga – kokku oli meid seal laeval  ainult 16 (ja lisaks kokk, kes meie nähes süüa tegi). Algas see Taevaskojast ja kestis kokku üks tund ja 40 minutit, mil me uuesti tagasi Taevaskotta jõudsime. Ma kindlasti soovitan just seda õhtusöögiga varianti, sest Lonny teeb niisama päevaseid lõbusõite ka, aga seal ei saa seda elamust. Kindlasti tuleb aga kohad enne ära broneerida (eriti just õhtusöögi puhul). Kui me Hendrikuga kohale jõudsime, siis ma nägin oma jumestajat seal, kes ka ilmselt korraldusmeeskonnas on, sest tema just meie kinkekaardi võttiski. Pärast ma teda enam ei näinud, ilmselt oli ta seal osas, kuhu tavarahvas ei pääsenud. Meie eilne menüü oli selline:

Veisegurmee – 39€ koht
Roheline salat kõrvitsaseemnetega
Madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk
Karamellistatud köögiviljad
Šokolaadikoogid marjakastmega
Lõkkekohv
Maitsevesi
Punane vein
Et selles mõttes oli see ikka väga hea kingitus, sest kahekesi minnes oleks see meile 78 eurot maksma läinud. Elamuse mõttes kindlasti väga superidee, mida kaaslasega koos ette võtta! Eriti just sellepärast, et rahvast on korraga laeval vähe ja väga intiimne õhkkond on 🙂 Ja toidud olid ka ülimaitsvad! Lisangi lõpetuseks mõned pildid 🙂

Jõudsime suhteliselt vara ja pidime veel natuke ootama, sest meeskond veel valmistas laeva ette. See algas kell 18.00 ja tagasi olime Taevaskojas kuskil kell 19.40. See auto seal on ilmselt korraldusmeeskonna oma.

Mina polnud kunagi Lonnyga sõitmas käinud, Hendrik lapsena oli (jah, Lonny on juba nii vana teema), aga seda kolmekäigulist õhtusöögi varianti on nad ainult kolm aastat pakkunud. Hendrik mainis, et nüüd on mootorid ka nii vaiksed – ehk siis Lonny on totaalse uuenduskuuri saanud. Tegelikult just sel aastal seda remonditi ka, sest kui me tahtsime kinkekaarti realiseerima hakata (maist algab neil tavaliselt hooaeg ja siis umbes tahtsimegi), siis nad mainisid, et alates juuni lõpust saaks seda alles teha, sest enne Lonny ei sõida sel suvel.

Ootame, ootame!

Vein oli juba enne välja valatud kõigile, mida mina loomulikult ei joonud. Pildil on siis eelroog, milleks on roheline salat kõrvitsaseemnetega. See on suhteliselt reisi alguses tehtud pilt 🙂 Hendrik sai veini juua, sest me sinna läksime taksoga ja tagasi tõi meid üks tema sõber.

 

🙂

Meile mõlemale meeldis see elamus väga! 🙂

See on siis eelroog ehk roheline salat kõrvitsaseemnetega 🙂

Pearoog ehk madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk ja karamellistatud köögiviljad 🙂

Ja magustoit ehk šokolaadikoogid marjakastmega 🙂 Mina sõin seda ka, sest noh – mul on küll rasedusdiabeet, aga kui mul on selline üritus, siis see ongi patune õhtu. Aga mul enne seda õhtusööki oli veresuhkrunäit päris madal, mille tõttu isegi kaks tundi pärast seda söögiorgiat oli mul see veel napilt normi piires. Napilt, aga siiski normi piires.

Ma joon kohvi aastas umbes viis korda ja eile oli see üks kord neist. Lisaks oli hea see, et kui jahe hakkas, siis sai endale pleedi ümber võtta, sest jõel sõites võib ikka külm hakata. Eriti praegu, mil pole eriti soojad ilmad. Selle viimase üle ma tegelikult ei kurda üldse, sest mulle kui kaheksa kuud rasedale inimesele see küll sobib 😀 Sellist palavust nagu eelmisel aastal juulis oli, ei tahaks ma niisamagi, rääkimata siis nii lõpurasedana.

Vaade Ahja jõele!

Vot selline see meie Lonny elamus oli! Väga maitsvad söögid ja meeldiv ajaviide! 🙂

Käisin Põlvas esimest korda arstil/ Facebooki Marketplace on väärt koht!

Hendrik jõudis tantsupeolt laupäeva õhtul kell 22.00 tagasi. Nad laupäeval osalesid veel rongkäigus, aga laulupeole enam ei jäänud. Ma üritasin teda telekast rongkäigu ajal silmata, aga kahjuks ei õnnestunud. Nende rühma nime ma küll nägin, aga kaamera oli siis just mujal, kui tema tagareas mööda kõndis. Aga mu sõbranna oli rongkäiku vaatamas ja tema nägi Hendrikut – tegi isegi pisikese video sellest, kus ta mainis, et saadab selle mulle – Hendrik just siis lehvitas 😀 Nii armas! Aga ma läksin rongkäiku vaadates ekstra teleka ette maha istuma, et ehk ma siis näen teda (ja vaatasin kordusest ka veel), aga ma ikkagi ei silmanud teda. Aga jah – see püsti saamine pärast põrandal istumist oli omaette vaatepilt, ma roomasin diivani juurde ja siis aitasin end kätega püsti 😀 Ei ole see suure kõhuga liikumine või püsti saamine põrandalt kerge!

Aga kui Hendrik laupäeval mainis, et ta kutsus takso ära ja varsti jõuab (buss tõi neid Edu Keskuse juurde, aga me elame teisel pool linna), siis ma oleks nagu äsja armunud – nii elevil, et mu abikaasa varsti koju jõuab! 😀 Ja kui ta siis lõpuks koju jõudis, siis ma oleks ta pooleks kallistanud! Hendrik rääkis oma muljetest ja oli nii palju positiivseid elamusi täis 🙂 Ta lausa tantsis oma pastlad katki, mis üheksa aastat olid vastu pidanud (ka siis, kui ta veel eelmises rühmas tantsis). Nii tore oli neid muljeid kuulata ja siis talle näidata, mis beebiasju ma olin vahepeal muretsenud ning mis pildid albumitesse lisanud jne! Ikka mitu tundi jutustasime ja jagasime muljeid teineteise embuses. Ma olen nii uhke tema üle! Ja muidugi kõigi teiste eestlaste üle ka, kes laulu-või tantsupeol osalesid.

Eile oli suht vihmane ilm ja me korraks käisime Hendrikuga Põlva Keskväljakul suurel ekraanil laulupidu vaatamas, aga siis just kallas – seega tulime koju ära ja vaatasime seda kodust edasi. Me olimegi tol hetkel ainukesed, kes seda keskväljakul vaatasid. Tallinnas oli vähemalt ilus ilm, üldse oli eelmine nädal seal palju parem ilm kui siin Põlvas, sest meil kallas kogu aeg.

Aga eilsest laulupidu vaadates tuli peaaegu pisar silma, kui Kadri Voorandiga intervjuu tehti. Ma ei ole Estonian Voicesi ega Kadri Voorandi muusika fänn, aga see oli teine teema, sest Kadri oli ühele laulule muusika kirjutanud. Et päris uhke tunne võis tal olla, et see laul laulupeo repertuaaris oli!

Täna oli mul siis esimene arstivisiit Põlvas. Hendrik tuli ka kaasa – täna sain teada, et beebi on suur tõesti, aga kuna ultraheli ei tehtud, siis umbkaudse kaalu saan teada järgmisel esmaspäeval, mil mul ultraheli Põlvas on. Lihtsalt katsumise järgi öeldi, et tundub suur ja kuna mul on rasedusdiabeet, siis ilmselt kutsutakse nagunii esile või on keiser. Tartus on mulle ka kogu aeg sama räägitud, aga konkreetselt ultraheli oli mul viimati mai lõpus. Beebi süda lõi 120 lööki minutis, mis on ka normaalne. Mida lähemale jõuab sünnitus, seda väiksemaks see löökide arv läheb, sest täiskasvanul on see vist mingi 70 lööki minutis keskmiselt? Et beebidel pärast sündi on ikka alguses rohkem kui täiskasvanul, aga vähem kui raseduse alguses, mil 170 lööki on tavapärane.

Kuna mul vererõhk on ikka kõrge (150/90 ühelt käelt mõõtes ja 135/100 teiselt käelt), siis arst soovitas, et ma võtaksin seda vererõhurohtu ikka kaks korda päevas. Ja ta mainis, et hea oleks, kui ma saaksin vererõhuaparaadi endale muretseda. No seda ma täna tegingi – apteegist ostsin, 60 eurot maksis, aga no kaheaastane garantii ja saab pikalt kasutada. Minult alati küsitakse, et kas mul pole peavalusid, sest vererõhk on suht kõrge, aga ma juba 10 aastat vastan sama, et pole, sest ju mu organism on nii harjunud sellega. See kõrge vererõhk oli mul siis, kui ma 60 kg kaalusin ja on nüüd ka. Et kui rasedusdiabeet on jah ehk mu enda süü, et nii palju õginud olen ja juurde võtnud, siis kõrge vererõhk pole sellega seotud. 2012.aastal pidin terve ööpäeva oma vererõhku jälgima, aga siis tuli keskmine 135/90, mille järgi otsustati, et pole ravimeid vaja. Hetkel olen arstil olles ikka suht kõrged mõõdud saanud ja nüüd saan kodus ka seda mõõta. Mu isal on see aparaat ka olemas (sest see on meie perekonna probleem!) ja ma teisipäeval mõõtsin seal samuti vererõhku. Ikka oli 145/95 – ehk siis ei saa asi olla ainult valge kitli sündroomis, mida arst täna ka mainis. Nüüd on mul endal ka see masin olemas – ehk siis saan ise samuti seda kontrollida.

Rasedusdiabeedi ämmaemanda aja ma alles täna sain, sest see arst konkreetselt sellega ei tegelenud. Järgmine nädal ongi mul ultraheli, ülejärgmine nädal on mul arst (päev enne viin analüüsid nagu ikka) ja rasedusdiabeedi ämmaemand. Et käimisi tuleb! 🙂

Lõpetuseks tahan tänada seda lugejat, kes mulle Facebooki Marketplace soovitas! Ma ei ole absoluutselt ostu-müügigruppide fänn, aga Marketplace on hoopis teine tera. See ongi ekstra platvorm asjade müümiseks, mitte ei pea eraldi mingi grupiga liituma. Ma olen hetkel saanud ühelt Põlvas elavalt müüjalt beebile mõeldud tegelusteki ja teiselt Põlvamaal elavalt naiselt suure koguse beebiriideid (mõlemaid tõid mulle ukse taha need ära), lisaks tuli mulle täna Omnivasse pakk veel suurema hunniku beebiriietega, mis mulle Tartust saadeti (üks pakk on veel tulemas). Ma tegelikult tellin juba veits suuremaid numbreid ka (62, 68, 74), sest mul ilmselt on nagunii keskmisest suurem laps. Aga kui ka ei ole, siis 50/56 suurust on mul juba piisavalt palju nagunii – seega hilisemaks ajaks siis. Ja kogu see eelnev kraam läks kokku mul kuskil 45 eurot maksma? Et päris hästi saadud, sest riided on kõik korralikud olnud, mis mulle saadetud (või siis lausa kohale toodud on) on ja see kogus oli meeletu! Ma pildi pealt nägin, et suur kogus, aga tegelikult oli veel rohkem (konkreetselt just see saadetis, mis Tartust tuli)! Ja tegelustekk ka veel lisaks ju. Nii et see Facebook Marketplace on väärt asi 🙂 Ma polnudki sellest varem kuulnud üldse.

 

Beebikraam jõudis kohale! / Miks inimesed end nii tähtsate asjade puhul teistest mõjutada lasevad?

Ma sain täna oma beebikraami kätte! Kuller tõi siis megasuure kasti otse koju ja lisaks käisin pakiautomaadis väiksematel asjadel järel. Laotasin kogu kraami voodile ja tegin pilti ka:

Ma sain juba mitu kommentaari Facebookis, et kohe näha, et see on mu esimene laps 😀 Vbl ei lähegi paljusid asju vaja, aga ma ju ei tea päris täpselt, kõik inimesed on nii erinevad (nagu ka kommentaarides välja tuli, et ühe naise jaoks oli mähkimisalus jumala mõttetu ost, aga teise jaoks oli hädavajalik – eks sellised asjad selguvad ikka pärast lapse sündi, mis endale mugavam on) – et las siis olla! Ja kindlasti on palju asju puudu ka. Ja mitmed asjad on haiglasse kaasavõtmiseks, kui sünnitama lähen (võrkaluspüksid näiteks). Ning see beebivann peaks tegelikult helelilla olema (nii on paberil kirjas, sest ma ei mäletanud enam, mis värvi ma tellisin :D), aga tundub roosa. Mul on tegelikult jumala poogen sellest värvist, poiste asjad ei pea kõik sinised olema. See firma, kust ma kulleriga kogu kraami koju sain (seal, kus see võimalus olemas oli) pani mulle kingituse ka kaasa – kolm riidest mähet. Ilmselt selle tõttu, et ma suhteliselt suure tellimuse tegin. Ma küll väga ei usu, et ma neid just kasutama igapäevaselt hakkan, aga kui kolm on olemas, siis võib ju ära proovida. Pildilt on puudu veel imetamisrinnahoidja, aga see sobis hästi. Ja beebimonitori tellisin ainult häälega, mitte kaameraga ehk siis valisin soodsama variandi. Jah, eks korteris kuuleb ilma ka, aga hea ikka ju, kui olemas on 🙂 Ma oleksin veel asju tahtnud, aga hetkel ei tellinud, sest tundus, et ehk ma lihtsalt soovin neid, aga tegelikult ikka kohe ei lähe vaja (või kas üldse pigem). Mul on üldse internetipoodides selline süsteem, et ma lisan kõik ostukorvi, mida ma tahaksin, aga siis läheb summa alati meeletuks – ehk siis hakkan vaikselt asju eemaldama. Ka netipoodides riietega tegin/teen samamoodi. Kui rahakott oleks puuga seljas, siis telliks küll kõik tühjaks 😀

Ma siin ikka vahel vaatan sellist saadet TLC pealt nagu “Say yes to the Dress” (eesti keelde on see tõlgitud “Kõige tähtsam kleit”). Ja vot ühest asjast ei saa ma mitte teps aru – kõik need pruudid võtavad oma ema, sõbrannad, pruutneitsid jne sinna kaasa, et nemad ka siis arvamust avaldaksid, et kas see pulmakleit ikka sobib. Ja loogiline on see, et inimestel ongi erinevad arvamused/maitsed, aga mõne tulevase pruudi jaoks on nii oluline, et sõbrannale või  emale jne ka see pulmakleit meeldiks ja kui tõesti juhtub, et see niimoodi ei ole, siis nad tahavad midagi muud osta, kuigi neile endale see kleit tegelikult meeldis… Ma olen alati nagu, et misjasja??? Kes kurat abielluma hakkab – kas pruut või ta sõbrannad või ta ema? Selliste asjade puhul ma küll ikka suhteliselt vilistaksin teiste arvamuse peale (aga ma teen seda väga paljude asjade puhul, seega jah :D). No olgu – nende arvamust võib kuulata ja see kõrva taha panna, aga kui sa ise tunned, et sulle meeldib see kleit rohkem, siis sa ostadki selle, mida sa ise tahad. Eile lõpuks oli seal üks munadega naine (see väljend on tegelikult rõve, aga hetkel sobib konteksti küll), kes vaatamata oma sõbranna vastuseisule ühe pulmakleidi suhtes ikkagi ostis selle, sest talle meeldis see. Lõpuks ometi!!! Ma lausa juubeldasin teleka ees 😀 Tegelikult nad tihtipeale leiavad seal kompromissi ka, et mis kõigile sobib. Aga ma tahaksin iga kord karjuda, kui pruut seal ütleb, et emale või sõbrannale või õele peab ka see kleit meeldima, sest muidu ta ei saa abielluda. Nagu reaalselt – sa oled juba abiellumise eas, aga ikkagi sind kotib nii tähtsa päeva puhul kellegi teise arvamus? Kui minu sõbranna tahaks oma enda pulmapäeval kas või kartulikotis abielluda, siis mul poleks selle vastu küll mitte midagi – need on tema pulmad, mitte minu. Mis see krt minu asi üldse oleks? Jah, ma võiksin öelda, et mina seda ise ehk ei valiks, aga mina ei peakski valima, sest mina ei abielluks. Lihtne ja loogiline ju? Sest kes peaks end pulmapäeval hästi lõppkokkuvõttes tundma – kas pruut või teised inimesed? Ikka pruut ju!

Teine näide ka – mu õega tuli mõni aeg tagasi jutuks see, et mis nime ma oleksin oma tütrele pannud, kui ma hetkel ootaksin tütart. Mu õe arvates oli see väga kohutav nimi, aga ma ütlesingi, et mul jumala poogen, mida keegi teine sellest arvab, mina saan selle lapse ja loeb ainult minu ja ka Hendriku arvamus (aga Hendrikuga oli meil kompromiss nagunii olemas). Jah, ehk siis, kui sa tahad lapsele Rögabert, Dildomar, Shrek või Hiiremai nimeks panna (täiesti eksisteerivad nimed Eestis!), võib öelda, et äkki mõtled veel ühe korra järele, aga muudel puhkudel (kui tegemist on nimega, mis midagi nilbet või imelikku ei tähenda) on see lapsevanemate enda asi, mida nad tahavad lapsele nimeks panna. Ka minule ei meeldi paljud nimed – a la Vambola, Endel, Miia, Maria, Johannes jne, aga kui keegi on need nimed oma lapsele pannud, siis pole minu asi seda kritiseerida. Aga ma olen kuulnud, et isegi sellistel puhkudel loeb mõnede inimeste jaoks teiste arvamus nii palju, et nad on valmis kas või muu nime panema… Ausõna – vot sellistest inimestest ei saa mina aru. Kas teie saate?

Hendrikul on kaks esinemist tantsupeol juba olnud, täna õhtul on viimane. Homme osalevad nad veel rongkäigus ja siis hakkavad tagasi sõitma (nad ei jää pühapäevaks ehk laulupeoks). Ma eilsest peost vaatasin teatuid tantse, sest seda kanti ainult netist üle, aga täna õhtust viimast tantsupeo esinemist saab ka telekast vaadata, mida ma kindlasti teen (kõik need kolm esinemist on identsed – lihtsalt Kalevi Staadionile muidu ei mahuks kogu see rahvas ära korraga). Eile oli kõik nii ilus ja meil on ikka nii palju tublisid tantsijaid! Ma Hendrikut küll suures rahvamassis ei silmanud, aga ilmselt olekski päris keeruline teda seal tuhandete tantsijate hulgas näha niimoodi. Ta ise on hästi rõõmus ja pole üldse väsinud, telefonis on hääl nii reibas ja rahulolev alati 🙂

 

Kui kliendi nurin paneb asjad liikuma, aga on juba liiga hilja… / Käisin Tartus ja nägin vanu sõbrannasid!

Mäletate, et ma eelmises postituses kirjutasin, et ühel beebipoel ei ole kullerteenust, mis minu meelest on üpris veider? No ma siis otsustasin, et okei, tellin sealt väiksemad asjad ära ja teisest beebipoest suuremad siis. Ning siis, kui olin arve tasunud mõlema beebipoe puhul, sain kirja esimesest beebipoest (kus siis kullerteenus puudus ja oli ainult pakiautomaadi võimalus, mille tõttu ma ei saanudki suuri asju sealt tellida):

Tere

Tänan, homme panen posti. Tarneaeg oleneb juba Omniva teenusest.
Kui te ei ole veel suuri asju tellinud, siis nüüd on ka kullerteenus
e–poe valikus. Selleks aga peaksite uue tellimuse tegema. Märgin veel,
et vannid on ainult valged jõehobu jm pildikestega, vanniiste aga ainult
roosa.

Tore, et kliendi nurin asjad liikuma paneb, aga ma tellisin mujalt juba kulleriga suured asjad koju ära (ja mõned väiksed ka lisaks)  – ehk siis ma pole enam huvitatud. Ja seal teises beebipoes  oli suurema summa puhul kullerteenus ka tasuta (summa oli 201 eurot), siin polnud isegi Omniva pakiautomaat 157-eurose tellimuse puhul tasuta. Et pole vist raske aimata, kust ma järgmised tellimused teen 😀 Aga tegelikult on see ju hea märk, et kliendi nurin paneb asjad tööle – ehk siis tänu minule on seal beebipoes ka nüüd kullerteenus olemas! Mõnikord ikka peab ära mainima, kui mõned asjad pole päris niimoodi nagu need võiksid olla. Aga hea asi on see, et mul on nüüd väga palju beebikraami tulekul! Ja miks mulle meeldib netist beebiasju tellida – sest poes ma peaksin ringi vaatama ja mõtlema, et mida mul vaja on, aga netis mul on kõik asjad silme ees ja nii saan hoopis paremini orienteeruda. Kindlasti on veel asju puudu, aga no kõike ei saagi ju kohe teada, mida vaja läheb. Puudu on veel kummut ja vanker – neid ei telli, ostame poest siis, kui Hendrik tagasi on tantsupeolt.

Ma käisin eile Tartus, nägin vanu sõbrannasid, keda ma polnud nii ammu näinud – viimati märtsis 2018 vist. Tore oli jälle kokku saada 🙂 Jäin isa juurde ööseks, sest viimane buss läheb Põlvasse kell 19.40 (jama, et nad selle 22.00 bussi ära võtsid!) – ma ei tahtnud kiirustama hakata. Nii harjumatu oli oma lapsepõlvekodu toas olla ja voodis magada (või mis lapsepõlve, me kolisime sinna korterisse, kui ma olin 18, aga no hea on niimoodi kutsuda) – nii kõva tundus kuidagi 😀 Ja mu nuudelpadi on ju kodus, seal oli ikka nii imelik ilma selleta olla. Lisaks käisin tavaarvutis internetis, aga no see oli veel veidram – ma olen nii läpakaga harjunud trükkima (või siis moblaga). Mul tööl oli ka läpakas ühildatud suure ekraaniga ja siis oli klaviatuur ka, aga need tähed polnud kuidagi nii teistsugused…

Aga uus Tartu linnaliinigraafik on veel nii arusaamatu – rongijaamast lähevad number 9 ja 3 kesklinna! Õnneks mu isa juurde käib ikka number 4, aga see on vist ainuke buss, mis marsruudilt samaks jäi (vähemalt ühelt poolt, ma ei tea, kas teiselt poolt ka jäi). Nii mitmed bussid võeti üldse ära, mis varem mu isa juurde käisid. Ma olen kuulnud ka teiste käest nurinat, et mõnes peatuses ei käi enam eriti busse või siis väga harva. Aga ma pole end täpselt asjadega kurssi viinud.

Ma lähen nüüd “Vapraid ja ilusaid” järelvaatamisest piiluma, sest kolm osa on nägemata! Õnneks nüüd hakkab see Hope kurbus natuke vaibuma pärast tema beebi surma (kuigi õnneks ta beebi pole tegelikult surnud, vaid talle valetati, aga see kamm kestab mingi viis kuud vähemalt, sest isegi USA osades ta vist veel ei tea kogu tõde – mõned teised juba teavad, aga ei ütle talle), sest neid osasid oli kohutav vaadata… Ma pillisin sama palju kui see Hope näitleja või veel rohkem, kuigi tegemist on sarjaga ja isegi seal see beebi on tegelikult elus, aga Steffy lapsendas ta ära. Aga kui varem mulle see Hope näitlemine eriti ei meeldinud, siis nüüd on ta küll tasemel, sest ta nii hästi suudab oma rolli sisse elada. Ning ma pole “Lennuõnnetuste uurimist” ka nii ammu vaadanud, kuigi paljud osad on kordused ja ma olen neid juba näinud 😦 Õnneks mõnesid siiski pole, aga see on üks mu lemmiksaade!

Beebipoe veider suhtumine…/Erinevatest emotsioonidest ja sellest, miks neid tuleks välja näidata!

Teate – mulle on hakanud internetis shoppamine meeldima. Just eesti saitidelt siis. Ja kuna enamus asju on mulle sobinud, siis ma olen väga rahule jäänud. Ühe pulmakleidiga panin jah veits võssa, aga kokkuvõttes see teine, mis mul seljas lõpuks oli, oligi nagunii ilusam. Rohkem selliseid apsakaid pole olnud.

No ma siis üleeile mõtlesin, et telliks beebipoest ka midagi. Lõpuks sai tellimus pea 300-eurone – sisaldades nii suuri kui väiksemaid asju. Suurtest a la mähkimisalus, beebivann näiteks. Väiksematest imetamisrinnahoidja, vannitermomeeteer, rinnapadjad imetamise jaoks jne. No kokku tuli 22 asja.

Tegin siis tellimuse ära ja pärast seda tuli arve (seal ei olnud kohe pangalingiga maksmise võimalust nagu enamus riidepoodidel on olnud). See oli kõvasti väiksem ja juures oli kiri, et pakiautomaadiga ei saa suuri asju saata (ja paar asja oli laost puudu) – et nad siis eemaldasid need suured asjad ja laost puudu olevad asjad. Loogiline tõesti – mõtlesin, et oleks pidanud kohe kulleriga koju laskma kogu kraami, aga kuna ma riideid tellin tavaliselt pakiautomaati, siis läks meelest (paar korda olen kulleriga ka tellinud).

No ma siis kirjutasingi neile, et jah, minu viga, aga palun tehke uus arve ja pange kulleriga koju siis. Nagu ikka – kulleri maksan ju ka mina. Ja siis tuli vastus, et neil puudub selline teenus, et ainult pakiautomaati saab asju tellida! Ma olin nagu, et misasja??? Iga suvalise netipoega on kulleriteenus koju olemas, lihtsalt veits kallim (ja teatud summast alates tasuta, pakiautomaat isegi tihtipeale veel väiksemast summast – neil polnud isegi selle tellimuse puhul pakiautomaat tasuta, kuigi lõpuks jäi tellimuse summa ligi 160 eurot, aga see selleks).

Ma siis vastasingi, et päris omapärane värk ikka, et enamus netipoodidel on see võimalus olemas, kui klient seda soovib, lihtsalt veits kallim, aga nagunii tellija ju maksab selle eest. Ja lisasingi, et tulevikus võiks sellele mõelda, sest muidu võib potentsiaalseid kliente kaotada.

Ja nad kribasid vastu, et nad mõtlevad sellele, aga varem pole sellist probleemi olnud. Ja et saab ainult pakiautomaati ikka. Huvitav tõesti. Ju ma siis olen esimene loll, kes suuri asju tellida tahab 😀 Aga neil võikski olla kodulehel märge, et neil on ainult pakiautomaadi võimalus ja suuri asju ei saa netist tellida. Mõne asja puhul neil oligi, et võimalik ainult poest osta, aga mitte nende asjade puhul.

Rohkem ma ei vastanud ega tellinud neid väiksemaid asju ka ära. Vbl veel tellin, aga minu meelest nii imelik suhtumine firmal. Nagunii enne ei hakka ju midagi toimuma, kui ma olen ära tasunud selle arve – võtku mingi DPD kuller ja pangu asjad posti, kui nad pole Omnivaga ärakliendilepingut vms sõlminud. Ma saaksin ehk aru jah, et kui ma oleksin tahtnud a la 20 eurist asja kulleriga (mis tegelikult peaks ka võimalik olema, aga see selleks), aga 300-eurone tellimus on päris suur ikkagi. Ma just neid suuri asju tahtsin eriti. Neil on pood jah Tallinnas, aga ma ei satu sinna nii tihti. Ja nüüd ma ausalt öeldes ei teagi, kas ma neid väiksemaidki asju enam tahan, sest selline suhtumine on minu meelest veider. Ärivaist täielikult puudub inimestel. Või siis on need netipoed, kust ma enne olen tellinud, lihtsalt väga head juhtunud, sest neil on kulleriteenus alati olemas olnud. Kuigi nende puhul ma enamasti võtan pakiautomaadi. Et jah – veidraid asju leidub siin maailmas ikka.

Eile sain ma 464 pilti kätte ja pea terve õhtu sorteerisin neid ning panin albumitesse! Väga põnev oli 🙂 Mõned veel lisasin raamidesse ka. Enamus pilte oligi aastast 2017-2019 (2018 kõige rohkem), aga oli ka vanemaid.

Ühel teemal tahaksin veel kirjutada. Nimelt ma sain eelmise postituse alla kommentaari, mis ütles seda, et niimoodi nutta ei tohiks, kui kaaslane nädalaks ära läheb, et see võrdub liigse klammerdumisena, mida mehed nagunii vihkavad – ja et väike lahusolek tuleb nagunii kasuks. Ja et selliste väikeste asjade pärast ei tohiks mehe nähes iial tönnida, sest see ei meeldi neile. Ma olen selles mõttes sellega nõus, et liigne klammerdumine on vale ja seda ei tohikski teha, aga ma ei saa mitte nõustuda sellega, et kui mul ongi korraks kurb tuju, siis ma peaksin seda oma abikaasa eest varjama ja näiteks a la vannituppa nutma minema. Ma tõesti tundsin end laupäeva õhtul kehvasti sellepärast – ehk rasedushormoonid lisasid veel seda juurde. Pärast Hendriku Tallinnasse minekut pole ma kordagi nutnud ega isegi mitte kurb olnud, sest see kuus päeva läheb tõesti kiiresti ja mul on suht tegusad päevad olnud, aga vot laupäeva õhtul tundus see kuidagi nukker kõik.

Ilmselt nii mõnegi mehe puhul oleks see vbl klammerdumisena mõjunud, aga meil on Hendrikuga algusest peale olnud asi niimoodi, et me näitame oma emotsioone välja, kui need ka kurvad on. Ei karju ega midagi, aga näitame seda välja, räägime nendest. Kusjuures Hendrik on seda eriti propageerinud, sest ta on kunagi depressiooni põdenud ja see oli üks esimesi asju, mida terapeut talle õpetas – et oma lähedastele tuleb oma emotsioone välja näidata, ka sellisel juhul, kui need pole rõõmsad. No kui on muidugi, kellele neid välja näidata, aga oma abikaasa on ikka see inimene, kelelle neid saab ja tohib välja näidata. Vähemalt nii peaks olema. Ma ei mõtle siin seda, et valad teise solgiämbriga kogu aeg üle vms, aga kui oledki kurb näiteks. Ja nii meil on alati ka Hendrikuga olnud, sest me kumbki ei arva seda, et selliste kurbade asjade välja näitamine oleks nõrkus, vaid me peame seda tugevuseks. Et sa julged end avada end oma kõige lähedasemale inimesele. Mina alguses kartsin seda küll natuke, sest oma eelmises suhtes ma olingi koos inimesega, kes jooksis alati minema või ei öelnud sõnagi, kui mul millegipärast nukker oli olla, aga vot Hendrik oli see, kes mulle ütles, et sellised emotsioonid ei ole valed ja kui need peaksidki tekkima, siis neid ei pea varjama.

Ja niimoodi meil see asi ongi. Ma küll valan üpris vähe pisaraid (just inimsuhete pärast, sest rasedana panevad mind kurvad filmid ja saated küll nutma, aga seda ma ei arvesta hetkel), aga kui seda tuleb ette, siis Hendrik on esimene inimene, kellele ma seda räägin. Ja kui Hendrikul on halb päev olnud vms, siis ta ka ütleb seda mulle. Sest me mõistame teineteist ja olemegi teineteisele toeks, kui seda peaks vaja minema.

Ma olen aja jooksul õppinud, et väljend: “Ma pean alati tugev olema ja ise hakkama saama ega tohi oma nõrkusi välja näidata” ei saa igas valdkonnas kehtida. Suhte puhul küll vähemalt mitte. Eriti annab see tunda meeste puhul, sest paljud neist ju kipuvad arvama, et kui nad kordki annavad märku, et neil on ka halvad emotsioonid jne, siis nende naised peavad neid nõrgaks. See ei tohiks tegelikult niimoodi olla, sest sellistest asjadest rääkimine on tegelikult tugevate omadus. Sest see nõuabki enda nii-öelda paljaks kiskumist ja kes seda ikka teiste ees tahab teha. Ilmselt tööl või konverentsil ei maksa seda jah teha (kuigi kui ikka midagi väga valesti läheb ja muudmoodi ei saa, siis on loogiline, et ka seal võivad emotsioonid võimust võtta – minul on seda kaks korda juhtunud ja ülemus ning töökaaslased said aru ega hakanud mind sellepärast halvustama), siis oma kodus ja enda kõige lähedasema inimese ees võiks ju seda ikka saada teha. Kui see teine pool aga ütleb, et mis sa ulud jne, siis tekibki see tunne nagu seda ei tohiks teha. Ja nii hakataksegi selliseid asju varjama, sest kardetakse teise halvustavat reaktsiooni. Ja vot see on kurb…

Ma olen nõus sellega, et klammerdumine on vale ja kui ma praegu igapäevaselt telefonitoru otsas nutaksin, et appi, miks sa nii kaua ära oled, siis see oleks juba liiga palju, aga kui sa kord sellist emotsiooni tunned, siis on see okei. Ja rohkem ma pole tundnud ka.

Kuidas teil nende emotsioonidega asi on? Kas näitate neid oma kaaslasele välja või pigem mitte?