Beebikraam jõudis kohale! / Miks inimesed end nii tähtsate asjade puhul teistest mõjutada lasevad?

Ma sain täna oma beebikraami kätte! Kuller tõi siis megasuure kasti otse koju ja lisaks käisin pakiautomaadis väiksematel asjadel järel. Laotasin kogu kraami voodile ja tegin pilti ka:

Ma sain juba mitu kommentaari Facebookis, et kohe näha, et see on mu esimene laps 😀 Vbl ei lähegi paljusid asju vaja, aga ma ju ei tea päris täpselt, kõik inimesed on nii erinevad (nagu ka kommentaarides välja tuli, et ühe naise jaoks oli mähkimisalus jumala mõttetu ost, aga teise jaoks oli hädavajalik – eks sellised asjad selguvad ikka pärast lapse sündi, mis endale mugavam on) – et las siis olla! Ja kindlasti on palju asju puudu ka. Ja mitmed asjad on haiglasse kaasavõtmiseks, kui sünnitama lähen (võrkaluspüksid näiteks). Ning see beebivann peaks tegelikult helelilla olema (nii on paberil kirjas, sest ma ei mäletanud enam, mis värvi ma tellisin :D), aga tundub roosa. Mul on tegelikult jumala poogen sellest värvist, poiste asjad ei pea kõik sinised olema. See firma, kust ma kulleriga kogu kraami koju sain (seal, kus see võimalus olemas oli) pani mulle kingituse ka kaasa – kolm riidest mähet. Ilmselt selle tõttu, et ma suhteliselt suure tellimuse tegin. Ma küll väga ei usu, et ma neid just kasutama igapäevaselt hakkan, aga kui kolm on olemas, siis võib ju ära proovida. Pildilt on puudu veel imetamisrinnahoidja, aga see sobis hästi. Ja beebimonitori tellisin ainult häälega, mitte kaameraga ehk siis valisin soodsama variandi. Jah, eks korteris kuuleb ilma ka, aga hea ikka ju, kui olemas on 🙂 Ma oleksin veel asju tahtnud, aga hetkel ei tellinud, sest tundus, et ehk ma lihtsalt soovin neid, aga tegelikult ikka kohe ei lähe vaja (või kas üldse pigem). Mul on üldse internetipoodides selline süsteem, et ma lisan kõik ostukorvi, mida ma tahaksin, aga siis läheb summa alati meeletuks – ehk siis hakkan vaikselt asju eemaldama. Ka netipoodides riietega tegin/teen samamoodi. Kui rahakott oleks puuga seljas, siis telliks küll kõik tühjaks 😀

Ma siin ikka vahel vaatan sellist saadet TLC pealt nagu “Say yes to the Dress” (eesti keelde on see tõlgitud “Kõige tähtsam kleit”). Ja vot ühest asjast ei saa ma mitte teps aru – kõik need pruudid võtavad oma ema, sõbrannad, pruutneitsid jne sinna kaasa, et nemad ka siis arvamust avaldaksid, et kas see pulmakleit ikka sobib. Ja loogiline on see, et inimestel ongi erinevad arvamused/maitsed, aga mõne tulevase pruudi jaoks on nii oluline, et sõbrannale või  emale jne ka see pulmakleit meeldiks ja kui tõesti juhtub, et see niimoodi ei ole, siis nad tahavad midagi muud osta, kuigi neile endale see kleit tegelikult meeldis… Ma olen alati nagu, et misjasja??? Kes kurat abielluma hakkab – kas pruut või ta sõbrannad või ta ema? Selliste asjade puhul ma küll ikka suhteliselt vilistaksin teiste arvamuse peale (aga ma teen seda väga paljude asjade puhul, seega jah :D). No olgu – nende arvamust võib kuulata ja see kõrva taha panna, aga kui sa ise tunned, et sulle meeldib see kleit rohkem, siis sa ostadki selle, mida sa ise tahad. Eile lõpuks oli seal üks munadega naine (see väljend on tegelikult rõve, aga hetkel sobib konteksti küll), kes vaatamata oma sõbranna vastuseisule ühe pulmakleidi suhtes ikkagi ostis selle, sest talle meeldis see. Lõpuks ometi!!! Ma lausa juubeldasin teleka ees 😀 Tegelikult nad tihtipeale leiavad seal kompromissi ka, et mis kõigile sobib. Aga ma tahaksin iga kord karjuda, kui pruut seal ütleb, et emale või sõbrannale või õele peab ka see kleit meeldima, sest muidu ta ei saa abielluda. Nagu reaalselt – sa oled juba abiellumise eas, aga ikkagi sind kotib nii tähtsa päeva puhul kellegi teise arvamus? Kui minu sõbranna tahaks oma enda pulmapäeval kas või kartulikotis abielluda, siis mul poleks selle vastu küll mitte midagi – need on tema pulmad, mitte minu. Mis see krt minu asi üldse oleks? Jah, ma võiksin öelda, et mina seda ise ehk ei valiks, aga mina ei peakski valima, sest mina ei abielluks. Lihtne ja loogiline ju? Sest kes peaks end pulmapäeval hästi lõppkokkuvõttes tundma – kas pruut või teised inimesed? Ikka pruut ju!

Teine näide ka – mu õega tuli mõni aeg tagasi jutuks see, et mis nime ma oleksin oma tütrele pannud, kui ma hetkel ootaksin tütart. Mu õe arvates oli see väga kohutav nimi, aga ma ütlesingi, et mul jumala poogen, mida keegi teine sellest arvab, mina saan selle lapse ja loeb ainult minu ja ka Hendriku arvamus (aga Hendrikuga oli meil kompromiss nagunii olemas). Jah, ehk siis, kui sa tahad lapsele Rögabert, Dildomar, Shrek või Hiiremai nimeks panna (täiesti eksisteerivad nimed Eestis!), võib öelda, et äkki mõtled veel ühe korra järele, aga muudel puhkudel (kui tegemist on nimega, mis midagi nilbet või imelikku ei tähenda) on see lapsevanemate enda asi, mida nad tahavad lapsele nimeks panna. Ka minule ei meeldi paljud nimed – a la Vambola, Endel, Miia, Maria, Johannes jne, aga kui keegi on need nimed oma lapsele pannud, siis pole minu asi seda kritiseerida. Aga ma olen kuulnud, et isegi sellistel puhkudel loeb mõnede inimeste jaoks teiste arvamus nii palju, et nad on valmis kas või muu nime panema… Ausõna – vot sellistest inimestest ei saa mina aru. Kas teie saate?

Hendrikul on kaks esinemist tantsupeol juba olnud, täna õhtul on viimane. Homme osalevad nad veel rongkäigus ja siis hakkavad tagasi sõitma (nad ei jää pühapäevaks ehk laulupeoks). Ma eilsest peost vaatasin teatuid tantse, sest seda kanti ainult netist üle, aga täna õhtust viimast tantsupeo esinemist saab ka telekast vaadata, mida ma kindlasti teen (kõik need kolm esinemist on identsed – lihtsalt Kalevi Staadionile muidu ei mahuks kogu see rahvas ära korraga). Eile oli kõik nii ilus ja meil on ikka nii palju tublisid tantsijaid! Ma Hendrikut küll suures rahvamassis ei silmanud, aga ilmselt olekski päris keeruline teda seal tuhandete tantsijate hulgas näha niimoodi. Ta ise on hästi rõõmus ja pole üldse väsinud, telefonis on hääl nii reibas ja rahulolev alati 🙂

 

Kui kliendi nurin paneb asjad liikuma, aga on juba liiga hilja… / Käisin Tartus ja nägin vanu sõbrannasid!

Mäletate, et ma eelmises postituses kirjutasin, et ühel beebipoel ei ole kullerteenust, mis minu meelest on üpris veider? No ma siis otsustasin, et okei, tellin sealt väiksemad asjad ära ja teisest beebipoest suuremad siis. Ning siis, kui olin arve tasunud mõlema beebipoe puhul, sain kirja esimesest beebipoest (kus siis kullerteenus puudus ja oli ainult pakiautomaadi võimalus, mille tõttu ma ei saanudki suuri asju sealt tellida):

Tere

Tänan, homme panen posti. Tarneaeg oleneb juba Omniva teenusest.
Kui te ei ole veel suuri asju tellinud, siis nüüd on ka kullerteenus
e–poe valikus. Selleks aga peaksite uue tellimuse tegema. Märgin veel,
et vannid on ainult valged jõehobu jm pildikestega, vanniiste aga ainult
roosa.

Tore, et kliendi nurin asjad liikuma paneb, aga ma tellisin mujalt juba kulleriga suured asjad koju ära (ja mõned väiksed ka lisaks)  – ehk siis ma pole enam huvitatud. Ja seal teises beebipoes  oli suurema summa puhul kullerteenus ka tasuta (summa oli 201 eurot), siin polnud isegi Omniva pakiautomaat 157-eurose tellimuse puhul tasuta. Et pole vist raske aimata, kust ma järgmised tellimused teen 😀 Aga tegelikult on see ju hea märk, et kliendi nurin paneb asjad tööle – ehk siis tänu minule on seal beebipoes ka nüüd kullerteenus olemas! Mõnikord ikka peab ära mainima, kui mõned asjad pole päris niimoodi nagu need võiksid olla. Aga hea asi on see, et mul on nüüd väga palju beebikraami tulekul! Ja miks mulle meeldib netist beebiasju tellida – sest poes ma peaksin ringi vaatama ja mõtlema, et mida mul vaja on, aga netis mul on kõik asjad silme ees ja nii saan hoopis paremini orienteeruda. Kindlasti on veel asju puudu, aga no kõike ei saagi ju kohe teada, mida vaja läheb. Puudu on veel kummut ja vanker – neid ei telli, ostame poest siis, kui Hendrik tagasi on tantsupeolt.

Ma käisin eile Tartus, nägin vanu sõbrannasid, keda ma polnud nii ammu näinud – viimati märtsis 2018 vist. Tore oli jälle kokku saada 🙂 Jäin isa juurde ööseks, sest viimane buss läheb Põlvasse kell 19.40 (jama, et nad selle 22.00 bussi ära võtsid!) – ma ei tahtnud kiirustama hakata. Nii harjumatu oli oma lapsepõlvekodu toas olla ja voodis magada (või mis lapsepõlve, me kolisime sinna korterisse, kui ma olin 18, aga no hea on niimoodi kutsuda) – nii kõva tundus kuidagi 😀 Ja mu nuudelpadi on ju kodus, seal oli ikka nii imelik ilma selleta olla. Lisaks käisin tavaarvutis internetis, aga no see oli veel veidram – ma olen nii läpakaga harjunud trükkima (või siis moblaga). Mul tööl oli ka läpakas ühildatud suure ekraaniga ja siis oli klaviatuur ka, aga need tähed polnud kuidagi nii teistsugused…

Aga uus Tartu linnaliinigraafik on veel nii arusaamatu – rongijaamast lähevad number 9 ja 3 kesklinna! Õnneks mu isa juurde käib ikka number 4, aga see on vist ainuke buss, mis marsruudilt samaks jäi (vähemalt ühelt poolt, ma ei tea, kas teiselt poolt ka jäi). Nii mitmed bussid võeti üldse ära, mis varem mu isa juurde käisid. Ma olen kuulnud ka teiste käest nurinat, et mõnes peatuses ei käi enam eriti busse või siis väga harva. Aga ma pole end täpselt asjadega kurssi viinud.

Ma lähen nüüd “Vapraid ja ilusaid” järelvaatamisest piiluma, sest kolm osa on nägemata! Õnneks nüüd hakkab see Hope kurbus natuke vaibuma pärast tema beebi surma (kuigi õnneks ta beebi pole tegelikult surnud, vaid talle valetati, aga see kamm kestab mingi viis kuud vähemalt, sest isegi USA osades ta vist veel ei tea kogu tõde – mõned teised juba teavad, aga ei ütle talle), sest neid osasid oli kohutav vaadata… Ma pillisin sama palju kui see Hope näitleja või veel rohkem, kuigi tegemist on sarjaga ja isegi seal see beebi on tegelikult elus, aga Steffy lapsendas ta ära. Aga kui varem mulle see Hope näitlemine eriti ei meeldinud, siis nüüd on ta küll tasemel, sest ta nii hästi suudab oma rolli sisse elada. Ning ma pole “Lennuõnnetuste uurimist” ka nii ammu vaadanud, kuigi paljud osad on kordused ja ma olen neid juba näinud 😦 Õnneks mõnesid siiski pole, aga see on üks mu lemmiksaade!

Beebipoe veider suhtumine…/Erinevatest emotsioonidest ja sellest, miks neid tuleks välja näidata!

Teate – mulle on hakanud internetis shoppamine meeldima. Just eesti saitidelt siis. Ja kuna enamus asju on mulle sobinud, siis ma olen väga rahule jäänud. Ühe pulmakleidiga panin jah veits võssa, aga kokkuvõttes see teine, mis mul seljas lõpuks oli, oligi nagunii ilusam. Rohkem selliseid apsakaid pole olnud.

No ma siis üleeile mõtlesin, et telliks beebipoest ka midagi. Lõpuks sai tellimus pea 300-eurone – sisaldades nii suuri kui väiksemaid asju. Suurtest a la mähkimisalus, beebivann näiteks. Väiksematest imetamisrinnahoidja, vannitermomeeteer, rinnapadjad imetamise jaoks jne. No kokku tuli 22 asja.

Tegin siis tellimuse ära ja pärast seda tuli arve (seal ei olnud kohe pangalingiga maksmise võimalust nagu enamus riidepoodidel on olnud). See oli kõvasti väiksem ja juures oli kiri, et pakiautomaadiga ei saa suuri asju saata (ja paar asja oli laost puudu) – et nad siis eemaldasid need suured asjad ja laost puudu olevad asjad. Loogiline tõesti – mõtlesin, et oleks pidanud kohe kulleriga koju laskma kogu kraami, aga kuna ma riideid tellin tavaliselt pakiautomaati, siis läks meelest (paar korda olen kulleriga ka tellinud).

No ma siis kirjutasingi neile, et jah, minu viga, aga palun tehke uus arve ja pange kulleriga koju siis. Nagu ikka – kulleri maksan ju ka mina. Ja siis tuli vastus, et neil puudub selline teenus, et ainult pakiautomaati saab asju tellida! Ma olin nagu, et misasja??? Iga suvalise netipoega on kulleriteenus koju olemas, lihtsalt veits kallim (ja teatud summast alates tasuta, pakiautomaat isegi tihtipeale veel väiksemast summast – neil polnud isegi selle tellimuse puhul pakiautomaat tasuta, kuigi lõpuks jäi tellimuse summa ligi 160 eurot, aga see selleks).

Ma siis vastasingi, et päris omapärane värk ikka, et enamus netipoodidel on see võimalus olemas, kui klient seda soovib, lihtsalt veits kallim, aga nagunii tellija ju maksab selle eest. Ja lisasingi, et tulevikus võiks sellele mõelda, sest muidu võib potentsiaalseid kliente kaotada.

Ja nad kribasid vastu, et nad mõtlevad sellele, aga varem pole sellist probleemi olnud. Ja et saab ainult pakiautomaati ikka. Huvitav tõesti. Ju ma siis olen esimene loll, kes suuri asju tellida tahab 😀 Aga neil võikski olla kodulehel märge, et neil on ainult pakiautomaadi võimalus ja suuri asju ei saa netist tellida. Mõne asja puhul neil oligi, et võimalik ainult poest osta, aga mitte nende asjade puhul.

Rohkem ma ei vastanud ega tellinud neid väiksemaid asju ka ära. Vbl veel tellin, aga minu meelest nii imelik suhtumine firmal. Nagunii enne ei hakka ju midagi toimuma, kui ma olen ära tasunud selle arve – võtku mingi DPD kuller ja pangu asjad posti, kui nad pole Omnivaga ärakliendilepingut vms sõlminud. Ma saaksin ehk aru jah, et kui ma oleksin tahtnud a la 20 eurist asja kulleriga (mis tegelikult peaks ka võimalik olema, aga see selleks), aga 300-eurone tellimus on päris suur ikkagi. Ma just neid suuri asju tahtsin eriti. Neil on pood jah Tallinnas, aga ma ei satu sinna nii tihti. Ja nüüd ma ausalt öeldes ei teagi, kas ma neid väiksemaidki asju enam tahan, sest selline suhtumine on minu meelest veider. Ärivaist täielikult puudub inimestel. Või siis on need netipoed, kust ma enne olen tellinud, lihtsalt väga head juhtunud, sest neil on kulleriteenus alati olemas olnud. Kuigi nende puhul ma enamasti võtan pakiautomaadi. Et jah – veidraid asju leidub siin maailmas ikka.

Eile sain ma 464 pilti kätte ja pea terve õhtu sorteerisin neid ning panin albumitesse! Väga põnev oli 🙂 Mõned veel lisasin raamidesse ka. Enamus pilte oligi aastast 2017-2019 (2018 kõige rohkem), aga oli ka vanemaid.

Ühel teemal tahaksin veel kirjutada. Nimelt ma sain eelmise postituse alla kommentaari, mis ütles seda, et niimoodi nutta ei tohiks, kui kaaslane nädalaks ära läheb, et see võrdub liigse klammerdumisena, mida mehed nagunii vihkavad – ja et väike lahusolek tuleb nagunii kasuks. Ja et selliste väikeste asjade pärast ei tohiks mehe nähes iial tönnida, sest see ei meeldi neile. Ma olen selles mõttes sellega nõus, et liigne klammerdumine on vale ja seda ei tohikski teha, aga ma ei saa mitte nõustuda sellega, et kui mul ongi korraks kurb tuju, siis ma peaksin seda oma abikaasa eest varjama ja näiteks a la vannituppa nutma minema. Ma tõesti tundsin end laupäeva õhtul kehvasti sellepärast – ehk rasedushormoonid lisasid veel seda juurde. Pärast Hendriku Tallinnasse minekut pole ma kordagi nutnud ega isegi mitte kurb olnud, sest see kuus päeva läheb tõesti kiiresti ja mul on suht tegusad päevad olnud, aga vot laupäeva õhtul tundus see kuidagi nukker kõik.

Ilmselt nii mõnegi mehe puhul oleks see vbl klammerdumisena mõjunud, aga meil on Hendrikuga algusest peale olnud asi niimoodi, et me näitame oma emotsioone välja, kui need ka kurvad on. Ei karju ega midagi, aga näitame seda välja, räägime nendest. Kusjuures Hendrik on seda eriti propageerinud, sest ta on kunagi depressiooni põdenud ja see oli üks esimesi asju, mida terapeut talle õpetas – et oma lähedastele tuleb oma emotsioone välja näidata, ka sellisel juhul, kui need pole rõõmsad. No kui on muidugi, kellele neid välja näidata, aga oma abikaasa on ikka see inimene, kelelle neid saab ja tohib välja näidata. Vähemalt nii peaks olema. Ma ei mõtle siin seda, et valad teise solgiämbriga kogu aeg üle vms, aga kui oledki kurb näiteks. Ja nii meil on alati ka Hendrikuga olnud, sest me kumbki ei arva seda, et selliste kurbade asjade välja näitamine oleks nõrkus, vaid me peame seda tugevuseks. Et sa julged end avada end oma kõige lähedasemale inimesele. Mina alguses kartsin seda küll natuke, sest oma eelmises suhtes ma olingi koos inimesega, kes jooksis alati minema või ei öelnud sõnagi, kui mul millegipärast nukker oli olla, aga vot Hendrik oli see, kes mulle ütles, et sellised emotsioonid ei ole valed ja kui need peaksidki tekkima, siis neid ei pea varjama.

Ja niimoodi meil see asi ongi. Ma küll valan üpris vähe pisaraid (just inimsuhete pärast, sest rasedana panevad mind kurvad filmid ja saated küll nutma, aga seda ma ei arvesta hetkel), aga kui seda tuleb ette, siis Hendrik on esimene inimene, kellele ma seda räägin. Ja kui Hendrikul on halb päev olnud vms, siis ta ka ütleb seda mulle. Sest me mõistame teineteist ja olemegi teineteisele toeks, kui seda peaks vaja minema.

Ma olen aja jooksul õppinud, et väljend: “Ma pean alati tugev olema ja ise hakkama saama ega tohi oma nõrkusi välja näidata” ei saa igas valdkonnas kehtida. Suhte puhul küll vähemalt mitte. Eriti annab see tunda meeste puhul, sest paljud neist ju kipuvad arvama, et kui nad kordki annavad märku, et neil on ka halvad emotsioonid jne, siis nende naised peavad neid nõrgaks. See ei tohiks tegelikult niimoodi olla, sest sellistest asjadest rääkimine on tegelikult tugevate omadus. Sest see nõuabki enda nii-öelda paljaks kiskumist ja kes seda ikka teiste ees tahab teha. Ilmselt tööl või konverentsil ei maksa seda jah teha (kuigi kui ikka midagi väga valesti läheb ja muudmoodi ei saa, siis on loogiline, et ka seal võivad emotsioonid võimust võtta – minul on seda kaks korda juhtunud ja ülemus ning töökaaslased said aru ega hakanud mind sellepärast halvustama), siis oma kodus ja enda kõige lähedasema inimese ees võiks ju seda ikka saada teha. Kui see teine pool aga ütleb, et mis sa ulud jne, siis tekibki see tunne nagu seda ei tohiks teha. Ja nii hakataksegi selliseid asju varjama, sest kardetakse teise halvustavat reaktsiooni. Ja vot see on kurb…

Ma olen nõus sellega, et klammerdumine on vale ja kui ma praegu igapäevaselt telefonitoru otsas nutaksin, et appi, miks sa nii kaua ära oled, siis see oleks juba liiga palju, aga kui sa kord sellist emotsiooni tunned, siis on see okei. Ja rohkem ma pole tundnud ka.

Kuidas teil nende emotsioonidega asi on? Kas näitate neid oma kaaslasele välja või pigem mitte?