Reedel Moostes, laupäeval Kauksis ja Rannapungerjal/ Kuidas teil sünnitus algas – ehk siis just see protsess, kui te veel kodus olite ja teadsite, et nüüd on sünnitusmajja minek…/Kehakaalust

Reedel oli mul esimest korda Põlvas diabeediõega kohtumine. Tema arvas siiski, et võiks mulle tabletid peale panna, kuna mõned veresuhkrunäidud on natuke kõrgemad olnud (ka ilma patustamata). Ja need, mis olid normi piires, olid siiski üpris lähedal sellele maksimumnäidule, mis võib olla. Ma siis kohe uurisin, et kuna ma võtan vererõhurohtu ka, et kas neid võib samal võtta. Sain kinnituse, et võib ikka. Kodus lugesin veresuhkrurohu infolehte ja seal oli kirjas, et kõigi vererõhurohtudega ei soovitata neid koos võtta, et ainult arsti soovitusel. Ja lisaks, et neid rohtusid võib rase ainult arstiga nõupidamisel võtta… Ma olin seda viimast küll teinud (tema ju mulle selle retsepti kirjutaski), aga mulle absoluutselt ei meeldi millegipärast, kui ma infolehelt sellise info avastan. Ma ei tea, miks see nii on, aga ei meeldi. Vererõhurohtudega oli hea – seal oli infolehel kohe kirjas, et rase võib neid võtta.

Selles mõttes nagu vanainimene, kes peab täiega rohtusid võtma – vererõhurohi, veresuhkrurohi, rasedusvitamiin ja kui kõrvetab, siis lisaks Rennie ka. Ja tihti kõrvetab! Mainisin Hendrikule ka just, et oleme mõlemad nagu penskarid, kelle elu koosneb rohtudest 😀 Nimelt Hendrikul lööb kevadeti/suviti allergia välja ja ta võtab ka selle jaoks kolme erinevat rohtu kaks korda päevas. Seega need asjad kokku liites tuleb päris palju rohtusid!

Reede õhtul käisime Hendrikuga Moostes jalutamas. Minu meelest on Mooste üks ilusamaid alevikke Põlvamaal! Just oma mõisa ja folgikoja ning kauni pargiga, mis neil seal on. Hendrik tegi sealt minust mõned pildid ka – seega siit need nüüd tulevad. Jah, pildid on sarnased, aga ma tean seda ise ka 🙂

Maksimaalselt kolm nädalat veel ja siis on pojake juba meiega! 🙂

Kui ilmad olid palavad, siis oli õhtuti just hea ringi liikuda – kohe palju parem oli olla 🙂 Nüüd läheb õnneks natuke jahedamaks!

🙂

Uskumatu, et varsti ongi august käes!

Mooste mõis 🙂

Kuigi minul pole vahet, mis päev on, sest ma olen nagunii dekreedis, siis nädalavahetused on mu lemmikud sellepärast, et siis on Hendrik ka kodus 🙂 Ehk me saame kuskil pikemalt ringi sõita või niisama rohkem koos aega veeta.

Ma kipun enda kohta kasutama sõna suur, et mitte öelda paks… No tegelikult on tõsiasi muidugi see, et ma olen paks, kuigi ma ei tunne ennast nii tüsedana, kui kaal näitab. Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et 108 kg (jah, ma kaalun nii palju!) kaaludes saab nii õnnelik ja rahul oma eluga olla, siis ma oleksin seda inimest hulluks pidanud… Ma tean, et ma olen selles ise süüdi, et rasedusega nii paksuks olen läinud (seega ei ole vaja kommentaari, et mis siis õgisid end nii suureks, tean seda ise ka). Osaliselt võib see ka mu karma olla, sest kunagi 20-ndate alguses 62-66 kg kaaludes võisin ma päris õel ülekaaluliste inimeste suhtes olla. Mitte otseselt neile näkku seda öeldes, aga oma mõtetes küll. Mul on piinlik seda nüüd tunnistada, aga selline pealiskaudne inimene ma omal ajal olin. Nüüd enam õnneks pole. Ja kuigi ma olen kõvasti raskem, kui Mehhikost tagasi tulles, siis ma endiselt näen neid praeguseid pilte vaadates suht samas kaalus (või isegi kergemana :D) olevat kui siis, kuigi reaalsus on hoopis teine. Ehk on asi selles, et ma olen nüüd juba sisemiselt õnnelikum inimene? Ja selle tõttu ei tundu see vaatepilt nii hull olevat. Või mõjub rasedus lihtsalt nii positiivsena, et näedki end teistmoodi? Ilmselt kõik variandid koos 🙂 P.S: Ma kindlasti ei propageeri siin seda, et rasedusega võibki sama palju juurde võtta, kui mina võtsin (ma kaalusin rasedaks jäädes 77 kg) – pigem vastupidi! Õppige minu vigadest ja ärge ise sama tehke!

Laupäeval pakkus Hendrik välja selle, et me võiksime Ida-Virumaale sõita! Ida-Virumaa (just Peipsi-äärne kant) on mulle alati südamelähedane olnud, sest see on lihtsalt nii kaunis! Kõigepealt suundusimegi Kauksi randa, kus Hendrik käis ujumas ja mina niisama vees solberdamas (ma ei oska ujuda). Seal oli väga palju rahvast ja isegi politsei oli kohal, sest üks nelja-aastane poiss oli kadunud. Õnneks leiti ta varsti üles! Jube mõelda, mida ta vanemad tunda võisid…

Kauksis veetsime 2,5 tundi aega ja siis suundusime Rannepungerjale, kus me eelmisel suvel puhkuse ajal käisime ja ka ööbisime. Seal toimus Tuletorni kontsert, mis oli väga äge üritus! Radari muusikast ma suurt midagi varem ei teadnud (ega nüüd ka arvanud, polnud minu maitse), aga Ott Leplandi laulud, millele mängis taustaks klaverit maestro Rein Rannap, olid küll imeilusad! Minu meelest on Ott Lepland väga hea laulja, kui ta laulab teiste laule, ta enda hitid pole mu suured lemmikud (kui ta eurovisiooni laul “Kuula” välja arvata).

Vahepeal läksime ka Rannapungerja tuletorni juurde jalutama, kus me eelmisel aastal samuti juba käinud olime. Nüüd oli muidugi rahvast seal rohkem, sest samal ajal toimus ju kontsert ka.

Vaade Rannepungerja tuletornist 🙂

🙂

Kui mina olen aasta läbi valge, siis Hendrik saab suviti üpris kiiresti pruuni jume. Ma olen elus üks kord pruun olnud ja see oli Mehhikos olles, aga no ma olin seal pool aastat 😀

Kui Ott Leplandi laulud läbi said, siis otsustasime koju tagasi sõita, sest kell oli juba 23.00. Ma olin enne just uudistest lugenud, et Tartu-Jõhvi maantee, kust ka meie sõitsime, oli mingi aeg liikluseks suletud, sest üks liinibuss läks seal põlema (õnneks keegi viga ei saanud). Ma siis enne minekut lugesin seda uudist uuesti ja selleks ajaks oli tee juba lahti tehtud. Aga Mustvee kandis me sõitsime sellest põlenud bussist mööda – nägi suhteliselt hull välja, selleks ajaks oli see õnneks juba ära kustutatud. Vedas, et keegi viga ei saanud!

Vot selline see meie nädalavahetus oligi. Eile oli niisama kodune päev, kus sai telekat vaadatud, raamatut loetud ja niisama oldud. Ja lõpetuseks veel – te olete mulle palju rääkinud oma sünnituskogemustest, mille üle ma olen supertänulik! 🙂 Kuid kuna august on varsti ukse taga, siis tahaksin tegelikult teada ka seda, kuidas teie sünnitus algas? Et siis just see hetk, kui te veel kodus olite ja teadsite, et nüüd on sünnitusmajja minek? Millal teil limakork ära tuli, kaua läks pärast seda sünnituseni? See võib tulla nädal- kaks varem juba ära, aga mõned naised vist üldse ei märka seda? Ja see võib ka muidugi vahetult enne sünnitust ära tulla või siis alles sünnituse käigus. Millal teil looteveed ära tulid, kui suured olid tuhude vahed, kui haiglasse pöördusite? Targad raamatud mainivad, et siis peab kindlasti minema, kui tuhud on 5-8 minutiliste vahedega (aga samas peab muidugi vahemaaga ka arvestama, sest kui haigla on kaugemal, siis tuleks kindlasti varem minna). Ja küsimus ka neile, kes elavad maal või linnas, kus pole sünnitusosakonda (näiteks Haapsalu, Valga, Põlva augustis) – et kuidas te siis läinud olete? Et ma mõtlen just seda, et kui haigla pole nii lähedal, et kuidas seda vältida, et mitte liiga vara sinna kohale minna (sest võidakse tagasi saata ja see on tüütu, kui pead kaugemalt minema) või veel hullem – et mitte liiga hilja sinna jõuda? Just oleks huvitav sellistest kogemustest kuulda, kuidas teil kogu see sünnitusprotsess kodus algas ja millal haiglasse jõudsite. No mina suure tõenäosusega saan saatekirja esilekutsumisele või keisriks (selgub 3.augustil, kui mul on lisaultraheli, mille järgi otsustatakse, mis edasi saab – olenevalt lapse kaalust tol hetkel ja prognoositavast kaalust tähtaja kandis), aga miski ei anna garantiid, et kogu asi juba enne pihta ei hakka. Sellepärast ma selliseid asju uuringi 🙂

Advertisements