Nii vähe on tähtajani jäänud…/ Meenutusi sellest ajast, kui ma Hendrikuga tutvusin!

Eile oli siis uudis ka selle kohta, et Põlvas ei saa sünnitada lausa kolm nädalat augustis (1-22. august)… Ehk siis ka nemad ei saa, kellel tähtaeg natuke hiljem on. Ja kui 22.augustiks ei leita uut täiskohaga pediaatrit eelmise asemele, siis saab Põlvas sünnitada ainult neljapäeviti ja reedeti, sest siis on puhkuselt tagasi tulnud lastearst tööl (ta pole täiskoormusega Põlvas pediaater, vaid ainult osakoormusega). Ehk siis halb uudis ka neile, kellel augusti lõpus või septembris üldse tähtaeg on, sest ei saa ju sihtida, et just neil kahel päeval hakkab sünnitegevus pihta (kui just uut pediaatrit selleks ajaks tõesti pole). Jah, eks enamik teavad, et aasta lõpus on Põlvas sünnitamisega ilmselt nagunii kööga, aga vähemalt sinnani tundus, et saab. Kuid ei saagi 😦

Mind teeb see uudis küll kurvaks, sest ma just Põlvas plaanisingi sünnitada. Niigi on need viimased nädalad natuke ärevad, aga nüüd lisandub see stress ka veel, et peab Võrru või Tartusse (ilmselt Võrru) jõudma. Et polnud sellega nagu üldse arvestanud. Ja see sakib sajaga, ma ütlen 😦

Mulle üldse need praegused palavad ilmad ei meeldi. Ei meeldiks ka siis, kui ma ei oleks rase. Ma lihtsalt ei armasta üldse kuuma ilma ja olen meie tavapärase vihmase suvega väga rahul. Võib-olla suvi 2014 oli veidike ekstreemne, kus öösel oli ainult viis kraadi sooja, et päris seda ka ei tahaks, aga 15-20 kraadi on minu jaoks ideaalne, rohkem ei tahakski. Iga kord, kui temperatuur juba üle 25 kraadi läheb, siis mulle enam suvi ei meeldi 😀 Selles mõttes on Eesti suvi minu jaoks üldiselt ideaalne, kui eelmine ja praegune suvi välja arvata. Eriti eelmine, sest siis oli see kuumalaine õudukas kuubis!

Tegelikult on täiesti uskumatu mõelda, et umbes kolm nädalat või isegi veel vähem aega on beebi sünnini jäänud! Ma ei ole veel haiglakotti pakkima hakanud, ilmselt teen seda augusti alguses. Lisaks ei ole beebivoodi veel kokku pandud, ilmselt see saab ka augusti alguses toimuma – Hendrik paneb selle kokku. Beebivoodi tuleb meie voodi kõrvale – just minu poole siis. Kuu aja pärast samal ajal oleme me juba kindlasti kolmekesi, sest kuna mul üle ei lasta kanda, siis 17.augustist ehk tähtajast hiljem ei toimu enam midagi – kõik ikka enne. Ja see kõik tundub nii varsti juba! Alles ma jäin ju dekreeti ja mõtlesin, et 2.5 kuud veel tähtajani. Ja nüüd on nii vähe jäänud.

Ma olen siin varem ka kirjutanud, et sünnitust ma mingil määral ikka kardan, vahet ei ole, kas ma siis sünnitan kohe ise või sünnitan esilekutsumise abil või on üldse keiser. Ilmselt aitab siinkohal hirmu vähendada see, et mul pole õrna aimugi, mis mind ees ootab, sest ma pole varem sünnitanud. Ehk siis mul puudub kujutluspilt sellest, mis teatud määral on ilmselt positiivne asi. Oleneb ilmselt inimesest ja olukorrast, aga kui sa reaalselt ei tea, mida oodata või karta, siis on lihtsam. Minul vähemalt teiste aspektidega elus on niimoodi, aga no sünnitus võib muidugi teine asi olla…

Et siis jah – nii palju emotsioone korraga! Ootusärevus, niisama ärevus, rõõm, kurbus sellepärast, et Põlvas ei saa sünnitada, hirm, uudishimu jne. Nii äge on samas mõelda, et täiesti uus ajajärk algab elus. Nii minul kui Hendrikul.

Ma ei saaks olla rohkem rahul, et asjad just niimoodi kujunenud on – kes oleks võinud kaks aastat tagasi aimata, et ma olen suvel 2019 abielus ja ma hakkan kuskil kolme nädala pärast sünnitama? Ilmselt mitte keegi, sest ma siis isegi ei tundnud Hendrikut – me kohtusime esimest korda 22.oktoobril 2017 – ehk siis oktoobris tähistame teist aastat tutvumisest. Kuna meil mingit kindlat deitimise kuupäeva ei ole, siis loemegi tutvumiskuupäeva kohe kõige alguseks, sest meil hakkasid asjad üpris kiiresti arenema pärast seda, kui me teineteist näinud juba olime. No Tinderis suhtlesime vist paar nädalat, siis Hendrik küsis mu Facebooki ja seal me ka alguses niisama kribasime, aga ma tol ajal ei osanud temast veel midagi arvata. Et ta kutsus mu tegelikult enne juba välja, aga ma esimene kord ütlesin, et peaksin temaga rohkem suhtlema (see oli veel siis, kui me Tinderis kribasime, pärast seda ta küsiski mu Facebooki). Ja siis ta vahepeal kirjutas mulle, aga uuesti kohe ei kutsunud, sest ta on nüüd hiljem maininud, et ta kartis, et saab jälle korvi. Ma märkasin, et ta likeb mu pilte Facebookis ja siis üks kord me suhtlesime niimoodi, et mul oli tootmisettevõtteid Põlvast vaja teada, ta isegi töötab ühes neist, aga sinna ma olin juba müügimehe saatnud, kuid kaubaks ei läinud. Ta siis soovitas teisi ka, aga need olid meie kliendid juba 😀

Ja pärast Hendrik kutsus mind uuesti välja, sel hetkel tundus ta minu jaoks juba vägagi huvitav inimene, sest rahvatantsuga tegelemine oli kuidagi nii äge asi minu jaoks. Ma mäletan, et kui ta sellest kribas, siis mulle nii meeldis see 😀 Ning siis me kokku saimegi – ma olin kusjuures päev enne peol käinud, aga kella 13.00ks ma Tartu kaupsi ette 22.oktoobril 2017 jõudsin! Ta tõi mulle lille ja see oli kuidagi nii armas kõik, et kui me Crepis söömas käisime, siis ma vist suht armusin kohe ära 😀

Teist korda kutsusin ma ise ta juba välja – vana Jaanika poleks seda mitte iial teinud, sest igasugused lollid raamatud omal ajal õpetasid, et peab ootama mehepoolset käiku vähemalt esimesed 10 deiti, aga see on ehk niimoodi 20-ndate alguses, kui sa veel ei tea, mida sa suhtest ja elust reaalselt tahad. Et mul ei olnud üldse seda hirmugi, et ma Hendriku meelest pealetükkiv oleksin, sest tol ajal 27-aastasena ei viitsinud ma enam mingeid lollakaid äraarvamismänge mängida. Ma arvan tänaseni, et kui sa mehele meeldid, siis pole reaalselt vaja sada aastat oodata, kui sa temaga ise uuesti ühendust võtad. Kui ta tahab sinuga suhelda ja sinuga kokku saada, siis ta teeb seda. Ja kui ta ei taha, siis ta ei tee seda nagunii. Ei kutsu sind ise välja ega lähe ka siis, kui sina teda kutsud. Et sealt hakata mingit asja otsima, et ju tal oli kiire või tal on kogu aeg kiire – no see on ainult enesepetmine, mida naised tihti teevad (isegi minevikus sama teinud). Tegelikult on asi lihtne – kui sa pakud kellelegi huvi, siis pole vahet, kes kelle välja kutsub ja isegi kõige kiiremal ajal see inimene leiab sinu jaoks selle hetke. Jah, teisel kohtumisel pole ehk mõtet kohe mõlema piltidest arvutiprogrammi abil kokku panna fotot teie tulevasest lapsest, aga ka sellised teemad pole tabud, sest kui ollakse väga erineval seisukohal nende asjade suhtes, siis on parem see asi kohe välja selgitada. Ei pea ju seda tegema stiilis, et kas sa minuga lapsi tahaksid, vaid pigem üldiselt, et mis inimene lastest/abielust jne arvab. Et siis aru saada, kas need mõtted kuidagi klapivad.

Minu ja Hendriku esimene suudlus toimus pärast teist kohtumist, kui ta mu autoga koju tõi. Elasin tol ajal Tartus Annelinnas ning hakkasin just autost välja minema, kui me kallistasime ja siis järsku suudlesime ka. Kui ma pärast koju läksin, siis olin ikka väga õnnelik. Kolmandal kohtumisel, kui käisime Pahades Poistes söömas, siis me olime juba turteltuvikesed 😀 Ja neljandal kohtumisel jäi Hendrik juba minu juurde Tartusse kaheks ööks ööbima (oli nädalavahetus). Mängisime siis Äsk 18+ ja rääkisime, et me mõlemad tahaksime tulevikus kahte last 🙂 Seksini asjad siis veel ei jõudnud, sinna läks umbes kolm nädalat aega ehk? Midagi sellist.

Et vot sellised lood siis meie tutvumise algusest 🙂 Ahjaa, Hendriku vennad käisid meil paar nädalat tagasi külas ja Hendrik näitas neid fotoalbumeid, kuhu ma hiljuti pilte lisasin, sest ilmutasin üle saja aasta fotosid. Ja siis ta näitas neid pilte, mis mul omal ajal Tinderis olid ja ütles, et just nendesse ta armuski kohe ära 😀 Et lõpetuseks võibki need kaks pilti lisada, mis Hendriku tähelepanu Tinderis algselt köitsid – tehtud suvel 2017. Kuidas teie oma kallima/abikaasaga tutvusite? Kas olete ise ka Tinderit kasutanud ja kuidas sealne tutvumine on edenenud? 20768160_10213826742766477_7068276215675680917_n

20664936_10213826836248814_1864261289110830514_n

Advertisements