Käisin eile siis arstil ja sain teada, et suure tõenäosusega Põlvas kaks esimest augusti nädalat tõesti sünnitada ei saa, sest üks pediaater puhkab ja teine läheb juuli lõpus minema, aga ilma lastearsti olemasoluta ei lubata kellelgi Põlva haiglas sünnitada. Nad küll otsivad uut, aga arst mainis, et ta väga kahtleb, et nad uue nii ruttu leiavad. Kuigi otsingud on juba mõnda aega kestnud, siis siiani pole kedagi leitud. Arstidega on Põlvas üldse keeruline – paar tükki lähevad veel lähiajal ära (mitte ämmaemandad ega viimane pediaater õnneks), sest Tartu lihtsalt ostab nad üle – ehk siis maksab rohkem palka. Ja eks siis ongi loogiline, miks Põlvast kõik minema tõmbavad. Sünnitusosakond läheb ilmselt aasta lõpus nagunii kinni, sest aasta jooksul ei sünni piisavalt lapsi. Võiks sündida kuskil 300, et see alles jääks, aga heal juhul sünnib 200 või veel vähem. No selle sulgemise vastu võideldakse, aga kahtlane, et see aitab. Haapsalu inimesed on pidanud oma 10 aastat Tallinnas sünnitama ja Valga oma läks ka hiljuti kinni ju. Ei imestaks, kui varsti olekski võimalik ainult Tallinnas ja Tartus sünnitada. Või siis põllul, sest ei jõuta sünnitusmajja 😀 See viimane asi on tegelikult üpris kurb teema…
Ma siis küsisingi, et kui mul peaks esilekutsumine või keiser olema, et mis siis saab (ja ilmselt selles vahemikus, kus Põlvas sünnitada ei saa). Arst ütles, et siis saangi saatekirja kas Võrru või Tartusse, et siis toimub see seal. Mul on 03.augustil ultraheli, kus vaadatakse lapse kaalu ja üritatakse ennustada, kui suureks ta veel viimastel nädalatel kasvab. Ja selle järgi siis otsustatakse. Selline lisaultraheli tehakse rasedusdiabeetikule ja see toimub Põlvas alati laupäeviti – ehk siis päris huvitav on nädalavahetusel arsti juurde minna.
Kuna mu enda arst tuleb alles 04.augustil puhkuselt tagasi, siis uus visiit on mul ikkagi selle eilse arsti juurde, kes ei ole otseselt minu ämmakas, aga kõrge vererõhuga ja rasedusdiabeetikutel peavad tihedamad vastuvõtud olema. Ehk siis uuesti lähen 01.augustil, mis on juba järgmisel nädalal. Ja sel reedel on mul diabeediõe vastuvõtt ka.
Muidu oli kõik okei – vere-ja uriinianalüüsid olid mul korras, isegi hemoglobiin oli normis (see on mul paar korda veits madalam olnud). Ja vererõhk oli natuke kõrgem, aga isegi rohtudega ei ole see mul alati ideaalne.
Muidugi on veel see asi ka, et kui ma peaksingi saatekirja esilekutsumiseks või keisriks saama, siis oleks see ilmselt 39.nädalal (mul on hetkel 36+4), siis miski ei garanteeri seda, et beebi ise juba varem sündida ei plaani. Et eks näis jah, mis saama hakkab 🙂
Me eile saime vankri ka! Otsustasime siiski kasutatud Emmaljunga kasuks, mille mu sõbranna meile müüs. Käisime sellel Võrus järel (sõbranna elab Võrus). Nüüd on see ka siis olemas. Katsetasime sellega manööverdamist Võrus nende kortermaja ees ja nii omapärane tunne oli 😀 Ma nimelt olen ainult ühe korra elus vankriga jalutamas käinud, kus oli sees umbes kolmekuune laps. See oli 14-aastaselt ja seal vanrkis oli mu tolleaegse klassiõe noorem vend, kellega me väikse tiiru väljas tegime. Mu sõbranna üldse ei tahtnud ise vankrit lükata, sest ta kartis, et teda peetakse lapse ülinooreks emaks 😀 Ja ma siis ise lükkasin, sest mind pole teiste arvamus kunagi kottinud.
Aga see Emmaljunga meeldis nii mulle kui Hendrikule – seega õige otsus sai tehtud. Meie laps on kolmas, kes seda vankrit kasutab, mu sõbranna ostis selle ka kasutatult – enne tema last oli seda üks beebi veel kasutanud. Kuid seda on korralikult hoitud – kulumisjälgi ega midagi pole. Kui kunagi peaks teine laps ehk tulema, siis ilmselt saaks tema ka seda kasutada. Või siis saab järelturul selle vajadusel maha müüa.
Ma eile hakkasin “Poissmeest” vaatama. Just seda Austraalia versiooni, mis Kanal 11-nes jookseb. Neid on mitu tükki ja ühte neist näitab Kanal 11 veel. Aga ma hakkasin just seda hooaega vaatama, kus meespeategelane on Sam, keda siis kõik 19 naist täiega ihaldavad. Igast saatest langeb siis teatud arv naisi välja, kuni lõpuks jääb kaks, kelle vahel Sam siis oma lõpliku valiku teeb. Kuid ühest asjast ei saa ma teps mitte aru – see Sam on tõesti kena mees, aga reaalselt ju ei juhtuks niimoodi, et ta kõigile naistele nii väga kohe meeldiks, et nad nii tahaksid temaga aega veeta jne? Nendes tõsielushow-des just nii kipub alati olema. Ilmselt peavad hoopiski näitlema? No ei tundu loogiline, et kohe 19 naist temast nii lummatud oleksid, aga seal on alati niimoodi 😀
Ma kunagi ammu lapsena vaatasin seda versiooni, kus naine sai mehi valida, eesti keelde tõlgiti see vist “Vaba kaunitarina.” Vot teiste sarnaste saadete kohta ma ei tea, kas keegi reaalselt ka kokku on jäänud, aga seal tutvunud Trista ja Ryan on siiani abielus ning neil on kaks last. Saade jooksis meil kuskil 2002 ja nad abiellusid 2003. Mulle nad meeldisid algusest peale – Ryan oli selline üpris tagasihoidlik, kes alguses ehk silma ei hakanud, aga aja jooksul võlus siiski Trista ära. Teine finaalikandidaat Charlie oli egomaniakist mühakas ja ma ausõna karjusin rõõmust, kui Trista teda lõpuks siiski ei valinud 😀 Ma ilmselt poetasin isegi pisara, et Trista ja Ryan lõpuks kokku jäid ja nüüd lugedes, et nad on siiani abielus – no oligi õige valik 🙂 Lisaks on neil kaks last ka, kes nüüdseks on päris suured juba.
Kui veel telekamaailmast rääkida, siis “Vaprad ja ilusad” ajab mind veits närvi, aga vaatamata ei saa ka jätta, krt 😀 Nimelt saab Hope USA osades alles augusti lõpus teada, et ta tütar on elus ja et selleks ongi Phoebe, kelle Steffy lapsendas… Seega meie näeme seda osa umbes poole aasta pärast! Pool aastat veel seda häda, pisaraid, hala jne. Ja selle poole aasta jooksul tuleb muidugi Thomas New Yorgist tagasi, kes on vahepeal tõpraks muutunud ja tahab Hope endale naiseks – ehk siis hakkab oma poja Douglase abil Hopega manipuleerima. Ma olen mõnda klippi näinud ja isegi näitleja on teine kui varem! Ja nad isegi abielluvad ja Hope ei tea ikka veel, et ta laps on elus. Thomas muidugi teab ja varjab seda tema eest ning paljud teisedki teavad juba, aga Liam, Hope ega Steffy ei tea veel… Ohjah – seebikas, mis mind vahel närvi ajab, aga ei saa vaatamata ka jätta. Karm elu ikka 😀
Edit: Ahjaa – miks mulle just see Emmaljunga eriti meeldis – nimelt selle vankri kookon käib eraldi välja. Ehk siis ei pea beebit tervenisti vankrist välja tõstma, kui ta näiteks tudub – lihtsalt saab selle kookoni osa eraldi välja võtta ja sellega tuppa minna. Kõikidel vankritel sellist luksust kahjuks pole.
minumoodimaailm 
Emmaljunga on hea valik. Töökindel ja mugav, iga pisidetail läbi mõeldud. Mul on korviga versioon, mitte kookoniga. Kui korteris elaksin siis ka eelistaks kookonit, hea laps sellega tuppa viia. Kuigi praegu ka korvil samuti kandesangad olemas.
Igavene jama see, et Põlvas sünnitada ei saa. Eks väikeste kohtade probleem, arstid jooksevad laiali. Aga ega õnneks Tartu kaugel pole. Samas ise vist eelistaks sellise valiku puhul Võru haiglat. Kindlasti rahulikum ja mõnusam taastuda. Tartus ei pruugi perepalatitki saada, Võrus seda muret pole kindlasti.
Mõnusat lõppu sulle!
Jah, suure tõenäosusega sünnitangi ilmselt Võrus 🙂
Ja aitäh sulle! Viimased nädalad veel ja siis ongi beebi juba meiega 🙂
Emmaljunga ei meeldi, ülikohmakas ja mitte-stiilne, mingid perekooli emmed kiidavad alati teavani 😀
a no vähemalt ei pidand ise seda ostma, seega all good.
Eks see ole maitse asi. Igal juhul parem kui need väiksed nii-öelda iluvankrid, mille tuul võib ka pikali lüüa. Ehk siis mulle need stiilsed kergvankrid just ei meeldi.
Õnneks Jaanikat teiste arvamus ei koti, nii et ära näe vaeva siin halvustamisega. Ma tahaks ka selline paksu nahaga olla, ausalt.
calm down. see on oma arvamuse avaldamine, ära võta isiklikult lilleke.
selleks see kommentaarium siin ongi ning nagu sa nägid, mainisin ka lõpus et all good.
No vankri puhul sõltub see inimese enda maitsest, aga nagu öeldakse – maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse 😀 Mina nii ei arva, igaüks valigu see variant, mis talle endale kõige paremini sobib 🙂 Ja mina teen oma valikud ka vastavalt sellele, mis mulle endale meeldib, rääkigu teised, mida ise tahavad. Sest mina jalutan selle vankriga, mitte keegi teine. Ja vastupidi muidugi ka (kui keegi valib vankri, mis poleks minu esimene valik).
Sellepärast ei ole ma liitunud ka ühegi Facebooki beebigrupiga, sest kuigi seal võib väga toredaid inimesi olla, siis alati on keegi, kes arvab, et tema teab kõige paremini. Ja jätame siinkohal igasugused radikaalsed asjad välja (a la keegi andis kahekuusele lapsele jäätist), mida tulekski taunida – aga mõnede inimeste arvates peab beebile ainult kindlaid riidemarke selga panema ja kui muid asju ostad, siis oled idioot. Ma ei viitsi selliste inimestega tegemist teha. Ja seal käib nagunii võistlus, et kelle beebi kõige varem Mozartit klaveril mängima õpib. Pole minu teema.
Et mina leian, et arvamused võivadki erinevad olla – vastavalt sellele, mis sulle endale sobib 🙂 Kedagi ei pea ümber õpetama, kui ta just nähtavat kahju oma lapsele ei tee. See, mis vanker beebil on või kas ta kannab uusi/kasutatud riideid, pole üldse oluline. Kahjuks paljude jaoks on see ülioluline, aga minu jaoks on need pealiskaudsed inimesed (ei räägi siin sellest kommenteerijast, kellele Emmaljunga ei meeldi, vaid ikka üldiselt).
Sain oma teisele lapsele Supilinna päevadelt mõnekümne euroga Emmaljunga käru, mis oma kümme aastat küll vana. Ja peab vastu teise samapalju, kui hästi hoida. Varemalt mõtlesin samuti, et Emmaljunga on lihtsalt poosetamise jaoks, aga enam mitte. Mulle meeldib, et sellele pole vaja eraldi vihmakilet ega sääsevõrku peale tõmmata, see on lai ja lapsele mugav, hea manööverdusvõimega ning vanusele vaatamata käru endiselt ei krigise ega loksu. Mis sa hing veel ihaldad! Ka üks mu tuttavatest taunis kord mu kommet teise ringi asju eelistada, no et lastele peaks valima ikka parima ja kalleima kauba, muidu ma kohtlen oma lapsi ka nagu teise ringi omi!! Uskumatu, eks! Mina mõtlen jälle rohkem keskkonna säästmise peale – teatavasti on lastekaupade turg üks mastaapsemaid prügitekitajaid, samuti on järelturult ostes rahaline sääst märkimisväärne. Nii et igaüks tehku nii, nagu ise soovib, ja jätku teiste valikud arvustamata.
Siis sul läks veel eriti hästi Emmaljunga suhtes! 🙂
Lastekaupadega on jah see asi, et neid ei saa pikalt kasutada, eriti riideid. Ja mina ka sellisel juhul leian, et pole mõtet osta poest uusi beebiriideid, kus üks väike pluusike maksab a la 10 euri ja rohkem. No mõne uue ikka võib, aga kuna nad nagunii kasvavad neist ruttu välja, siis mina ei näe selles pointi. Kui ma oleksin ka hullult rikas, siis ikkagi ei näeks sellel mõtet. Et selliste asjade puhul on korduvkasutatavus vägagi hea asi 🙂
Ainuke asi, mida ma ilmselt järelturult ei ostaks, on turvahäll (ja hiljem turvatool). Või siis tõesti väga healt tuttavalt, kelle puhul on teada, et tõesti maksimaalselt üks laps kasutas seda enne ja avariilist olukorda pole olnud. Sest nende kaitse väheneb iga lapsega, kes neid kasutab (eriti avariilise olukorra puhul) ja kasutatud asja puhul ma ei teaks, milline oli nende olukord enne. Aga kõik muud asjad võivad küll juba olla enne kasutatud 🙂 Peaasi et pole kulunud ja on korralikud. Beebiriietega juhtub nagunii see, et pesumasin peab tihti töös olema, sest titadel ikka ju tuleb igast kraami kõikjalt 😀 Või kui on piisavalt beebiriideid varutud, siis saab neid selleks kasutada. Mina sellisel puhul eelistan pigem rohkem ja kasutatuid beebiriideid, mitte vähem ja kõiki uusi – siis peaks veel eriti tihti neid pesema. Mitte et see viimane tänapäeval nii suur probleem oleks, kuna pesumasin teeb seda nagunii, aga ikkagi mugavam variant minu meelest 🙂
Aga jah – eks igaühele oma 🙂
Teise ringi lasteriiete kasuks räägib veel üks süngem fakt (sellele pööras kunagi tähelepanu Reet Aus, kui õigesti mäletan): nimelt on uhiuued rõivad täis erinevaid mürke, nt ärritavaid värvipigmente ja pestitsiide (eriti just puuvill!), kasutatud lasteriideid ostes võid aga kindel olla, et enamik kahjulikke aineid on neist juba välja pestud ja kantud. Seega sinu lapse organismi neid mürke enam niipalju ei imendu. Küüniline lähenemine ehk, aga nii ta on! Teine võimalus on muidugi osta vaid öko-märgisega kaupa…