Reedel sõitsime niisama Hendrikuga ringi, käisime Võrus ja siis otsustasime Kanepi Valgusfestivalile minna. See toimumiskoht asus Jõksi järve ääres – ehk siis Kanepist veits edasi, isegi Hendrik polnud seal varem käinud, kuigi ta tunneb üldiselt Põlvamaad nagu oma viit sõrme.
Parkida sai kaks kilomeetrit peokohast eemale – seega nii minnes kui tulles saime paraja jalutuskäigu ette võtta. Tegelikult sai lähemale ka, aga siis olekski pidanud läbi metsateid sõitma, mis osutuks suht häirivaks faktoriks nendele, kes selle tee jala läbisid. Ja korraldajatele see variant ka eriti ei meeldinud, et ei pargitud selleks ettenähtud kohta, vaid võimalikult peokoha lähedale.
Kui me kohale jõudsime, siis esines Bombillaz, mis mulle alati 12.klassi meenutab, sest nad esinesid kabareel, mis enne jõule aset leidis. Me istusime viimasesse ritta, sest ma ei jaksa kaua seista, aga muidu oleks vist küll ettepoole läinud 😀 Pärast Bombillazt tulid mingid tantsijad, keda ma ei näinudki, sest kõik otsustasid toolide peale püsti seista, aga ma ei tahtnud. Hendrik oli sel ajal üldse vett ostma läinud, aga see oli suht ebaõnnestunud üritus – nimelt järjekorrad olid meeletud! Ta reaalselt passis seal peaaegu tund aega. Mina oleksin juba alla andnud, aga kuna mul kui rasedal on alati joogijanu, siis ta pidas vapralt vastu. Kuulsin kõrvalt mitmeid inimesi rääkimas, kes tahtsid ka midagi osta, aga nad poleks viitsinud seal järjekorras passida.
Viimaseks esinejaks oli Shanon, keda ma polnud kunagi varem laivis näinud. Täitsa hea oli neid kuulata ja näha, Hendrik jõudis ka umbes 15 minutit pärast Shanoni algust vee ja jäätisekokteiliga tagasi. Minu ja Hendriku üks erinevus ongi kindlasti see, et minul katkeks ammugi kannatus selliste järjekordade puhul, isegi mitterasedana, aga tal ei katke. Sest ma olen üpris kannatamatu inimene. Rasedana lihtsalt ma ei suudaks ammugi tund aega järjest rahvamassis püsti seista (kui kannatust isegi oleks), sest selg hakkaks valutama. Sellepärast käimegi üritustel, kus istuda saab 🙂
Jõudsime koju tagasi umbes kell 01.00 ajal ja kobisime tuttu ära. Me päris Shanoni lõpuni ei olnud, aga no peaaegu. See festival toimus Jõksi järve ääres esimest korda ja oli vägagi menukas – rahvast oli meeletult. Laupäeval toimus see ka, aga siis me ei käinud. Ja valgusfestival oli selle nimi sellepärast, et enne peoalale jõudmist olid seal igasugused erinevad valgustid ja valgusefektid, mida siis sai vaatamas käia. See kõik meenutas oma olemuselt natuke Intsikurmu Festivali, kus me eelmisel aastal käisime. See viimane tuleb varsti jälle, aga sel aastal pole plaani minna, eelmisel aastal sai Hendrik kaks piletit sünnipäevaks, mille tõttu me siis läksimegi. Lihtsalt see muusika, mis seal festivalil kostub, ei meeldi meile kummalegi. Eelmisel aastal oli ainus hea esineja seal Reket, aga muu oli minu meelest päris jama. Iseenesest niisama olustiku mõttes võib minna, sest kui tekk maha laotada ja taustaks Estonian Voices mängib, siis sai reaalselt tuttu jääda 😀 Mina vähemalt jäin. Et uneteraapiana sobib minu jaoks küll.
Eile oli mu sugulase aias siis see istumine, kus nii minu kui Hendriku perekond kohal olid. Väga tore oli – olime üle viie tunni seal – grillisime ja ajasime juttu. Hendriku vanemad ja mu tädipoeg, kes on samast külast pärit, jäid veel edasi istuma, kui meie koju läksime. Minu perekond suundus tunnike enne seda koju. Teinekordki! 🙂
Ma ei tea, kas see info on õige, aga Põlva kodaniku Facebooki lehel oli kirjas, et augusti kaks esimest nädalat ei saa Põlvas sünnitada, sest vajalikud arstid on puudu. Kuna seda infot jagasid tavainimesed ja osad lükkasid selle ümber, siis ma ei teagi, mida täpsemalt uskuda. Mul on teisipäeval arstiaeg ja siis saan täpsemalt selle kohta järele uurida. Mul pole iseenesest Tartu vastu midagi, aga ma hullult kardan seda, et seal ei pruugi peretuba saada… Ja see idee, et kaks naist minuga veel samas ruumis oleksid, ei ole teps see, mida ma tahaksin. Lisaks siis muidugi see asi, et Hendrik ei saaks meie juures öösiti olla. Ja veel see, et niigi on enda päevarütm nii sassis ja kui beebid veel erineval ajal nutavad – oeh jah… See on kaugel sellest, mida ma tahaksin kogeda. Ilmselt keisri või esilekutsumise puhul on need sünnitajad äkki eelisjärjekorras? Või kuidas see olukord siis oleks? No ma ise ka ei tea ju veel, kas ma just selles vahemikus sünnitaksin, aga usun, et nii oleks, sest mul on tähtaeg 17.august, aga kõik arstid on maininud, et nii kaua nad mul küll ilma sünnitamata/esilekutsumata/keisrita olla ei lase. Tänapäeval on ikka elu selles mõttes mugav, et nõukaajal võis peretoast, kus mees ka võis olla, ainult und näha. Siis oli lausa kolm-neli naist ühes ruumis koos oma lastega ja beebit sai lapse isa ainult aknast näha, kui ema näitas. Mu sõbranna emal oli siis lausa selline juhus, et äsja sünnitanud naised pandi palatit koristama, sest mis nad niisama ikka passivad… Kedagi ei kottinud, et sa olid lõhki ja sul oli valus! Üks naine, kellel oli kergem sünnitus olnud, oli siis nõus kõik koristamiskorrad enda peale võtma, sest ta sai vabalt liikuda, mida teised kahjuks ei saanud. Kujutaksite te sellist olukorda tänapäeval ette? Ega vist. Aga tol aja tundus see normaalne olevat. Õnneks on aeg edasi läinud ja asju nähakse natuke teistmoodi!
Ühte teemat tahtsin ma veel kommenteerida. Keegi küsis minult paar postitust tagasi, et kuidas ma suhtun sellesse, et naine mehe telefonis ja Facebookis sobrab jne. Ma kirjutasin pika vastuse, kus ütlesingi, et minu meelest see on väga inetu tegu – ehk see näitab usalduse puudumist, mis on suhte alustala. Ma olen suhtes olles soomlasega sama teinud, aga siis ma olingi meeletult armukade ja tema oli seda samuti. 21-aastaselt ma ei saanud sellest aru, et see on nii vale käitumine, sest kui mees käitus samamoodi, siis tundus, et ju see ongi õige käitumine. Ja tegelikult ma hetkel sellel haiglasel armukadesusel pikalt ei peatuks, sest ma olen sellest mitmeid kordi kirjutanud, mida ma sellest arvan. Ehk siis ei arva absoluutselt midagi head!
Küll aga on minu jaoks maailma üks kõige haigem fenomen see, kui mehel ja naisel on üks Facebooki kasutaja, mida nad siis kahe peale kasutavad. See on ehk siis tõesti loogiline, kui tegemist on vanemate inimestega, kellel varem üldse Facebooki polnud, aga kes tegid selle, sest neil on välismaal elavad sugulased, kelle pilte siis saaks näha. No nii 60-70-aastased inimesed, kellel enne suhtesse astumist või abiellumist nagunii Facebooki ei olnud ja kes seal a la kord nädalas heal juhul käivad. Siis on see ühine Facebook loogiline ja mõistetav.
Küll aga on ka neid paare, kes enne suhtesse astumist või abiellumist olid eraldi indiviidid ja neil oli enda isiklik Facebook, aga pärast teatud koosoldud aega soovib üks osapool (enamasti on see millegipärast naine), et nüüd on nii, et tuleb üks Facebook kahe peale luua! Nagu mida kuradit? Kui minu mees sellist asja nõuaks, siis ma saadaksin ta ilusti sinna kohta, kus päike ei paista. Ja mitte sellepärast, et mul oleks midagi varjata, sest mul pole, vaid hoopis selle tõttu, et mul on õigus olla eraldi isiksus, pidada oma vestlusi. Et kui mehel ja naisel on üks Facebook ja näiteks minu sõber tahab ainult mulle südant puistata, siis miks peaks Hendrik ka kohe sellest kuulma? Või vastupidi siis. Ja kus see kirjutaja peaks teadma, kellele ta siis täpselt kirjutab – kas mehele või naisele? Võib-olla on üldse mingi tööga seotud teema ja või grupp, mis pole teise inimesega üldse seotud? Nagu kus see loogika on? Abiellumine või suhtes olemine ei tähenda seda, et inimene kaotab oma isiksuse ja oma isikliku Facebooki, sest selline piirangute seadmine on minu meelest halenaljakas. Minu sõbralistis vist selliseid inimesi polegi (kunagi isegi oli), aga ometi nad kuskil eksisteerivad. Kas teil on selliseid tuttavaid, kes on ühise Facebooki loonud pärast suhte leidmist või abiellumist? Ei mõtle siinkohal neid vanema generatsiooni inimesi, kellel lapselaps teeb Facebooki, mida neil varem polnud, aga et siis vanavanemad ka noorte eluga saaksid kursis olla. See on natuke teine asi.
Ma alati tunnen kaasa neile ühise kontoga Facebooki inimestele, kellel varem oli oma elu, oma konto, aga pärast abiellumist otsustas üks neist, et nüüd on kõik ühine! Mul kunagi üks selline paarike oli Facebooki sõbralistis, kus naine dikteeriski seda, et mees peab oma kasutajast loobuma, sest teistmoodi abielus olla lihtsalt ei saa, sest kõik peab ühine olema. Nad on nüüdseks lahutatud ja mees on uuesti abiellunud – sel korral naisega, kes lubab tal oma Facebooki kontot omada.
Lõpetuseks üks pilt, mis on Kanepi Valgusfestivalil tehtud. Pildil tundub nagu ma oleksin natuke kiilakas, aga tegelikult siiski pole 😀
minumoodimaailm 
Ma olen alati imestanud, miks mingitel inimestel ühine FB on, aga kuna mu sõbralistis selliseid ei eksisteeri, pole kunagi selle üle pikemalt mõelnud. No ma ausõna ei imesta, et need su tuttavad nüüd lahutatud on, normaalne see ei ole 😀
Või õigemini, igaühele oma… Äkki ongi selliseid, kellele meeldib ja sobib, suhte mõlemale poolele võrdselt. Issanda loomaaed on ju kirju…
Võib-olla tõesti on ka neid, kellele selline variant sobib. Raske küll ette kujutada seda, aga inimesi on tõesti igasuguseid… Ma ka kusjuures usun, et lahutus võis tulla sellest, et naine arvas, et mehel oma elu ei tohigi olla – ühine Facebook oli ilmselt üks neist aspektidest ainult.
Mina olen aru saanud, et Põlvas ei võeta augusti kahel esimesel nädalal sünnitusi pediaatri puudumise tõttu vastu – üks lahkub töölt ja teine puhkab. Sünnitajad saadetakse Tartusse või Võrru. Uue pediaatri otsingud käivad, aga ilmselt nii ruttu teda kahjuks ei leita…
Jama jah 😦 Ja just siis, kui minul ilmselt midagi toimuma hakkab.
Tartus ei saa enne sünnitust tuba. Pärast oleneb kas on vaba
Sellepärast ma Põlvat eelistaksingi.
See on vale info, et kolm naist TÜKis palatis koos on. Kaks on. Lisaks pole eelisõigust väga kellegil perepalati saamise osas. Pole hullu ka kui tavas oled.
No ei tea – ju ma siis olen mugav inimene, aga perepalatit tahaksin kindlasti. Pärast sünnitust vähemalt küll.
Maarjamõisas jah 2 naist palatis, Toomemäel vanasti oli 3-4. Eelis võib küll olla, aga kas see sõltub sünnitusviisist või abistanud arstist, vot ei tea 🙂 Mina olen saanud igaljuhul. Tavapalatis pigem segavad külalised. Tahad imetada ja samal ajal mõni külaline vahib otse või kes midaja kui kaua telekast vaatab.
Perepalat tundub igal juhul mugavam!
Mina ka pole aru saanud, miks kurat on inimesi, kes peavad normaalseks kahe peale ühist FB kontot omada.
Samas, tean ühte hullu tuttavat naist, kes esitas oma mehele nõudmise anda oma FB parool, et naine saaks üle lugeda, mida mees teistega kirjutab.
Üksteise paroolide teadmine juba niisama on ajuvaba.
Jah, see paroolide teadmine on ka minu meelest imelik. Just see, et keegi seda reaalselt nõuaks.
Aga miks sa Võru peale ei mõtle? Mina olen oma 2 last seal sünnitanud, alati peretoa saanud, mingeid pretensioone ka pole. Võru ju Põvale lähemal ka.
Tegelikult isegi mõtlen kusjuures 🙂 Juba sellepärast, et seal on ilmselt rahulikum nagunii, sest isegi Põlva sünnitajaid sinna suunates ei ole seal korraga nii palju rahvast, sest Põlvas sünnitab nagunii a la üks-kolm naist päevas (kui sedagi). Et palju juurde seda rahvast ei tuleks.
Sünnitasin 2 a tagasi Võrus: väga rahulik keskkond, mees sai kogu aeg juures olla, ämmaemandal oli aega imetamist jälgida ning naistearst oli terve aeg kohal ja aitas kaasa. Enamus Võru naistearste töötab Tartus erinevates erakliinikutes. Jäin väga rahule, muidugi võis olla tingitud ka sellest, et töötan samas asutuses.
Praegu sünnitusosakond küll renoveerimisel, kuid palatid siiski mõnusad. Uuri kui tõrsti sünnitada Põlvas ei saa, siis mine Võruga tutvuma.
Uurin tõesti 🙂
Mul on tuttav , kellel pole fb kontot ja ta naisel on fb konto ja kõik info saab naise käest. Minul näiteks on neli fb kontot.Soovitan teha ka teistel vari kontoseid , siis saad jälgida teiste tegemisi kriitiliselt ja vari kontoga kõik välja öelda . Võiksid suhte proovile panna ja vähem järeleandmisi teha.Muidugi mehe sõna peaks peale jääma.
Varikontoga isikud on veel erilised jopskid, aga no sinu puhul pole see mingi uudis ju 😀 Sina võiksid aju endale muretseda, aga seda on vist liiga palju palutud.
Kas Üller on pärisinimene või troll?
Ma ta pärisnime ei tea, aga saatesse ta helistas aastaid tagasi ja kasutas Üllari nime. Kuna tal on Facebookis mitu varikontot nagu ta isegi mainib, siis ehk üks neist on tema enda nimega, aga võivad kõik varjunimed ka olla (lisasin paar kommentaari allpool info ka kahest Facebooki kasutajanimest, mida ma tean, mina olen ta sealt ära blokkinud, ilmselt hakkan blogis ka ta kommentaare keelama). Või saadan alati sinna, kus päike ei paista, sest ta on tropp. Ma sain sellest juba saate ajal aru, aga no ta oli mulle siis kasulik, sest tõi pappi sisse oma lollakate kõnede ja smsidega, kus ta oma halalugusid rääkis. Ehk siis kuulasin ta haledaid lugusid otse-eetris, mis olid nii mõttetud – ehk ka väljamõeldud. Õnneks pole ma teda kunagi päriselt kohanud – jumal tänatud selle eest. Peaks olema mingi 45-aastane mees ja Soomes töötav eesti ehitaja, kui mul õigesti meeles on selle info põhjal, mis ta saates otse-eetris mulle ja vaatajatele rääkis (kui see vale polnud muidugi). Juba kirjapildi järgi saab aru, et haridust on vist kolme klassi jagu – rohkem küll mitte.
Aga arvata võib, et kuna tal on nii mitmeid varikontosid, siis ilmselt trollib Facebookis ka nende all. Ma täpselt ei tea, sest ma olen kaks tema kasutajat ära blokeerinud ja teisi ei tea.
Mina isiklikult raporteerin FB-le kõik varikontod, mida näen. Julged teha, julged öelda – julge tunnistada ka oma nime alt! Ei pea selline hiir olema, kes päevavalgust kardab.
Õige mõte! 🙂 Mina ei saa raporteerida, sest ta on mul blokeeritud ja ma ei taha blokki maha võtta, sest ma ei saa seda kohe tagasi panna, alles 48 tunni pärast, aga Üllar kasutab Facebookis nime Ullar Kuup ja teine on Raivo Unt. Neid viimaseid on mitu tükki – seega seal võib kogemata vale inimene raporteeritud saada (mitte see pildita kasutaja ja samuti mitte see Estonia 100 logo ja pildiga kasutaja, vaid see kolmas), aga keegi võib kasutaja Ullar Kuup küll raporteerida 🙂 Ehk siis kaagutab vähem! 🙂 Teisi varikontosid ma ei tea.
Kui sul on esilekutsumine, siis jää Tartusse kindlasti. Ja kuna sul diabeet ja kõrgevererõhk, siis Käid vast Kirsi juures ka, maini talle, et soovid peretuba ka. Mina eelmine aasta sünnitanuna, mul oli siis esilekutsumine, mis lõppes erakorralise Keisriga. Siis mees râäkis, kuidas peale keisrit oli Kirss sinna tahvlile minu perekonnanime järjekorras kõige kõrgemale tõstnud. Aasta tagusest ajast mäletan, et peretoa saavad mitteametlikult eelisjärjekorras kaksikute vanemad, siis tulevad keisri ja esilekutsumisega jne. Peretoa miinus, Mina olin seal 8 päeva, päev peretuba maksis 40 eurot
Ma olen ühe korra Kirsi juures käinud, aga see oli teise mure pärast raseduse alguses – südames olid valud, aga õnneks midagi valesti ei olnud. Mul oli Tartus teine diabeediarst (Karask), aga nüüd on see ka Põlvasse üle toodud.
Päris kallis see peretuba jah – Põlvas ja Võrus on vist 25 euri ööpäev? Kunagi vist oli. Aga no hinna järgi seda ei vaataks nagunii. Tuleb lihtsalt maksta ja nii ongi. Ega lapsed polegi odav lõbu – alguses ehk isegi on, sest beebidena nii palju raha nende peale ei kulu, aga kui nad kooli lähevad ja teismelised on, siis on teine lugu.
Mina soovitaks siis juba Tartut. Minul tõusis raseduse lõpus vererõhk ja sünnitus kutsuti esile, mis lõppes erakorralise keisriga. Kuid poeg ei hakanud iseseisvalt hingama. Me olime Pärnus. Poeg viidi lõpuks Tartusse lastehaiglasse. Kus olime nädal aega. Et kui lapsel on pärast abi vaja, siis on Tartu kindlasti parem variant. See on omaette teema, mis tingmused lastehaiglas on. Asjasünnitanud naised, kelle lapsed on raskes seisus. Päris kohutav. Aga laps sai hea ravi. Ma alati mõtlen nendele naistele, kes peavad seal osakonnas olema ja tulevad nendes tingimustes toime.
Ma homme uurin oma arstilt järele, mis siis augusti alguses põlvakatega üldse saama hakkab (sünnitamise mõttes siis, teistel muret pole). No tegelikult see homne pole minu arst, sest tema puhkab (nagu ikka – suvine aeg), aga eks ta ikka mingit infot omab. Järgmisel visiidil näen juba enda arsti.
Ja hea kuulda, et su lapsega kõik korda sai! Nii kurb on alati selliseid lugusid kuulda, kus beebidega midagi halvasti on 😦
Me seisime seal festival järjekorras pea 2h, kuulsin, et mõni ootas isegi 2,5h 😳 saan aru, et esimene aasta ja korraldajad ei oodanud sellist rahvamassi, aga see on küll konkreetselt kivi korraldajate kapsaaeda. Õnneks festivali teiseks päevaks oli rohkem söögiputkasid organiseeritud
Seda küll jah. Nii pikalt ootamine on ikka väga mööda asi. Ehk nad järgmisel aastal palkavad siis rohkem töötajaid. Ja hea seegi, et teisel päeval rohkem putkasid püsti oli – juba õppisid midagi.
Aga tundub, et suvel sellised üritused lähevad rahvale peale – seega ju toimub järgmisel aastal ka. Koht on tõesti iseenesest suht tundmatu, aga rahvas tuleb ikka kohale 😀
Meil on teoreetiliselt teineteise paroolid – teoreetiliselt selle pärast, et ma olen tema põhitelefoni oma ammu ära unustanud, kuigi ta kunagi ütles küll, kui ma tahtsin mingeid pilte ja ta ei viitsinud ise jännata. Tema minu oma teab ka mingil sarnasel põhjusel, ei mäletagi, miks. Ja no tema vana telefoni parooli ma õppisin pähe, sest kasutan seda pidevalt telekasse Chromecastimiseks, sest see vedeleb seal mugavalt ja on juba juhtme taga. Pole pähe tulnud kontrollida, kas selle kaudu ka kuskile kontodele ligi saaks, aga nende paari aasta jooksul pole paroolide teadmisest hoolimata veel kordagi seda muret olnud, et keegi kellegi taga nuhiks. Mõlemad piisavalt rahulikud ja enesekindlad inimesed, mis siin ikka nuhkida.
Ühes varasemas suhtes juhtus pidevalt seda, et kui ma näiteks parajasti köögis tegutsesin ja kuulsin, et arvutis messenger pingib, ütlesin kaaslasele, et “vaata, kes kirjutab ja mida … ah Diana? no ütle talle, et …” Sellest tuli ühel hetkel jama, sest kaaslane oli tüüpilise mehe kombel lühida ütlemisega ja sõbranna teisel pool mõtles, et nüüd ma olen raudselt vihastanud, et mingeid ühesõnalisi vastuseid annan (sest ega ta ei öelnud ka, et “olen Rentsi boyfriend, Rents palus kirjutada, et ei saa kinno tulla”, ta ütles lihtsalt “ei”). Aga no iseenesest teeb vahel lihtsalt elu mugavamaks. Nüüd pole enam põhjust, sest peiks on ju ingliskeelne, aga sõbrannadega lämin käib eesti keeles, nii et ta ei saaks arugi, mis nad mulle kirjutavad. Aga iseenesest poleks mul selle vastu ka midagi, olen ausalt öelnud, et kui mind närvi ajad, siis ikka kirun sõbrannadele küll, arvesta sellega, kui nuhkima lähed. 😀
Niimoodi on jah okei nagu teil on. Just need inimesed panevad pigem imestama halvas mõttes, kellel on kõik paroolid ja kes neid agaralt ka kasutavad, et oma kaaslase asjades nuhkida. No ma saan aru, et 20-ndate alguses oledki vbl ebakindlam ja nõmedas suhtes, et siis pole veel maailmast aru hakanud saama – siis on see asi veel ehk mingil määral mõistetav (aga siiski mitte õige!), kuid just vanuse lisandudes võiks mõistus pähe tulla. Ja parem suhe muidugi ka.
See on naljakas jah, sest mul vahepeal käib päevade ajal hetkeks läbi ka mingi klammerdumishoog, kus tahaks ainult käest hoida, ja endal on tunne, et issand jumal, kuidas ma üldse KELLELEGI (talle, sõpradele, üldse kellelegi) meeldida võiksin, sest no hormoonid möllavad, aga isegi see hetk on pigem endale suunatud, mitte ei tule mõtet, et läheks vaataks, kas talle meeldib keegi teine. Sest kui ka meeldiks, poleks ju probleem keegi teine, probleem oleks jätkuvalt selles, et mina siin olen kohutav. Õnneks siis, kui ma pille võtan, on rahulikum olemine, kui looduslähedaselt elasin, oli see perioodiline meeleolu kõikumine ikka täiesti metsik ja väga ebameeldiv.
Kui keegi küsiks mu käest et nimeta ajastu kus sa elada ei tahaks siis see oleks kindlasti, et ma ei tahaks nõuka ajal sünnitada :D:D Ja noh ilmselgelt vist ei oleks tahtnud sellel ajal teha üldse mingeid meditsiinilise protseduure ja hambarsti kui olid need hirmsad masinad ja kõik oli palju valulisem. Sünnistamise kohta olen ma küll kuulnud igasugu lugusid, et kui naine sünnituse ajal karjub siis naistele on lausa öeldud vene õdede poolt, et mis sa siin karjud, siis kui mehega olid siis oli küll ju hea. Nagu wtf ja noh üldse nt minu ema ei saanud haiglasse võtta kaasa mingeid muid oma asju, kõik oli haigla poolt ja ta pidi seal vahepeal surnuks külmuma. Igatahes neid lugusid jätkub. Seega praegune ajastu oma meditsiiniga on õnnistus ja muidu süsteem ka.
Selle facebooki ja paroolide koha pealt, et mulle tundub ka see totaalselt jabur kui paaril on ühine konto. Ma olen näinud ühte enda kunagisest kodukohast keda ma ei tundnud, aga kaudselt teadsin ja siis mõtlesin ka et ääh…Noh võib-olla siis antud inimestel ei ole mitte mingisugust enda eraldi elu ja sõpru ega räägita sõpradega millestki. Ma ise ikka messengeris räägin sõbrannadega sellised asju et ei tahaks küll neid kolmandate isikute kõrvu ja silmi ja noh muidu isiklikke asju, aga selles osas ma tean, et mul mees ei hakkaks elusees mu telefoni vaatama ja mina tema oma ka mitte. Parool on mul küll peal ja seda ta peaks teadma ka täitsa hästi kuna mitu korda öelnud kui ta midagi mu telefoniga teinud. Selles osas pole ka hullu kuna eesti keelest ta nigunii aru ei saa. Ma ei tuleks ka selle peale, et tema telefoni uurida ja vestlusi kuna ei ole ilmselgelt midagi varjata ja tean et ta räägib enda sõbraga ka mingeid muid jutte ja absoluutselt ei huvita kuna usaldus on 100% 🙂
Meil on tänapäeval ikka vedanud tõesti, sest nõukaajal oli kõik nii algeline. Alles sünnitusel sai lapse soo teada, ka kaksikute (või rohkemate mitmikute) olemasolu selgus alles siis. Päris hull värk ikka. Aga inimesed elasid ja olid harjunud sellega! Tundub ebareaalne.