Kanepi Valgusfestival/ Mida ma arvan neist paaridest, kellel enne oli enda isiklik Facebook, aga suhtes/abielus olles loovad ühise Facebooki kasutaja?

Reedel sõitsime niisama Hendrikuga ringi, käisime Võrus ja siis otsustasime Kanepi Valgusfestivalile minna. See toimumiskoht asus Jõksi järve ääres – ehk siis Kanepist veits edasi, isegi Hendrik polnud seal varem käinud, kuigi ta tunneb üldiselt Põlvamaad nagu oma viit sõrme.

Parkida sai kaks kilomeetrit peokohast eemale – seega nii minnes kui tulles saime paraja jalutuskäigu ette võtta. Tegelikult sai lähemale ka, aga siis olekski pidanud läbi metsateid sõitma, mis osutuks suht häirivaks faktoriks nendele, kes selle tee jala läbisid. Ja korraldajatele see variant ka eriti ei meeldinud, et ei pargitud selleks ettenähtud kohta, vaid võimalikult peokoha lähedale.

Kui me kohale jõudsime, siis esines Bombillaz, mis mulle alati 12.klassi meenutab, sest nad esinesid kabareel, mis enne jõule aset leidis. Me istusime viimasesse ritta, sest ma ei jaksa kaua seista, aga muidu oleks vist küll ettepoole läinud 😀 Pärast Bombillazt tulid mingid tantsijad, keda ma ei näinudki, sest kõik otsustasid toolide peale püsti seista, aga ma ei tahtnud. Hendrik oli sel ajal üldse vett ostma läinud, aga see oli suht ebaõnnestunud üritus – nimelt järjekorrad olid meeletud! Ta reaalselt passis seal peaaegu tund aega. Mina oleksin juba alla andnud, aga kuna mul kui rasedal on alati joogijanu, siis ta pidas vapralt vastu. Kuulsin kõrvalt mitmeid inimesi rääkimas, kes tahtsid ka midagi osta, aga nad poleks viitsinud seal järjekorras passida.

Viimaseks esinejaks oli Shanon, keda ma polnud kunagi varem laivis näinud. Täitsa hea oli neid kuulata ja näha, Hendrik jõudis ka umbes 15 minutit pärast Shanoni algust vee ja jäätisekokteiliga tagasi. Minu ja Hendriku üks erinevus ongi kindlasti see, et minul katkeks ammugi kannatus selliste järjekordade puhul, isegi mitterasedana, aga tal ei katke. Sest ma olen üpris kannatamatu inimene. Rasedana lihtsalt ma ei suudaks ammugi tund aega järjest rahvamassis püsti seista (kui kannatust isegi oleks), sest selg hakkaks valutama. Sellepärast käimegi üritustel, kus istuda saab 🙂

Jõudsime koju tagasi umbes kell 01.00 ajal ja kobisime tuttu ära. Me päris Shanoni lõpuni ei olnud, aga no peaaegu. See festival toimus Jõksi järve ääres esimest korda ja oli vägagi menukas – rahvast oli meeletult. Laupäeval toimus see ka, aga siis me ei käinud. Ja valgusfestival oli selle nimi sellepärast, et enne peoalale jõudmist olid seal igasugused erinevad valgustid ja valgusefektid, mida siis sai vaatamas käia. See kõik meenutas oma olemuselt natuke Intsikurmu Festivali, kus me eelmisel aastal käisime. See viimane tuleb varsti jälle, aga sel aastal pole plaani minna, eelmisel aastal sai Hendrik kaks piletit sünnipäevaks, mille tõttu me siis läksimegi. Lihtsalt see muusika, mis seal festivalil kostub, ei meeldi meile kummalegi. Eelmisel aastal oli ainus hea esineja seal Reket, aga muu oli minu meelest päris jama. Iseenesest niisama olustiku mõttes võib minna, sest kui tekk maha laotada ja taustaks Estonian Voices mängib, siis sai reaalselt tuttu jääda 😀 Mina vähemalt jäin. Et uneteraapiana sobib minu jaoks küll.

Eile oli mu sugulase aias siis see istumine, kus nii minu kui Hendriku perekond kohal olid. Väga tore oli – olime üle viie tunni seal – grillisime ja ajasime juttu. Hendriku vanemad ja mu tädipoeg, kes on samast külast pärit, jäid veel edasi istuma, kui meie koju läksime. Minu perekond suundus tunnike enne seda koju. Teinekordki! 🙂

Ma ei tea, kas see info on õige, aga Põlva kodaniku Facebooki lehel oli kirjas, et augusti kaks esimest nädalat ei saa Põlvas sünnitada, sest vajalikud arstid on puudu. Kuna seda infot jagasid tavainimesed ja osad lükkasid selle ümber, siis ma ei teagi, mida täpsemalt uskuda. Mul on teisipäeval arstiaeg ja siis saan täpsemalt selle kohta järele uurida. Mul pole iseenesest Tartu vastu midagi, aga ma hullult kardan seda, et seal ei pruugi peretuba saada… Ja see idee, et kaks naist minuga veel samas ruumis oleksid, ei ole teps see, mida ma tahaksin. Lisaks siis muidugi see asi, et Hendrik ei saaks meie juures öösiti olla. Ja veel see, et niigi on enda päevarütm nii sassis ja kui beebid veel erineval ajal nutavad – oeh jah… See on kaugel sellest, mida ma tahaksin kogeda. Ilmselt keisri või esilekutsumise puhul on need sünnitajad äkki eelisjärjekorras? Või kuidas see olukord siis oleks? No ma ise ka ei tea ju veel, kas ma just selles vahemikus sünnitaksin, aga usun, et nii oleks, sest mul on tähtaeg 17.august, aga kõik arstid on maininud, et nii kaua nad mul küll ilma sünnitamata/esilekutsumata/keisrita olla ei lase. Tänapäeval on ikka elu selles mõttes mugav, et nõukaajal võis peretoast, kus mees ka võis olla, ainult und näha. Siis oli lausa kolm-neli naist ühes ruumis koos oma lastega ja beebit sai lapse isa ainult aknast näha, kui ema näitas. Mu sõbranna emal oli siis lausa selline juhus, et äsja sünnitanud naised pandi palatit koristama, sest mis nad niisama ikka passivad… Kedagi ei kottinud, et sa olid lõhki ja sul oli valus! Üks naine, kellel oli kergem sünnitus olnud, oli siis nõus kõik koristamiskorrad enda peale võtma, sest ta sai vabalt liikuda, mida teised kahjuks ei saanud. Kujutaksite te sellist olukorda tänapäeval ette? Ega vist. Aga tol aja tundus see normaalne olevat. Õnneks on aeg edasi läinud ja asju nähakse natuke teistmoodi!

Ühte teemat tahtsin ma veel kommenteerida. Keegi küsis minult paar postitust tagasi, et kuidas ma suhtun sellesse, et naine mehe telefonis ja Facebookis sobrab jne. Ma kirjutasin pika vastuse, kus ütlesingi, et minu meelest see on väga inetu tegu – ehk see näitab usalduse puudumist, mis on suhte alustala. Ma olen suhtes olles soomlasega sama teinud, aga siis ma olingi meeletult armukade ja tema oli seda samuti. 21-aastaselt ma ei saanud sellest aru, et see on nii vale käitumine, sest kui mees käitus samamoodi, siis tundus, et ju see ongi õige käitumine. Ja tegelikult ma hetkel sellel haiglasel armukadesusel pikalt ei peatuks, sest ma olen sellest mitmeid kordi kirjutanud, mida ma sellest arvan. Ehk siis ei arva absoluutselt midagi head!

Küll aga on minu jaoks maailma üks kõige haigem fenomen see, kui mehel ja naisel on üks Facebooki kasutaja, mida nad siis kahe peale kasutavad. See on ehk siis tõesti loogiline, kui tegemist on vanemate inimestega, kellel varem üldse Facebooki polnud, aga kes tegid selle, sest neil on välismaal elavad sugulased, kelle pilte siis saaks näha. No nii 60-70-aastased inimesed, kellel enne suhtesse astumist või abiellumist nagunii Facebooki ei olnud ja kes seal a la kord nädalas heal juhul käivad. Siis on see ühine Facebook loogiline ja mõistetav.

Küll aga on ka neid paare, kes enne suhtesse astumist või abiellumist olid eraldi indiviidid ja neil oli enda isiklik Facebook, aga pärast teatud koosoldud aega soovib üks osapool (enamasti on see millegipärast naine), et nüüd on nii, et tuleb üks Facebook kahe peale luua! Nagu mida kuradit? Kui minu mees sellist asja nõuaks, siis ma saadaksin ta ilusti sinna kohta, kus päike ei paista. Ja mitte sellepärast, et mul oleks midagi varjata, sest mul pole, vaid hoopis selle tõttu, et mul on õigus olla eraldi isiksus, pidada oma vestlusi. Et kui mehel ja naisel on üks Facebook ja näiteks minu sõber tahab ainult mulle südant puistata, siis miks peaks Hendrik ka kohe sellest kuulma? Või vastupidi siis. Ja kus see kirjutaja peaks teadma, kellele ta siis täpselt kirjutab – kas mehele või naisele? Võib-olla on üldse mingi tööga seotud teema ja või grupp, mis pole teise inimesega üldse seotud? Nagu kus see loogika on? Abiellumine või suhtes olemine ei tähenda seda, et inimene kaotab oma isiksuse ja oma isikliku Facebooki, sest selline piirangute seadmine on minu meelest halenaljakas. Minu sõbralistis vist selliseid inimesi polegi (kunagi isegi oli), aga ometi nad kuskil eksisteerivad. Kas teil on selliseid tuttavaid, kes on ühise Facebooki loonud pärast suhte leidmist või abiellumist? Ei mõtle siinkohal neid vanema generatsiooni inimesi, kellel lapselaps teeb Facebooki, mida neil varem polnud, aga et siis vanavanemad ka noorte eluga saaksid kursis olla. See on natuke teine asi.

Ma alati tunnen kaasa neile ühise kontoga Facebooki inimestele, kellel varem oli oma elu, oma konto, aga pärast abiellumist otsustas üks neist, et nüüd on kõik ühine! Mul kunagi üks selline paarike oli Facebooki sõbralistis, kus naine dikteeriski seda, et mees peab oma kasutajast loobuma, sest teistmoodi abielus olla lihtsalt ei saa, sest kõik peab ühine olema. Nad on nüüdseks lahutatud ja mees on uuesti abiellunud – sel korral naisega, kes lubab tal oma Facebooki kontot omada.

Lõpetuseks üks pilt, mis on Kanepi Valgusfestivalil tehtud. Pildil tundub nagu ma oleksin natuke kiilakas, aga tegelikult siiski pole 😀