Ma pole siiani ühtegi kirjakest kõhtu kirjutanud, sest pole nagu seda tunnet olnud, aga täna kuidagi tekkis 🙂 Ehk on asi selles olnud, et ma pole selline rase naine, kes kogu aeg kõhtu paitaks ja poisiklutile juba praegu raamatuid ette loeks. Samamoodi ei tekita minus suurt emotsiooni teiste beebid ega teiste inimeste rasedused, aga enda oma on ikka midagi muud 🙂
Tere, armas poisiklutt! 🙂
Täiesti lõpp, kuidas aeg ikka lendab. Alles oli detsember ja me su issiga saime teada, et sa plaanid meiega augustis liituda. Siis me veel muidugi ei teadnud, et sa poiss oled. Ja siis paistis august nii kaugel olevat ja tundus, et nii pikalt peab veel ootama, et sind reaalselt näha. Nüüd on natuke vähem kui kuu aega jäänud!
Arstid ütlevad, et sa oled sündides juba päris suur vägilane, sest sa hetkel kaalud juba 3080 grammi. Üks on kindel – ükskõik, kui suur sa sündides oled, siis minu jaoks oled sa ikka imetilluke, sest ma pole kunagi nii pisikest beebit süles hoidnud. Kui mu õde kunagi lapsed sai, siis mina ei julgenud nii pisikesi beebisid sülle võtta, kes veel pead ise ei hoia. Ma arvan, et nüüdki on see alguses päris harjumatu, aga kuna ma saan esimest korda emaks, siis on see vast ka andestatav 🙂
Ma vahel mõtlen, et milline sa küll oled, kui sa sünnid. Hetkel oled sa kõige aktiivsem just öösiti, kus sa nagu kõhus trummi mängiksid, aga see vist ei tähenda seda, et ka siia ilma sündides sa samasugune oleksid? Või tähendab? 😀 Siis läheb päevaplaan ju täiesti sassi, aga see juhtub ju alguses nagunii 🙂
Lisaks mõtlen ma vahel sellele, millised näojooned sa minult ja millised sa oma isalt saada võiksid. Tegelikult pole sel üldse vahet, aga põnev on niimoodi mõelda. Et näiteks põsesarnad võiksid minult saada ja silmad isalt 😀 Või siis ripsmed küll vähemalt issilt, sest mind pole nendega eriti õnnistatud 😀 Aga see on selline naljaga pooleks mõtlemine – sest meie jaoks oled sa nagunii täiuslik! 🙂
Lisaks kipun ma tulevikus palju rohkem ajast ette minema ja mõtlen, et milline koolilaps sinust võiks saada. Et reaalainetes pead sa rohkem oma issi abi paluma, sest mul oli nendega natuke kehvasti 😀 Aga ehk sul polegi neis eriti palju abi vaja, sest su issil väiksena ka polnud. Ja kui oled humanitaarainetes nagu mina, siis ei lähe seal sul ka eriti abi vaja. Eks näis, eks näis 🙂 Põnev on niimoodi asju ette kujutada!
Või tuleb sinust hoopis musikaalne laps? Minul seda õnne pole olnud, sest mulle on elevant kõrva peale astunud, aga su issi mängis omal ajal kitarri, trumme (seda viimast ikka oma kuus aastat) – midagi oli vist veel 😀 Või hakkab sulle rahvatants meeldima nagu talle? Või hakkad sa luuletusi kirjutama nagu mina kooliajal kirjutasin? Ja ehk meeldib sulle kirjandite kirjutamine? Või oled hoopis täielik matemaatikafänn? Või saab sinust suur spordisõber? Või meeldib sulle hoopis arvutimänge mängida? Nii palju küsimusi 😀 Aga tegelikult pole vahet, mida su emme ja issi oma peas välja mõtlevad, sest sina oled see, kes oma lemmikud hobid/õppeained välja valib. Kuid siiski – tuleb kooliajal nende asjadega ka tegeleda, mis tegelikult ehk huvi ei paku, sest selline on elu. Mina oleksin peaaegu kümnendas klassis kooli pooleli jätnud matemaatika pärast, aga õnneks tuli mõistus enne koju. Tegin suvetöö ära ja tänan siiani õnne, et ma ei loobunud. Ja mitte sellepärast, et mu elus nüüd matemaatika olulist rolli mängiks, vaid see on lihtsalt vajalik paberi saamiseks. Ja tegelikult paber mingil määral loeb. Ei pea just ülikooli ehk minema pärast gümnaasiumi, kui see su kutsumus tõesti pole, aga pärast põhikooli midagi peab küll tegema. Ja võib ka ametit pärast põhikooli kutsekasse õppima minna, kui tunned, et see on hoopis sinu jaoks – meie selles mõttes piiranguid ei sea. Kuid õppima peab! 🙂 See, kas sa pärast paberi saamist oma erialale tööle lähed või mitte, on juba sinu asi otsustada.
Olgu, nüüd olen nii ajast ette läinud su elus ja niisama jahvatama hakanud, nagu su emmele ikka vahel kombeks on (küll sa varsti selles ise veendud!) 😀
Aga tegelikult, kulla poisiklutt, oled sa nii oodatud meie perre, et sa seda ikka teaksid! 🙂 Ma olen siiani ülitänulik, et otsustasid meiega nii kiiresti liituda, sest olime su issiga valmis ka ootama ja eeldasime, et see võib rohkem aega võtta. Ehk sa nägid sealt kuskilt, et neile kahele inimesele võib võimaluse anda, et päris vinged ja küllaltki omamoodi tegelased 😀 Kindlasti teeme me su issiga mitmeid vigu sind kasvatades, sest meil pole varasemat kogemust, aga ehk annad meile selle andeks… Täpselt samamoodi nagu sulle on see olukord nii uus, kui sa lõpuks ära sünnid, siis meile on see ka täiesti uudne maailm. Maailm, mida me kumbki enne kogenud pole, aga milleks sina nüüd meile hea võimaluse annad. Võimaluse olla lapsevanemad!
Ja kuigi ma pole sulle raamatuid juba praegu ette lugenud, kui sa veel mu kõhus elad, siis juttu olen sulle küll ju rääkinud. Küsin ju tihti, et mis sa parasjagu teed, kui sa suhteliselt rahulik oled 😀 Ja niisama olen sinuga maast ja ilmast rääkinud. Ja kui su issi töölt koju tuleb, siis ta tihti paitab kõhtu ja uurib, et kuidas sul päevake möödus. Mäletan siiani esimest korda, kui ta mulle tööl olles sõnumi saatis ja uuris, et kuidas meil läheb – mina olin alguses veits juhe, sest ei saanud aru, et ta mõtleski sind ja mind, vaid uurisin, et kellel meil, et miks ta mind teietab 😀 Aga siis olid sa kõhus ainult kolm kuud olnud ja su sünnini tundus veel nii kaua aega olevat.
Nii natuke veel ja juba me sinuga kohtumegi! Kusjuures su nimi on meile juba sellest ajast teada olnud, kui me su issiga teada saime, et sa poiss oled. Vist oli isegi natuke enne seda juba teada. Nimi, mis meile mõlemale meeldib! Ja sain just karumõmmi ka kätte, millele su nimi peale tikitud on – praegu kallistan teda, aga varsti saan juba sind ennast süles hoida!
Naudi seda viimast kuud mu kõhus, pojake! Isegi vist vähem, sest arstid leiavad, et sa peaksid enne sündima – kas siis esilekutsumise või keisri abil. Need sõnad on sinu jaoks muidugi veel tundmatud – las ollagi, täiskasvanute maailm, mida sa veel ei peagi mõistma. Lõppkokkuvõttes pole ju vahet, kuidas sa siia ilma tuled, vaid see, et sa lõpuks kohal oled!
Ma tean jah, et kõhus on sul mugav ja hea olla, aga varsti näeme juba siin maailmas! Sa saad endale vanemad, kes sind väga armastavad ja sinust hoolivad! Jah, kindlasti pole me täiuslikud vanemad, sest täiuslik olla on raske, ma ütleksin, et isegi lausa igav, aga su vanemad on sinu jaoks alati olemas, kui sa neid vajad. Ja tegelikult ka siis, kui sa enda meelest neid üldse ei vaja ja me sulle närvidele käime – näiteks su teismeeas. Aga sinna on veel kõvasti aega, enne tuleb su beebiaeg, siis lasteaed, kool jne 🙂
Varsti kohtume, poisiklutt! ❤ Ja muide – su issil on 07.august sünnipäev – ma vahel mõtlen, et oleks päris huvitav, kui sa siis sünniksid. Aga samas – igal inimesel võib ju oma kindel sünnipäev olla, eksole? Nii et tegelikult tule, millal soovid augustis (sest juulis on veel natuke vara, aga sina oled boss selles olukorras :D) – meie oleme valmis! 🙂
minumoodimaailm 