Täna oli mul viimane arstivisiit Tartus, kus ma ütlesin oma ämmaemandale, et olen end nüüd Põlvasse ümber tõstnud. Õnneks ta tuletas mulle meelde, et pean ruttu perearsti ka Põlvasse ümber tõstma, sest sünnitama minnes peab rasedakaardil olema perearsti nimi ja telefoninumber. Mina oleks muidu ehk alles pärast sünnitust seda asja ajama hakanud 😀 Ja mul pole mõtet sinna Tartu perearsti infot panna, sest mul on nagunii kogu kraam Põlvas nüüd ju (sest ma ise külastasin Tartus oma perearsti ikka suhteliselt harva, aga lapsega tuleb ju igakuiselt alguses ülevaatusel käia). Ma võtan sama perearsti, kes Hendrikul on. Ja teate – mu vererõhk oli üle pika aja normaalne! (ühel käel lausa 122/80, mis on põhimõtteliselt ideaalne ja teisel käel 125/88, mis on ka vägagi okei) – eks need vererõhurohud on siinkohal kaasa aidanud, mida ma nüüd kaks korda päevas võtan.
Kusjuures mu endine Tartu ämmakas isegi kiitis Põlva arste, sest mitmed neist käivad Tartus tööl ja vastupidi ka. Eks jah – nii hea tehnika seal ilmselt pole kui Tartus, aga kui peakski ülikriitiline olukord olema, siis saadetakse nagunii sinna. Põlva puhul on hea ka see, et seal ei teki seda liinitöövärki – sest sa võid olla põhimõtteliselt ainuke sünnitaja kogu maja peale. Hendriku sõbra abikaasa, kes Põlvas hiljuti sünnitas, jäi ka väga rahule. Ka sellega, et samal ajal oli ainult kolm sünnitajat sünnitusosakonnas ja neile öeldi, et nad võivad nii pikalt haiglasse jääda, kui ise soovivad. Mul nii mõnigi tuttav pole Tartus isegi peretuba saanud ja kui isegi on, siis on ruttu pärast sünnitust välja kupatatud (mõni jah tahab ruttu koju saada, aga on neid, kes tahaksid kauem olla, et õppida ja infot saada jne – eriti esimese lapse puhul on see oluline). Ilmselt keisri puhul niimoodi poleks, sest siis oled nagunii kauem haiglas. Aga jah – sünnitamine ei ole ilmselt üldiselt juba selline meeldiv protsess, mida kõik naised nii tahaksid läbi elada, aga no tuleb hakkama saada 😀 Minul on näiteks paar tuttavat, kes pärast esimese lapse sündi on otsustanud, et nemad ei taha enam seda õudust läbi elada – ehk siis ei taha ka rohkem lapsi saada (ja sünnitusest on juba aastaid möödas, ei ole hiljutine teema). Muidugi võib see arvamus millalgi ka muutuda, aga see on iga inimese enda valik. Ja eks näis, mis juttu mina pärast sünnitust ise räägin 😀
Kuigi minu absoluutne maksimum oleks nagunii kaks last (ja ka selline ideaalne arv, mis meil Hendrikuga on sama), siis enne pole miski kindel, kui ma esimese ära sünnitan. Ma lihtsalt ise ei kujutaks ette, et mul jätkuks energiat, mõistust, raha, tahtmist jne rohkemate laste jaoks. No rahaliselt ehk isegi saaks hakkama, aga see ehk olekski selline hakkamasaamine, aga mina tahan mugavat elu. Minu lapsepõlv oli mugavast elust väga kaugel ja just sellepärast tean ma täpselt, mis saatust mina enda lastele ei taha.
Ma ei ole kunagi pooldanud seda peremudelit, et teeme aga lapsi mõnuga ja saame toetusi, sest lapsed on issanda õnnistus, küll raha annab riik või jumal (või siis järgmine laps). Ei, riik annab niigi toetusi ja dekreediraha ning vanemahüvitisi jne, aga selleks sa pead ise ka midagi tegema, midagi vastu pakkuma. Tasuta lõunaid ei ole olemas. Ja miks peakski? Sest sa sigid valimatult ja sul on suva, kuidas need lapsed ka üles saavad kasvatatud?
Ma ausõna lööksin haamriga pähe neile vanematele, keda ma “Kodutundes” vahel näen ja kes ütlevad, et lapsed on tõeline õnnistus – et just sellepärast on neil kaheksa last, aga tegelikult juba pärast teist last oli vägagi selge, et raha nagu rohkemate jaoks eriti ei jätku. Jah, alati võib midagi juhtuda, et kaotad töö vms ja siis tekib ajutine raskem olukord, aga nende perede puhul on see juba korduv muster, sest ega siis tööd ei viitsita teha, uus laps toob jälle nutsu juurde. Jah, mitte kõik pered pole seal saates sellised, aga paljud on. Mul tulevad külmavärinad iga kord, kui ma selliseid inimesi teleekraanil kohtan (sest minu tutvusringkonnas sellised puuduvad), sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saavad olla lapsed siis õnnistuseks, kui sa ei suuda neile isegi süüa pakkuda, rääkimata muust? Ja see pole ajutine olukord, vaid ikka aastaid kestev asi. Samas jah – lapsed pole süüdi, et nende vanemad idioodid on. Et see on tõesti kurb olukord. Seega mina olen küll nõus sellega, et lapsi tuleks saada nii palju, kui sa ise jaksad ja tahad üles kasvatada, sest riik ei pea sinu järglasi üles kasvatama. Ja meie Hendrikuga leiame, et kaks on just selline arv, kelle puhul saaks mugavalt elada, aga rohkemate puhul saaks lihtsalt hakkama. Ja see 500 eurot pole küll minu meelest see stiimul, miks kolmandat last saada, sest no see võib ju abiks olla, aga mida rohkem lapsi, seda rohkem väljaminekuid (eriti siis, kui nad koolis käivad). Kusjuures minu tutvusringkonnas näevad pea kõik maailma just niimoodi nagu mina, mille üle mul on ainult hea meel. Sest mul oleks väga raske kui mitte võimatu suhelda inimesega, kelle jaoks riik peab alati abikäe ulatama ja tema lapsed üles kasvatama (või siis “Kodutunne” või jumal). Jah, võib saada ka 10 last, aga siis nad võiksidki olla umbes selline perekond nagu seal kunagises Kanal 2 saates “Jane ja Urmet +10” , kes said ise väga hästi hakkama oma lastega. Nii rahaliselt kui emotsionaalselt.
Hendrik oli ka minuga Tartus arstil täna kaasas ja pärast seda suundusime me Jõe Keskusesse, kust me beebile kummuti saime! Maksis 86 eurot ja täispuidust, valget värvi (kuue sahtliga). Hendrik hakkab seda kohe kokku panema ja siis saan mina beebiriideid sorteerima hakata, mis siis sinna lähevad. Hetkel on mõned minu riidekapis ja teised Hendriku omas. Beebiriideid (ja isegi kuni suuruseni 80) on mul nüüd küll väga palju! Mul tuli esmaspäeval ja teisipäeval Omnivaga suur hunnik beebiriideid, mida ma Facebooki Marketplacest tellisin. Jäin mõlema pakiga ülirahule – rõivad olid korralikud. Ma olen kuulnud, et vahel võib niimoodi tellides topilisi jne saada, aga minul õnneks nii ei läinud. Lisaks tõi üks naine mulle veel ekstra kohale kraami, kes Põlvamaal elab. Ja üks lugeja kirjutas mulle, kes pakkus mulle tasuta sünnitusjärgseid sidemeid, sest tal jäi mitu pakki endal üle. Ma siis vastasin, et olen ikka huvitatud ja kirjutasin talle, et saatku oma kontonumber, et ma siis panen vähemalt pakisaatmise raha teele, aga ta isegi ei soovinud seda. Ja kui see pakk siis kolmapäeval kohale jõudis olid seal lisaks sidemetele mõned beebiriided, mähkmed, šokolaadikarp (Hendrik sõi enamuse ära, aga ma ikka maitsesin ka), imetamispadjad jne. Ma olin heas mõttes täiesti šokis – sest ma olen selline inimene, kes pole harjunud asju tasuta saama, ikka ise ostma ainult (ja kuna mulle blogi kaudu pakutakse harva midagi ja veel harvem konkreetselt midagi, millest ma huvitatud üldse oleksin). Et see oli nii armas üllatus, aitäh sulle! 🙂
Vankrit käisime ka Lõunakeskuses vaatamas, aga me ei ostnud seda, sest Hendriku vanemad on otsustanud selle meile kinkida, mis on ka superilus üllatus! 🙂 Meie lihtsalt valime välja selle, nüüd käisimegi nii-öelda maad uurimas. See on väga armas uudis, sest beebiga seoses läheb nagunii suht palju raha ja me olime selle summaga küll ise arvestanud, aga ikka on ju hea teada, et seda raha saab siis kas hoida või millegi muu jaoks kulutada. Täiskasvanuna sa ju ei eelda, et keegi sulle midagi kingib niimoodi, mina vähemalt kunagi ei eelda (kui just sünnipäev pole, aga siis ka mitte kunagi nii kallist asja).
Eile oli siis see päev, mil me lõpuks kasutasime ära kinkekaardi, mille ma töökaaslastelt sünnipäevaks sain! Ehk siis käisime Jõelaev Lonnyga Ahja jõel sõitmas! See ei olnud ainult lõbusõit, vaid selle juurde kuulus ka kolmekäiguline õhtusöök! Ja kõik kohad olid välja müüdud ehk siis eelbroneeringuga – kokku oli meid seal laeval ainult 16 (ja lisaks kokk, kes meie nähes süüa tegi). Algas see Taevaskojast ja kestis kokku üks tund ja 40 minutit, mil me uuesti tagasi Taevaskotta jõudsime. Ma kindlasti soovitan just seda õhtusöögiga varianti, sest Lonny teeb niisama päevaseid lõbusõite ka, aga seal ei saa seda elamust. Kindlasti tuleb aga kohad enne ära broneerida (eriti just õhtusöögi puhul). Kui me Hendrikuga kohale jõudsime, siis ma nägin oma jumestajat seal, kes ka ilmselt korraldusmeeskonnas on, sest tema just meie kinkekaardi võttiski. Pärast ma teda enam ei näinud, ilmselt oli ta seal osas, kuhu tavarahvas ei pääsenud. Meie eilne menüü oli selline:
Jõudsime suhteliselt vara ja pidime veel natuke ootama, sest meeskond veel valmistas laeva ette. See algas kell 18.00 ja tagasi olime Taevaskojas kuskil kell 19.40. See auto seal on ilmselt korraldusmeeskonna oma.
Mina polnud kunagi Lonnyga sõitmas käinud, Hendrik lapsena oli (jah, Lonny on juba nii vana teema), aga seda kolmekäigulist õhtusöögi varianti on nad ainult kolm aastat pakkunud. Hendrik mainis, et nüüd on mootorid ka nii vaiksed – ehk siis Lonny on totaalse uuenduskuuri saanud. Tegelikult just sel aastal seda remonditi ka, sest kui me tahtsime kinkekaarti realiseerima hakata (maist algab neil tavaliselt hooaeg ja siis umbes tahtsimegi), siis nad mainisid, et alates juuni lõpust saaks seda alles teha, sest enne Lonny ei sõida sel suvel.
Ootame, ootame!
Vein oli juba enne välja valatud kõigile, mida mina loomulikult ei joonud. Pildil on siis eelroog, milleks on roheline salat kõrvitsaseemnetega. See on suhteliselt reisi alguses tehtud pilt 🙂 Hendrik sai veini juua, sest me sinna läksime taksoga ja tagasi tõi meid üks tema sõber.
🙂
Meile mõlemale meeldis see elamus väga! 🙂
See on siis eelroog ehk roheline salat kõrvitsaseemnetega 🙂
Pearoog ehk madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk ja karamellistatud köögiviljad 🙂
Ja magustoit ehk šokolaadikoogid marjakastmega 🙂 Mina sõin seda ka, sest noh – mul on küll rasedusdiabeet, aga kui mul on selline üritus, siis see ongi patune õhtu. Aga mul enne seda õhtusööki oli veresuhkrunäit päris madal, mille tõttu isegi kaks tundi pärast seda söögiorgiat oli mul see veel napilt normi piires. Napilt, aga siiski normi piires.
Ma joon kohvi aastas umbes viis korda ja eile oli see üks kord neist. Lisaks oli hea see, et kui jahe hakkas, siis sai endale pleedi ümber võtta, sest jõel sõites võib ikka külm hakata. Eriti praegu, mil pole eriti soojad ilmad. Selle viimase üle ma tegelikult ei kurda üldse, sest mulle kui kaheksa kuud rasedale inimesele see küll sobib 😀 Sellist palavust nagu eelmisel aastal juulis oli, ei tahaks ma niisamagi, rääkimata siis nii lõpurasedana.
Vaade Ahja jõele!
Vot selline see meie Lonny elamus oli! Väga maitsvad söögid ja meeldiv ajaviide! 🙂
minumoodimaailm 
Kui tohib küsida kust nii odava kummuti said ja mis selle mõõdud on?
Ma ise ka hetkel kummuti otsingul aga ma tahaks vähemalt 110-120cm kõrget et sinna ka mähkimisalus peale panna et selga ei koormaks.. Kasutatud kummutid juba maksavad fb Marketplace’is 50 euri ja enamasti on nad madalad.. Aga kui uue saaks 86ga siis oleks see ka juba üsna super.
Meil on kõvasti väiksem, mõõdud on 78 cm x (laius) 71 cm x (kõrgus) 40 cm (sügavus). Kuna mõned asjad jäävad meie riidekappi ka ikkagi, siis meil nii suurt vaja polnud. Seega see sulle ilmselt ei sobiks.
Kummuti saime siit: (Mia nimeline, hetkel ma seda sealt valikust ei leidnud, aga maksis isegi 83.30 soodushinnaga, mitte 86, mul oli valesti meeles, tavahind oli 119 eurot):
https://unolik.ee/
Edit: Leidsin üles, ostsime selle:
https://unolik.ee/products/mia-kummut-30?_pos=1&_sid=53deea9e4&_ss=r
See asub siis Tartus Jõe Keskuses (Jõe Prismaga samas majas). Aga Tallinnas on neil ka paar poodi, mille aadressid on kodulehel üleval.
Keisriga ei hoita kauem haiglas. Ikka sama kiiresti saab välja.
Aga ootan hoopis su arvamust Tartu uuest Mehhiko restost Aparaadis 😛
No keisriga võib paranemine rohkem aega võtta lihtsalt.
Ohoh, ma ei teadnudki, et Aparaaditehases on uus Mehhiko restoran. Eks kunagi peab siis seal ära käima 🙂
Ka suurtes haiglates saadetakse varakult koju ainult need, kellel kõik korras on. Mina olin peale esimest sünnitust 5 päeva haiglas, kuigi oleks palju varem koju tahtnud. Kuna sünnitus oli väga raske ja komplikatsioonidega just minu jaoks, siis varem ei lubatud (kusjuures rasedus oli ideaalne).
Mina olin üks neist vähestest, kes sünnituse ajal juba lubas tagasi tulla- nii võimas tunne oli! Kuigi sünnitus oli pikk (18,5 tundi) ja lõppes minu jaoks eluohtlikult. 2a4k pärast olingi oma lubadust täitmas 🙂 ühesõnaga ära ette muretse.
Siis sa oled küll võimas naine, et sünnitust ei hakanud endale negatiivsena ette kujutama, kuigi olukord oli kriitiline…Väga tubli ikka olid! 🙂
Kuna olen ise mõne nädalaga Sinu rasedusest tagapool, oleks huvitav teada, mis vankrid teil valikus on?
Hetkel jäid Milli ja Nord vankrid silma, pöörlevate ratastega. Nende valikute puhul oleks vankrid uued, aga meil on veel Emmaljunga kasutatud variant silmapiiril, mida mu üks tuttav müüb(ja mida me juba näinud ka oleme). Kuna tegemist on inimesega, keda ma usaldan, siis julgeksin osta (päris kõigilt ei julgeks kasutatud vankrit osta). Et eks näis jah – uued Emmaljungad on päris kallid, et selle puhul kindlasti kaalume ka kasutatud varianti. Mõne teise vankri puhul võib ka, aga siis peab müüja tuttav olema (üks tuttav müüb veel).
Mul ka Nord Active. Mina ülirahul, väga mugav manööverdada. Ainuke miinus on pisike ja kitsa suuga pakikorv.
Nord tundub tõesti selline päris hea valik 🙂
Emmaljungad (mittepöörlevad, st classic raam) on jube head tankid, kui maastikul, looduses, lumega jm jalutada. Tõeliselt hea! Meil tasus täiega kasutatud vankri ost ära, oli pm 10x odavam kui poes, rohkemgi. Tootmisaastaja ja ostuaasta ütlevad juba päris palju, st kui palju lapsi eelnevalt kasutanud saavad olla. 1-2 lapsega on nagunii korralik veel, kui just määrdunud pole, aga selle näeb kohe ära :). Soovitan teise ringi Emmaljungat küll.
Meie tuttav müüb korralikku Emmaljungat, poisiklutt oleks kolmas, kes seda kasutaks (enne tema last oli üks kasutanud). Me ise nägime ka seda, et polnud üldse kulunud ega midagi. Seal oli see asi ka hea, et see kookoniosa (kuidas seda üldse nimetatakse?) on eraldi välja tõstetav, sest marutüütu oleks tervet vankrit kogu aeg trepikojas üles tassida. Jah, ma elan küll ainult teisel korrusel ja beebi saab eraldi välja tõsta, aga siis ta raudselt ärkab üles, kui ta muidu näiteks vankris magab. Et just see vanker ongi minu meelest eriti hea, kus saab selle kookoniosa ülejäänust vankrist eemaldada ja sellega a la üles minna. Meil siin Põlvas ei röövi keegi seda vankrit trepikojast ära, et seda muret ka poleks.
Minul täpselt sama arvamus Kodutunde saates olevate perede kohta. Saatetegijad võiksid pudru jne asemel Kodutune kondoome kinkida neile hoopis 😀
Vankri valikul jälgi kindlasti, kuidas teil autosse mahub, sest olete ju liikuvad inimesed. Muidugi on alati varjant osta kandevahend-meile väga meeldib kõik matkad/laadad/üritused kotiga läbikäidud. Lapsekandmise grupis vahepeal väga hea hinnaga ergonoomilisi kotte.
Olen nendest “jumala armust ja õnnistusest” elavatest vanematest täpselt samal arvamusel. Lihtsalt nii marru ajab nende mõttemaailm.
Jah, seda autosse mahutamist peab ka vankri puhul jälgima.
Mina leian ka, et ka mõned perekonnad vajaksid kondoomiladu lausa! Iseasi on muidugi see, kas nad neid reaalselt kasutaksid. Kõige kurvem nende perede puhul on see, et tihti on seal tegemist naistega, kes on kannatanud (või kannatavad siiani) vaimse ja füüsilise vägivalla all. Õnneks on seal saates olnud ka naisi, kes on lõpuks end sellistest meestest suutnud lahti rabeleda, aga on mitmeid, kellel see on korduv muster. Et a la esimese lapse isa vangis, teise oma samuti ja kolmas on ka kriminaal vms. Sellistes suhetes on naised ebakindlad ega usu, et nad midagi väärt oleksid – ehk siis ei julge ealeski öelda, et võiks mingit kaitsevahendit kasutada, sest kardavad peksa saada. Ja vot see on lausa mitmes mõttes nii masendav. Kahjuks ei muutu nendes peredes senikaua midagi, kui naine mehi/meest üles ei anna ega otsusta, et kas või oma laste nimel peaks sellise tõpra oma elust välja viskama. Lisada siia juurde veel see, et nad on rahaliselt oma meestest sõltuvad, mis muudab neid veel ebakindlamaks, sest tõprast mees ju kinnitab vägivallaohvrist naisele, et kus tal ikka minna on ja kes teda ikka tööle võtab… Sellised perekonnad on kõige rohkem kannatajad, eelkõige just lapsed. Kuid ikkagi – kui naine ei leia endas seda jõudu, et vägivallatseja juurest ära minna, siis ei muutugi kahjuks midagi. Ma olen mitut saadet näinud, kus naised pidasid aastakümneid vastu kuni siis selle ajani, kui mees lõpuks kas kinni kukkus või ära suri. Nendest naistest on mul küll kahju, kuid osaliselt tahaksin neile ka haamriga vastu pead lüüa, et no krt, mis mõttes sa kas või oma laste pärast kuhugi naiste varjupaika (kui pole mujale minna) ära ei põgene ja seda molkust üles ei anna. Kuigi politsei ilmselt suurt midagi nende suhtes ette ei võta. Aga jah – nende naiste psüühika on paigast ära ja meil, tavalistel ja iseseisvatel naistel, on raske sellist asja mõista. Minul vähemalt küll.
Ja siis on muidugi need perekonnad, kus keegi pole õnneks vägivaldne, aga siiski arvatakse, et lapsi tuleb saada nii palju, kui torust tuleb. Ei tule. Kui suudad nad üles kasvatada, siis palun väga, aga enamasti ei suudeta ju. Ja siis halatakse, et miks riik ei toeta rohkem. Riik niigi toetab ja sellepärast neid lapsi aina juurde vorbitaksegi, et oleks kas või natuke raha. Aga ilmselgelt ei saada aru, et see ei ole jätkusuutlik ellusuhtumine, kui mõlemad vanemad on lausa töötud või üks küll töötab, aga teenib miinimumpalka. Ma ei kujutaks ette miininumpalgaga isegi ühe lapse kasvatamist, rääkimata siis terve trobikonna…
Olen ise ka kummuti otsingul. Silma on jäänud üks mähkimisalusega kummut, mida saab pärast lihtsalt kummutina kasutada.
Kuidas te plaanite..kas mähkimisaluse ostate eraldi?
See lapse maailm on ikka nii raske mulle tundub vahest. Otsi seda ideaalset käru ja turvatooli ja kappi. Oeh 😀 😀
Mähkimisalus on meil eraldi ostetud jah. Me veel vaatame, kas hakkame seda kummuti peal kasutama või kuskil mujal. Ilmselt kummutil siiski mitte, sest see on üpris madal.
See beebimaailm on tõesti keeruline 😀 Ma igapäevaselt avastan asju, millest mul õrna aimugi pole, aga mida beebile ikka nii vaja on. Ja ma pole kuulnudki sellest 😀 Et jah – päris hull värk selle beebiteemaga!
Kas peatselt emaks saava naisena vasika (st beebi) söömine veidi jäle ei tundunud? Mul tekkis küll väga õõnes tunne seda lugedes.
No kui sa oled taimetoitlane või vegan, siis pole vahet, kas seda sööb rase naine või mitte – ikka on jäle. Mina ei ole taimetoitlane ega vegan – ja ma olen alati ka öelnud, et seda päeva ei tule, kui minust üks neist saaks. Seega vastus su küsimusele – ei olnud jäle, ei ole jäle ega saa ka kunagi jäle olema. Väga maitsev oli hoopis! Ja see, kas ma olen rase või ei ole, ei puutu asjasse. Minu nägemus sellest ei muutu, ma jään alati loomaliha sööma, olgu nad siis beebid või ei. Võib karm tunduda veganitele, aga see on nende probleem, mitte minu. Mina ei kritiseeri nende valikuid ega soovi, et keegi minu omasid kritiseeriks. Maailmas on palju inimesi ja igaüks leiab ise, kuidas kõige paremini on elada. Mulle liha maitseb ja nii ongi. Ja mind tõesti jätavad külmaks veganite vaated – las elavad nii nagu tahavad ja mina elan ka niimoodi nagu mina tahan.