Millistele lastevanematele ma tahaksin haamriga vastu pead lüüa?/ Meil on nüüd kummut ka olemas beebile!/ Nautisime kolmekäigulist õhtusööki Jõelaev Lonny pardal Ahja jõel!

Täna oli mul viimane arstivisiit Tartus, kus ma ütlesin oma ämmaemandale, et olen end nüüd Põlvasse ümber tõstnud. Õnneks ta tuletas mulle meelde, et pean ruttu perearsti ka Põlvasse ümber tõstma, sest sünnitama minnes peab rasedakaardil olema perearsti nimi ja telefoninumber. Mina oleks muidu ehk alles pärast sünnitust seda asja ajama hakanud 😀 Ja mul pole mõtet sinna Tartu perearsti infot panna, sest mul on nagunii kogu kraam Põlvas nüüd ju (sest ma ise külastasin Tartus oma perearsti ikka suhteliselt harva, aga lapsega tuleb ju igakuiselt alguses ülevaatusel käia). Ma võtan sama perearsti, kes Hendrikul on. Ja teate – mu vererõhk oli üle pika aja  normaalne! (ühel käel lausa 122/80, mis on põhimõtteliselt ideaalne ja teisel käel 125/88, mis on ka vägagi okei) – eks need vererõhurohud on siinkohal kaasa aidanud, mida ma nüüd kaks korda päevas võtan.

Kusjuures mu endine Tartu ämmakas isegi kiitis Põlva arste, sest mitmed neist käivad Tartus tööl ja vastupidi ka. Eks jah – nii hea tehnika seal ilmselt pole kui Tartus, aga kui peakski ülikriitiline olukord olema, siis saadetakse nagunii sinna. Põlva puhul on hea ka see, et seal ei teki seda liinitöövärki – sest sa võid olla põhimõtteliselt ainuke sünnitaja kogu maja peale. Hendriku sõbra abikaasa, kes Põlvas hiljuti sünnitas, jäi ka väga rahule. Ka sellega, et samal ajal oli ainult kolm sünnitajat sünnitusosakonnas ja neile öeldi, et nad võivad nii pikalt haiglasse jääda, kui ise soovivad. Mul nii mõnigi tuttav pole Tartus isegi peretuba saanud ja kui isegi on, siis on ruttu pärast sünnitust välja kupatatud (mõni jah tahab ruttu koju saada, aga on neid, kes tahaksid kauem olla, et õppida ja infot saada jne – eriti esimese lapse puhul on see oluline). Ilmselt keisri puhul niimoodi poleks, sest siis oled nagunii kauem haiglas. Aga jah – sünnitamine ei ole ilmselt üldiselt juba selline meeldiv protsess, mida kõik naised nii tahaksid läbi elada, aga no tuleb hakkama saada 😀 Minul on näiteks paar tuttavat, kes pärast esimese lapse sündi on otsustanud, et nemad ei taha enam seda õudust läbi elada – ehk siis ei taha ka rohkem lapsi saada (ja sünnitusest on juba aastaid möödas, ei ole hiljutine teema). Muidugi võib see arvamus millalgi ka muutuda, aga see on iga inimese enda valik. Ja eks näis, mis juttu mina pärast sünnitust ise räägin 😀

Kuigi minu absoluutne maksimum oleks nagunii kaks last (ja ka selline ideaalne arv, mis meil Hendrikuga on sama), siis enne pole miski kindel, kui ma esimese ära sünnitan. Ma lihtsalt ise ei kujutaks ette, et mul jätkuks energiat, mõistust, raha, tahtmist jne rohkemate laste jaoks. No rahaliselt ehk isegi saaks hakkama, aga see ehk olekski selline hakkamasaamine, aga mina tahan mugavat elu. Minu lapsepõlv oli mugavast elust väga kaugel ja just sellepärast tean ma täpselt, mis saatust mina enda lastele ei taha.

Ma ei ole kunagi pooldanud seda peremudelit, et teeme aga lapsi mõnuga ja saame toetusi, sest lapsed on issanda õnnistus, küll raha annab riik või jumal (või siis järgmine laps). Ei, riik annab niigi toetusi ja dekreediraha ning vanemahüvitisi jne, aga selleks sa pead ise ka midagi tegema, midagi vastu pakkuma. Tasuta lõunaid ei ole olemas. Ja miks peakski? Sest sa sigid valimatult ja sul on suva, kuidas need lapsed ka üles saavad kasvatatud?

Ma ausõna lööksin haamriga pähe neile vanematele, keda ma “Kodutundes” vahel näen ja kes ütlevad, et lapsed on tõeline õnnistus – et just sellepärast on neil kaheksa last, aga tegelikult juba pärast teist last oli vägagi selge, et raha nagu rohkemate jaoks eriti ei jätku. Jah, alati võib midagi juhtuda, et kaotad töö vms ja siis tekib ajutine raskem olukord, aga nende perede puhul on see juba korduv muster, sest ega siis tööd ei viitsita teha, uus laps toob jälle nutsu juurde. Jah, mitte kõik pered pole seal saates sellised, aga paljud on. Mul tulevad külmavärinad iga kord, kui ma selliseid inimesi teleekraanil kohtan (sest minu tutvusringkonnas sellised puuduvad), sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saavad olla lapsed siis õnnistuseks, kui sa ei suuda neile isegi süüa pakkuda, rääkimata muust? Ja see pole ajutine olukord, vaid ikka aastaid kestev asi. Samas jah – lapsed pole süüdi, et nende vanemad idioodid on. Et see on tõesti kurb olukord. Seega mina olen küll nõus sellega, et lapsi tuleks saada nii palju, kui sa ise jaksad ja tahad üles kasvatada, sest riik ei pea sinu järglasi üles kasvatama. Ja meie Hendrikuga leiame, et kaks on just selline arv, kelle puhul saaks mugavalt elada, aga rohkemate puhul saaks lihtsalt hakkama. Ja see 500 eurot pole küll minu meelest see stiimul, miks kolmandat last saada, sest no see võib ju abiks olla, aga mida rohkem lapsi, seda rohkem väljaminekuid (eriti siis, kui nad koolis käivad). Kusjuures minu tutvusringkonnas näevad pea kõik maailma just niimoodi nagu mina, mille üle mul on ainult hea meel. Sest mul oleks väga raske kui mitte võimatu suhelda inimesega, kelle jaoks riik peab alati abikäe ulatama ja tema lapsed üles kasvatama (või siis “Kodutunne” või jumal). Jah, võib saada ka 10 last, aga siis nad võiksidki olla umbes selline perekond nagu seal kunagises Kanal 2 saates “Jane ja Urmet +10” , kes said ise väga hästi hakkama oma lastega. Nii rahaliselt kui emotsionaalselt.

Hendrik oli ka minuga Tartus arstil täna kaasas ja pärast seda suundusime me Jõe Keskusesse, kust me beebile kummuti saime! Maksis 86 eurot ja täispuidust, valget värvi (kuue sahtliga). Hendrik hakkab seda kohe kokku panema ja siis saan mina beebiriideid sorteerima hakata, mis siis sinna lähevad. Hetkel on mõned minu riidekapis ja teised Hendriku omas. Beebiriideid (ja isegi kuni suuruseni 80) on mul nüüd küll väga palju! Mul tuli esmaspäeval ja teisipäeval Omnivaga suur hunnik beebiriideid, mida ma Facebooki Marketplacest tellisin. Jäin mõlema pakiga ülirahule – rõivad olid korralikud. Ma olen kuulnud, et vahel võib niimoodi tellides topilisi jne saada, aga minul õnneks nii ei läinud. Lisaks tõi üks naine mulle veel ekstra kohale kraami, kes Põlvamaal elab. Ja üks lugeja kirjutas mulle, kes pakkus mulle tasuta sünnitusjärgseid sidemeid, sest tal jäi mitu pakki endal üle. Ma siis vastasin, et olen ikka huvitatud ja kirjutasin talle, et saatku oma kontonumber, et ma siis panen vähemalt pakisaatmise raha teele, aga ta isegi ei soovinud seda. Ja kui see pakk siis kolmapäeval kohale jõudis olid seal lisaks sidemetele mõned beebiriided, mähkmed, šokolaadikarp (Hendrik sõi enamuse ära, aga ma ikka maitsesin ka), imetamispadjad jne. Ma olin heas mõttes täiesti šokis – sest ma olen selline inimene, kes pole harjunud asju tasuta saama, ikka ise ostma ainult (ja kuna mulle blogi kaudu pakutakse harva midagi ja veel harvem konkreetselt midagi, millest ma huvitatud üldse oleksin). Et see oli nii armas üllatus, aitäh sulle! 🙂

Vankrit käisime ka Lõunakeskuses vaatamas, aga me ei ostnud seda, sest Hendriku vanemad on otsustanud selle meile kinkida, mis on ka superilus üllatus! 🙂 Meie lihtsalt valime välja selle, nüüd käisimegi nii-öelda maad uurimas. See on väga armas uudis, sest beebiga seoses läheb nagunii suht palju raha ja me olime selle summaga küll ise arvestanud, aga ikka on ju hea teada, et seda raha saab siis kas hoida või millegi muu jaoks kulutada. Täiskasvanuna sa ju ei eelda, et keegi sulle midagi kingib niimoodi, mina vähemalt kunagi ei eelda (kui just sünnipäev pole, aga siis ka mitte kunagi nii kallist asja).

Eile oli siis see päev, mil me lõpuks kasutasime ära kinkekaardi, mille ma töökaaslastelt sünnipäevaks sain! Ehk siis käisime Jõelaev Lonnyga Ahja jõel sõitmas! See ei olnud ainult lõbusõit, vaid selle juurde kuulus ka kolmekäiguline õhtusöök! Ja kõik kohad olid välja müüdud ehk siis eelbroneeringuga – kokku oli meid seal laeval  ainult 16 (ja lisaks kokk, kes meie nähes süüa tegi). Algas see Taevaskojast ja kestis kokku üks tund ja 40 minutit, mil me uuesti tagasi Taevaskotta jõudsime. Ma kindlasti soovitan just seda õhtusöögiga varianti, sest Lonny teeb niisama päevaseid lõbusõite ka, aga seal ei saa seda elamust. Kindlasti tuleb aga kohad enne ära broneerida (eriti just õhtusöögi puhul). Kui me Hendrikuga kohale jõudsime, siis ma nägin oma jumestajat seal, kes ka ilmselt korraldusmeeskonnas on, sest tema just meie kinkekaardi võttiski. Pärast ma teda enam ei näinud, ilmselt oli ta seal osas, kuhu tavarahvas ei pääsenud. Meie eilne menüü oli selline:

Veisegurmee – 39€ koht
Roheline salat kõrvitsaseemnetega
Madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk
Karamellistatud köögiviljad
Šokolaadikoogid marjakastmega
Lõkkekohv
Maitsevesi
Punane vein
Et selles mõttes oli see ikka väga hea kingitus, sest kahekesi minnes oleks see meile 78 eurot maksma läinud. Elamuse mõttes kindlasti väga superidee, mida kaaslasega koos ette võtta! Eriti just sellepärast, et rahvast on korraga laeval vähe ja väga intiimne õhkkond on 🙂 Ja toidud olid ka ülimaitsvad! Lisangi lõpetuseks mõned pildid 🙂

Jõudsime suhteliselt vara ja pidime veel natuke ootama, sest meeskond veel valmistas laeva ette. See algas kell 18.00 ja tagasi olime Taevaskojas kuskil kell 19.40. See auto seal on ilmselt korraldusmeeskonna oma.

Mina polnud kunagi Lonnyga sõitmas käinud, Hendrik lapsena oli (jah, Lonny on juba nii vana teema), aga seda kolmekäigulist õhtusöögi varianti on nad ainult kolm aastat pakkunud. Hendrik mainis, et nüüd on mootorid ka nii vaiksed – ehk siis Lonny on totaalse uuenduskuuri saanud. Tegelikult just sel aastal seda remonditi ka, sest kui me tahtsime kinkekaarti realiseerima hakata (maist algab neil tavaliselt hooaeg ja siis umbes tahtsimegi), siis nad mainisid, et alates juuni lõpust saaks seda alles teha, sest enne Lonny ei sõida sel suvel.

Ootame, ootame!

Vein oli juba enne välja valatud kõigile, mida mina loomulikult ei joonud. Pildil on siis eelroog, milleks on roheline salat kõrvitsaseemnetega. See on suhteliselt reisi alguses tehtud pilt 🙂 Hendrik sai veini juua, sest me sinna läksime taksoga ja tagasi tõi meid üks tema sõber.

 

🙂

Meile mõlemale meeldis see elamus väga! 🙂

See on siis eelroog ehk roheline salat kõrvitsaseemnetega 🙂

Pearoog ehk madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk ja karamellistatud köögiviljad 🙂

Ja magustoit ehk šokolaadikoogid marjakastmega 🙂 Mina sõin seda ka, sest noh – mul on küll rasedusdiabeet, aga kui mul on selline üritus, siis see ongi patune õhtu. Aga mul enne seda õhtusööki oli veresuhkrunäit päris madal, mille tõttu isegi kaks tundi pärast seda söögiorgiat oli mul see veel napilt normi piires. Napilt, aga siiski normi piires.

Ma joon kohvi aastas umbes viis korda ja eile oli see üks kord neist. Lisaks oli hea see, et kui jahe hakkas, siis sai endale pleedi ümber võtta, sest jõel sõites võib ikka külm hakata. Eriti praegu, mil pole eriti soojad ilmad. Selle viimase üle ma tegelikult ei kurda üldse, sest mulle kui kaheksa kuud rasedale inimesele see küll sobib 😀 Sellist palavust nagu eelmisel aastal juulis oli, ei tahaks ma niisamagi, rääkimata siis nii lõpurasedana.

Vaade Ahja jõele!

Vot selline see meie Lonny elamus oli! Väga maitsvad söögid ja meeldiv ajaviide! 🙂

Advertisements