Ma sain täna oma beebikraami kätte! Kuller tõi siis megasuure kasti otse koju ja lisaks käisin pakiautomaadis väiksematel asjadel järel. Laotasin kogu kraami voodile ja tegin pilti ka:
Ma sain juba mitu kommentaari Facebookis, et kohe näha, et see on mu esimene laps 😀 Vbl ei lähegi paljusid asju vaja, aga ma ju ei tea päris täpselt, kõik inimesed on nii erinevad (nagu ka kommentaarides välja tuli, et ühe naise jaoks oli mähkimisalus jumala mõttetu ost, aga teise jaoks oli hädavajalik – eks sellised asjad selguvad ikka pärast lapse sündi, mis endale mugavam on) – et las siis olla! Ja kindlasti on palju asju puudu ka. Ja mitmed asjad on haiglasse kaasavõtmiseks, kui sünnitama lähen (võrkaluspüksid näiteks). Ning see beebivann peaks tegelikult helelilla olema (nii on paberil kirjas, sest ma ei mäletanud enam, mis värvi ma tellisin :D), aga tundub roosa. Mul on tegelikult jumala poogen sellest värvist, poiste asjad ei pea kõik sinised olema. See firma, kust ma kulleriga kogu kraami koju sain (seal, kus see võimalus olemas oli) pani mulle kingituse ka kaasa – kolm riidest mähet. Ilmselt selle tõttu, et ma suhteliselt suure tellimuse tegin. Ma küll väga ei usu, et ma neid just kasutama igapäevaselt hakkan, aga kui kolm on olemas, siis võib ju ära proovida. Pildilt on puudu veel imetamisrinnahoidja, aga see sobis hästi. Ja beebimonitori tellisin ainult häälega, mitte kaameraga ehk siis valisin soodsama variandi. Jah, eks korteris kuuleb ilma ka, aga hea ikka ju, kui olemas on 🙂 Ma oleksin veel asju tahtnud, aga hetkel ei tellinud, sest tundus, et ehk ma lihtsalt soovin neid, aga tegelikult ikka kohe ei lähe vaja (või kas üldse pigem). Mul on üldse internetipoodides selline süsteem, et ma lisan kõik ostukorvi, mida ma tahaksin, aga siis läheb summa alati meeletuks – ehk siis hakkan vaikselt asju eemaldama. Ka netipoodides riietega tegin/teen samamoodi. Kui rahakott oleks puuga seljas, siis telliks küll kõik tühjaks 😀
Ma siin ikka vahel vaatan sellist saadet TLC pealt nagu “Say yes to the Dress” (eesti keelde on see tõlgitud “Kõige tähtsam kleit”). Ja vot ühest asjast ei saa ma mitte teps aru – kõik need pruudid võtavad oma ema, sõbrannad, pruutneitsid jne sinna kaasa, et nemad ka siis arvamust avaldaksid, et kas see pulmakleit ikka sobib. Ja loogiline on see, et inimestel ongi erinevad arvamused/maitsed, aga mõne tulevase pruudi jaoks on nii oluline, et sõbrannale või emale jne ka see pulmakleit meeldiks ja kui tõesti juhtub, et see niimoodi ei ole, siis nad tahavad midagi muud osta, kuigi neile endale see kleit tegelikult meeldis… Ma olen alati nagu, et misjasja??? Kes kurat abielluma hakkab – kas pruut või ta sõbrannad või ta ema? Selliste asjade puhul ma küll ikka suhteliselt vilistaksin teiste arvamuse peale (aga ma teen seda väga paljude asjade puhul, seega jah :D). No olgu – nende arvamust võib kuulata ja see kõrva taha panna, aga kui sa ise tunned, et sulle meeldib see kleit rohkem, siis sa ostadki selle, mida sa ise tahad. Eile lõpuks oli seal üks munadega naine (see väljend on tegelikult rõve, aga hetkel sobib konteksti küll), kes vaatamata oma sõbranna vastuseisule ühe pulmakleidi suhtes ikkagi ostis selle, sest talle meeldis see. Lõpuks ometi!!! Ma lausa juubeldasin teleka ees 😀 Tegelikult nad tihtipeale leiavad seal kompromissi ka, et mis kõigile sobib. Aga ma tahaksin iga kord karjuda, kui pruut seal ütleb, et emale või sõbrannale või õele peab ka see kleit meeldima, sest muidu ta ei saa abielluda. Nagu reaalselt – sa oled juba abiellumise eas, aga ikkagi sind kotib nii tähtsa päeva puhul kellegi teise arvamus? Kui minu sõbranna tahaks oma enda pulmapäeval kas või kartulikotis abielluda, siis mul poleks selle vastu küll mitte midagi – need on tema pulmad, mitte minu. Mis see krt minu asi üldse oleks? Jah, ma võiksin öelda, et mina seda ise ehk ei valiks, aga mina ei peakski valima, sest mina ei abielluks. Lihtne ja loogiline ju? Sest kes peaks end pulmapäeval hästi lõppkokkuvõttes tundma – kas pruut või teised inimesed? Ikka pruut ju!
Teine näide ka – mu õega tuli mõni aeg tagasi jutuks see, et mis nime ma oleksin oma tütrele pannud, kui ma hetkel ootaksin tütart. Mu õe arvates oli see väga kohutav nimi, aga ma ütlesingi, et mul jumala poogen, mida keegi teine sellest arvab, mina saan selle lapse ja loeb ainult minu ja ka Hendriku arvamus (aga Hendrikuga oli meil kompromiss nagunii olemas). Jah, ehk siis, kui sa tahad lapsele Rögabert, Dildomar, Shrek või Hiiremai nimeks panna (täiesti eksisteerivad nimed Eestis!), võib öelda, et äkki mõtled veel ühe korra järele, aga muudel puhkudel (kui tegemist on nimega, mis midagi nilbet või imelikku ei tähenda) on see lapsevanemate enda asi, mida nad tahavad lapsele nimeks panna. Ka minule ei meeldi paljud nimed – a la Vambola, Endel, Miia, Maria, Johannes jne, aga kui keegi on need nimed oma lapsele pannud, siis pole minu asi seda kritiseerida. Aga ma olen kuulnud, et isegi sellistel puhkudel loeb mõnede inimeste jaoks teiste arvamus nii palju, et nad on valmis kas või muu nime panema… Ausõna – vot sellistest inimestest ei saa mina aru. Kas teie saate?
Hendrikul on kaks esinemist tantsupeol juba olnud, täna õhtul on viimane. Homme osalevad nad veel rongkäigus ja siis hakkavad tagasi sõitma (nad ei jää pühapäevaks ehk laulupeoks). Ma eilsest peost vaatasin teatuid tantse, sest seda kanti ainult netist üle, aga täna õhtust viimast tantsupeo esinemist saab ka telekast vaadata, mida ma kindlasti teen (kõik need kolm esinemist on identsed – lihtsalt Kalevi Staadionile muidu ei mahuks kogu see rahvas ära korraga). Eile oli kõik nii ilus ja meil on ikka nii palju tublisid tantsijaid! Ma Hendrikut küll suures rahvamassis ei silmanud, aga ilmselt olekski päris keeruline teda seal tuhandete tantsijate hulgas näha niimoodi. Ta ise on hästi rõõmus ja pole üldse väsinud, telefonis on hääl nii reibas ja rahulolev alati 🙂
minumoodimaailm 