Beebipoe veider suhtumine…/Erinevatest emotsioonidest ja sellest, miks neid tuleks välja näidata!

Teate – mulle on hakanud internetis shoppamine meeldima. Just eesti saitidelt siis. Ja kuna enamus asju on mulle sobinud, siis ma olen väga rahule jäänud. Ühe pulmakleidiga panin jah veits võssa, aga kokkuvõttes see teine, mis mul seljas lõpuks oli, oligi nagunii ilusam. Rohkem selliseid apsakaid pole olnud.

No ma siis üleeile mõtlesin, et telliks beebipoest ka midagi. Lõpuks sai tellimus pea 300-eurone – sisaldades nii suuri kui väiksemaid asju. Suurtest a la mähkimisalus, beebivann näiteks. Väiksematest imetamisrinnahoidja, vannitermomeeteer, rinnapadjad imetamise jaoks jne. No kokku tuli 22 asja.

Tegin siis tellimuse ära ja pärast seda tuli arve (seal ei olnud kohe pangalingiga maksmise võimalust nagu enamus riidepoodidel on olnud). See oli kõvasti väiksem ja juures oli kiri, et pakiautomaadiga ei saa suuri asju saata (ja paar asja oli laost puudu) – et nad siis eemaldasid need suured asjad ja laost puudu olevad asjad. Loogiline tõesti – mõtlesin, et oleks pidanud kohe kulleriga koju laskma kogu kraami, aga kuna ma riideid tellin tavaliselt pakiautomaati, siis läks meelest (paar korda olen kulleriga ka tellinud).

No ma siis kirjutasingi neile, et jah, minu viga, aga palun tehke uus arve ja pange kulleriga koju siis. Nagu ikka – kulleri maksan ju ka mina. Ja siis tuli vastus, et neil puudub selline teenus, et ainult pakiautomaati saab asju tellida! Ma olin nagu, et misasja??? Iga suvalise netipoega on kulleriteenus koju olemas, lihtsalt veits kallim (ja teatud summast alates tasuta, pakiautomaat isegi tihtipeale veel väiksemast summast – neil polnud isegi selle tellimuse puhul pakiautomaat tasuta, kuigi lõpuks jäi tellimuse summa ligi 160 eurot, aga see selleks).

Ma siis vastasingi, et päris omapärane värk ikka, et enamus netipoodidel on see võimalus olemas, kui klient seda soovib, lihtsalt veits kallim, aga nagunii tellija ju maksab selle eest. Ja lisasingi, et tulevikus võiks sellele mõelda, sest muidu võib potentsiaalseid kliente kaotada.

Ja nad kribasid vastu, et nad mõtlevad sellele, aga varem pole sellist probleemi olnud. Ja et saab ainult pakiautomaati ikka. Huvitav tõesti. Ju ma siis olen esimene loll, kes suuri asju tellida tahab 😀 Aga neil võikski olla kodulehel märge, et neil on ainult pakiautomaadi võimalus ja suuri asju ei saa netist tellida. Mõne asja puhul neil oligi, et võimalik ainult poest osta, aga mitte nende asjade puhul.

Rohkem ma ei vastanud ega tellinud neid väiksemaid asju ka ära. Vbl veel tellin, aga minu meelest nii imelik suhtumine firmal. Nagunii enne ei hakka ju midagi toimuma, kui ma olen ära tasunud selle arve – võtku mingi DPD kuller ja pangu asjad posti, kui nad pole Omnivaga ärakliendilepingut vms sõlminud. Ma saaksin ehk aru jah, et kui ma oleksin tahtnud a la 20 eurist asja kulleriga (mis tegelikult peaks ka võimalik olema, aga see selleks), aga 300-eurone tellimus on päris suur ikkagi. Ma just neid suuri asju tahtsin eriti. Neil on pood jah Tallinnas, aga ma ei satu sinna nii tihti. Ja nüüd ma ausalt öeldes ei teagi, kas ma neid väiksemaidki asju enam tahan, sest selline suhtumine on minu meelest veider. Ärivaist täielikult puudub inimestel. Või siis on need netipoed, kust ma enne olen tellinud, lihtsalt väga head juhtunud, sest neil on kulleriteenus alati olemas olnud. Kuigi nende puhul ma enamasti võtan pakiautomaadi. Et jah – veidraid asju leidub siin maailmas ikka.

Eile sain ma 464 pilti kätte ja pea terve õhtu sorteerisin neid ning panin albumitesse! Väga põnev oli 🙂 Mõned veel lisasin raamidesse ka. Enamus pilte oligi aastast 2017-2019 (2018 kõige rohkem), aga oli ka vanemaid.

Ühel teemal tahaksin veel kirjutada. Nimelt ma sain eelmise postituse alla kommentaari, mis ütles seda, et niimoodi nutta ei tohiks, kui kaaslane nädalaks ära läheb, et see võrdub liigse klammerdumisena, mida mehed nagunii vihkavad – ja et väike lahusolek tuleb nagunii kasuks. Ja et selliste väikeste asjade pärast ei tohiks mehe nähes iial tönnida, sest see ei meeldi neile. Ma olen selles mõttes sellega nõus, et liigne klammerdumine on vale ja seda ei tohikski teha, aga ma ei saa mitte nõustuda sellega, et kui mul ongi korraks kurb tuju, siis ma peaksin seda oma abikaasa eest varjama ja näiteks a la vannituppa nutma minema. Ma tõesti tundsin end laupäeva õhtul kehvasti sellepärast – ehk rasedushormoonid lisasid veel seda juurde. Pärast Hendriku Tallinnasse minekut pole ma kordagi nutnud ega isegi mitte kurb olnud, sest see kuus päeva läheb tõesti kiiresti ja mul on suht tegusad päevad olnud, aga vot laupäeva õhtul tundus see kuidagi nukker kõik.

Ilmselt nii mõnegi mehe puhul oleks see vbl klammerdumisena mõjunud, aga meil on Hendrikuga algusest peale olnud asi niimoodi, et me näitame oma emotsioone välja, kui need ka kurvad on. Ei karju ega midagi, aga näitame seda välja, räägime nendest. Kusjuures Hendrik on seda eriti propageerinud, sest ta on kunagi depressiooni põdenud ja see oli üks esimesi asju, mida terapeut talle õpetas – et oma lähedastele tuleb oma emotsioone välja näidata, ka sellisel juhul, kui need pole rõõmsad. No kui on muidugi, kellele neid välja näidata, aga oma abikaasa on ikka see inimene, kelelle neid saab ja tohib välja näidata. Vähemalt nii peaks olema. Ma ei mõtle siin seda, et valad teise solgiämbriga kogu aeg üle vms, aga kui oledki kurb näiteks. Ja nii meil on alati ka Hendrikuga olnud, sest me kumbki ei arva seda, et selliste kurbade asjade välja näitamine oleks nõrkus, vaid me peame seda tugevuseks. Et sa julged end avada end oma kõige lähedasemale inimesele. Mina alguses kartsin seda küll natuke, sest oma eelmises suhtes ma olingi koos inimesega, kes jooksis alati minema või ei öelnud sõnagi, kui mul millegipärast nukker oli olla, aga vot Hendrik oli see, kes mulle ütles, et sellised emotsioonid ei ole valed ja kui need peaksidki tekkima, siis neid ei pea varjama.

Ja niimoodi meil see asi ongi. Ma küll valan üpris vähe pisaraid (just inimsuhete pärast, sest rasedana panevad mind kurvad filmid ja saated küll nutma, aga seda ma ei arvesta hetkel), aga kui seda tuleb ette, siis Hendrik on esimene inimene, kellele ma seda räägin. Ja kui Hendrikul on halb päev olnud vms, siis ta ka ütleb seda mulle. Sest me mõistame teineteist ja olemegi teineteisele toeks, kui seda peaks vaja minema.

Ma olen aja jooksul õppinud, et väljend: “Ma pean alati tugev olema ja ise hakkama saama ega tohi oma nõrkusi välja näidata” ei saa igas valdkonnas kehtida. Suhte puhul küll vähemalt mitte. Eriti annab see tunda meeste puhul, sest paljud neist ju kipuvad arvama, et kui nad kordki annavad märku, et neil on ka halvad emotsioonid jne, siis nende naised peavad neid nõrgaks. See ei tohiks tegelikult niimoodi olla, sest sellistest asjadest rääkimine on tegelikult tugevate omadus. Sest see nõuabki enda nii-öelda paljaks kiskumist ja kes seda ikka teiste ees tahab teha. Ilmselt tööl või konverentsil ei maksa seda jah teha (kuigi kui ikka midagi väga valesti läheb ja muudmoodi ei saa, siis on loogiline, et ka seal võivad emotsioonid võimust võtta – minul on seda kaks korda juhtunud ja ülemus ning töökaaslased said aru ega hakanud mind sellepärast halvustama), siis oma kodus ja enda kõige lähedasema inimese ees võiks ju seda ikka saada teha. Kui see teine pool aga ütleb, et mis sa ulud jne, siis tekibki see tunne nagu seda ei tohiks teha. Ja nii hakataksegi selliseid asju varjama, sest kardetakse teise halvustavat reaktsiooni. Ja vot see on kurb…

Ma olen nõus sellega, et klammerdumine on vale ja kui ma praegu igapäevaselt telefonitoru otsas nutaksin, et appi, miks sa nii kaua ära oled, siis see oleks juba liiga palju, aga kui sa kord sellist emotsiooni tunned, siis on see okei. Ja rohkem ma pole tundnud ka.

Kuidas teil nende emotsioonidega asi on? Kas näitate neid oma kaaslasele välja või pigem mitte?

 

 

 

Advertisements

16 thoughts on “Beebipoe veider suhtumine…/Erinevatest emotsioonidest ja sellest, miks neid tuleks välja näidata!

  1. Nii õige jutt lihtsalt nende emotsioonide kohta! Lugesin ja mõttes noogutasin kogu aeg kaasa (Y)

    • Tellisin Põlva Kaubamajast, apteegist edasi ja pärast tualette on see väike boksike. Põlva Foto on selle nimi vist? Ühe pildi hind oli vist 18 senti. Jäin rahule küll, sest ma osad pildid salvestasin üldse Facebookist (polnud mujalt võtta) ja isegi need tulid hea kvaliteediga. Ma võtan alati pildid, mis on matid, mitte läikivad, sest mulle viimased eriti ei istu. Ma viisin pildid mälupulgaga, et kõigepealt oli pulmapiltide kaust ja siis hiljem oli folder nimega pildid ilmutamiseks (kuna lasin pulmapildid enne ilmutada ja siis alles need teised 464 pilti).

      Fotoalbumid ostsin kaubamaja koduosakonnast – ilmutamise kohas olid tol hetkel ainult kleepimisega, aga ma tahtsin kiletaskutega. Pulmafotode album on jah kleepimisega, aga teisi selliseid ei tahtnud. Kokku ostsin kolm albumit (200, 200 ja 300 pilti), millest siis kaks sai peaaegu ära kasutatud (200 ja 300 fotot) ja üks jäi veel tühjaks. Et sinna 300 fotoga albumisse sai kõrvale ka kirjutada, 200 omasse ei saanud. Ma nagunii kirjutasin piltide taha, et millal ja kus tehtud (no mõne puhul teadsin umbmääraselt) ja sinna albumisse, kuhu sai kõrvale ka kirjutada, lisasin samuti veel märkmed juurde. Enam-vähem panin pildid kronoloogiliselt ka albumitesse.

  2. Minu arvates õige mees ei lase küll end naise pisaratest kõigutada, selles mõttes, et seda klammerdumiseks peab vms.

    Mina olen pigem sissepoole elaja, mees ka aga sellele vaatamata me tunnetame hästi ära, kui teisel midagi hingel vms. Õiges suhtes ollaksegi toeks ka raskematel hetkedel. Õige suhte tugevus alles siis selgubki.
    Mina näiteks pole oma mehega kordagi tülitsenud. Sõbrannadele räägin siis öeldakse, a la nii tuimad olete vms. Ei ole, lihtsalt asju saab rahulikult ka arutada.

    Te olete armas paar ja hoidke üksteist alati. Näidake julgelt tundeid välja, nutke, naerge. Selline ongi õige suhe.

    Kahjuks tänapäeval palju võltsi. Tuttavate pealt näen kuidas pannakse imelisi ilusaid pilte FB, õnnest nõretavate pealkirjadega. Aga sisu seal taga pole, ainult fassaad.

    • Me ka pole Hendrikuga vist kordagi reaalselt tülitsenud. Ma olen paar korda solvunud korraks olnud, aga see on väga vähe aega kestnud, sest oleme selle kohe ära lahendanud. Nagu emotsioonide puhul ikka, siis vahel käivad üle võlli. Nii on elu.

  3. Minu meelest on raseda emotsioonide piiramine lollus. Ma olen enamasti väga rahulik inimene, lisaks käisin ju üle nädala Tartus, nii et harjunud peiksist eraldi olema, aga mul paar korda aastas küll juhtub nii, et satub lihtsalt kuidagi eriti hormonaalne menstruatsioontsükkel olema ja siis võin just enne päevade algust või päevade esimesel päeval nutma hakata ka selle peale, et puder on liiga kuum. Sõbrannad on kirjeldanud, kuidas nad on rasedana nutnud, kui telekast tuleb kurb reklaam. Sellel pole ju midagi pistmist reaalse klammerdumise või mitteklammerdumisega, kui hormoonid parajasti möllavad, siis möllavadki, küll varsti jälle on rahulikum. 😀

    P.S. Mina ei telliks neid asju. Pole mõtet oma raha vägisi pakkuda inimestele, kes sellest huvitatud pole.

    • Reklaami peale ma vist pole nutma hakanud, aga pisar tuli silma siis, kui Keili Sükijaineni viimane saade oli TV3-s ja teda tänati ning ta hakkas ka peaaegu nutma. Mitte et ma nii tema fänn oleksin, aga lihtsalt kahju hakkas 😀

  4. Klammerdumise osa pealt olen nii nõus, aga tunnen end ära, et selline olen.. vähe ma ei tahaks olla iseseisev tubli naine, kes päevad läbi oma asju ajab ja mehega koos siis, kui mõlemad tahavad aega veeta ja igatsevad seda jms. Aga mul kahjuks see omadus, et ma ei suuuudaaaa ega taha üldse mehest eemal olla. Ma ei tea isegi, kust see hirm tuleb, sest ma usaldan teda täielikult, aga ikka on see et kui oleme kasvõi niisama kahekesi kodus, siis on süda ja hing rahul, aga kohe kui tema kuskil üksi väljas või kasvõi tööl, siis hingerahu eriti pole (okei tööga nii hull ei ole). Suvi on ka, ja saangi aru et mees tahab sõpradega aega veeta, grillida, võrkpalli mängida.. kuna selles seltskonnas on ainult mehed, siis eriti tihti ma kaasa minna ei viitsi, ta kutsub küll, ja sealsamas kui üksi läheb siis esimesed tunnid on okei, aga kui kell juba õhtus, hakkan pingsalt telefoni jälgima millal juba helistab et liigub.. ja kui hilja peale jääb, saan kurjaks, et krt ei tea kus kodu enam on v😃 see pole isegi üldse tahtlik ja ma ei tea kust see tunne tuleb, lihtsalt nõme. Kui ise sõbrannadega väljas olen ja mees küsib kas ootab mu ära, siis ka tahaks pigem koju minna enne ta magama minekut, sest igatsus on peal + tean, kui nõme on teist oodata ja oodata ja ikka üksi magama minna. Nõme tunne ka, sest ei taha ju panna teist tundma et oleks nagu vangilaagris, et kle davai see kell kodus ja kõik. Aga ei oska ohjeldada oma sõnu ja tundeid kui kell juba palju ja ta kodus pole😃 keeruline.. tihti ta nii ei käi, aga nädalas korra või isegi kaks tuleb ette.

    • Hmm, vot ei tea tõesti, kust selline asi sul alguse on saanud. Mõned vbl ongi rohkem need, kes tahavad alati koos olla? Ma ise pean ka mingil määral üheks nendeks, aga kui ma kuskil eemal olen õhtul või Hendrik seda on, siis mul sellist meeletut tungi pole, et ma kindlasti pean kohe koju jõudma või Hendrik peab seda tegema (mitte et ma rasedana kuskil poole ööni nagunii hulguksin, aga ma mõtlen üldiselt). Veel vähem siis, kui ta tööl on. Aga kuus päeva tundus alguses küll meeletult pikk aeg. Just selle tõttu, et me pole nii ammu pikalt eemal olnud teineteisest. Päev-kaks on okei. Ja kuigi ma nukker pole hetkel, siis eks ma ikka natuke laupäeva ootan, sest nii tahaks talle juba fotoalbumeid näidata, kuhu ma uued pildid panin ja neid fotosid, mis raamidesse veel lisasin ning üldse koos olla. Kuna tal nutitelefoni pole ja ta on ilmselt täiesti ilma netita kogu see aeg (ta ei vedanud läpakat kaasa), siis ma ei jaga selliseid asju ka Facebookis temaga. Kui tal see isegi veel oli, siis me ikka oleme vist maksimaalselt 10 korda Facebookis suhelnud? Enamus neist kordadest jäävad sinna päris algusaega, kui meil veel teineteise telefoninumbreidki polnud. Ikka kõned ja smsid muidu, Hendrik lihtsalt ei viitsi netis nii palju passida 😀 Minu jaoks võrduks vist sotsiaalse enesetapuga, kui ma ei saaks kuus päeva kordagi netti minna 😀 Või siis väga minimaalselt. Jah, ma tean, et see on halb, aga nii on.

  5. Erinevad emotsioonidon ka need , kui oskad olla otsekohene ja öelda välja mida arvad sina asjast.
    Nalja pead ka mõistma , muidu sa muutud väga närviliseks ja võtad kõike asju surm tõsiselt.
    Sinult saab sama küsida , nagu Mallukas küsis oma blogis.
    Kas sa oled otsekohene või hoopis tõbras?
    Ära nüüd solvu ja ära võta igat sõna tõsiselt!

    • Sinu naljad pole mingid naljad, need on mõttetud lollused, mis ei anna midagi. Enam ma neid oma blogisse ei lase ka, sest kui sa ise sellest aru ei saa, siis sa oledki idioot. Ning jah – ma võin tõbras ollagi, aga ainult sinusuguste troppidega.Tegelikult olen ma lihtsalt otsekohene ja ütlen, et su kommentaarid pole mu blogisse enam oodatud. Sest sa ise ei saa ju sellest aru…

  6. Ma vajan suhtes hästi palju õhku ja hingamisruumi, klammerdumine täielikult puudub ja vihkan sellist asja.
    Naudin üksi olemist väga ja mingit taganutmist pole – mis teha, natuur selline iseseisev 😀
    Kaaslasest siiski ka ikka rõõmu tunnen.

  7. Igatsemine ja veidi nukker olemine, ei ole veel klammerdumine minu arvates. Või noh, see on selline laiem skaala. Ei ole must ja valge – et kas ei ole klammerduja ja seega üldse ei igatse või et kohe kui igatsed ja nukker oled, siis järelikult oled täielikult klammerdunud.
    Ja eks see, kust see piir jookseb, sõltubki inimestest. Oluline on, et paaril oleksid sarnased vajadused koos olemise suhtes. Siis ei tekigi väga seda, et üks tunneks end ahistatuna ja teine kõrvale jäetuna.
    Ja ei saa ka öelda, et see oleks alati nii pidi, et naine klammerdub ja mees põgeneb. Mul vastupidi oli kunagi peika, kes oleks vist hea meelega minuga vetsus ka kaasas käinud. Mitte midagi ei saanud eraldi tehtud ja alati mossitas kui ma kasvõi paariks tunniks kodust üksi ära tahtsin minna. Vot see oli küll ahistav.

    • See on küll karm, kui ei saa paar tundigi eemal oldud, ilma et teine hakkaks paanikat tegema. See on jah juba liigne klammerdumine.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s