Beebipoe veider suhtumine…/Erinevatest emotsioonidest ja sellest, miks neid tuleks välja näidata!

Teate – mulle on hakanud internetis shoppamine meeldima. Just eesti saitidelt siis. Ja kuna enamus asju on mulle sobinud, siis ma olen väga rahule jäänud. Ühe pulmakleidiga panin jah veits võssa, aga kokkuvõttes see teine, mis mul seljas lõpuks oli, oligi nagunii ilusam. Rohkem selliseid apsakaid pole olnud.

No ma siis üleeile mõtlesin, et telliks beebipoest ka midagi. Lõpuks sai tellimus pea 300-eurone – sisaldades nii suuri kui väiksemaid asju. Suurtest a la mähkimisalus, beebivann näiteks. Väiksematest imetamisrinnahoidja, vannitermomeeteer, rinnapadjad imetamise jaoks jne. No kokku tuli 22 asja.

Tegin siis tellimuse ära ja pärast seda tuli arve (seal ei olnud kohe pangalingiga maksmise võimalust nagu enamus riidepoodidel on olnud). See oli kõvasti väiksem ja juures oli kiri, et pakiautomaadiga ei saa suuri asju saata (ja paar asja oli laost puudu) – et nad siis eemaldasid need suured asjad ja laost puudu olevad asjad. Loogiline tõesti – mõtlesin, et oleks pidanud kohe kulleriga koju laskma kogu kraami, aga kuna ma riideid tellin tavaliselt pakiautomaati, siis läks meelest (paar korda olen kulleriga ka tellinud).

No ma siis kirjutasingi neile, et jah, minu viga, aga palun tehke uus arve ja pange kulleriga koju siis. Nagu ikka – kulleri maksan ju ka mina. Ja siis tuli vastus, et neil puudub selline teenus, et ainult pakiautomaati saab asju tellida! Ma olin nagu, et misasja??? Iga suvalise netipoega on kulleriteenus koju olemas, lihtsalt veits kallim (ja teatud summast alates tasuta, pakiautomaat isegi tihtipeale veel väiksemast summast – neil polnud isegi selle tellimuse puhul pakiautomaat tasuta, kuigi lõpuks jäi tellimuse summa ligi 160 eurot, aga see selleks).

Ma siis vastasingi, et päris omapärane värk ikka, et enamus netipoodidel on see võimalus olemas, kui klient seda soovib, lihtsalt veits kallim, aga nagunii tellija ju maksab selle eest. Ja lisasingi, et tulevikus võiks sellele mõelda, sest muidu võib potentsiaalseid kliente kaotada.

Ja nad kribasid vastu, et nad mõtlevad sellele, aga varem pole sellist probleemi olnud. Ja et saab ainult pakiautomaati ikka. Huvitav tõesti. Ju ma siis olen esimene loll, kes suuri asju tellida tahab 😀 Aga neil võikski olla kodulehel märge, et neil on ainult pakiautomaadi võimalus ja suuri asju ei saa netist tellida. Mõne asja puhul neil oligi, et võimalik ainult poest osta, aga mitte nende asjade puhul.

Rohkem ma ei vastanud ega tellinud neid väiksemaid asju ka ära. Vbl veel tellin, aga minu meelest nii imelik suhtumine firmal. Nagunii enne ei hakka ju midagi toimuma, kui ma olen ära tasunud selle arve – võtku mingi DPD kuller ja pangu asjad posti, kui nad pole Omnivaga ärakliendilepingut vms sõlminud. Ma saaksin ehk aru jah, et kui ma oleksin tahtnud a la 20 eurist asja kulleriga (mis tegelikult peaks ka võimalik olema, aga see selleks), aga 300-eurone tellimus on päris suur ikkagi. Ma just neid suuri asju tahtsin eriti. Neil on pood jah Tallinnas, aga ma ei satu sinna nii tihti. Ja nüüd ma ausalt öeldes ei teagi, kas ma neid väiksemaidki asju enam tahan, sest selline suhtumine on minu meelest veider. Ärivaist täielikult puudub inimestel. Või siis on need netipoed, kust ma enne olen tellinud, lihtsalt väga head juhtunud, sest neil on kulleriteenus alati olemas olnud. Kuigi nende puhul ma enamasti võtan pakiautomaadi. Et jah – veidraid asju leidub siin maailmas ikka.

Eile sain ma 464 pilti kätte ja pea terve õhtu sorteerisin neid ning panin albumitesse! Väga põnev oli 🙂 Mõned veel lisasin raamidesse ka. Enamus pilte oligi aastast 2017-2019 (2018 kõige rohkem), aga oli ka vanemaid.

Ühel teemal tahaksin veel kirjutada. Nimelt ma sain eelmise postituse alla kommentaari, mis ütles seda, et niimoodi nutta ei tohiks, kui kaaslane nädalaks ära läheb, et see võrdub liigse klammerdumisena, mida mehed nagunii vihkavad – ja et väike lahusolek tuleb nagunii kasuks. Ja et selliste väikeste asjade pärast ei tohiks mehe nähes iial tönnida, sest see ei meeldi neile. Ma olen selles mõttes sellega nõus, et liigne klammerdumine on vale ja seda ei tohikski teha, aga ma ei saa mitte nõustuda sellega, et kui mul ongi korraks kurb tuju, siis ma peaksin seda oma abikaasa eest varjama ja näiteks a la vannituppa nutma minema. Ma tõesti tundsin end laupäeva õhtul kehvasti sellepärast – ehk rasedushormoonid lisasid veel seda juurde. Pärast Hendriku Tallinnasse minekut pole ma kordagi nutnud ega isegi mitte kurb olnud, sest see kuus päeva läheb tõesti kiiresti ja mul on suht tegusad päevad olnud, aga vot laupäeva õhtul tundus see kuidagi nukker kõik.

Ilmselt nii mõnegi mehe puhul oleks see vbl klammerdumisena mõjunud, aga meil on Hendrikuga algusest peale olnud asi niimoodi, et me näitame oma emotsioone välja, kui need ka kurvad on. Ei karju ega midagi, aga näitame seda välja, räägime nendest. Kusjuures Hendrik on seda eriti propageerinud, sest ta on kunagi depressiooni põdenud ja see oli üks esimesi asju, mida terapeut talle õpetas – et oma lähedastele tuleb oma emotsioone välja näidata, ka sellisel juhul, kui need pole rõõmsad. No kui on muidugi, kellele neid välja näidata, aga oma abikaasa on ikka see inimene, kelelle neid saab ja tohib välja näidata. Vähemalt nii peaks olema. Ma ei mõtle siin seda, et valad teise solgiämbriga kogu aeg üle vms, aga kui oledki kurb näiteks. Ja nii meil on alati ka Hendrikuga olnud, sest me kumbki ei arva seda, et selliste kurbade asjade välja näitamine oleks nõrkus, vaid me peame seda tugevuseks. Et sa julged end avada end oma kõige lähedasemale inimesele. Mina alguses kartsin seda küll natuke, sest oma eelmises suhtes ma olingi koos inimesega, kes jooksis alati minema või ei öelnud sõnagi, kui mul millegipärast nukker oli olla, aga vot Hendrik oli see, kes mulle ütles, et sellised emotsioonid ei ole valed ja kui need peaksidki tekkima, siis neid ei pea varjama.

Ja niimoodi meil see asi ongi. Ma küll valan üpris vähe pisaraid (just inimsuhete pärast, sest rasedana panevad mind kurvad filmid ja saated küll nutma, aga seda ma ei arvesta hetkel), aga kui seda tuleb ette, siis Hendrik on esimene inimene, kellele ma seda räägin. Ja kui Hendrikul on halb päev olnud vms, siis ta ka ütleb seda mulle. Sest me mõistame teineteist ja olemegi teineteisele toeks, kui seda peaks vaja minema.

Ma olen aja jooksul õppinud, et väljend: “Ma pean alati tugev olema ja ise hakkama saama ega tohi oma nõrkusi välja näidata” ei saa igas valdkonnas kehtida. Suhte puhul küll vähemalt mitte. Eriti annab see tunda meeste puhul, sest paljud neist ju kipuvad arvama, et kui nad kordki annavad märku, et neil on ka halvad emotsioonid jne, siis nende naised peavad neid nõrgaks. See ei tohiks tegelikult niimoodi olla, sest sellistest asjadest rääkimine on tegelikult tugevate omadus. Sest see nõuabki enda nii-öelda paljaks kiskumist ja kes seda ikka teiste ees tahab teha. Ilmselt tööl või konverentsil ei maksa seda jah teha (kuigi kui ikka midagi väga valesti läheb ja muudmoodi ei saa, siis on loogiline, et ka seal võivad emotsioonid võimust võtta – minul on seda kaks korda juhtunud ja ülemus ning töökaaslased said aru ega hakanud mind sellepärast halvustama), siis oma kodus ja enda kõige lähedasema inimese ees võiks ju seda ikka saada teha. Kui see teine pool aga ütleb, et mis sa ulud jne, siis tekibki see tunne nagu seda ei tohiks teha. Ja nii hakataksegi selliseid asju varjama, sest kardetakse teise halvustavat reaktsiooni. Ja vot see on kurb…

Ma olen nõus sellega, et klammerdumine on vale ja kui ma praegu igapäevaselt telefonitoru otsas nutaksin, et appi, miks sa nii kaua ära oled, siis see oleks juba liiga palju, aga kui sa kord sellist emotsiooni tunned, siis on see okei. Ja rohkem ma pole tundnud ka.

Kuidas teil nende emotsioonidega asi on? Kas näitate neid oma kaaslasele välja või pigem mitte?