Kui su sisetunne ei vea sind alt… /Kui palju hakata tulevikus oma lapse kohta blogis asju jagama?

Eile oli mul siis see glükoositaluvustest. Läksin hommikul kella 08.00-ks kohale, kokku oli neid naisi seitse, kes seda tegema hakkasid (koos minuga). Kõik kutsuti ükshaaval sisse ja ma olin viimane loomulikult 😀 Kuna ma olen abiellumise puhul nime vahetanud, siis nad tahtsid mingi uue paberi välja trükkida jne – seega see võttis aega.

Esimene mõõtmine toimus siis tühja kõhu peale. Ja selle tulemus öeldi kohe, sest kui veresuhkur on üle 7, siis ei tohigi glükoosijooki üldse juua. Rasedatel võib olla tühja kõhuga maksimaalselt 5.1 veresuhkrunäit, üle selle on juba palju. Minul oli 5.6  – ehk siis ilmselgelt liiga kõrge. Ja kui vähemalt üks tulemus on lubatust kõrgem, siis juba saad diagnoosi kirja. Ja see arst mainis mulle ka, et minuga kindlasti võetakse lähipäevade jooksul ühendust, et siis toitumisnõustaja vms juurde aeg saada. Võib-olla saan glükomeetri, et kodus ise mõõta jne. Ma seda täpselt ei tea, sest keegi pole mulle siiani helistanud, aga kui homseks pole, siis ma helistan ise ja uurin (ja ma ei saa digiloosse sisse, sest mul on vana ID-kaardi sertifikaadid uuendamata ja uue saan alates homsest kätte, riik.ees seda vist ei näe – sinna saab ka läbi panga sisse logida). Sest arst mainis, et see esialgne tulemus saadetakse laborisse, aga eksimisvõimalus on maksimaalselt 0.2  – et isegi sellisel juhul oleks mul liiga üle normi see.

Siis pidi seda rõvedat jooki jooma ning järgmine mõõtmine oli tund aega pärast seda ja viimane siis kaks tundi. Neid tulemusi ma ei tea, aga tund aega pärast seda võib maksimum tulemus olla 10 ja kaks tundi hiljem 8.5. Need pidi saama siis hiljem teada saama. Ootamiste vahepeal sain mingis ruumis mugaval diivanil istuda. Ja vahepeal koridoris olles (siis kui tund täis sai ja pidin järgmisele testile minema) nägin neid paare, kellel pidi eile sünnituse esilekutsumine olema – suur kott kaasas jne. Mind võib sama saatus ees oodata, sest rasedusdiabeedi puhul on esilekutsumise tõenäosus suurem. No igal juhul – eks näis, aga õhtul ei tohtinud alates kell 20.00 midagi süüa, ma veel kell 21.00 ühe puuvilja sõin. Ja hommikul võis vett ainult suu loputamiseks tarbida, aga ma klaasi jõin. Nüüd muidugi alles lugesin, et vett ka ei tohtinud. Ohjah – aga ma ei usu, et need tulemust nii palju muutsid – ehk siis kõrge oli veresuhkur nagunii. Mu sisetunne tegelikult aimas, et mul raudselt on rasedusdiabeet… Ja see ei valetanud kahjuks. Mõnikord sisetunne lihtsalt ütleb midagi ja enamasti see ei eksi.

Edit: Just seda postitust kirjutades sain kõne ja homme kell 15.00 on grupinõustamine Tartus – õpetatakse glükomeetrit kasutama ja toitumisnõustamine siis ka. Et kõigile neile, kes selle rasedusdiabeedi diagnoosi siis said. Ma alati arvasin, et see on ikka eraviisiline nõustamine, aga nojah – lausa grupi oma. Vot ei teadnudki, et neid niimoodi tehakse. Aga ju siis tehakse. Mulle absoluutselt ei meeldi selliste asjade puhul grupivärgid, aga mis seal ikka – tuleb üle elada. Kindlasti saab palju targemaks ka!

Pärast seda sain siis lõpuks haigla sööklas söömas käia, kell oli siis juba 11.15. Päris karm oli nii kaua ilma söömata olla. Ning hiljem käisin siis pangas ära ja sain oma nime ka muudetud, et dekreediraha saaks siis ikka õigele nimele tulla. Kuna ametlik dekreet algab 08.juunil, siis raamatupidaja saadab andmed edasi (ämmaemand pani juba üles ära need) esmaspäeval ja pärast seda paari päeva jooksul peaks need asjad ka liikuma hakkama.

Kui nüüd teise teema juurde tulla, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud, kui palju ma peaksin oma lapse kohta blogis infot jagama hakkama. No seda, et ma nime kirjalikult ei maini, olen ma juba väga pikalt teadnud. Aga mida teha piltide suhtes? Täiega tahaks ju jagada, aga samas… ma ausõna tahaksin nii 10-15 aastat ajas edasi kerida, et siis teada, mida mu laps sellistest asjadest üldse arvab. Aga seda ei saa kahjuks teha. No Facebookis ma ilmselt jagan, aga seal on mul vähem inimesi jne. Ma ei karda siinkohal just lapse turvalisuse pärast, sest selles mõttes on Eestis ikka asjad kõvasti paremad kui mujal maailmas, aga ma ei näe ju oma lapse iseloomu ette kahjuks. Jah, ma tean, et 10 aasta pärast ilmselt seda blogi siin ei eksisteeri (kuigi – kes teab), aga ikkagi… Kas jagada pilte niimoodi nagu mõned välismaised blogijad teevad, et näost konkreetselt fotosid üles ei pane? Üldse mitte jagada? Jagada? Oeh – nii rasked otsused ikka. Ja ma ei arva sugugi, et mu blogi oleks nüüd nii loetud vms, tegelikult on tegemist küllaltki väikse veebipäevikuga, aga asi on pigem üldises põhimõttes. Mina ja Hendrik oleme täiskasvanud inimesed, meie saame ise otsustada, kui palju me pilte jagame jne. Sellepärast ma ei pane ka kunagi kellegi teise pilte blogisse üles, sest ma ei tea mõnede puhul, kas see neile üldse meeldiks. Kindlasti mõnele sobiks, aga ma olen otsustanud seda mitte teha (kui ma näiteks pulmapiltide puhul saan perekonnapildid kätte, siis neid ma ei pane blogisse ega ka Facebooki, aga meist kahekesti pilte ikka lisan). Miks peaks siia laps erinev olema kui kõik need teised inimesed, kelle pilte ma ei jaga? Tema ei saa ise otsustada seda ju. Samas – nii et üldse midagi ei jaga, ma ka ei taha. Teksti mõttes siis. Nime ma nagunii ei jaga, aga piltide suhtes ma pole veel otsusele jõudnud. Mida teie teeksite?

Ahjaa – veel üks näide sellest, kuidas sisetunne ei vea lihtsalt alt. Ma ju kogu aeg kirjutasin, et ma jään oma grupis blogiauhindade jagamisel nagunii viimaseks ja nii ma ka arvasin… No ja jäin ka 😀 Meid oli lõpus seal kokku ainult neli (sest Miiu ju loobus) – esikolmikule saadeti kiri, et nad on nomineeritud, aga kuna mina seda kirja ei saanud, siis teised kolm pidid saama 😀 Kui just Miiut ikka sisse ei arvestatud, sest ta loobus nii viimasel minutil – sellisel juhul siis pidi keegi veel esikolmikust välja jääma, aga ma ei usu seda. Täpselt sama tunne oli mul rasedusdiabeediga – sisetunne ütles, et mul on see – ja nii oligi. Mõnikord sellised tunded lihtsalt ei vea alt.

32 thoughts on “Kui su sisetunne ei vea sind alt… /Kui palju hakata tulevikus oma lapse kohta blogis asju jagama?

  1. Neid asju, mida laps ei saa ise otsustada, on ju väga palju, päris väiksena põhimõtteliselt kõik teda puudutav. Minu arust on oluline, et räägiksite pilditeemast Hendrikuga ja oleksite selles suhtes ühte meelt. Ja võimalik, et kui laps käes, siis tunned või mõtled ka teisiti, kui praegu.

    Liina&Joel nt algul ju väga püüdlikult varjasid tütre nägu aga nüüd, kui ta on vist kahene, enam mitte.

    • See tunne võib muutuda jah. Hendrikul pole vahet, kas jagan pilte või mitte. Tema selle vastu ei ole. Nime suhtes oleme mõlemad ühel nõul, et kirjalikult mitte seda välja kirjutada.

  2. Kusjuures, õhtune puuvili võis mõjutada veresuhkrut küll. Iseasi kas nüüd nii palju, et selline näit tuli.
    Minul on grupinõustamise kogemus Tallinnas. Siin on see pigem loeng. Räägitakse kõigist kaasnevatest ohtudest/riskidest, antakse toitumise soovitusi ja õpetatakse glükomeetrit kasutama. Lisaks pidi 2 nädalat toitumispäevikut pidama (kõik toidukorrad kellaajaliset kirja) ja tegema 6-8 profiilipäeva ehk siis 1,5 tundi peale iga söögikorda (nii 3 põhisöögikorda kui vahepalad, mida peaks olema 2-4). 2 nädala pärast on tulemuste individuaalne üle vaatamine ja siis juba otsustatakse kas on vaja midagi muuta või lausa ravi määrata. Aga seda ei ole, et nüüd ainult kapsast võiks süüa. Magusat ikka võib ka, lihtsalt koguseid tasub jälgida. Mina toiduga veresuhkrut üle normi ei saanudki ja edaspidi jäi ainult pisteline mõõtmine. Ja eks ma natuke rohkem mõtlen oma menüü üle ja kui varem sõin peale õhtusööki puuvilja, siis nüüd olen asendanud selle kurgi, tomati, redise või muu köögiviljaga, mis veresuhkrut ei mõjuta.

    • Telefonis öeldi mulle, et kõik kolm näitu olid paigast ära, aga seda ma ei tea, palju need teised üle normi olid. Et kui see üks puuvili ka oleks midagi mõjutanud, siis ainult esimest näitu, aga teised olid ka paigast ära.

      Jah, seda ma olen kuulnud, et tuleb nii-öelda toitumispäevikut pidama hakata. Ja siis hiljem vaadatakse uuesti tulemused üle. Ma nüüd olen juba natuke muutusi teinud menüüs – puuvilju vähemaks võtnud (nendega ei tohi ka üldse liialdada, ma seda varem ikka tegin). Homme saab siis rohkem infot, mida tohib süüa ja mida mitte. Eks ma ikka sõin enne piisavalt magusat ka – no ei keelanud endale suurt midagi. Ja kuna enne rasedust see mu kehakaalule üldse mõjunud, siis ma ei eeldanud, et see nüüd sellise põntsu paneb, et kohe rasedusdiabeet ka veel takkaotsa. Kui peaksin kunagi uuesti rase olema, siis olen juba algusest peale targem.

  3. Vere glükoosisisaldust saab väga hästi ka toitumisega reguleerida. Toidulaualt välja pea kõik süsiveiskuid sisaldav toit ja veresuhkur püsib stabiilne.

  4. Minul oli ka rasedusdiabeet viimase lapsega. Jälgisin toitumist ja eraldi ravimeid vôtma ei pidanud. Kôige paremini sain hommikuse veresuhkru kontrolli alla jalutamisega. Kui tegin ôhtul tiiru (nii palju kui kôhuga jaksasin) oli hommikul täitsa norm number. Tühja kõhtu ära kannata, see paneb ka numbrid kõikima. Mul aitas ka see kui ôhtul tüki leiba sõin. Mônel aitavat hoopis nt amps kodujuustu. Katseta, mis sulle sobib!
    Esilekutsumisest pääsesin, sest ennustatav kaal oli sel hetkel 100g vähem kui max lubatud näitaja. Sünnitus algas ise ja läks igati kenasti, laps oli tõepoolest suuremapoolne, aga ega ma ausalt öeldes küll aru saanud, et midagi oleks teisiti olnud 🙂

    • Oh, siis sul läks esilekutsumise mõttes hästi, et sellest pääsesid 🙂 Ja seda õhtust jalutuskäiku võin ka proovida – et kuidas see mõjub.

  5. Ma olen ise ka nii palju mõelnud, et kas peale lapse sündi postitada lapse näoga pilt Facebooki või Instagrami (mingit blogi mul selleesuhtes pole). Ja ma pole üldse otsusele jõudnud veel. Samas on meil maailm nii nutikaks muutunud, et iga üks postitab oma lapsest jne pilte..Et kui tulevikus äkki lapsed suuremad on, siis neil hea võrrelda kelle vanemad mis pildid üles pannud on, haha 😀 😀 Aga noo..see ainult minu uitmõte.
    Aga sulle palju tervist ja loodan, et sa saad glükoosi taseme normaalseks!
    ps. Kuidas sa tuled praegu toime nende kuumade ilmadega? Kas istud pigem kodus külmas või ikka jalutad jne? 🙂 Kuigi mul endal suurt kõhtu veel pole, siis lööb korralikult hingeldama see väljas olek praegu. 😀

    • Hea meelega istuksin ainult toas selliste ilmadega 😀 Juba niisama mulle ei meeldi sellised ilmad, rääkimata siis raseduse ajal… Aga just käisime Hendrikuga jalutamas, sest õhtuti saab vähemalt midagigi hingata. Ma ei kujuta ette, mis siis saab, kui juuli peaks nii palav olema kui eelmisel aastal. Pigem sadagu vihma siis juba 😀 Ma pole kunagi eriline kuumasõber olnud, aga nüüd lausa jälestan seda.

      Homme ka uute dokumentide järele Tartusse ja siis see grupinõustamine veel – olen selleks ajaks nii ära higistanud ennast 😀 Aga tuleb üle elada. Ja mul pole suurt midagi selga ka panna, sest enamus suvekleidid on suure kaalunumbri ja kõhu tõttu sellised, mille puhul tagumik hakkaks nüüd paistma 😀

  6. Minul oli ka rasedusdiabeet. Tallinnas õnneks oli nõustamine ja glükomeetri kasutamise õpetamine eraviisiline. Mul hakkas veel mingi hetk paha ja siis see tädike tõi mulle tüki šokolaadi, kuna ma polnud jõudnud midagi süüa hommikul enne tulekut.
    Kuna mu veresuhkur nö dieedile ei allunud, siis pidin iga õhtu kintsu insuliini süstima. Väga tüütu oli, sest seda tuli teha iga päev enamvähem samal ajal. Mul oli meeldetuletus ka pandud telefoni, aga ekstratüütu oli see jeblamine ikka. Lisaks 3 korda päevas glükomeetriga veresuhkrut mõõta.
    Esilekutsumise sain ka. 28ndal augustil läksin esilekutsumisele, beebi sündis alles 1.september 😀

    • Oi, oi, ma seda süstimist kardan eriti. Aga pärast lapse sündi enam ei pidanud, eks? Ma olen kuulnud, et rasedusdiabeeti põdenud naistel võib pärast olla suurem tõenäosus ka tavaline diabeet saada. Ja mul perekonnas ka see olemas – mu tädil. Sellepärast kardan eriti.

      • Minul oli ka rasedusdiabeet ja avastades kohe eriti kõrge (olin lausa haiglas) ja süstisin ka lõpuni. Kuigi arst ei andnud lootust, et see mul ära kaob pärast sünnitust, siis nüüd pole midagi. Enda südamerahuks aegajalt mõõdan, aga pole veel üle 6 olnud, ehk siis täiesti normaalne 🙂 ja mingi aja tagant käin 3kuu keskmist mõõtmas

      • Jah, järgneva 10a jooksul on gestatsioonodiabeeti põdenud naisel oht II tüüpi diabeedile. Statistika oli vist 40-60%. Kord aastas peaksid veresuhkrut kontrollimas käima peale sünnitust.

      • Nõme, et see tõenäosus suurem on. Samas enne rasedust pole see mul iial üle normi olnud. Ja kui rase poleks, siis on 5.6 normi piires, aga rasedatele on see liiga kõrge.

      • Ei, peale sünnitamist ei pidanud enam. Kui mu mälu mind alt ei vea, siis juba haiglas esilekutsumisest alates ma ei pidanud end süstima. (9 kuud möödas ja ma ei mäleta 😀). Mäletan vaid, et sain diabeedikutele mõeldud haiglatoitu, samal ajal kui palatikaaslane sai sellist sööki, et mul ila voolas. 😂
        Mõned kuud peale sünnitust, kui lapsega perearstil igakuises kontrollis käisin, siis mõõdeti mu veresuhkrut, aga oli normis ja võeti vereproov ka laborisse, aga see oli ka normis. Niiet edasist diabeeti ei arenenud ja loodetavasti ei tule tulevikus ka.

      • Kats, annad lootust siin ka teistele – eelkõige mulle 🙂 Ma millalgi kirjutan, millised emotsioonid mind täna valdasid, kui ma taipasin, et glükomeetriga peab ka sõrme otsa torkima neli korda päevas ja sealt verd võtma, aga positiivsed need kindlasti polnud. Jah, tegelikult loogiline, et peab, aga ma mõtlesin, et see nagu vererõhuaparaat (et paned käele) ja näitab kohe tulemuse ära. Meile näidati grupinõustamisel ette, kuidas seda glükomeetrit kasutada, aga kodus ma sellega üksi hakkama ei saanud (kuigi juhend oli ees). Ja see kõik ajas NII närvi. Hendrikuga homme vaatame, alates homsest pean mõõtma hakkama. Tahtsin lihtsalt hetkel proovida, aga ei saanud ise hakkama, Hendrik on ka hetkel eemal kodust. Ohjah, tänane päev sakkis sajaga. Esimene emotsioon oli küll, et nüüd ei saagi midagi peale juurikate süüa – et jah suht nutnud olen selle kõige pärast terve tänase päeva. Saan aru, et on ka hullemaid asju ja grupinõustamisel teised tundusid nii chillid, aga mul hakkasid pisarad iseenesest voolama, arst ütles, et see on tavaline rasedate puhul, aga no absull ei taha seda kõike…

  7. Ma olin eelmine aasta samal ajal rase ja laps sündis augustis. See oli ikka väga hull,ma pole kunagi niii paistes olnud. Edu Sulle,palvetan, et suvi oleks pisut jahedam ☺

  8. Ma ei mõista seda lumehelbekeste maaniat, et peab lapse nägu varjama. Ma arvan, et mul on väga kena tütar ja ma ei pea teda varjama. Nu on vahest mõni laps kes näeb … kole välja. Aga no… ega vastsyndinu ja kolme aastase nägu on ka nii erinev, et mis häda selle väikeste lastega ikka on. Ei tunne keegi teda hiljem nende piltide järgi ära.

    Ma alguses püüdsin lausa igapäev teha pilti aga no elu tuleb vahele ja ei tule mingil ajal meelde neid pilte teha.

    Mul kyll pole kahju Herta pilte jagada. http://www.instagram.com/heneemelaid

    • Eks see sõltub inimesest, Henry. Mina ka suure tõenäosusega valin selle, et mingeid pilte ikka jagan. Mõnele ei meeldi endastki pilte jagada, rääkimata siis oma lapsest. Igaühele oma.

      • Ja ma sellest isegi saan aru, et endast ei meeldi ja siis ei jaga. Ma ka endast väga harva pilte jagan. Aga no millest ma aru ei saa on just see kui ei jagata mingi pseudo probleemi pärast.

  9. Üks asi on jagada lapsest toredaid pilte, aga teine asi on panna vaatamiseks kõigile enamus pildid.. jah saame aru, su laps on sulle armas, aga kas on vaja terve fb/insta lapsepiltidega üle ujutada. Rääkimata sellest,et laps vannis vms, milleks selliseid pilte üldse teha ja veelvähem avalikult üles riputada?! Muidugi on mul ka pildid laste esimesest vanniskäigust,aga privaatsed osad on kas kohe kaetud või pärast pole ju raske tänapäeval fotol katta ära.
    Ja ma ei mõtle siinkohal vaid Henryt, vaid mu tutvusringkonnas on kahjuks mitmeid selliseid..

    • Ma ei mõista seda probleemi kui kuuajane on katmata üles pildistatud. No ei mõista. Aa et keegi paneb pihku seda pilti vaadates? No andku minna. Tema traagika. Igat asja ei saa ka ikka seksuaalselt tõlgendada.

      • Mina jälle olen see imelik et ma ei ole kunagi mõistnud miks peab panema lapsest mingeid alasti pilte ülesse. Mis selle point on? Miks just nimelt alasti?

      • Mina ka seda alasti lapsest piltide ülespanekut ei mõista. No mähkmega vbl jah, aga et topiks päris alasti kohe kuhugi üles…

  10. Kui keegi ütleb: mulle ei meeldi pildistada ennast/last ja neid jagada. That’s fine… mõnele ei meeldigi. Aga kui keegi ütleb: mulle ei meeldi pildistada ennast või last ja jagada sest “siia mingi haige tobe põhjus mis pole ka põhjus” siis vot sellest ma aru ei saa. Need otsitud põhjused on pigem inimese enda väärastunud mõttemaailma peegeldus.

    Et kui ei meeldi jagada, ära jaga ja ära otsi põhjendust miks ei meeldi. Kui sa pead kuidagi seda põhjendama, siis otsid sa pigem oma käitumisele vabandust ja see käitumine on pigem vale

    • Point on lihtne – ma ei taha, et tema nime googeldades kohe minu blogisse jõuaks. Minu meelest just pigem jagan pilte, aga nime mitte. Eks see ole igaühe enda otsustada.

      • Eee..Miks sa ei taha et sinu blogisse jõutakse? Kõik blogijad just tahavadki ju et võimalikult paljud nende blogisse jõuaksid? Sry, aga ma ei saa sellest loogikast aru.. Ja see et sa ei taha blogis tema nime avaldada, sest selle abil jõutakse sinu blogisse, siis see on minu jaoks veel segasem 😀

      • Mina ei ole kõik blogijad. Ma olen ainus üle 5000 lugejaga blogija kuus (neist, kes end EBA-le kirja panid), kellel ei ole blogi Facebooki ega Instagrami. Mul pole niisamagi Instagrami. Seega mina ei ole see blogija, kes tahab, et kõik siia alati jõuaksid, ma ei promo end kuskil enda blogi Facebooki kanalil vms. Mul lihtsalt polegi seda. Ega plaani teha ka. Siia jõuvad need, kes on juba pikemat aega lugejad või niisama juhtuvad kuidagi.

        Tänapäeva lapsed oskavad internetti kasutada juba väga varakult. Ja nad oskavad googeldada ilmselt juba viieselt. Ma olen otsustanud, et lihtsalt minu lapse nime googeldades siia blogisse ei peaks jõudma. Ja kui laps juba suurem on, siis ta oskab ise ka ennast googeldada. Vbl ta ei taha, et kohe tema nime googeldades see blogi välja jookseb. Täiskasvanud teevad oma otsused ise, aga lastelt ju ei küsi keegi, mida nad sellest arvata võivad. Mina jah jagangi palju asju, aga see olen mina. Ja ma ei tea, kas mu laps tahab, et tema nimega asjad netis oleksid. Need, kes teavad, teavad seda nagunii.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s