Rasedad, eemaldage sõrmused juba varakult! / Nädalavahetus Tallinnas/ Miks mõned naised veel lastetuid sookaaslasi hirmutavad, et kui beebi sünnib, siis oma elu enam üldse pole?

Teate – ma olen ülimalt tänulik sellele lugejale, kes mul soovitas sõrmused juba praegu ära võtta, sest kui rasedus suuremaks läheb, siis lähevad ka sõrmed rohkem paiste. Just seda ma nädalavahetusel ka tegin – kolm sõrmust sain ise ära, kaks niisama, ühe seebi abiga, aga neljandaga oli jama majas. Ei aidanud ei seep, õli ja ka soovitatud niiditrikk oleks minu puhul asja ainult hullemaks teinud. Jätsin laupäeval enne Tallinnasse minekut asja sinnapaika ja läksin täna Hendriku töö juurde, et see sõrmus mu sõrmest ära lõigatakse. Jah, just nimelt – õnneks polnud see mulle väärtuslik sõrmus, mingi suvakas – kooli omad sain laupäeval juba ära. Nendest ei jäänud mingit soonimismärki ka, aga see konkreetne oli kõige kitsam.

Ja siin ka pilt sellest sõrmest, milline see mul pärast sõrmuse lõikamist oli. See ikka jubedalt soonis juba, ma oleksin pidanud selle varem ära võtma. Aga hea, et niigi läks, sest kui ma oleksin selle kõigega hakanud tegelema üheksandal raseduskuul, siis oleks asi hoopis hullemini lõppenud. Panin just sama pildi ka Facebooki koos selliste õpetussõnadega:

Õppetund kogu eluks ja vajalik kõigile rasedatele, kes sõrmuseid kannavad (eriti kui need on sellised mitme haruga nagu mul see üks oli) – palun võtke need juba raseduse alguses ära! Mina nädalavahetusel kolm tükki kuidagi sain eemaldatud, aga neljandat sõrmust pidin täna ära lõikamas käima. Juba niimoodi soonis. Ilmselt see punane asi jääb veel pikaks ajaks ja võib vaid õnne tänada, et ma sellele nüüd tulin, mitte üheksandal kuul. Ei aidanud õli, seep ja ka niiditrikk oleks sel juhul asja ainult hullemaks teinud. Nii et saate minu vigadest õppida ja ise targemad olla 🙂

Seega jah – sellised õpetlikud nõuanded on alati kasuks ja minu blogis loomulikult oodatud. Hoopis olulisem sellest, kuidas peaks riides käima vms. Siinkohal ka õpetus teistele rasedatele – et teie ei peaks sõrmust lõikamas käima, võtke need juba varakult ära 🙂

Aga nüüd siis Tallinna nädalavahetuse juurde! Alustasime laupäeval Tallinnasse sõitu üpris varakult, aga kuna läksime mööda Piibe maanteed ja tegime mitmeid peatusi, siis see sõit võttis omajagu aega. Näiteks Jänedal käisime Musta Täku Tallis söömas, mis on lausa Nublu lauluski sees! Ma olin sellest kohast varemgi kuulnud, sest seal toimuvad suviti väga mitmed peod, aga ise käinud polnud. Ka Hendriku jaoks oli see esimene kord sinna juhtuda. Midagi erilist see ei olnud, pubi nagu pubi ikka. Tantsuruumi aga rohkem kui rubla eest – ju sellepärast see nii tuntud peokoht ongi 😀

Kui lõpuks Tallinnasse jõudsime, siis võtsimegi suuna kõigepealt Go Hotell Shnellisse, kus me ka ööbisime. Asukoha mõttes hea valik – Balti jaamas, aga vanalinna viis minutit kõndida.

Toast ma palju pilte küll teinud, mõne üksiku. Eriti hea asi oli toa ja ka kogu hotelli puhul topeltaknad, sest Toompuiestee müra oleks kõik muidu sisse kostunud. Meie tuba asus neljandal korrusel.

Hendrik korraks hinge tõmbamas 😀

Kui hotellis käidud, võtsime suuna Männikule, et Malluka käest beebikiik ära tuua. Käisime veel vahepeatusena Kukupesas, mis kunagi oli kusjuures minu kodupood – nimelt siis, kui seal veel toidupood eksisteeris. Nimelt Tallinnas elades ma resideerusin Järve tänaval ja umbes 200 meetrit Kukupesa poest. Nii palju nostalgiat tõi selles poes olemine –  siis oli see muidugi hoopis koledam kui praegu 😀 Rääkisin paar sõna Kätliniga juttu ja siis suundusimegi juba edasi Malluka juurde. Sinna sõites näitasin autost Hendrikule ka seda viie korteriga maja, kus ma Järve tänaval elasin. Üürisin sealt ühte tuba ühe pensionäri kolmetoalisest korterist.

Jõudsime Männikule umbes kella 17.00ks, saime beebikiigu kätte, paar sõna Mallukaga juttu puhuda ja siis panime kiige pagasnikusse, et jälle hotelli tagasi sõita. Sel korral tõmbasime hotellis natuke hinge, ma vahetasin riided ära, jätsime auto parklasse ning läksime jala vanalinna jalutama!

Tallinna vanalinnal on alati mingi maagia olnud, nii tore oli seal üle pika aja jalutada. Kõigepealt tahtsin Hendriku Kompressorisse viia, et tema ka üliheadest pannkookidest osa saaks, aga nagu ikka – sinna sellisel ajal lauda saada on üpris võimatu. Seega see plaan langes sel korral ära. Siis suundusime hoopis restorani Maikrahv, kus ka mina polnud varem käinud. Sõime mõlemad megasuured pitsad, mis olid ülihead!

Toitu ootamas restoranis Maikrahv 🙂

Kui kõhud olid pilgeni täis, siis tahtsin ma Hendriku ülihead käsitööõlut nautima viia! Mina ise sain küll ainult koogi ja Coca Colaga leppida, aga mälestus heast käsitööõllest oli siiani meeles. Küll aga pidin ma pettuma – legendaarsest vanalinnas asuvast Hopnerist, mis keskenduski põhiliselt käsitööõlule, oli saanud Steakhouse Hopner. Ma usun, et toidud olid seal maitsevad, ma ise sõin väga hea laimikoogi seal ära (sest kõhud olid meil selleks ajaks liiga täis juba, et muud süüa), aga õllede valik oli kõvasti väiksem kui kunagi. Ka teenindaja mainis, et see pole enam see koht, mis aastaid tagasi. Nii kahju! Neil küll mõned valikud veel olid alles ja Hendrik sealt midagi võttis, aga kunagised a la “Tõmba mind patsist, Hiiumaa neid” ja “Naise magus suudlus” vms olid kadunud kui tina tuhka. Minu jaoks oli Tallinnas elades Hopner alati see hea koht, kuhu kvaliteetset õlut sai nautima minna. Teine selline koht oli kiriku kõrval asuv Põrgu, kus ma kursaõe sünnipäeval käisin, aga ma ei suutnud meenutada, kus see asus ja tolleks ajaks ei tahtnud Hendrik ka enam õlut juua 😀 Mina sain ainult nuusutada ja mõelda, et kunagi tuleb ka see aeg, kui ma jälle käsitööõlut juua saan 😀 Ma ei mäleta, mis õlu Hendrik võttis, aga see maitses talle küll. Ta rohkem ei tahtnud midagi proovida, sest oli ühe õlle juba Maikrahvis ära joonud, siis küll mingi suvaka, mitte käsitöö oma.

Nii hea oli Hopneris aknast inimesi jälgida! Tallinnas ongi see kõige parem, et sa võidki reaalselt kas või palja persega tänaval käia (olgu, päris nii vast ka mitte, aga no suht) – mitte kedagi ei koti, sest see ongi karvaste ja suleliste koht. Selline hea ja mõnus incognito vibe on seal. Kui ühel pool Põlvat peeretad, siis teisel pool Põlvat juba teatakse sellest 😀 Tallinn on imeline linn külastamiseks, aga kolm aastat seal elamist tõestasid mulle, et elamiseks see ei sobi mulle – minu jaoks liiga kiire ja rahutu! Ju ma olen selle ühel pool linna nuuskad ja teisel pool juba teatakse teemaga nii ära harjunud, sest nii Tartus kui ka Põlvas just nii tihti kipub olema. Eriti viimases. Aga ikkagi meeldib 🙂

Jalutasime pärast Hopneris käiku veel natuke vanalinnas ringi ja kuskil 21.15 ajal hakkasime juba hotelli poole liikuma. Rase naine kipub teadaolevalt kiiresti ära väsima ju!

Natuke veel hotellini kõmpida!

Hotelli jõudes vaatasime telekat ja ma plaanisin “Seks ja linna 2” ära vaadata, mis telekas tol hetkel tuli (ma esimese osa vaatasin ära alles nädal tagasi, pole tõesti varem neid filme näinud, sarja olen ka pigem vähe vaadanud), aga vajusin unne ära – 25 minutit ehk nägin kogu filmist. Hendrik magas juba varem, sest tal tuleb pärast alkoholi tarbimist eriti kergelt unekas.

Hommikul ärkasime kuskil 09.30 ajal, käisime all hommikust söömas, panime asjad kokku ja siis sättisime Ülemiste poole! Nimelt avati reedel ju sealne vaateratas, kuhu me kindlasti tahtsime minna! Ja läksime ka! Küll aga pidime enne pikalt järjekorras ootama, et sinna üldse pääseda – umbes 40 minutit kindlasti. Kohe saavad need, kes ostavad pileti VIP gondlisse – maksimaalselt neljale inimesele ja 100 eurot. Siis antakse veel šampus ka lisaks ja kokku saab sõita pool tundi, tavareis on 12 minutit (kolm tiiru).

Ma kusjuures eeldasin, et kuna rahvast on nii palju, siis nad need tavapiletiga gondlid topivadki kuuekesi täis (tavaboksis saab sõita maksimaalselt kuuekesi) – ehk siis me peame nelja võõra inimesega vaaterattal klaaskarbikeses olema nagu silgud pütis. Õnneks niimoodi ei läinud, sest nad küsisid, et mitmekesi me oleme ja selle järgi lasti ka gondlisse minna. Et mõni sai lausa üksinda oma klaaskarbikeses sõita! Nii tore oli just kahekesi sõita – rohkem privaatsust. Me kusjuures jõudsime veel õigel ajal ära käia, pärast meie lahkumist oli järjekord veel pikem. Kindlasti soovitan ühekordseks elamuseks – 10 eurot pilet pole kallis selle 12-minutilise sõidu jaoks. Ahjaa, see asub siis uue T1 Mall of Tallinna katusel, seal kaubanduskeskuses polnud me kumbki varem käinud. Kuna see vaateratas avati alles 11.aprillil, siis järjekorrad võivad päris pikad olla.

Ja nii meie sõit algaski!

Leia oma auto üles! 😀

Ilm oli ilus – seega oli eriti äge vaaterattal sõita. Muidugi õhtul oleks ilmselt veel maagilisem olnud – linna tuledesära ja puha!

🙂

Niimoodi tunduvad need autod nagu tikutopsid…

Vaaterattal on soe – kui isegi ilm peaks jahe olema, siis gondlites on küte olemas, suvel jälle konditsioneer. Palavuse ega külma pärast ei pea muretsema.

Ühekordseks elamuseks kindlasti tore, aga mitu korda ilmselt ei läheks. Või ilmselt kunagi aasta pärast, kui enam järjekordasid pole, sest enamus on seal juba tolleks ajaks ära käinud.

Pärast vaaterattal käiku läksime siiski Ülemistesse, kuhu Hendrik oma auto ka parkinud oli (sealsamas T1 Malli of Tallinna kõrval ju). Sõime ruttu midagi ja siis ma veits shoppasin H&M-s, et endale mõned just rasedatele mõeldud riided leida. Ma küll õe ja Malluka käest sain mõni aeg tagasi mõned, aga neist jäi väheks – kokku ostsin oma 100 euro eest kraami, aga kuna mingi soodukas oli, siis sain 75 euroga selle tavaari. Just rasedatele mõeldud mugavaid pükse, hetkel mul neid oli üks paar, mul on teksaseid ka, aga need pole ikka nii head, sest suruvad vastu kõhtu (ühed riided, mis ma ostsin, olid näha eelmises kõhupiltide postituses). Ühed ostsin veel eriti suured, et ikka kõhuvaru oleks 😀

Beebiriideid ma veel ostnud pole, sest mul on hetkel neid juba piisavalt. Nimelt mu Inglismaal elav õde tuli onu matusteks Eestisse ja tõi oma sõbranna käest nii palju just vastsündinud poisile mõeldud riideid, enamus täiesti uued (minu jaoks pole see oluline, et peaksid uued olema, võivad kasutatud olla – nii mu enda kui lapse riiete puhul). Õe sõbranna sünnitas detsembris kaksikud, kellest üks on poiss ja ta oli nii palju riideid varunud. Ma kindlasti ostan ise ka midagi, aga beebiriideid juba on päris ohtralt (Mallukalt ka saime päris palju neid, õe sõbrannalt sama palju otsa). Me siin järgmiste nädalate jooksul hakkame muid asju ka beebile ostma juba (või tegelikult alles – mõni oleks selle aja peale juba kõik ära ostnud :D). Ma ise ei küsi kelleltki midagi, aga kui inimesed mulle lahkelt oma beebiasju pakuvad, siis selle vastu pole mul kunagi midagi 🙂 Kui kunagi endal enam vaja ei läheks, siis annaksin ka ilmselt ära.

Ja pärast seda shoppamist hakkasime Põlvasse tagasi sõitma, sel korral tulime Tallinn-Tartu maanteed mööda. Käisime veel Hendriku vanemate juurest korraks läbi ja jõudsime eile õhtul koju! Väga äge reis oli – Hendrikuga on alati tore kuhugi sõita ja aega veeta! Niisama kodus diivanil ka vedeleda, aga vahel on hea argirutiinist välja saada, et kuskil käia. Kuna mitmed inimesed on mind hoiatanud, et beebiga ei pruugi see enam nii chill olla, siis just praegu ilmselt peaks seda aega eriti ära kasutama. Samas – see hirmutamine on kohati nõme, sest ilmselt beebiga elu pole unetundide mõttes just meelakkumine, aga minu meelest on kurb, et seda nii palju rõhutatakse. Et kui laps sünnib, siis enam oma elu pole, vähemalt kaks aastat ei saa enam normaalselt pesemaski käia, rääkimata sellest, et üldse kuhugi välja jõuaks jne. Eks see kindlasti ole raskem kui praegu, aga just see jutt, et no vähemalt kaks või isegi viis aastat võid iseenda üldse ära unustada (mida nii paljud emad alati rõhutavad, isasid ma pole kuulnud seda ütlemas – ilmselt selle tõttu, et enamasti on lapse ema just see, kes beebiga koju jääb?) teeb natuke nukraks. Ja mõnel inimesel võtab vbl üldse lapsesaamise isu ära. See võib kindlasti ka niimoodi minna, sest ei tea ju ette, millise iseloomuga jne laps tuleb, aga kui juba eos ära hirmutatakse, et nüüd on oma elu läbi pikaks ajaks jne, siis tekib kuidagi mõru maik selle juurde.

Ütlen ausalt, et kui ma kunagi Lipsukese blogi lugesin, mis mulle üldiselt väga meeldis (enam mitte nii väga, sest nüüd on seal ainult riidest mähkmed ja muu reklaam), siis mõned postitused tekitasid küll sellise tunde, et omg, üks laps on maksimum, rohkem mina küll neid ei taha. Lihtsalt see tohuvabohu tundus nii suur kogu selle asja juures. Ükski teine blogi pole minus seda tunnet tekitanud, ka Malluka oma mitte, kes ometi väga ausalt kirjeldab, kuidas ta oma ihuviljad vahel närvidele käivad. Samas – mul ei ole veel lapsi. Raudselt olen ise aasta pärast siin hädaldamas, et appi, oma elu ei ole jne 😀 Ahjaa, tegelikult üks blogi minevikus tekitas sama tunde nagu Lipsuke mõne postitusega – Lilli blogi. Need on just konkreetselt paar postitust olnud, mis on pannud mõtlema, et üks laps ja kogu lugu – muidu on kellad 😀 Tegelikult kaks last oleks päris hea arv, kolm oleks juba liiga palju. Eks näis, milline see poisiklutt üldse iseloomult tuleb.

Eestis ongi tegelikult kaks varianti, kui tahad normaalset vanemahüvitist säilitada – kas kaks last ühtejutti või siis vahepeal lähed tööle, teenid jälle normaalse summa ja siis teed järgmise lapse alles, kui esimene hakkab kooli minema (nüüd ju eriti, kui arvestatakse raseduseelset aega – pead natuke enne tööl käima, kohe ei saaks pätsi ahju panna, muidu saad ikka miinimumi). Saab ka vahepeal muidugi lapsi saada, aga mõte miinimumpalga suurusest vanemahüvitisest ei ole kuidagi see, mida ma tahaksin emapuhkusel olles saada. Kui muud varianti poleks, siis käraks ka, aga kuna on, siis ilmselt see variant käiku ei lähe. Ehk siis kas kaks last kohe ühtejärge või niipea järgmist ei tuleks 😀 Me oleme seda Hendrikuga ka arutanud, et sellised variandid on laual (kuna me mõlemad tahaksime ideaalis kahte last saada). Ega enne ei teagi, kui poisiklutt ära sünnib ja siis temaga koos kasvada saab. Jah, just nimelt koos temaga, sest ma usun, et emaks kasvamine on üks olulisemaid õppetunde, mida elu võib anda. Mitte ainult emaks, vaid ka isaks loomulikult, just lapsevanemaks kasvamine üldiselt.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂

42 thoughts on “Rasedad, eemaldage sõrmused juba varakult! / Nädalavahetus Tallinnas/ Miks mõned naised veel lastetuid sookaaslasi hirmutavad, et kui beebi sünnib, siis oma elu enam üldse pole?

  1. Kui ma rase olin, siis hirmutati mind samuti selle jutuga, et peale lapse sündi ei saa magada, pissil käia ega muud elu elada, kui emme ja issi elu. Sujuvalt lasin selle kõrvust mööda, kuna ju siis nende targutajate kogemused on sellised aga see ei tähenda, et minul nii peaks minema. Hetkel on poiss aastane ja hakkasime temaga rohkem ringi liikuma, kui ta oli 3 nädalane- muuseumites, viikingilaevaga sõitmas, poeskäigud, jne. Kui on kuskile vaja minna, siis arvestan tema graafikut (kas magab autosõidul oma une ära jne) aga kõik saab tehtud. Veidi mässamist on rohkem, kui enne aga ei midagi võimatut.
    Ära lase end nendest negatiivsetest kommentaaridest heidutada ja aja oma asja. Kasvate kokku ja varsti ei mäletagi, kuidas elu enne beebi tulekut oli ☺️

      • Oleneb lapsest. Kui sul veab, on ta rahulik ja sa saad kõike teha. Aga kui ta on rahutu, lepib ainult süles olemis või kiigutamisega, ei maga ööde ja päevade kaupa…
        …siis pea meeles, et sina ei teegi midagi valesti, mõni laps lihtsalt on selline. Ja siis ei pruugi sa ise lihtsalt jaksata “oma elu” elada.
        Paraku leidub ka sellistel puhkudel maailmatarku, kes leiavad, et lapse tundlikud närvid on ema süü. Ei ole! Muidugi tuleb liiga rahutu või õnnetu lapsega arstil ära käia, et teha kindlaks, ega seal taga midagi tõsisemat ei ole, aga tõsiselt, mõni laps ongi naturaalselt rahutu ja sa ei tea ette, kelle sa saad.

  2. Mind hirmutati magamata öödega ja gaasivaludega. Esimene laps on praeguseks 11-aastane ja ootan neid siiani 😀

      • Just! Aga ma suhtun nüüd ka nendesse “ähvardustesse” eelarvamustega.
        Ma ikka täiesti tõsimeeli mõtlesin esimese lapsega, et pääsu pole…

  3. Mina olen kuulnud tuttavate käest palju seda, et laste saamisega kaob suhtest kirg ja seksuaalelu.
    Endal lapsi pole, aga julgen uskuda, et kindlasti see mingil moel mõjutab…

    • Kindlasti mingil määral mõjutab. Eriti alguses. Kas just päris kaob, aga jääb mingiks ajaks kindlasti tagaplaanile. Ilmselt on põhiküsimus siis selles, et kas see suudetakse mingi aeg uuesti suhtesse tagasi tuua?

  4. Nähes milline on meie Eesti riik siis ei ole tahtmist siia ilma sünnitada laps.Peaks olema rikkur, et laps saada 😀

    • Jaa, lapsed on kallis lõbu. Üldse elamine on Eestis täiega kallis. Aga samas – kodumaa on armas ja tuleb hakkama saada. Mujal ma oma elu siiski hetkel veel ette ei kujutaks.

    • Mille peale siis nüüd NII metsikult lapse puhul raha läheb?
      Palju on ju võimalik kasutatult saada (riided, vanker)
      Muud nipet-näpet asjad ei ole ju nii kallid.
      Mis täpsemalt kallis on?

      • Kui kuude peale ära jaotada, siis pole midagi hullu tõesti. Ning taaskasutus on tõesti hea asi! Ma usun, et kõige rohkem hakkab raha minema siis, kui laps teismeikka jõuab (ja aeg pärast seda siis – a la 16-17 aastastele). Tüdrukul ehk meik ja poiss vbl tahab neiudele kohtamas käies välja teha 😀 Aga samas ei tea muidugi. Ma siiski arvan, et rohkem raha läheb siis, kui lapsed juba suuremad on. Kogemust muidugi pole. Mõni targem võib kaasa rääkida.

    • Eesti on minu silmis just üks parimaid riike lapse saamiseks. Nii palju toetusi ja vōimalusi.
      Paljudes riikides antakse sulle kolm kuud,et lapsega kodus olla ja siis tuleb tööle tagasi minna või officially koduseks emaks hakata.

      • On küll tõesti! Lausa kuni kolmeks aastaks saab koju jääda ja 1.5 aastat vanemahüvitist. Pluss siis valla ühekordne lapsetoetus, kui beebi sündinud on. Meil selles mõttes on asjad väga hästi.

  5. Mõtlesin, et annan ka väikse soovituse, mis oleks mulle endale enne lapse sündi ära kulunud. Investeerida korralikku (nt. hübriid)kaamerasse või vähemasti hea pildikvaliteediga telefoni. Kõiksugu riideid ja muud nänni saab jooksvalt ka pärast beebi sündi juurde muretseda, aga kui hiljem avastad, et beebist tehtud esimesed vahvad jäädvustused sünnitusmajas ja kodus ei kannata kvaliteedi pärast korralikult albumisse ilmutada, siis on endal lõpmata kahju.

    • Jah, see on hea soovitus! Enda suvalistest klõpsudest on ükskõik, aga beebist tahaks küll paremaid pilte. Alguses nagunii tehakse neid pilte palju, sest kõik on nii uus, pärast on juba tavaline, siis ilmselt kogu ei klõpsi 😀

      • Nii on, mul on aastaga telefonis lapsest ca 1000 pilti+videod (esimene püree jne) tehtud ja paljud neist juba ka ära tõmmatud jne. Seega kindlasti soovitan investeerida heasse kaamerasse.

        Ja teemasse ei kao lapsega elu ära. Arvestades lapse aegadega (lapse unele autosõidud) on võimalik igal pool käia. Vahepeal laps jonnib aga siis tuleb rahulikuks jääda. Meil kirg pole küll kadunud, kui laps magab oma voodis siis pole mingeid probleeme. Jah omavahelist aega sooviks rohkem, kuid küll see tuleb.

  6. Meil on kolmekuune poiss nüüdseks ja kui mõtlen, mis meil palju kasutust leiab, siis üht-teist ikka on. Kirjutan kahe käega alla hea kaamera soovitusele, kuigi sünnitusmajas oli palju muudki teha. Nüüd muidugi kahetsen, et meist vaid üks perepilt on esimesest päevast ja seegi veidi udune. Soovitan soojalt aga ka uue hea kaameraga telefoni hankida, sest suurt kaamerat pole ju alati käepärast. Olen sellega nii palju erilisi hetki jäädvustanud. Hübriid on pigem kodusteks ilupiltideks, kui laps on erakordselt heas tujus ja on aega. Samas kehva valgusega teeb iga masin kehva pildi vist.

    Veel, meie jaoks on beebipesa olnud asendamatu, kuigi eks tal on oma ohud nagu kõigil pehmetel asjadel. Pead ise hindama riske oma lapsega. Kuna me elame kohas, kus kaisus magada ei soovitata imikuga ja meil on ka väga pehme voodi, siis ta on pea alati maganud pesas kas meie vahel, külgnevas võrekas või päeval elutoas ja siis ma ei karda, et ta kuhugi alla veereks.

    Hea on ka paljukiidetud babybjörni lamamistool. Meie poiss küll pole suur fänn, aga see on suht ainus viis duši all käia, kui üksi kodus oleme. Meie laps on suur lähedusearmastaja ja saangi ta nii vaid paariks minutiks kuhugi jätta enda silme all.

    Hea asi on ka silikooniat vannialus. Laps ei libise ning see ei muutu ebamugavaks nii ruttu, kui need hästi vormitud plastist alused. Laps ju kasvab megakiiresti.

    Meil leiab ka mängukaar aina rohkem kasutust. Laps ongi seal või bb-s, kui mul on vaja kiiresti midagi teha.

    Lemmikasi on aga pesakiik, kus koos iga päev tunde lebotame ja on mugav mõlemal.

    Mõtle ka lapsekandevahenditele ja turvavarustusele. Mulle algul tundus ebaoluline, aga tegelikult on väga hea, kui vankriraamile on olemas adapterid just sinu valitud turvahälli jaoks. No ei ole mõnus tassida mitmekilost hälli, mis käevartesse soonib ja külgi peksab koos samuti kuni 13-kilose beebiga. Esialgu sa ei tohigi üle beebiraskuse kanda.

    Kandmiseks eelistan mina kootud linasid. Ei teadnud neist varem eriti midagi, aga ruttu õppisime ära nii mina kui elukaaslane ja sa saad ju ilusa ilmaga alustada.

    Ma rohkem ei targuta. Eks võid edasi mu blogist huvi korral lugeda.

    • Aitäh nõuannete eest! Kusjuures Baybjörni lamamistooli sain ma ka Mallukalt, seda postituses ei maininud (unustasin tol hetkel), aga täiesti olemas nüüd. Läksime beebikiige järele, aga ta andis selle ka meile lisaks kaasa 🙂

      Kindlasti piilun su blogi ka millalgi!

      • ma ütleks, et beebipesa ja vannialus on täiesti mõttetud asjad. Lamamistool oli mul kasutusel köögis, et saaks lapse (imiku, kes veel ei istu) söögitegemise ajaks käest maha panna (meil oli tollal põrand jahe ning lamamisoolis oli nõks parem ülevaade kui põrandal lebades), kui laps juba istus, siis sai köögiuksele kiik pandud ja last seal kiigutatud kuni mul hakkida või praadida oli vaja.

        ja sõrmustega ei olnud mul raseduse lõpuni mingit probleemi, nii et see oleneb ikka inimesest, kes läheb paiste ja kes mitte.

        esimene laps ei tahtnud ka beebikaare all lebada, teine mingi aja ikka vaatas ja kolkis neid mänguasju. nii et kõik lapsed on nii erinevaid ja ei saa öelda mingi asja kohta must be.

        minul oli vajalik kõhukott ja kandelinad, sest esimesele lapsele vanker ei meeldinud, samas osad vanemad ei jõua lina kasutamisele, sest laps vankris vägagi rahul. mul teine sell oli kah vankriga rahul aga tallinnas on mingi enda küljes kandmise vahend vajalik kui ühistransporti kasutad, minu meelest on tüütu kelleltki abi paluda, et bussi saada ja siis porise ilmaga end ja teisi vankriga määrida (ma ei elanud korralike kõnniteeedega linnaosas) ning vankriga ei taha täis bussi ka trügida (ma ei ole see mina ja maailm tüüp, et mul on õigus ja seal bussi keskel on ette nähtud vankri kohad jne… , linaga võtan ma vähem ruumi ja mu jaoks oli elementaarne bussi või kusagile kitsastele rabaradadele jalutama minnes mitte vankrit kasutada)

        aga mulle meeldis lisaks linale veel patapum kott, sest kui mind autoga linna visati vms, siis tänaval pikka lina enda külge siduda on tüütu, kott on aga kiiresti seljas ning ei ole selle määrdumise ohtu vms, suurema lapsega on muidugi rõngaslina kõige mõnusam, sest see ei võta palju ruumi (võrreldes koti või pika linaga) ning kui laps enam jalutada ei jaksa, siis mugav laps enda külge panna.

  7. Ma lasin ka jutud sellest, kuidas lapse saamisega võid enda vajadused ja soovid kohe ära unustada, ühest kõrvast sisse ja teisest välja, mõeldes, et nii hull see asi ometi olla ei saa ja inimestele ikka meeldib liialdada. Tegelikkus oli see, et esimesed kuud peale lapse sündi oli meil kodus pidevalt selline õudus (säästan lugejaid täpsemast kirjeldusest öeldes ainult, et lisaks magamatusele oli mul füüsiliselt väga valus), et oleksin hea meelega beebi kuhugi kiriku annetuskasti ära andnud, kui meil Eestis see süsteem toimiks. Muuhulgas kirusin täiega neid soovitajaid, kes arvasid, et beebikraami jõuab ka hiljem varuda. Kui beebipood on kõrvalmajas, siis ehk jõuabki, minul tähendas iga puuduv vidin pikka planeerimist ja rongisõitu. Lühidalt, see, mis ma öelda tahan, on see, et parem on olla valmis halvimaks variandiks, siis tundub hiljem iga muu variant kui sülle kukkunud õnn. (Õudse alguse boonuseks on see, et kõik läheb ajaga aina ägedamaks ja ma üldse ei saa aru neist, kes rääkisid, et alates 6-kuuseks saamisest alles läheb raskeks. Vastupidi, nii äge oli kui ta roomama jms hakkas… Ja iga järgnev päev on toredam kui eelmine.)

    • Minu arust ka ei ole tõsi et alates lapse 6-kuuseks saamisest läheb raskemaks. Pigem just kergemaks. Lihtsalt enda teha on see et kui beebi roomama hakkab siis põrand oleks võimalikult lage asjadest ja samuti muud pinnad, st ei pea koguaeg kartma et ta endale nüüd midagi kurku topib vms. Muidugi peab silma peal hoidma, aga mida aeg edasi seda rohkem asjalikumaks ja lahedamaks nad lähevad!

  8. Ega sa ei võinud ju kirjutada ja küsida ka, kus Põrgu on. See on Rüütli tänaval, Niguliste kiriku kõrval. 😀 Ja seal ikka meeletu õlle valik.

    • Jah, aga selleks ajaks oli Hendrik oma õlu ära joonud ega tahtnud rohkem 😀 Jäime Hopnerisse ju siiski. Et kui ta oleks veel tahtnud ja paremat valikut, siis oleksime kindlasti sinna läinud.

  9. Miks sa õlut ei joonud , kas raseduse ajal keelatud?Kas pead näpuga jälge vaatama ,mida sööd ja kindlad söögikorrad? Sa küll pole öelnud , kas sünnitust kardad ? See on tegelikult arvatavasti piin ja valud mis paljudel naistel kuulu järgi on võtnud igasuguse seksi ja teise lapse saamise ja pannud suhte proovile , sest mees otsib teise naise, kui suhtes puudub seks.Mina mehena olen seda täheldanud ja lastega üksikemad on seda rääkinud ja intiimsõpra nad ei otsi , pigem sponsorit , kellele öela , siin on punased jooned , mille puhul me üle ei astu , paraku selliste naistega on mul olnud pinnapealsed sõbra suhted , mis varem või hiljem on lõhki läinud ja lahkutud heal juhul sõpradena.

    • Üllar, sa pole kunagi eriti kirgas kriit oma kommentaaridega tundunud, aga nüüd sa ületasid isegi oma taseme. Nagu tegelt ka küsisid, miks ma raseduse ajal õlut ei joo? Kui vana sa oled? Ilmselgelt pole alkohol raseduse ajal lubatud. No keelata ei saa kedagi, kindlasti on neid, kes suitsetavad ja joovad, aga mina küll ei hakka oma lapsele seda tegema. Kui naine ei suuda raseduse ajal ka alkoholist või suitsust eemale hoida, siis pole ilmselt vaja lapsi saada. Et jah – lollakas küsimus.

      • Ja kui mees otsib seksi siis mujalt, kui naine alles lapsega koju tuleb ega suuda seda aega ära kannatada, kui suhtest seks puudub, siis on ta tropp. Pärast sünnitust on loogiline, et mõned kuud ongi paus. Ja kui seda ei suuda üks mees ära kannatada, siis on naisel isegi hästi läinud, et sellisest kõntsast lahti saab.

  10. Ei saa ka neist jooksvalt ostmise soovitustest aru. Esiteks pead siis kõike täishinnaga ostma ja pole aega nt sama asja järelturult otsida, kulub palju rohkem raha. Teiseks on peale sünnitust ikka mingi paranemisperiood ja hormoonide kõikumine. Kerge baby blues peale haiglast kojutulekut on üsna tavaline nähtus. Sp on hea tulla puhtasse ettevalmistatud koju, et ei peaks kohe olmemurede ja poodides tuuseldamisega tegelema hakkama. Raseduse ajal on kõige kergem vajalikud asjad ära hankida ja riietest ka mitte ainult esimesi suurusi, vaid ka järgmisi.

    • Seda jah, et enne lapse sündi võiksid elementaarselt vajalikud asjad juba olemas olla 🙂 No beebivoodi, turvahäll, vanker jne on nagunii loogiline, sest neid ei viitsiks küll pärast lapse sündi ostma minna. Muud asjad muidugi ka, mõned pisiasjad ehk jätta hilisemaks.

  11. Appikene, kui ma neid pärast-on-aega-asju-osta-inimesi oleks kuulanud… Õnneks varusin suurem osa asju juba raseduse poole peal valmis, sest see eelmine suvi oli küll selline (mul sündis ka augustis), et siis poleks küll kuskile suutnud minna ega midagi teha. Ainult 50 asju ostsin pärast juurde.
    Kahjuks jah pereelu läheb järjest allamäge kogu selle lapseteema tõttu ja ega ma temaga palju ringi käia ei taha ka enam (paarikuusega oli see-eest väga lihtne ringi trippida!), aga kõik see on siiski imeline!

    • Ma alguses lugesin, et 50 asja ostsid ainult juurde pärast sündi, siis mõtlesin küll, et appikene 😀 Aga siis sain aru, et suuruses 50 🙂

  12. See sõrmusepilt on küll päris jõhker! Mul endal pole ühegi raseduse ajal (kokku kolm) sõrmed niimoodi paiste läinud, kolmanda ajal aga läksid jalad ja üleöö sain jalgadele venitusarmid. Samas kõhul pole ühtegi. Ja lapsed on ikka kõik erinevad. Raskeid momente tuleb ikka ette, kuid tegeledki sellega siis, kui see käes. Hea tugivõrgustik on väga oluline. Mul seda ei olnud (v.a abikaasa), aga oleks ära kulunud küll vahel. Õnneks minu lapsed lasid ikkamagada ka.

    • Mul hetkel kõhul ainult üks hele venitusarm, aga no mul pikk maa veel minna. Reitel on kaks suurt venitusarmi. Ja kõrvetised on vahel ikka suht hullud – Rennie on bestikas. Kui see välja jätta, siis on suht okei olla, muidugi väsin rohkem ja palav on ka alati 😀 Ma olen muidu suur külmavares. Kuus nädalat veel ja siis saan dekreeti jääda!

      • No ja katsu sellele tegelasele öelda, et ära kasva, eks! Mul oli kolmanda lapsega väga suur kõht, esimese kahega mitte nii väga. Sul, ma ütleks, tundub ka päris suur olevat. Kõige hullem aeg oli siis, kui enam öösiti hingata ei saanud, sest surus nii hullult vastu ribisid ja mattis hinge. Täielik piin. Kui kõht alla vajus, oli kohe hulga kergem.

      • Mul on ka suht suur kõht jah. Ja alles viies kuu on. Ma juba praegu öösiti vähkren suht palju, aga praegu pean ju vara ärkama ka. Jään tuttu alles päris öösel 😦

  13. Küll sinu mehel on raske , kui sa oma tingimused peale paned ja ta ei saa sõnaõigust.Keelatud pole sul tegelikult midagi , nii , et lolle küsimusi ei ole, vaid loll on see kes vastata ei oska . Ma kirjutasin , et sõrmega järge ei pea oma menüüs ja joogis järgima. Riideid ka ei tasu nii palju ette osta,nagu siin komentaariumis paljud sulle nõu annavad ja sa nõustud . Parem kui elad nii nagu ise õigeks pead.

  14. Märganud juba ammu, et sul on igal pildil täpselt sama näoilme.
    Ei kujutagi sind teistsuguse näoilmega ette tegelikult.
    Põhimõtteliselt näevad kõik pildid sinust täpselt samasugused välja.

  15. Tule liitu lapsekandmise grupiga Fb. Ergonoomiline kandekott või lina on abiks kui hambaäng, gaasiralli, palavik, tahad matkarajale minna jne.

  16. Minu meelest sõltub rasedusjärgne elu enda suhtumisest ja püüdlustest. Kui emme tegeleb vaid lapsega ja unustab mehe ära, siis ei saa oodata et ka omavahelised suhted oleksid samad, mis enne last. Teine asi on aeg iseendale, lapse kasvatamisel on vajalik parasjagu tuge, et vajadusel saad paar tundi eemal olnud ning toimetada enda asjadega. Näiteks minu jaoks olu oluline mehega koos aja veetmine. Nii nagu teie koos Tallinnas aega veetsite. Kuna mul oli laps koguaeg kaenlas, siis oli raske romantikat koos teha ja kui ta magama panime, siis leidis ta alati “sobiva” momendi, et nutma hakata (i think you know what I mean 😉 ) haha, aga appi tuli minu ema, kes oli valmis last ühe õhtu hoidma. Üllatasin meest ja saatsin talle selle: https://www.kingitus.ee/romantiline-kingitus/spa-paketid-kahele ning palusin sobilik valik ära teha. Ja teate naised! Koos aja veetmine ja see minipuhkus aitas täiega! Julgen kõigile soovitada! Kuidas ülejäänud siit endale aega leiavad? Need, kes ei vingu ainult 😀

    • Eks see aja leidmine on omaette teema! Ma pean seda veel siis õppima, kui see aeg käes on, hetkel ju praktika puudub, sest laps pole veel sündinud.

Vasta Anonüümne-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s