Homme sõidame Tallinnasse! / “Air Crash Investigation”

Õnneks sai eilne päev kiiresti läbi! Suht hull oli ikka, just onu matustel eriti, peielauas oli juba okei. Istusin ka palju aega, kui teised seisid matustel, sest ei tahtnud nii pikalt püsti olla. Raseduse ajal paljud pigem ei käi matustel, sest eks ema emotsioonid mõjutavad beebit ka, aga ma tundsin, et pean ikka minema. Mulle meenus ema matus ka, mis samas kohas oli (küll teises ruumis, aga ikkagi). Vähemalt nüüd on see kurb päev läbi! Nutsin ikka matustel piisavalt, ilmselt kõvasti rohkem, kui ma tavaolukorras oleksin nutnud.

Hetkel sõidan bussiga koju, täna rongile ei jõudnud. Homme sõidame Hendrikuga Tallinnasse ja ööbime ka seal, teeme sellise väikse pealinna nädalavahetuse. Ma polegi varem Tallinnas hotellis ööbinud ja liiati veel vaatega vanalinnale, aga Bookingus oli nii hea hind. Nagu öeldakse – enne lapse sündi võiks palju selliseid väljasõite ette võtta. Mitte et siis ei saaks, aga praegu on see kindlasti kergem, vähem asju kaasa võtta jne. Käime ka korraks Malluka juurest läbi, kes mulle oma beebikiiku pakkus. Et kaks kärbest ühe hoobiga – saame niisama Tallinnas chillida ja olla, ma viimati käisin seal eelmise aasta mais, kui Bryan Adamsi kontsert oli. Ja enne seda vist novembris 2017 – ehk siis pole sinna viimasel ajal eriti juhtunud. Ja ööbinud pole seal aastaid enam.

Vot selline plaan siis nädalavahetuseks. Täna tahaks juba koju jõuda ja lihtsalt olla, sest suht väsitav päev oli.

Ahjaa – tahtsin veel oma lemmiksaatest rääkida, mida ma tihti vaatan. Selleks on “Air Crash Investigation” – see näitab hästi ära, mis katastroof võib juhtuda, kui piloot ja abipiloot teevad kohutava vea. Enamasti lennuõnnetustes ellujääjaid pole, aga ma olen paari osa näinud, kus neid on isegi olnud. Üks oli nii õnneliku lõpuga, et kõik jäid ellu.

Kõige emotsionaalsemalt mõjus mulle 2015.aasta see lennureis, mis Alpidesse põrutas, sest seal oli mu hispaania tuttav peal. Seal dokumentaalis just näidatakse, et kuidas see vestlus oli kokpitis, hilisemat uurimist jne. Siis just vaatasin ühte lennuõnnetust, kus 120-st reisijast jäi 86 ellu, kuigi nad maandusid keset Amazonase vihmametsa. See oli 1980-ndatel juhtunud ja piloot tegi räige vea – sisestas 27 kraadi asemel 270 kraadi ning nad sõitsid põhjasuuna asemel läände. Ka abipiloot usaldas pilooti ja kui nad maanduma pidid hakkama, siis lennujuht ei märganud neid. Nad arvasid, et on ehk natuke eksinud, aga tiirutasid ringi, ühendust kellegagi ei saanud ja kütus hakkas otsa saama. Pididki keset vihmametsa maanduma. Ja siis pidid mitu päeva veel lennukivrakkides passima, sest kõik otsisid neid valest kohast. Tõde tuli päevavalgele alles siis, kui keegi saadeti ellujäänutest abi otsima. Ja kui piloot oli alguses kangelane, et suutis ka pärast maandumist inimeste elusid päästa, siis hiljem enam mitte, kui saadi aru, et ta sellise vea tegi. Siis olid süsteemid teistugused ka. Usuti, et mõlema piloodi tähelepanu köitis Tšiili-Brasiilia MM, sest brasiillaste jaoks on jalka nagu elu. Ka maal olev lennujuht märkas liiga hilja, et neid pole maandumisrajal. Piloot lasti lahti ja talle määrati ühiskondlik töö, abipiloot ei jäänud ellu.

Siis üks lend, mis lõppes Siberi raudteel ja kõik said surma – sellega oli see teema, et tekkisid pisivead, abipiloot oli kogenematu ja usaldas pilooti, viimane oli aga purjus! Kõik said surma ja see purjusolek tuli hiljem välja, sest üks reisija saatis reisi alguses smsi oma sõbrale naljatades, et piloot on vist joonud, kuna ajas sihtkohad sassi jne, kui mainis, kuhu lend läheb. Ja pärast uurimist tuli välja, et oligi!

Teine lennuõnnetus, mis lõppes sellega, et kõik said surma, oli ka piloodi tõttu. Tema magamatuse tõttu, sest tuli välja, et lennufirma oli pankroti äärel ega polnud pool aastat palka maksnud. See tähendas aga seda, et piloot käis öösiti baarmenina lisaraha teenimas ja oli magamata. Ka abipiloot polnud pädev. Hiljem muidugi see firma enam ei ekisteerinud, aga enne juhtus see lennuõnnetus.

Ühel juhul ütles lennuki üks mootor üles. See iseenesest pole midagi halba, sest lennukil on neid kaks tükki, aga abipiloot sulges kogemata selle mootori, mis veel töötas – ehk siis ajas parema ja vasaku mootori sassi. Lõpuks juhtus niimoodi, et see katkine mootor plahvatas ja see teine, mis oli terve, aga välja lülitatud – nad lihtsalt ei jõudnud seda uuesti tööle panna. Ja kuigi lennurada oli nii lähedal, nad palusid eriluba, et mujal maanduda, siis nad ei jõudnud. 20 sekundit jäi puudu. 130 inimesest 83 jäi ellu – nad olid juba maas, aga põrutasid kuhugi kiirteest edasi metsa. Piloodid lasti mõlemad lahti.

Üks kord oli veel üks teema, kus mõlemad mootorid ütlesid üles, aga piloot ja abipiloot suutsid kuidagi lennuki maale tuua. Napilt oleksid maandumisrajalt vette põrutanud, aga said lennuki pidama. Seal oli tehniline viga ja need piloodid olid tõesti kangelased. Kõik jäid ellu.

Et jah – ma väga soovitan seda saadet! Lennuk on tegelikult üks kõige ohutum reisimisvahend ja kui sellised asjad juhtuvad, siis langevad mitu halba asja kokku ning korraga saab palju inimesi surma. Mulle meeldib selle saate puhul, et nad räägivad vanade lennuõnnetuste puhul, et mis siis teistmoodi oli. Näiteks kunagi salvestati ainult 30 viimast minutit pardasalvestust kokpitis toimuvast vestlusest, nüüd on selleks kaks tundi. Et kui mustad karbid leitakse, siis ühe peal ongi kokpiti helisalvestis ja teise peal lennu üldised andmed. See on väga oluline materjal lennuõnnetuse uurimisel.

Advertisements

14 thoughts on “Homme sõidame Tallinnasse! / “Air Crash Investigation”

  1. Lennundusinimesena on naljakas seda postitust ja neid termineid lugeda 🙂 Aga no, oleme ausad – ka saate enda tõlge eesti keelde on üsna halb.

    • Mina ei karda lendamist, pole kunagi kartnud. Olen üle Atlandi ookeani lennanud ja absoluutselt hirmu pole. See on lihtsalt huvitav saade.

  2. Eks kõiks transpordivahendid on omamoodi ohtlikud. on mitmeid võimalusi õnnetuste tulekuks 1. Inimlik eksimus. 2. Ilm. 3. tehnilised iseärasused.
    Lennuõnnetus pääseprotsent on 50:50. Laevaõnnetuse puhul on ka võimalus et kõik saavad surma. Kui laev külili läheb ja upub kiirelt. Bussiõnnetus kah võimalus et kõik pardal olevad saavad surma, kui buss kukub kuristikku siis ei aita sel puhul enam turvavöö kah.
    Mulle endale meeldivad ka krimisaated. Üks mu lemmikumaid on “Deadly women” “Surmavad naised”
    Kus on ka olnud jõhkraid mõrvu. Ema on tapnud oma lapsi. Üks kummalisem mõrvalugu oli sellest kuidas üks naine võttis oma optilise sihikuga relva ja hakkas inimesi tapma. Ja kummaline põhjus oli selles et naine vihkas Esmaspäevi.
    Jaanika. küsimus sulle. Kas sulle on alati krimisaated ja sarjad meeldinud või avastasid selle kuidagi juhuslikult ja hakkas meeldima?

    • Lennuõnnetusest eluga pääsemise protsent on kõvasti madalam, heal juhul 10 protsenti. Kui lennuk ikka alla tuleb, siis eluga enamasti keegi ei pääse. Lennuõnnetusse sattumine on aga üliväike võimalus – aastas tehakse umbes 75 miljonit lendu, millest alla kukub kuskil 300. Nendest 300-st enamus on väikelennukid kuskil Aafrikas – seega ka see ilmselt ei puuduta enamik inimesi. Ja kui sa tõesti juhtud olema ühel neist lendudest, mis alla kukub, siis on see lihtsalt halb õnn. Sellepärast lendamata jätta oleks lollus. Autoõnnetusse satub inimene kõvasti suurema tõenäosusega kui lennuõnnetusse.

      Mina ei karda lennata, pole kunagi kartnud. Ma tean, et paljud kardavad, aga ma üks neist pole. Ma võin vaadata lennuõnnetusi palju tahes, aga see ei tekita minus hirmu lendamise suhtes. Nagu ma ütlesin – kui juhtud olema just sellel ülivähestest lendudest, mis alla kukub, siis selline on elu. Jääpurikaga pähe saada ja siis surma saada on ka suurem tõenäosus. Või lotoga miljonäriks saada. Seega jah – üliväike tõenäosus on olla sellel lennul, mis alla kukub.

      Ma vaatan veel “Body Bizarre”, mis räägib inimestest, kellel on väga teistmoodi kehad ja mida siis ravida üritatakse. Seal on tõesti haruldased haigused, keha moondumised jne, mida tuleb elus nii vähe ette, mõnel juhul lausa üks maailmas. Aga seda ma pole enam ammu vaadanud, peakski millalgi uuesti vaatama.

      • Ja mulle on alati dokumentaalid mingil määral meeldinud 🙂 Lennuõnnetuste uurimise avastasin ma kuskil pool aastat tagasi ja see on nii põnev! Muidugi ajan ma paljud väljendid sassi, sest pole lennundusinimene ja tõlge vist pole ka kõige parem, aga nii hea saade ikkagi 🙂

  3. Neid inimesi on palju kes kardavad lennata , autos kaasreisja olla ja kui on minevikust tehtud autojuhi luba siis roolis nad ei ole, kui siis linnas.Kaassõitjana istuvad nad taha ritta , mitte ette.Kui istuvad , ette siis linnapiires , kus õnnetuse korral viga saamine pole nii suur.Maa ja saartele ja välismaale sõidavad nad laevaga.Tööd teevad nad kontoris .Sporti teevad riskivabalt , mitte jõusaalis , vaid kodus võimlemisega.Kodu peab olema kõige mugavustega.Nii ,et on võimalik elada riskivabalt, kui ennetada ohtudeid.Ise ma sõidan autoga ja võimalusel väldin kõige ohtlikumat maanteed Tallinn -Tartu.Suvel sõidan kasvõi ringiga sugulastele külla ja kardan veel karusellidega sõita ja väikelennukidega ja kopteriga ja langevarju ja bensi üpet teha,ujuda ülepea vees .Mida kardab Jaanika? Mida kindlasti väldiks , kui elu armas?

  4. Jäi lisamata et riskivaba inimene sõidab ühistranspordis , kuid mitte kunagi eesreas ,kui võimalik siis keskel.Alkoholiga nad ei liialda , pigem on nad karsklased ja usklikud.

  5. Nagu ma ütlesin – kui kõike kartes elada, siis ei saagi normaalselt eksisteerida. Minu plaan on kunagi langevarjuhüpe ära teha (instruktor selja taga). Benji-hüpet ma tõesti vist ei taha teha, aga langevarjuhüppe plaan on juba aastaid olnud.

    Ei karda ma ühtegi sõidukit ja loogiline on, et kui ma tean, et keegi on purjus, siis ma sinna autosse ei istu (minu tutvusringkonnas ei tule sellist asja ette, et keegi purjakil rooli istuks). Kui piloot lennukis peaks purjus olema, siis seda tõesti ette ei tea (nagu ma just ühte lennuõnnetust kirjeldasin). Ma kardan ämblikke ja madusid küll, aga ühtegi liiklusvahendit mitte.

  6. Mina kardan lendamist tohutult.
    Enne lendamist pean võtma kahjuks rahusti sisse, muidu ei suuda kuidagi lennukile astuda.
    Mis teha, sellest hirmust ei anna vabaneda ka, olgugi et statilistiliselt lennukeid ei kuku palju alla 😦

    • Ilmselt saab arvutist ka, aga mina vaatan National Geographicu pealt. Ma ei oska öelda, millal see eetris on, mul on see salvestustesse lisatud ja ise valin, millal ma seda vaatan. Soovitan! Tõlge ehk jah on natuke toores, aga mina ka õigemini tõlkida ei oskaks, sest ei tunne lennundusväljendeid. Aga muidu on hea! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s