On kolm teemat, millest kirjutades on juba eos teada, et alati tekitab see lugejates tormivalangu. Üks neist on veganlus, kus ma saan alati õpetusi, et äkki tulevikus jne… Kuigi ma olen mitu korda öelnud, et kui mul just mälukaotust pole, siis ei saa minust iial ei taimetoitlast ega veganit. Enamus on sellest juba aru saanud ega taha mind ümber õpetada. Aga ikka on mõni tarkpea, kes arvab, et on vaja mulle jälle seda mainima hakata. Olgu – teeme uuesti asja selgeks ja siis on rahu majas.
Teine teema, mis alati teatud inimestes pahameelt tekitab, on see poliitikateema. Kui ma mainin, et seda päeva ei tule, kui ma hakkaksin EKRE-t pooldama, siis leiavad osad, et küll ma aja jooksul oma meelt muudan. Kahjuks läks nii, et EKRE saab valitsusse ja see tõesti enam minust ei sõltu, aga see ei tähenda, et mina peaksin seda erakonda toetama hakkama. Ei hakka ka. Seda päeva ei tule.
Kolmas teema, mis ikka paari aasta tagant teemaks tuleb, on minu riietus ja stiilitus. Ka seda olen ma minevikus kribanud, et ma kandsin, kannan ja jään alati kandma seda, mida ma ise tahan. Mind tõesti ei huvita, kas see mõne isehakanud stilisti arvates sobib. Uskuge mind – kui kommenteerija oleks Ženja Fokin või Karolin Kuusik isiklikult, siis ma ka vilistaksin sellele. Põhjus on lihtne – mulle ei dikteeri keegi, mida ma seljas kannan või ei kanna. Ma ei ole kuulus inimene, et peaksin seda jälgima. Ja kui ka oleksin, siis vilistaksin ikkagi sellele.
Minu jaoks on olemas täpselt neli üritust, kus ma ehk natuke vaatan, mis ma selga panen – et mis üldsusele ka sobiks, just selles mõttes. Need on matused, pulmad, üliametlik ball ja presidendi vastuvõtt. Viimasele ma nagunii kutset ei saa ja esimest kolme ei tule eriti tihti ette. Ülejäänud korrad kannan seda, mida ma ise tahan. Nagu ma ühele kommenteerijale ka vastasin, kandsin 2016.aastal töövestlustel ka sarnaseid riideid ja sain peaaegu kõikjale tööle (üks neist oligi see, kus ma hetkel töötan), ma ise loobusin nendest teistest kohtadest. Ühte kohta ma tõesti tööle ei saanud, sest mul polnud töökogemust, oli ainult paber. Ometi jõudsin ma 194 inimese hulgast kolme hulka, kokku oli kolm erinevat vooru ja väga palju ülesandeid. Ma olen nõus, et seal võis jääda asi selle taha, et mul puudus kogemus, aga riietuse taha kohe kindlasti mitte. Et nagu eriti narr on hakata selle kaardi taha pugema, et ma ei leia sellepärast tööd kunagi tulevikus. No kui ma stilistiks vms oleks kandideerinud, siis ilmselt jah ei leiaks või oleks advokaadiks kandideerinud, siis loogiline, et ma ei saa, aga ma räägin valdkondadest, mis mulle sobivad. Jah, kui ma oleksin katkised või mustad riided selga pannud, siis ehk jah oleks see kole asi, aga muudel juhtudel pole see mind iial seganud.
Et siis jah – ma kirjutan seda postitust selleks, et inimesed saaksid aru, et isegi jumal ise ei saa mulle öelda, mida ma kandma peaksin, ma kannan ikka seda, mida ma ise tahan. Ja ma tõesti vilistangi sellepeale, mida keegi teine minu riietusest arvab. Ja nüüd on mul hea kohe selle postituse link visata, kui kellelegi see ikka veel kohale ei jõua.
Olgu, üks asi on kritiseerida mind ja mu riietust, teine asi on öelda, et mu lapsel läheb tulevikus raskeks, sest tal on selline stiilikauge ema. Uskuge mind – mina kavatsen oma last õpetada niimoodi, et ta näitaks kõigile keskmist sõrme, kes talle täiskasvanuna tahavad öelda, mida ta peaks või tohiks kanda. Mina arvan, et just selle naise lapsel läheb raskeks, sest kui sa oma ihuvilja ka õpetad nii ebakindlaks, et teda tõesti peaks alati kottima, mida mingi suvaline inimene arvab, siis tuleb tal kurb täiskasvanuelu. Mina seda oma lastele õpetada ei kavatse. Poja puhul ehk polegi vaja, aga kui ma saaksin kunagi teise lapse, kes oleks tüdruk, siis kavatsen ma talle maast madalast õpetada, et elus on 95 protsenti neid kordi, kus ta võib kanda, mida ta tahab. Ülejäänud viis protsenti on need korrad, mida ma enne mainisin. Minul on hoopis kurb, et on vanemaid, kes nimelt oma lapsi sellisteks kasvatavad. Mina plaanin oma lastele selgeks teha, et see on vale ellusuhtumine ja inimene saab ja võib kanda seda, mida ta tahab. Ja kui ta peaks mind kuulama, siis tuleb temast kindlasti õnnelikum inimene kui need kõik kokku, kes alati tahavad kellelegi selgeks teha, mida tohib kanda ja mida mitte.
Siis küsiti ka, et kas Hendrik pole mulle üritanud selgeks teha, et ma peaksin midagi muud kandma. Hendrik on mulle ainult ühe asja selgeks teinud – et ma olen alati jumalik. Meil kunagi oli teemaks, et miks ta üldse minusse armus ja mis on üks nendest paljudest põhjustest, miks ta mind armastab. Just minu kõige iseloomulikuma tunnuse pärast – ma olen alati see, kes ma tahan olla, ma ei lase kunagi teistel ennast mõjutada. Et just minu enesekindlus ja see, et ma vilistan paljudele nii-öelda kellegi poolt loodud normidele, mis mind ei huvita. Meil mõlemal olid sarnased eksid – häbelikud, ebakindlad ja käitumiselt nagu tuulelipud – ehk siis muutsid oma arvamusi, kui keegi teine arvas teistmoodi, sest nad ei julgenud jääda enda arvamuse juurde. Meie kumbki ei ole sellised – meil on oma kindlad vaatenurgad, meie isiksused on juba välja kujunenud. Ja just sellepärast me sobimegi. Ma ei ütle, et meie eksid olid halvad inimesed, aga nad ei sobinud meile, sest me oleme isiksustena teistsugused – me ei põe asjade pärast, mis pole seda väärt.
Ja just seda kavatsen ma ka oma lastele õpetada. Kavatsen neile öelda, et mitte kellelgi pole õigus öelda, kuidas nad peaksid riietuma tavaelus. Nad võivad seda teha niimoodi, nagu nad ise tahavad. Ma hetkel räägin siis nende täiskasvanuelust juba. Ja ma olen üsna veendunud, et selline suhtumine on palju parem kui see ebakindluse süstimine oma lastesse.
Mul kunagi oli üks naissoost tuttav, kes alati põdes oma riietuse pärast. Vahtis riidekapi ees ja valis tunde oma riietust. Ja kui üritusele kohale jõudis, siis seisis nurgas ega julgenud kellegagi suhelda, sest kartis kriitikat. Ja üks kord meeldis talle üks tropp tüüp, kes talle ütles, et ta peaks koju minema ja teised riided selga panema. Mina selle naise asemel oleks tüübile kõrvakiilu andnud, midagi sarkastilist vastanud või vähemalt minema kõndinud, aga see vaene naine läks koju ja nuttis täiega ega julgenud üldse enam kuskil mingi aeg käia. Miks? Sest ta oli juba enne ebakindel, enesekindlatele inimestele sellised asjad ei mõju. Ja see tuttav küsis minult tihti, et kuidas ma oskan nii – et suudan alati, ka mitte nii maitsekates riietes vabalt suhelda ja alati tuttavaid leida jne. Ma polnud sellele kunagi mõelnud, aga vastus on lihtne – ma tean, kes ma isiksusena olen ja kui ma ka panen mingi riietusega kellegi teise arvates mööda, siis on see nende inimeste probleem, mitte minu. Ja just sellist suhtumist õpetan ma ka oma lastele. Pojale seda, et just selliseid kibestunud “stiiligurusid” pole vaja vaadata ja tüdrukule seda, et hoidku sellistest sõbrannadest heaga eemale. Või siis veel parem variant – õpeta neile ka seda oskust mitte teiste arvamusest end nii mõjutada lasta. Meil on niigi seda negatiivsust nii palju ja oma lastele ma küll ei kavatse õpetada, et nad peaksid kellegi teise kibestumuse, ebakindluse jne pärast end muutma. Kui nad ise tahavad end muuta, siis palun väga, aga kui nad on juba öelnud, et neile sobib see, millised nad on ja milliseid riideid nad kannavad, siis nii ongi. Ja just see on väärtus, mida peaks oma lastele edasi andma.
minumoodimaailm 
Selle postituse saab kokku võtta ühe lausega – parim kaitse on rünnak.
Sa raiud alati kaljukindlalt oma seisakut ega üritagi teiste nõu kuuldagi võtta.
Eks see su enda valik. Kui sa riietud enda jaoks, siis võiks samahästi kartulikoti selga tõmmata.
Ma küll ei arva, et enda jaoks riietudes võiks kartulikotis ringi joosta. Mina riietun eelkõige ikka iseenese jaoks – see, mis mulle peeglist vastu vaatab, peab meeldima. Teiste arvamus jätab suhteliselt ükskõikseks. Seda püüab ju Printsesski väita. Teisi pean silmas niivõrd, kuivõrd ma ei tohiks oma lugupidamatusega teisi solvata (ilmun räpaka või ebapiisavalt kaetuna kohta, kus see pole ok, näiteks peenravahelt tulnud mullasena või paljastavas rannakleidis tööle).
Täpselt. Ma ka ilmselt kartulikotis kuhugi ei läheks, see üks kord oli kihlvedu. Ning samamoodi riietun ma niimoodi, kuidas mul mugav oleks ega solva kunagi kedagi oma väljanägemisega. Ja kes tunneb end solvatuna, et ma niimoodi rabas käisin, nojah – see on nende inimeste enda viga.
Olen ka seda kusjuures teinud, fotot lihtsalt ei ole sellest. Järgmine kord võin teha 🙂 Kihlveo raames oli see – mõni inimene uskus, et ma ei julge 😀 Ei olnud kõige mugavam, aga kui oleks olnud, siis täiega kannaks!
Aga kelle jaoks sa neid pilte siis üles paned, kui nii ükskõik on teiste arvamusest? Enda jaoks ei peaks ju panema siia, kui teiste jaoks paned, miks nii valulik reaktsioon sel juhul, kui keegi kommemterib. Tohib ainult kiita? Aga eks emotsioonid praegu sul tugevamad ka, ei noki rohkem. Lihtsalt jäid kohe ebaloogilisused silma. Tegelikult ma ei usu, et keegi halvasti mõtleb neid kommentaare, pigem ikka vaatavad, et kaunis inimene võiks veel kaunim olla, mitte visuaalselt endale karuteenet teha. Sest paraku on teatud asjad mis kaunistavad ja teatud asjad, mis ei ole visuaalselt ilusad, isegi kui nad kellegile meeldivad.
Blogi on mulle nagu Facebook, kuhu ma pilte panen. Kuna ma vahel ise loen enda vanu postitusi, siis on hea ka kohe pilte juurde vaadata.
Ei pea ainult kiitma. Vbl oli uus lugeja ega pole mu elumotodega kursis, ma ka ei tea täpselt. Lihtsalt need, kes seda on, on aru saanud, et ma nagunii ei muuda oma riietust. Selle tõttu ajabki kettasse, kui peab uuesti selgitama hakkama, mis on juba ammu selgeks minu poolt tehtud.
Jeesus Maria. Iga inimene teab ise, mida ta sööb ja mida ta seljas kannab (rase muidugi söömise-joomise koha pealt teatud mööndustega). Seda esiteks.
Teiseks pole midagi labasemat kui inimesed, kes käivad taktitundetult arutamas, mida keegi teine peaks sööma või seljas kandma. Mulle ei istu kontorikostüümid, nii et valisin töö, kuhu võiksin minna ka pidžaamas ja kuni töö on tehtud, ei huvita see mitte kedagi. Mingi suvaline ahv internetis igisemas võiks gagballi suhu tõmmata ja käed selja taha siduda, et rohkem lolle kommentaare kirjutada ei saaks, valmistaks sellega ilmselt üheaegselt rõõmu nii kogu ühiskonnale kui ka oma kallimale.
Kanda tuleb ikka seda, mis on südamelähedane, mugav, meeldib ja teeb rõõmsaks. Täpselt nagu toit, mida valime, on maitse asi – on seda ka riided. Me ei lähe näpuga näitama inimese peale, kes sööb avalikult kapsasuppi, väitega, et see on “moest läinud” söök.
Gerda ja Rents on väga hästi ära tabanud, mida ma öelda olen tahtnud. Ja mul eelmise postituse riietes oligi ülimugav – vabalt panen veel selga 🙂
Algselt hakkas inimene riietuma, sest külm oli alasti olla! Mitte kedagi ei huvitanud, et Leida mägramüts nägi ta rebasesalliga veider välja või et Ulvi karupüksid ei ole õiget tooni tema hirvekasuka kõrval. Leidal ja Tiiul oli soe ja mugav!
See, et enamik inimesi elavad mingi nende jaoks võõra inimese etiketi ja normide järgi, on nende probleem!
Mina läksin oma keskkooli lõpuklassi pildistamisele teksade ja pusaga. ( See pilt riputati kooli koridori seinale teiste lendude piltide kōrvale ja ma olin sellest täiesti teadlik.) Neid asju kandsin ma siis koguaeg ja kannan ka nüüd. Sest ainult nii tunnen ma end iseendana. Ja mis siis sellest, et ma teiste seas silma paistan seal, sest teised on end väga üles löönud? Märkasidki mind kordki elus – ülejäänud ajal olin ma nähtamatu. Ahjaa, siis nähti ka mind, kui oli vaja kelleltki kodutöö maha vehkida. Aga siis ei näinud mina neid.
Au ja kiitus sulle! 🙂 Parim kommentaar, mida ma täna lugenud olen 🙂
See, mida teised su riietuse juures on kritiseerinud, pole ju stiilitus või mingite trendide mittejärgimine (ja praegusel ajal ongi pmst kõik n-ö lubatud), vaid pigem üldine ilu-/maitsemeele puudumine. Need on veidi erinevad asjad.
Mulle on jäänud natuke arusaamatuks, et kas sul on lihtsalt oma riietusest ja väljanägemisest üsna ükskõik (peaasi, et mugav) või sa päriselt arvad, et nt see viimane rabaoutfit on sinna sobiv, maitsekas ja kaunistab sind?
Ja ma peaksin kellegi maitsemeele pärast enda riietust muutma? Seda ma ju kogu aeg üritangi selgeks teha – mul pole vahet, kas mind peetakse stiilituks või kellegi suvalise arvates puudub mul maitsemeel. Minu jaoks on tulemus sama – mind ümber ei õpeta. Ja mu eesmärk ongi, et võiks seda ka tulevikus mitte teha üritada. Ehk siis oma kommentaarid endale hoida sel teemal, sest olen oma vaatenurka juba selgitanud. Ja see ei muutu.
Viimase riietuse kohta kehtivad mõlemad asjad – see oli mugav ja see oli sobiv minu jaoks. Mingi päev lähen niimoodi tööle ka 🙂 Mitte et see mul esimene kord oleks muidugi nii tööl käia! 🙂 Olen nii mitmeid kordi käinud ja plaanin seda tulevikus ka teha. Ja seda ka siis, kui tuhat inimest peaks mulle ütlema, et see ei sobi jne. Minu jaoks sobib ja mina olen see, kes neid riideid kannab. Punkt.
Pmst sama teema oli vahepeal su kulmudega 😀
Samamoodi siin öeldi, et need on lihtsalt mingid sirged näotud kriipsud, sellest said sa aru ja lasidki järgmine kord kerge kaare sisse kitkuda. Said ise ka aru, et nii oli ilusam…
See siin on pigem suunamine, mis kõrvaltvaataja sulle annab ja mida sa ise ei pruugi märgata.
Suunata/abi pakkuda võib siis, kui küsitakse. Niisama ei ole vaja abistama/suunama tükkida.
Mis kuradi suunamine see on, kui keegi internetis ütleb, et “õu, kole oled”. Sellised arvamused võiks endale sisse istuda ja tänulik olla, kui sa oled leidnud juhuslikult mõne inimese, kes sind sellise iseloomuga ja lastetoa puudumisest hoolimata välja kannatab.
No aga ei ole ju need “õelad kommenteerijad” (tsiteerides Marti) loopinud niisama sõnu stiilis “õu kole oled”? Minu meelest on avaldatud arvamust üsna heatahtlikult siiski ja väljendatud end seejuures tunduvalt viisakamalt kui Rents ise siin.
Heatahtlik kommenteerimine oleks see siis olnud, kui pärast mu esimest vastust, kus ma selga sõnaga ütlesin, et mind see ei huvita ja kannan seda, mida ma tahan, ei oleks see edasine lumepall veerema hakanud või olekski öeldud, et okei, Jaanika, eks sa ise tead ja punkt, mitte aga ja veel sada korda seletama hakatud, millele ma olin vastanud, et ma ei muuda enda riietust mitte kunagi. Mina näen seda vähemalt niimoodi.
Esiteks on küsimata antud “nõu” alati ebaviisakas ja ülalt alla vaatav. Kui pead juttu alustama lausega “ma ei mõtle midagi halba, aga”, on ilmselt tegu jutuga, mille viisakas inimene ütlemata jätaks – mõtle, kas teeksid seda ka näost näkku ja oma ema kuuldes. (Ja kui sa tõesti ema kuuldes ka läheksid võõrale inimesele rääkima, et sul on temast kahju ja sa tahaksid tal aidata vähem kole olla, siis vajab keegi teine siin abi, mitte Jaanika.)
Teiseks pole minu toon siin tingitud mitte otseselt selle postituse kommentaaridest, vaid selle ajendiks olnud kommentaaridest – öelda rasedale naisele, et tema stiilitaju rikub ta lapse elu ära, on lihtsalt nii absurdne ja räige, et ma ei saa aru, kuidas see ühelgi inimesel üldse sõrmede alt välja saab tulla. Et inimene naeratades kirjutab sellise kommentaari (kindlasti alustades lausega, et ega ta paha pärast) ning siis läheb kallistab oma last ja meest? Ma olen elanud mingis roosas mullis, kus tüdrukud kasvavad teiste riiete pärast kiusamisest hiljemalt põhikooli lõpuks välja, nii et tolle postituse kommentaarid olid ikka väga silmiavavad. Ja tekitasid tahtmise kiiresti oma mulli tagasi minna, et mitte seista silmitsi arusaamaga, et mõni inimene lihtsalt pole arenemisvõimetu, vaid kohati tekitab küsimuse, kas ta üldse ahvist inimesekski on jõudnud või jäi juba enne seda teistest maha.
Nojah, eks sa ise tead paremini, aga fakt on fakt. See fakt, et EBAMEELDIV ja isegi veidi kurb on vaadata loomuliku iluga tüdrukut, kes üliaktiivselt postitab avalikult internetti üles pilte. Endast.
Ja pea igalt pildilt vaatab vastu suhteliselt äärmuslik maitsetus. Pealegi on enamus fotosid väga oskamatult tehtud. Miks sa selle töövestluse jms. üldse mängu tood, kui jutt käib lihtsalt pildist/piltidest mida sa TEHA EI OSKA. Saad aru – avalik pilt kus sina peal oled..ja mis vaatajale ei meeldi. Tahtmatult tekib küsimus, et MIKS ilus tüdruk teeb endast koledaid pilte.
Suhteliselt rumal on see sinu (veidi isegi ülbe alatooniga) vastus – teen mis tahan!
Järeldus: Inimene tahabki rumal olla. Ja maitsetu. Juba aastaid on sulle märku antud – kallis, inimene, õpi veidi, arene veidi..
Aga ei! Järjekindlalt postitab AVALIKULT
üha ebaõnnestunumaid pilte, järjekindlalt eksponeerib maitsetust ehk rumalust.
Ja täiesti avalikult valetab, et tal ükskõik mida teised arvavad 😀
Vaata, Priit (kahtlen, et sa mees oled, aga no vbl oled ka) – just sinusugustest meestest peaksidki naised suure kaarega mööda vaatama. Õnneks mina vaatangi ega pea sellise inimesega oma elu jagama. Sinu naisel nii hästi ilmselt ei lähe, tunnen talle kaasa. Aga eks iga pott leiab oma kaane ja küllap mõni just eelmainitud ebakindlatest naistest ka sinu teele jõuab, keda sa sa siis saad oma tahtmise järgi ümber voolida. Neid naisi kahjuks on, vägagi palju, kes seda teha lasevad.
Ma ei valeta kuidagi. Ma pole kunagi väitnud, et mulle ei meeldi kirjutamine või kommentaarid blogis. Küll aga on blogi ka minu kodu mingis mõttes – ehk siis kui mulle on juba öeldud, et kellelegi ei sobi miski ja ma ei muuda seda, siis nii ongi. Normaalsed inimesed saavad sellest aru ja jätavad järele – see, kas nad oma peas mõtlevad midagi või mitte, mind enam ei huvita. Nagu ma mainisin – on täpselt kolm teemat, mille puhul ma ei muuda mitte kunagi oma arvamust. Ja kui ma nii juba olen öelnud mitu korda, siis ma ei taha, et minu koju tullakse pasandama ja enda arust hea nõu andma. Nendel teemadel ma pole seda küsinud. Olgu, paar korda ei saada aru, aga lõpuks saadakse. Ja see mu eesmärk ongi.
Jah, ma olen avalik blogija. Aga kui ma olen juba mingid teemad selgeks rääkinud ja sellest ongi enamusi inimesi kusjuures aru saanud, siis ei viitsi rohkem sel teemal arutada. Ega rohkem ei kavatse ka. Ja selliseid kommentaare ei pea ma oma blogisse lubama – tulevikus ei lubagi. Lihtsalt nüüd on see veel kord ära seletatud ja rahu majas. Vbl mõned on siin tõesti uued lugejad, aga nüüd on neile ka kõik puust ja punaseks ette tehtud. Tulevikus kavatsen selliseid kommentaarid kustutada ja punkt. Minu blogi, minu kodu jne.
Eeldasin ÕIGESTI, et sa ei saa üldse arugi, mida mina tegelikult sulle öelda tahtsin. Norm tasemel pildistamist ei ole üldse raske ära õppida. Ja avalik blogija, eriti, võiks selle ära õppida.
Õige nurk, väike töötlus ja vaataja (näit. mina :)), ainult rõõmustaks.
Kaltsukariideid saab ka vägagi maitsekalt kombineerida, kui veidigi soovi v. viitsimist. Mina, kui blogi jälgija, leian, et mul on ka õigused..
Õigus öelda, kui midagi ei meeldi (näiteks)
Ok, vabandust, kui veidi üle pingutasin kritiseerimisega.
Aga, mina olen lihtsalt selline inimene, kes terve elu seda õppinud, et…. kui juba midagi teha, siis võiks HÄSTI teha!
Pai sulle!
Priit, su kommentaar on tüüpiline sompliment (solvang + kompliment). No tead ju küll – selline mees, kes oma naist täiega solvab ning siis järgmisel päeval tuleb lilledega vabandama jne. Minu meelest on see suhteliselt nõme suhtlemisviis. Nii päriselus kui ka minu blogi puhul.
Kas lugejal ikka on õigused? Kui on avatud kommentaarium, siis tehniliselt muidugi on – aga mina pole oma blogis mingit saladust teinud sellest, et ebaviisakad kommentaarid kustutan soovi korral ära, mõne inimese suisa blokeerin (WordPress õnneks pakub selleks mugavaid võimalusi), kui ta kombeid ei õpi jne. Üritan mitte tsensuuri teha – näiteks kui inimesel on teistsugused poliitilised vaates, aga ta väljendab end viisakalt, siis iial ei kustuta. Kui inimene on ehk isegi minuga samas paadis, aga mõne teise kommenteerija suhtes räigelt ebaviisakas, siis kustutan maha. Blogija ei pea oma blogis kannatama asju, mis talle ei meeldi. Olen märganud, et Marimelli blogis näiteks lastakse läbi ainult takkakiitvad kommentaarid – ja see on nende õigus. Oma tuba, oma luba.
Minu arust sobiksid siia postitusse mõned näited. Ma olen varasemalt blogis pilte näinud, mõned riietused on sellised, mida ise selga ei paneks, aga midagi nii hullu ma küll pole täheldanud, millest siin räägitakse. On sul äkki mõnda pilti üles panna, mida varasemast üleval pole? Ps! See äkki keskkooli lõpetamise punane kleit oli küll üliarmas.
Minu arust sobiksid siia postitusse mõned näited. Ma olen varasemalt blogis pilte näinud, mõned riietused on sellised, mida ise selga ei paneks, aga midagi nii hullu ma küll pole täheldanud, millest siin räägitakse. On sul äkki mõnda pilti üles panna, mida varasemast üleval pole? Ps! See äkki keskkooli lõpetamise punane kleit oli küll üliarmas.
Sa ilmselt mõtled kutseka lõpetamise oma, keskkooli oma oli must ja pikk kleit, kutseka oma oli lühike ja punane 🙂
No mõni lugeja on endale kinnisideeks võtnud, et ükskõik, mida ma kannan – nagunii ei sobi jne. Ei viitsi enam sellistega tulevikus vaielda, kui ei saada aru, et ma kannan seda, MIDA MA ISE TAHAN. Jään seda alati tegema. Ei huvita, kas see on stiilitu, moest väljas või lihtsalt sobimatu kellegi arvates. Ma ei käse kellelgi teisel neid riideid selga panna ju.
Ei maksa kahelda et su blogi ka mehed loevad. Mina olen mees ja loen. Aga kindlasti kahtle neis hulludes naistes, kes sulle väita tahavad, et sa pole ilus või sa kannad koledaid riideid. Mina mehena ütlen, et sa näed alati kena välja. Sinu olek ja hea kirjutamisoskus on see, mis mind su blogi lugema on pannud. Ma ei nõustu kõigega alati, mida sa kirjutad, aga sa oled vinge naine.
Mul endal oli endine kaaslane kahjuks täpselt see, keda nii huvitas, mida teised temast arvasid. Tal oli Priidu moodi eksabikaasa kes talle oli väitnud, et ta ei näe teatud riides ilus välja. Ma aastaid kinnitasin talle et ta näeb, ja ta võiks vähem põdeda aga kahjuks see ei aidanud:(. Läksime lahku sest ei jaksanud enam seda ebakindlust taluda. Pärast seda olen alati mõelnud, et tahaks just sellise iseloomuga naist nagu sina oled. Välimusega ka aga ega palju selliseid kahjuks pole eriti.
Kahju kui sa selliste õelate naiste ja mühakast mehe kommentaaride pärast kommentaariumi kinni paneksid. Ma olen vaikne lugeja aga täna mõtlesin, et peaks märku andma, et kõik ei mõtle niimoodi nagu need õelad kommenteerijad. Mul on hea meel, et oled endale hea ja gentlemanist mehe leidnud, sa oled seda väärt! Ära iial unusta kes sa oled, sest see on ka põhjuks miks paljud su blogi loevad. Ka mina. Naiste teemad jätan küll vahele aga vast annad andeks 😀
Kahju kuulda, et sul endise naisega niimoodi läks. Vot jah – minevikutaakasid ei saa kahjuks vist alati ära kustutada. Ning lõpmatuseni ei saa aidata teisel enesekindlamaks muutuda. Olen varemgi kuulnud, et mehi selline suhtumine häirib, kui naine end kritiseerib alati ega pole endaga rahul (võin enda
minevikukogemuse ja esimese suhte põhjal öelda, et ka vastupidi pole teps mitte hea asi). Meil on muidugi päevi, kus me pole rahul oma välimusega, aga kui kogu aeg oma kaaslasele näidata või isegi öelda, et appi, kui kole ma olen vms, siis keegi ei viitsi enam pikalt teise inimese enesehinnangut tõsta. Kurb, aga tõsi – nagu su enda näite põhjalgi nii näha võib.
Kommentaarium jääb minu blogis alati avatuks – ma lihtsalt kas tulevikus ei lase enam neid kommentaare üles, kus hakatakse jälle ütlema, et mulle oleks stiilinõustajat vaja vms või siis lihtsalt viskan selle postituse lingi, sest nüüdseks olen ma oma vaatenurgad täiesti lahti seletanud. Kaks aastat kusjuures oli vaikus sel teemal – ma lootsin, et inimesed on aru saanud juba. Vanad lugejad ilmselt ongi, aga uued ei tea mu nägemust sel teemal. Nüüd siis ehk teavad!
Aitäh, et ikka oled lugema jäänud. Kusjuures – kuna enamus mu lugejatest on naised, siis mehed siia tõesti nii tihti ei juhtu. Või nad vähemalt ei kommenteeri 😀
Ma läksin eelmist postitust ja pilte lausa vaatama, et meenutada, milles asi. Arvasin, et äkki olid rabas miniseeliku ja kontsadega ning sellest see poleemika, et sobimatu 😀 Aga ei, ikka suvaline vabaajariietus, millega paras rabas kolada. Mina olen sinu stiiliga küll harjunud – see oledki sina, paned selga, mis on ja mis meeldib. Mul on üks sõbranna ka selline, kes kombineerib erinevaid mustreid, sest TALLE MEELDIB – mõne arvates on temagi stiilitu. Mina ise eelistan riietuse taha “peitu pugeda” – tumedad teksad, tagasihoidlik top või pusa. Sinu stiil on seevastu julge. Milleks ennast vägisi muuta, et kuskile kellegi etteantud lahtrisse mahtuda?
No seda minagi – miks ma peaksin end muutma, kui ma ei taha? Ma saaksin aru, kui ma kedagi kahjustaksin sellega või sunniksin teisi samamoodi riides käima. Issanda loomaaed on ikka kirju oma suhtumistega!
Ka mina läksin eelmist postitust vaatama, et mis nüüd inimestele jälle ei sobi. Mnjah, ma eelmine kord rabapilte ei pannudki tähele riietust, vaid nägin üldiselt rõõmsat ja päikeselist neidu pildil. Aga nüüd hoolikamalt vaadata, siis pole ka midagi hullu. Tänavapilt on tänapäeval palju kirjum, palju “veidraid” stiile täis ja mind ei häiri. Inimesed teavad ise, mida nad tahavad kanda ja mida mitte ning see pole mitte kellegi asi kobiseda.
Tunnistan, et olen ise ka natukene ebakindel ja ei taha hallist massist eriti eristuda ning sulandun oma teksadega ühiskonda valatult. Olen lihtsalt õrnem hing, kuna mulle pillutud erinevate inimeste käest kommentaare, kuidas olema, riietuma või meikima peaks ja halvematel päevadel lähevad need hinge. Hiljuti sain 2 kuud tagasi ka kommentaari: “Miks sa meikimata tulid? Vistrikud paistavad välja ju? Naine peab ennast meikima, et olla oma mehe jaoks ilus. Abielus olles ei tohi käest lasta ja peab vaeva nägema meikimisega”. Okei, see oli koht, kus ma ärritusin ja kobisesin inimesele, et mis see tema asi on, kas ma meigin ja kui palju meigin? Et ma ei pea ju meikima, ma olen ilma selleta ka ilus. Eelnevalt 10 aastat enne abielu elanud meigita ja nüüd järsku peaksin abielus olles meikima hakkama? Ei saanud inimene sellest aru ja mina ka ei hakka nüüd seepärast rohkem meikima. 🙂
See oleks vist küll see koht, kus ma kärataksin, et õnneks ei ole SINUL vaja end minu vinnilise näo peale kõvaks ajada, piisab sellest, kui mu oma mees sellega hakkama saab. 😀
Kata, sellised kommentaarid nagu sulle tehti välimuse kohta, pole normaalsed, ausalt ka. Ja õigesti tegid, et vastu kobisesid, mis see teiste asi on, kuidas sina ringi käid? Inimesed võivad teha, mida nad ise tahavad – endale kas või kulmud nina peale teha, kui ainult tahavad. Ja õigesti teed, et elad niimoodi, kuidas sinu jaoks õige on.
Ning sellised mehed, kes sellepärast naise maha jätavad, et nad ei meigi ennast piisavalt, need pole mingid mehed. Need on veel tattnokad, kes peaksid suureks kasvama. Õnneks sinu mees saab sellest aru ja võõraste mure pole sinu probleem! 🙂 Vbl see, kes sind kommenteeris nii inetult, just selliste isenditega oligi elus ainult kokku puutunud ja arvas, et kõik on sellised. Vbl tema abikaasa jättiski ta maha, sest ta meikis ennast liiga vähe või tänitab tema kallal kogu aeg sellepärast – ta lihtsalt kandis selle viha sulle üle. Igal juhul inetu käitumine.
Ma ei teadnudki, et ilus ja maitsekas olemine peaks olema iga inimese üks eluülesannetest 😀 Aga vat mida saab kommentaariumist teada.
Mulle meeldib ennast üles lüüa ja kanda nö kontorikostüüme, kleite, seelikuid, ennast mõõdukalt meikida. Mulle meeldib kombineerida riideid, nii et need sobiksid aja, koha ja minu olemusega. Mulle meeldib teha trenni ilma meigita, paratamatuks kõrvalsaaduseks on punane higine nägu ja sassis juuksed. Mulle meeldib üldse teha palju nö traditsioonilisi naiste asju. Miks ma neid teen? – Sest MULLE meeldib. Punkt. Probleem algab minu meelest siis, kui motivatsioon on ebaselge ja väline.
Teiste puhul jääb mulle silma katkine ja võidunud riietus või lääpatallatud jalatsid, aga ma ei oleta ega arva selle põhjal midagi.
Enda kahele tütrele soovin samamoodi õpetada sellist enesekindlust ja immuunsust mõttetu müra suhtes. Ma nõuan neilt isikliku hügieeni eest hoolitsemist ning seda, et riided oleksid puhtad ja terved, aga riideid valivad nad 2-aastasest saadik ise selga. Isegi kui valituks osutuvad dressipüksid ja tüllseelik 😀
Ma ei teadnudki, et ilus ja maitsekas olemine peaks olema iga inimese üks eluülesannetest 😀 Aga vat mida saab kommentaariumist teada.
Mulle meeldib ennast üles lüüa ja kanda nö kontorikostüüme, kleite, seelikuid, ennast mõõdukalt meikida. Mulle meeldib kombineerida riideid, nii et need sobiksid aja, koha ja minu olemusega. Mulle meeldib teha trenni ilma meigita, paratamatuks kõrvalsaaduseks on punane higine nägu ja sassis juuksed. Mulle meeldib üldse teha palju nö traditsioonilisi naiste asju. Miks ma neid teen? – Sest MULLE meeldib. Punkt. Probleem algab minu meelest siis, kui motivatsioon on ebaselge ja väline.
Teiste puhul jääb mulle silma katkine ja võidunud riietus või lääpatallatud jalatsid, aga ma ei oleta ega arva selle põhjal midagi. Printsessist on mul erinev maitse, aga senikaua, kuni ta ei tule ja ei ürita mulle enda riideid selga suruda, on see täiesti okei, või ma eksin?
Enda kahele tütrele soovin samamoodi õpetada sellist enesekindlust ja immuunsust mõttetu müra suhtes. Ma nõuan neilt isikliku hügieeni eest hoolitsemist ning seda, et riided oleksid puhtad ja terved, aga riideid valivad nad 2-aastasest saadik ise selga. Isegi kui valituks osutuvad dressipüksid ja tüllseelik 😀
HL, mina kavatsen oma lapsi samas vaimus õpetada! 🙂 Ja mul on hea meel, et on teisigi, kes samal arvamusel on. Vahepeal juba kaotasin usu inimkonda, aga tuleb juba tagasi vaikselt see kõik 🙂
Mind lausa huvitab, et kus see rabas käimise dresscode kirjas on 😀 See on minu jaoks siin üks jaburamaid asju, et draama kisti üles selle peale, kuidas inimene otsustas oma vabal ajal rabas jalutada.
Ma siis veel saaks natuke aru kui Printsess oleks sellise riietusega läinud kuhugi ametlikumale üritusele või tulnud kasvõi mõne kommenteerija enda poolt korraldatud peole, kus kommenteerija on määranud eelnevalt mingi desscode vms.
AGA. Ta käis RABAS JALUTAMAS. Tule taevas appi!
Ja no üldisemalt ka – stiil või stiilitus on täiesti suvaline asi, mida otsustavad mingid suvalised inimesed. Või tahab keegi tõesti väita, et praegusel hetkel trendikad vanaemamustritega ebamäärastes toonides poolde säärde kleidid ja nö mommy-jeans teksad kedagi ilusamaks teevad. Mõni aasta tagasi keegi sellised asjad selga oleks pannud, siis oleks ka kõik kaagutanud, et kui ebastiilne ja kole. Hetkel siis moes.
Või mul isiklik näide, et käisin nii 18-19 aastat tagasi alt kitsaste teksadega, ajal kui kõik veel alt laiu kandsid. Ikka ka kommenteeriti ja mõnitati. Ja siis 10 aastat hiljem käisid kõik nendega ja olid nii-nii stiilsed ja ilusad 😀 See näitab väga selgelt, et need moereeglid on möga ja neile ei maksa väga tähelepanu pöörata.
Mulle meeldib mood ja hilbud. MItte et viimast moodi taga ajaksin, aga vaatan, mida siit-sealt saab kokku sobitada, nii, et mulle meeldiks ja minu arvates ka sobiks. AGA teise inimese riietuse kohta olen valmis arvamust avaldama ainult konkreetse küsimuse peale. Välja arvatud juhul, kui tahan komplimenti teha või hilp kuidagi eriliselt (positiivselt) on silma jäänud. Aga see, mida inimene seljas kannab on tema ja ainult tema asi. Sama kehtib ka kulmude, meigi jm sellise osas. Vastan konkreetsele küsimusele. Üldse võiksid rohkemad inimesed lähtuda soovitusest: kui sul midagi head öelda pole, ole vait. Näed nüüd, hakkasin ise ka soovitama :-). Jaanika ei pea ju moeblogi, seega on riided piltidel ttäiesti ebaolulised. ja kommenteerija Priit … oeh, get a life!
no seda me teame, et sa kangekaelne ja sina oled sina. omas asjades. vaatasin eelmist pilti täitsa ok, v.a talupoja traktoristi vana müts peas ja prillid oi ei. a muidu pole viga. peaset soe on ja õnnelik oled. aga selline jäärapäisus ja ülbus, pohhuistlik kui mõni midagi muud arvab on alati kuidagi väga ebamugav negatiivse ja kurja inimese mulje jätab sust.
ja sellest moest ma pole kunagi aru saand, et las need kannakõõlused olla paljad külmetavad, et nii on lahe kukekad ja mingid baleriinad ketsid all..kurb vaadata neid noori külmetavaid. parem ikka mingi sokk või sukk jalas, mis hoiab soojas.
lase jah lapsel olla laps, kuid las ta ise otsustab, mida kannab ja kuidas. äkki tuleb tal parem tunnetus.
olen elus sattund ka üleni mustris kõik kirjud õue, sest polnd midagi võtta ajutises elamises ning kiireks läks a mul oli soe mugav..mõni küll vaatas imelikult a mis siis ikka juhtub.
Ma olen üsna sõbralik inimene üldiselt. Aga kui tullakse minu meelest suhteliselt haigete kommentaaridega välja, siis ma tõesti ei suuda sellist asja taluda. Ei enda ega kellegi teise puhul.
Oijah. Minu arust polnud su riietusel midagi viga. Tubli oled, et julged jääda iseendaks. Kahjuks paljud eestlased ongi sellised, et neil endal elus millestki puudu jäänud, ja siis kommenteerivad teisi. Eestis kohati tabu isegi koduriietes poodi minna. Enne peaks ikka täieliku meigi ja soengu tegema ja peene riietuse selga panema. Mina ei taha sellist ühiskonda ja sellepärast tulebki ise seda eeskuju näidata – olla loomulik ja erinev, nii nagu iga inimene on loomult erinev, on inimesed ka stiililt erinevad. Ka inimeste stiilitajud on erinevad ja ei ole nii, et ühe lähenemine on a priori õige ja teise vale. Kes seda ette saab öelda üldse? Ma ei tahaks ühiskonda, kus kõik käiksid samamoodi riides, näeksid samasugused välja. Üks hea lause nende “soovituste” kohta: only god can judge me. Ehk siis ainult jumal saab mind hukka mõista. Jumalat ma ei usu, aga põhimõte jääb samaks:)
Väga õige suhtumine, Egle! Mina ka ei saa aru, miks osade jaoks on isegi see oluline, kuidas nad poes käivad. Kodupoes suviti käin ma koduriietes, talvel ei saa, sest külm hakkaks. Aga jah – mina leian ka, et see suhtumine on hea, kui inimesed reaalselt oleksid need, kes nad on. See ei tähenda, et meikida ei võiks üldse, aga no kuulge – miks peaks alati end üles lööma, kui ei taha? Mina pean end ilusaks inimeseks nii loomulikult kui meigituna ja igas olukorras – keegi ei saa mind selles ümber veenda! 😀 Õnneks on mul samuti selline mees, kes seda arvab ja seda mulle tihti ka ütleb, olgu mul või kartulikott seljas 😀
Nagu sa tead, siis mind vastupidi sinule TÄIEGA huvitab riietus, mood, brändid ja vähe sellest, ma pean end ka stiilseks. Mitte sellises mõttes nagu The Satoriarlistist leiab stiilseks, aga ma usun, et mul on üsna hea maitse ja stiilitunnetus. Aga mitte ennast ei tahtnud ma siin kiita (ja tänks et andsid teema, millest kirjutada, mul on nii palju öelda:D).
Ma tahtsin hoopis seda öelda, et lugesin selle postituse ära, kommentaarid ja ei saanud alguses üldse aru, millest jutt on. Siis sain aru, et oled rabas sobimatult riides olnud, läksin suure huviga vaatama, et noh, mis ämber see siis on ning pean ütlema, et minu meelest oled sa (vahelduseks) seal hoopiski särav ja täitsa stiilne. Huvitav ja omanäoline.
Muidu olen ma nõus siin ühe kommenteerijaga, et su pildid endast on üldjuhul hallid ja kehvapoolsed (sry! ma ise ei ole mingi profifotograaf, et tohiks arvustada, aga no jääb silma), aga rabapildid olid täiesti okeid.
Millest ma aga aru ei saa on see, et inimesed (eriti kui nad tahavad rõhutada kui targad ja asjalikud nad on) peavad moodi ja stiili ja riietusest huvitumist kuidagi madalaks. Ma oma töös ei kujutaks ette, et ei paneks riietusele rõhku. Samas…olen aastatega õppinud, et oluline polegi see, MIS seljas on, vaid see, et see oleks kvaliteetne ja sobiks kehatüübiga.
No ja stiilne inimene võib väga lihtsalt riides olla, kvaliteetsuses ja tihti lihtsuses ongi stiilsuse võti: http://images.thesartorialist.com/thumbnails/2019/03/22019MilanB9919.jpg
Ja siis on see teine level inimesi, kes lihtsalt oskavad iga asja stiilseks muuta oma seljas: http://images.thesartorialist.com/thumbnails/2018/08/080918cph6655.jpg
Arusaadav ka – kui ma ise klientidega kohtumistel käiks, siis vbl kohe alguses jah sama riietusega ei läheks, millega ma rabas olin. Mina olen kontoris ja põhiliseks töövahendiks on telefon – seega seal ei näe keegi, kuidas ma riides olen (töökaaslased ei lähe väga arvesse minu jaoks – nemad on nagunii harjunud sellega, et ma kannan seda, mida tahan :D). Kui juba meie klient oleks, siis paneksin vabalt need riided selga, mis meeldivad (kui ma ise käiks otse klientidega kohtumas). Alguses vbl oleks jah klassikalisem, aga no olenevalt tujust 😀
Mina ei pea moodi ega stiili madalaks, aga mind lihtsalt ei huvita see teema. Kõige rohkem ajaski närvi see, et tuuakse mu sündimata laps mängu, et tal peaks minu pärast häbi olema (ehk siis minu stiilitaju puudumise tõttu). Kommenteerijal endal peaks häbi olema, et selliseid lollusi suust välja ajab.
Eks ongi erinevad kohad, erinevad inimesed, erinevad rollid, Ma eile olin päev otsa kontsakingadega, õhtuks jalad lõid niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tuld, et ma kõndisin lennujaamades paljajalu, magada olin saanud täna hommikuks peale 22h töö/reisipäeva 4h. Hommikul tõmbasin selga ja jalga esimesed kättejuhtuvad asjad, lükkasin juuksed krunni, pesin hambad ja läksin tööle. Iga päev ei viitsi esinduslik olla.
Aga sellega olen nõus, et last mängu tuua ja öelda, et ta piinlikkust hakkab tundma, on jabur.
Ma ei ole kusagil öelnud, et peaks häbi olema. Mu enda poeg on juba 13-aastane ja olen temaga läbi käinud nii lasteaia kui algkooli. Lihtsalt ütlesin, mis võib ette tulla. Mu poja esimeses klassis konkreetselt tüdrukud mõnitasid klassiõde tema ema välimuse pärast. Kolmandas klassis tekkis situatsioon, kus lapsevanemad tõstsid klassigrupid kära, sest lastega reisile kaasa pakkus ennast nö ebapopulaarne (justnimelt välimust tõttu, lapsevanem). Minu poeg on kõige tolerantsem ja sallivam inimene, keda, ma olen kohanud. Ma iial ei ole teda õpetanud ka sallimatuks teiste suhtes, aga tema väljaütlemised ja arvamusavaldused mind pidevalt raputavad- kus tuli nii salliv laps 🙂 Seega ma ei tahtnud enda kommentaariga öelda, et lapsed peavad Sinu last tulevikus Sinu välimuse pärast mõnitama. Minule on see lihtsalt läbikäidud etapp ja ma olen näinud, millised teemad võivad tekkida. Seega võta mu kommentaari pigem soovitusena. Ma loodan, et midagi sellist ei juhtu, aga kuna olen kahel korral näinud vahetult situatsioone, kus laps satub mõnitusobjektiks puhtalt enda vanema välimuse tõttu, siis tean, et see on vägagai võimalik ja aktuaalne.
Ei kavatse sellist lollust soovitusena võtta. Mina kannan alati seda, mida ma tahan (alates sellest hetkest, kui mu laps suudab ise otsustada, mida ta kanda soovib, siis tema ka loomulikult) ja oma lapse puhul kavatsen olla nagu emalõvi. Kui keegi peaks teda narrima ükskõik mis põhjusel narrima hakkama, siis tuleb tal minuga tegemist. Või siis pigem ta vanematel. Ja muidugi, kui minu laps on see, kes peaks kiusama hakkama, siis olen ka temaga karm ja üritan selgeks teha, et nii ei käituta. Alati ei õnnestugi, aga on laullollus anda sellist nõu nagu sina oma eelmises kommentaaris andsid.
Siis sul läks hästi, et su poeg on salliv, sest oma emalt ta seda käitumist küll ei pärinud.
Ma ei saa kunagi inimestest aru, kes kommenteerivad teisi inimesi, eelkõige nende kehakuju ja riietust. See on nagu ju… nii ebaoluline.
See on sul ilus postitus, mida kõik noored emad võiksid lugeda. Mulle meeldib, kuidas sa mõtled.
Ka mina leian, et selline postitus peaks lausa kuskil õpikus olema vms. Ausalt ka. Vbl siis oleks vähem neid troppe, kes teisi kritiseerivad.
Minu jaoks kõlab see nüüd sellisena nagu sa tahaksid terves maailmas ILU (kenaduse, maitsekuse, meeldivuse) ära keelata? Miks? Mis õigusega?
Peale selle, et rumal, lisandub nüüd äärmuslik ükskõiksus ja isekus…
Mina rääkisin ainult piltidest. Ja piltidelt vaatab vastu tihtipeale lausa ÕUDUS (minu jaoks) ning ei väsi kordamast – sina ise oled naturaalselt väga ilus :), aga PILDID ei ole… Teine asi mida mulle on õpetatud peale selle, et asju võiks HÄSTI teha, on see, et inimesi võiks austada.
Näha veidigi vaeva, et olla kenam, olla meeldivam…
Aga, sina raiud jätkuvalt nagu rauda – pole vaja, ei huvita, kustutan ära, see on tropp kellele ilu meeldib! Kohutav kasvatus on sul või õigemini seda polegi. Kurb…
Kujuta ette milline oleks maailm kui KÕIK oleksid sinusugused… Kui kõik inimesed käiksid ringi täiesti suvalistes maitsetutes kaltsudes, näiteks ka puuduvate hammastega (sest pohhui ju teistest inimestest!) kammimata (sest mind ei huvita!) lodevate ja paksudena, kõik ehitised näiteks oleksid ühesugused hallid, ilmetud, igavad (sest vahet pole ju, ükskõik noh!) . Ja sa tahad seda jama jätkuvatele põlkondadele veel ÕPETADA?
P. S. Kui ma esimese kommentaari kirjutasin ei olnud ma neid rabapilte näinudki…Ja kui vaatama hakkasin, siis KAHJUKS ikka ei näinud, sellepärast kahjuks, et meie Eesti rabades saab teha imeikauneid looduspilte!
Pildilt vaatas vastu hoopis täiesti arusaamatus vanuses naisterahvas, kes tahtis vist tol päeval veidi veider välja näha :D..
Ja mind ei huvitagi. Nagu näha – ei ole ma ainuke, ka teised on seda labast käitumist siin kommentaariumis tauninud.
Vaata, mina ei ole sinu pilte näinud. Usu mind – ka mina leiaksin palju vigu. Ma lihtsalt ei ole nii ohmoon, et seda sulle öelda, kui sa ise oled rahul sellega, siis las ollagi nii. Peaasi et inimene on õnnelik – mina olen seda. Ja ma pean ennast igas riietuses ja igas olukorras ilusaks 🙂 See, kas see mingi lambi Priidule või Maalile sobib, mind ei huvitagi. Ei hakka kunagi huvitama. Minu lähedastele see sobib ja see on peamine, millest ma lähtun.
Ja lisaks – ma ei taha midagi ära keelata. Minu moto on see, et inimene võib olla selline nagu ta tahab. Kui riided on terved ja puhtad, siis kandku, mida tahab. Ja just nimelt – seda kavatsen ma kõigile tulevikus selgeks teha. Õnneks blogijana on see vaatenurkade edastamine võimalik, sest inimesed loevad. Sinusuguste inimeste suhtumise kavatsen igavesti jalge alle trampida.
Pean tõdema, et sul ei ole veel last ja sa tegelikult ei tea, mida see tähendab. Sa võid olla emalõvi (nagu iga normaalne ema), aga lasteaias ja koolis sama lapsega kaasas ei käi. Sa ei saa ka parima tahtmise juures teda kaitsta seal toimuva eest. Uskumatuid lapsi on olemas. Nt mu tuttava last hakata koolid norima, sest ta ema on ülekaaluline. Kusjuures üldse ei ole ta mingi tohutu paks, selline ümarake lihtsalt. Aga last noriti ja see läks talle väga korda. Laps armastab oma ema tingimusteta ja kui keegi ta ema kohta midagi halba ütleb, teeb see rohkem haiget kui tema enda kohta ütlemine. Ja emal oli väga halb tunne, et lapsele sellise olukorra tekitas. Tegu muide eliitkooliga, targad lapsed ja vanemad.
Ma ei ütle midagi su välimuse kohta. Jumala eest, sa olid rabas! Pigem tahan öelda, et sa ei saa oma last kõige eest kaitsta paraku. Saad ainult teha kõikvõimaliku et ta ise hakkama saaks. Ja see avastus tuleb alati ootamatult.
Seda küll jah. Ei saa tõesti kahjuks neid asju ära hoida 😦
Niiii. Sa ütled esiteks “INIMENE VÕIB olla selline nagu tahab!” (rõhk sellel, et see on lausa sinu moto!)
Aga MIKS sa siis kohe järgmisena keelad minul olla selline nagu mina tahan!? Kas mina ei olegi inimene?
…sest järgmisena ütled sa “sinusuguste INIMESTE SUHTUMISE KAVTSEN MA IGAVESTI JALGE ALLA TRAMPIDA!”
Miks sa mul keelad olla selline nagu mina tahan ja mis krdma õigusega?
Halllooo, sa ikka ise ka loed, mida kirjutad? :D… või ajad nsma suvalist pada suust välja? 🙂 Jälle sooviks teada, et milleks sellise jama rääkimist vaja on? Avalikult veel. Ja kellele?
Äkki istuks ikka korraks maha ja mõtleks ka veidi… Enne kui ütled.
Sest mina ju loen. Ja mõtlen ka…
Sest sina ei taha inimestel lubada olla sellised nagu nad tahavad. Kui sa asjasse niimoodi suhtuksid, siis oleks kõik okei.
Ma ei viitsi enam sinuga vaielda. Sina elad oma maailmas ja mina omas. See on totaalselt erinev, aga see on siin on minu blogi ja ma edastan oma vaatenurki. Nagu ma ütlesin – tulevikus ei plaani ma selliseid kommentaare oma blogisse lubada.
Miks sa, Priit, oled selline, nagu sa tahad just nimelt teistel seljas elades ja teisi keelates, käskides ja kamandades? Ole nii, et teised ei kannataks. Printsess ei tule sulle ütlema, mida sina seljas kandma peaksid, ära siis sina temal kah seljas ela.
Inimene võib olla, nagu ta tahab, selle ühe reservatsiooniga – ei tohi takistada teiste inimeste õigusi olla, nagu nemad tahavad. Kui sina tahad olla pisike isehakanud türann, siis leia keegi, kes tahab, et teda türanniseeritakse.
Sinu argumentidega, muide, annab õigustada nii vägistamist kui tapmist. “Aga ma tahan!” Nujaa, on alles argument.
Morgie, sul vist jäi kahe silma vahele, et selle ülilapsiku argumendi “teen mis tahan!” tõi “diskussiooni” sisse siiski Printsess ise, mitte mina! Mina lihtsalt võtsin kaitsepositsiooni, sest kui lendu lastakse minu jaoks kergemaigulise alatooniga sõimusõnad nagu “tropp” või “ohmoon” (ok, mdea kas need olid otse mulle suunatud), siis minu loomulik reaktsioon on vastu väita, et ega ikka ei ütle küll üks kasvatamatu jõmpsikas seda, mis sülg suhu toob.
Ja Rents, kui teie viskate oma võrgupäevikud minu magamistuppa, et “säh, vaadake ja lugege”…. Siis… vaatangi! Vaatan ja hindan. Kujundust. Sisu. Kõike! Võrdlen neid päevikuid omavahel jne. jne. Eelkõige vaatan KUJUNDUST. Kellel halvem, kellel parem… Mallul väga hea!
Eveliisi (vist seesama kes siin eespool sõna võttis) oma ideaalne!
Rentsi tarkus lausa karjub näkku… 🙂
Ja siis on üks Printsess kellel on täiesti ÜKSKÕIK mis kvaliteediga pildid ta mulle vaatamiseks viskab.
Ütlen mina talle “kle, saab ju paremini!” Tema saadab mu sõna otsese mõttes persse selle peale!?
Minu järeldus – inimene rumal ja kodune kasvatus null! Ja KELLELE MA NÜÜD LIIGA TEEN, kui Printsess üha kordab ja kordab “ei huvita, ei koti, mul TÄIESTI ükskõik mis arvab!”
Seda, et ta on isekas ja jonnakas on ta ise väitnud!
Õudne probleem tõepoolest, kui üks (mina) tahab, et maailmas oleks vähem maitsetust, lohakust ja ükskõiksust… Ja siis on keegi, kes lihtsalt ütleb vastu “trambin selle ohmoonist tropi jalge alla igaveseks”
Hoi Printsess, kuhu ma sulle selle lillekimbu saadan!? 🙂
Kas seletaksid, kuidas see oma blogi kellegi magamistoa aknast sisse pressimine käib? Kui Printsess sulle iga kord uue postituse lingi saadab vms moel lugema meelitab, siis palun vabandust, ma ei teadnud, et ta seda teeb või üldse mingil moel oma blogi reklaamib. Olen igati nõus, kui Printsess mingil moel ise sinuga ühendust võtab ja ütleb, et “tule, vaata, mis mu blogis on”, siis oleks tõesti okei ÜKS kord hinnangut jagada (millele siis inimene saab vastata, kas teda huvitab see või ei ning kui ei huvita, siis viisakas inimene rohkem ei pressi). Sest no kui ikka kutsutakse, ju siis arvamus ka huvitab, see tundub mullegi loogiline. Mina ise lihtsalt ei pressi oma blogi mitte kuskile, blog.tr.ee-s on, aga muidu läheb meilile ainult neile, kes ise on jälgimise nuppu vajutanud – ei osanud arvata, et Printsessil kuidagi teistsugune süsteem on.
Mallul muidugi peabki olema väga hea kujundus ja Mallu ei sobi kuidagi siia nimekirja, sest blogimine on tema igapäevane leib – sellest, milliseid pilte ta teeb ja milline ta blogi kujundus on, sõltub, kas selle leiva peale vorsti ka saab panna. Sellest tingituna võtab ta ilmselt ka teatud määral rohkem lugejate tagasisidet arvesse (ja sellest hoolimata ütleb tihti otse, et teda ei huvita, sest ta saab seda endale lubada). Hobiblogijat ja elukutselist ei saa selles mõttes võrrelda, et elukutselisel on põhjust pingutada, hobiblogija kirjutab/pildistab, kui parajasti viitsib, ja kui ei viitsi, teeb üldse kaks nädalat pausi.
Aga lõpuks on küsimus ikka ja ainult koduses kasvatuses. Taktitundeline inimene ei suru teisele oma nõuandeid peale, eriti kui on aru saanud, et see pole oodatud. Mõnele inimesele pole lihtsalt taktitunnet antud ja pole parata. Mina oma blogis sellised puhtama õhu nimel blokin, sest olgem ausad, kirjutan ma ju eelkõige vanaemale ja Eestist ära kolinud sõpradele, see, kas peale nende on lugejaid 100 või 5000 nädalas, mind väga ei huvita. Printsess on niigi kannatlikkuse ema, et nad ainult pikalt saadab, aga siiski mölisemisvõimalust ära ei võta.
Tubli Priit! Jaanikal ongi nägemus ainult endast, ja see on väga ülehinnatud. Käib ainult jutt ,,Mina, mina, mina,, on ka teised, kelle arvamust võiks vahel kuulda võtta, aga ei. Ja palju sul neid lähedasi veel on? Alles sa kirjutasid, et parimast sõbrannast jäid ilma, varsti saab Hendrik ka aru, et raske on sellise iseka isiksusega koos olla. Siis mõtlema hakata on hilja
Mul on kõik lähedased alles. Ants, sina ise oled tropp, et siin kobised. Ma loodan, et sinu ja Priidu naised mõistavad, milliste mölakatega nad koos on ja saadavad teid sinna, kuhu päike ei paista.
Sellised ähvardajad “küll sul varsti halvasti läheb” panevad mind alati mõtlema, et mis vaimse vigastuse nad lapsepõlves küll saama pidid, et enda tõe pealesurumiseks niisuguseid kettkirjadest pärit võtteid kasutavad.
Aga muus mõttes – tehke oma blogi endale ja virisege seal, kui stiilitu keegi on ja kuidas üks Printsess ei täida oma püha naisekohust, olla kõikide vaatajate meelest stiilne. Pagan, tänav on ka avalik ruum, kas te seal lähete igale mööduvale naisele räuskama, kui valesti ta riides käib? Blogi ei ole kaugeltki nii avalik ruum, kui tänav, olenevalt blogijast on see kas tänavale avanev aed, tänavaäärne aken või vabaõhukohvik, igal kümnel juhul inimese eraomand.
Siin on loogikaviga, Priit. Printsessil ja igaühel on õigus pikalt saata igaüks, kes tänaval (blogis) ligi astub ja kutsumata sõna võtma kukub – loomulikult EI ole tal õigust sind sinu koju või sinu veebilehele või üldse kuskile provotseerimata trampima tulla ning seda pole ta minu arusaamist mööda plaaninud ka.
Teiseks on olemas selline asi nagu sõnavabadus, millest inimesed tihti valesti aru saavad. Sõnavabadus tähendab, et sul on õigus öelda, mida sa tahad, ja kuni see ei lähe seadusega vastuollu (nagu laim vms), ei panda sind selle eest vangi. Küll ei ole aga Postimees või mõni blogija kohustatud sulle oma lehel kõlapinda pakkuma (st neil on täielik õigus su juttu kustutada) ja ka näiteks su ülemusel on täielik õigus sind vallandada, kui talle ei meeldi see, kuidas sa firma töötajana kaudselt ka firmat esindad.
kõrvaline ääremärkus kommentaarile – laimamine ei ole selles mõttes keelatud, et see ei ole karistusseadustikus ära märgitud (kui tegemist ei ole rahvusvahelise esindaja, võimuesindaja või kohtuga), selle eest saab lihtsalt tsiviilkohtuasjas kahjunõude esitada.
krt, “kergemaigulise sõimava alatooniga” st.
Rents, see “magamistuppa viskama” oli loomulikult ainult kujundlik väljend AVALIKE võrgupäevikute kohta. Valiku teen ise. Järjepidevalt ei jälgi kedagi, aga mõnikord analüüsin näiteks: mis põhjusel on üks blogi populaarsem kui teine? Üldiselt on siiski tekkinud arusaam, et pisike olelusvõitlus ja pingutus rohkema tähelepanu saamiseks käib iga blogipidajaga kaasas (ei ole siin midagi “ainult vanaemale” kirjutan jne. ;)..
Mallu tegi juba siis häid või väga häid pilte kui tema blogi oli rahalõhnast VÄGA kaugel. Seega minu arvates saab tema blogi ka võrdlusanalüüsi vabalt lisada.
Ma ju vabandasin peale minupoolset esimest (tõepoolest minu üleliigse reaktsiooniga) kommentaari Printsessi ees..
Aga tulistamine jätkus ja mitte ainult tema poolt ning mitte ainult minu pihta.
Ma saan väga hästi aru ja nägin selgelt et tekitasite ringkaitse – meil blogijatel on õigus ja sina (lugeja) ole vait, eriti vait ole siis, kui midagi ei meeldi!
Kui jonnipunn ei taha ennast veidigi harida parema kvaliteedi nimel, siis ei olegi enam midgi teha…
Kustutamise kohta niipalju, et õhk võib ju sinu v tema jaoks puhtam olla.. Aga vaataja arvamus jääb alles. Näit. mul puudub võime nn. taandarenguks, selles mõttes, et ei saa juhtuda sellist asja, et kui minu silm näeb puudusi, siis hakkan “valetama”, et tglt on kõik ok.
Muidugi on meil igaühel oma arvamus – mina näiteks üldse ei nõustu sinuga Mallu koha pealt ja leian, et tema pildid on pärast seda, kui ta tõsisemalt fotograafiaga tegelema hakkas, kordades paremaks läinud. Ja näiteks Marimelli blogi mulle üldse ei istu, loen ainult siis, kui üks järjekindel sõbranna lingib, aga nii palju, kui aastate jooksul näinud olen, on pildid kogu aeg väga kvaliteetsed olnud.
Ja sama ju absoluutselt iga asjaga. Mina leian, et noor Kate Moss on üliseksikas, bf mul leiab, et kaks konti ja tead isegi, mis. Mina leian, et Anne Veski “Jätke võtmed väljapoole” on ajast ja arust, Printsessi jaoks on see aga ehk lemmiklaul. Aga tegelikult ei tohiks ju ei minu ega Printsessi arvamus mõjutada ei seda, kuidas Kate Moss riides käib ega seda, mis muusikat Anne teeb, sest tegu on nende kunstilise eneseväljendusega. Selleks, et kunst oleks kunst, peavadki nad suutma enda sisemisest sunnist lähtuda – ja samas peab teenida tahtev artist siiski kogu aeg tarbijate soovidest teadlik olema, tihti paremini, kui see tarbija ise (sest nii modellinduses kui ka muusikas üritatakse ju pidevalt ära arvata, mis järgmisel hooajal inimestele meeldida võiks, sa ei müü ainult sel suvel). Selles mõttes olen mina näiteks teinud hästi teadliku valiku oma blogis mitte midagi reklaamida, kuigi koostööpakkumisi on olnud mitmeid, et ma tunnen, et rahalise seotusega tuleks ka surve end kuidagi tsenseerida. Näen, et mõned blogijad (kas või taas Mallukas) oskavad sellest üle olla, aga tunnen, et mina ei oskaks, nii on mul lihtsam kõigile ei öelda peale mõne nö heategevusprojekti – ja teavad ka kõik mu lugejad, et kui ma midagi kiidan, tuleb see ka tõesti südamest. Võimalik, et Printsessil on sama seisukoht, sest lugejaid tal on, kindlasti käiakse ka talle tasuta mingeid kreemipotsikuid jms pakkumas, aga mingitel põhjustel on temagi ju ei öelnud. Isegi vibraatoreid reklaamib Liivi, mitte Printsess, kelle blogi varasema taustaga see ehk rohkem kokku läheks. 😀
No ja see “tahaks rohkem lugejaid”. Näiteks Mallukas raudselt teadvustab seda, et pooled ta lugejad tegelevad nö hatewatchimisega, jälestavad ja loevad, et saaks innukalt sõimata (ja sellega talle raha teenida, teadlikult või mitte). Ja ta meelega viskab hagu alla. Aga lisaks tundub, et talle koduperenaisena meeldib kirjutada neil teemadel, mis keskmist koduperenaist huvitavad (sest koduperenaisi on meil palju, järelikult tasub ju neile kirjutada, eks, puhas loogika). Ma tunneksin end nagu prostituut, kui ma kirjutaksin teemadest, mis mind ennast ei kõneta, või jagaksin pilte, mis on tuunitud kellelegi teisele meeldima, või riietuksin nii, et läheb massidele peale. Tööl ma juba müün ennast (st oma teadmisi, õnneks on mul selles mõttes väga meeldiv töökoht, et seal võib oma tõelist palet näidata, ei pea korrektset kontorikostüümi kandma), blogi on minu hobi ja ma naudingi just seda osa, et ma ei pea siin liigselt pingutama, kes tahab, see loeb, ja kes ei taha, see ei loe. Ma olen nii kaua bloginud, et mul on väga lihtne vaadata, millised postitused on päevaga kümme tuhat klikki toonud, aga sellest hoolimata elan ma hetkel pigem 500-1000 klikiga ja olen igati rahul, sest aeg on selline, et huvi on rohkem karjäärile ja kodule keskenduda, mitte blogipidamisele. Printsess kindlasti ka teab väga hästi, mis stiil talle kõige rohkem klikke tõi (ma oskan arvata). Aga RASE NAINE mõtleb kindlasti eelkõige sellele, mis ta eraelus toimub, mitte sellele, kuidas paar lugejat juurde saada (ja viimase jaoks oleks hetkel parim nipp meelega imelikumalt riietuda, küll siis terve perekool käiks vaatamas, et hiljem sõimata saaks).
Priit, oma lilled võid endale jätta. Mina ei taha lilli inimestelt, kes tegelevad somplimentide (solvang +kompliment) tegemisega.
Rentsil on õigus – hoian teadlikult sellist joont blogis, et asjade reklaamimist minu blogis enamasti pole. Olen ühe koostööpakkumise vastu võtnud, kõik ülejäänud kukele saatnud (ja siis ei järgnenud ka kohustust sellest kirjutada, aga ma tegin seda, sest toode oli mulle juba enne meeldinud). Neid on aastate jooksul ikka olnud, ei tea, kas nüüd väga palju, aga mõned ikka. Kuna olen blogis ka oma seisukohta selles mõttes väljendanud, siis ilmselt sellepärast ei saadeta samuti neid eriti palju enam.
Blogi on minu jaoks hobi – samasugune nagu hispaania keel, tantsimas käimine (hetkel küll ei käi, sest tegin pausi sisse) jne. See ei too mulle raha sisse – seega ma tõesti vilistan nõuannetele, mida ma ei taha järgida. Pidasin kunagi seda blogi, kui lugejaid oli umbes viis ega aimanud ealeski, et saan ühel hetkel kandideerida blogiauhindadel kõige loetumate eluliste blogide kategoorias nagu sel aastal. Selleks peab olema kuus üle 5000 küljastaja/lugeja (mitte kliki) ja mul oli neid märtsis 11 000, aastal 2018 oli 99 000 külastajat ehk lugejat. Muidugi võrreldes suurte kaladega on see väike number, aga ju siis Eesti mõttes üle 5000 lugeja kuus on juba arvestatav arv. Samamoodi kirjutasin ma blogi siis, kui mul oli kuus 100 külastajat. Jah, teemad olid ehk intrigeerivamad ja intiimsemad, aga siis oli mu elus teine ajajärk.
See selleks. Ka mina leian, et kui ma olen juba aastaid tagasi kõigile selgeks teinud, et oma stiili ja riietuse teemadega võiksid osad kommenteerijad kukele käia, sest ma jään alati kandma seda, mida ma tahan, siis saadakse sellest aru. Kusjuures enamus ongi aru saanud ja paariks aastaks oli vaikus majas. Tublid inimesed! Ehk siis jah – ma ei viitsi üle korrata asju, mida kõik juba teavad või võiksid teada. Aga no nüüd peaks küll siililegi selge olema, et sellistel teemadel pole minu blogisse mõtet oma joru ajama tulla, sest ma saadangi need inimesed perse. Vbl mitte otseselt, aga kaudselt küll! Ja kui küsida, et mis õigusega, siis lihtne – minu blogi, minu õigus. Ja kui jääbki paar lugejat vähemaks seoses sellega, siis mis minul sellest – see on minu jaoks hobi, raha ma selle eest ei saa ja saangi vastavalt sellele tegutseda. Nii lihtne see ongi. Miks ma peaksin tahtma end muuta – lihtsalt sellepärast et mingi Priit seda tahab? Aga kui ma ise ei taha, kui mu elukaaslane ka ei taha? Peaksin ikka mingeid suvalisi inimesi kuulama või? No lubage naerda.
Et Priit – sa võid oma naisele, sõbrannadele või ükskõik kellele teisele neid nõuandeid söögi alla või söögi peale anda, vbl nemad kuulavad. Mina ei ole neid kunagi kuulanud, ei kuula praegu ega hakka ka tulevikus kuulama. Ja sellega on kõik öeldud.
Kas sinu blogija eesmärk on kuulsaks saada nagu seda tegid Mallukas ja P. Porgand?Esineda tvs oma saatega ja lasta oma suhe proovile panna nt. Hispaaniat avastades?:))
Ei! Ma kirjutan, sest mulle meeldib kirjutada. Kui ma tahaksin kuulsaks saada, siis ma promoksin oma blogi hoopis rohkem, teeksin Facebooki, Instagrami jne. Seda plaani mul pole.
Mis aga puutub ilusse, maitsekusse ja stiili, siis pole olemas midagi koledamat, maitsetumat ja labasemat, kui teise inimese blogisse küsimata haukuma minna, et tema riietus ei vasta haukuja nõudmistele; selliste sõnavõttude esitamine muudab maailma kindla peale halvemaks kohaks, see on ju lausa natslik.
Küll aga on Printsessi seisukoht lapse tolerantsi ja eneseaustuse vaimus kasvatamise kohta üks ilusamaid, maitsekamaid ja stiilsemaid blogitekste, mida ma lugenud olen.
Aitäh, Morgie! 🙂
Ja! Absoluutselt ei ole see koht kritiseerimaks teise inimese stiili 😀 Ei ole ju tegu moeblogiga. Tulebki sellised kobisejad pikalt saata!
Mu /aktiivsest feministist/ õde viskas kunagi lõunapausil kokku saades fraasi “Kas sa NII käidki tööl riides??” (mitte klientidega suhtlemise töö isegi, vaid täiesti omaette kontoris arvutiga nokitsemine, seega mugav T-särk ja teksad tundub loogiline).
Kehitasin õlgu, mõtlesin et tühja kah – sõpru saab valida, peret mitte… ja sain järgmine kord lõunapausil kokku sõbrannaga, kes ei tee teist nägugi kui ma pükskostüümiga kontoris ei istu 😀
Õige suhtumine! Mis see teiste asi on, kuidas keegi riides käib või ei käi.