Lugu sellest, kuidas ma ilmselt oma parimast sõbrannast ilma jäin…

Mul on üks parim sõbranna. Või peaks rääkima juba minevikus, sest pärast seda postitust põletan ma ilmselt selle viimasegi silla, mis meid veel ehk ühendab, aga ma ei saa sinna midagi parata. Mul on lihtsalt nii kopp ees sellest jamast. Võib-olla mu raseduse hormoonid mängivad ka siin olulist rolli, aga mul on nagu nii kõriauguni sellest asjast. Ja mind on alati aidanud selle emotsiooni välja kirjutamine.

Tegemist on ühe mu parima sõbrannaga (mul on neid kokku kaks). Gümnaasiumis olime pigem lihtsalt sõbrannad, parimateks muutusime pärast kooli lõppu. Me oleme alati väga erinevad olnud, mõlemad küll kaljukitsed ja kangekaelsed, aga tema kõvasti rohkem kui mina. Meie maailmavaade on erinev just selles mõttes, et mina olen inimene, kes elab oma emotsioonid välja siin blogis, sest mulle meeldib see. Ma panen tihti Facebooki erinevaid staatusi ja lisan pilte jne. Tema on teistsugune – talle ei meeldi end kuskil eksponeerida. Ja see ei ole vale, sest kõik ei peagi olema sellised nagu mina.

Me vahelt jooksis must kass läbi esimest korda aastal 2013, kui ma Tallinnasse elama läksin. Lausa nii hullult, et me ei suhelnud kolm kuud. Siis ei olnud asi minu blogis, vaid selles, et ma need natuke erootilise alatooniga pildid endast teha lasin ja ühe neist lausa Facebooki profiilipildiks panin. Jah, eks see vale oli, aga ma sain sellest hiljem ise aru. Igal juhul sai see asi klaaritud, sest mina tegin esimese sammu. Kui ma oleksin ootama jäänud, et tema teeb, siis ma ootaksin seda siiani.

Mu sõbranna ei ole kunagi mu blogimist selles mõttes mõistnud, et ta ise ei taha, et temast endast kuskil märk maha jääks. Küll aga polnud ta minevikus vastu sellele, et temast kui sõbrannast kirjutan, ilma pilte ja nimesid lisamata. See olukord ei ole minu jaoks võõras, sest ka mu teine parim sõbranna tahab ilma piltideta siin figureerida. Ja ka tal pole selle vastu midagi, et temast kirjutan ja mainin, et ta tegi autojuhiloa ära vms.

Aastal 2016 oli lausa see aeg, kus mu see esimene parim sõbranna, kellest ma täna kirjutan, lausa innustas mind blogis kirjutama sellest olukorrast, kuidas mu eks ja sõbranna elukaaslane end Atlantises täis jõid ja naistele jooke hakkasid välja käristama ning kuidas see meid närvi ajas. No et neile õpetuseks või midagi taolist. Ma oleksin sellest nagunii kirjutanud, sest ma lihtsalt olen inimene, kes sellistest asjadest avameelselt räägib. Praegu lihtsalt mul ei ole millestki sellisest rääkida, sest mu elus ei juhtu taolisi asju. Ilmselt on siin tegemist ka sellega, et mu elus on teine mees ja selliseid tobedusi ei tule ette enam.

Ja nii see aeg vaikselt möödus ja siis hakkas mu sõbranna mainima, et talle ikka üldse ei meeldi, kui ma temast kirjutan, et parem on, kui ma teda üldse blogis ei maini. See oli vahetult pärast seda, kui ta sai teada, et ta sugulane ja tolle naine mu blogi loevad. Nojah – inimesed muutuvad ja see on arusaadav. Ja ma hakkasingi seda vähem tegema, aga vahel ikka mainisin, et sõbranna käis lapse ja elukaaslasega külas või et sõbranna on rase jne. Sest ma nagu reaalselt ka ei mõelnud, et üks lause võib kedagi nii närvi ajada. Aga ajas. Järsku ei tohtinud enam üldse teda mainida, isegi ütlemine, et sõbrannal oli ilus roheline pluus seljas oli keelatud.

Ja nii see eluke meil veeres ja ma pigem hoidusin temast kirjutamast. Aga eelmises postituses ma mainisin, et tal oli kerge sünnitus. Lihtsalt selle lause ja kogu lugu, olles ise just sugulase hoopis raskemast sünnitusest terve pika loo ära rääkinud. Et tõingi näite, et mu sõbrannal oli kerge sünnitus ja õel raske. Ja jälle hakkas see häda pihta, et tema ei taha, et ma teda üldse mainin jne.

Mul viskas nii kopa ette. Ütlesingi, et ma saan 90-protsendiliselt sellest asjast aru, ma ju enamasti ei mainigi teda, aga aastas kolm korda mainin ja siis on selline draama. Et mu teine parim sõbranna ka ei taha pildi ega nimega olla kuskil avalikult, aga tal pole midagi selle vastu, kui ma mainin, et ta külas käis vms. Sest ma kajastan oma blogis väljasõite, õe külas käimist jne. See on minu jaoks nii loogiline. Heitsingi talle ette seda, et pärast seda, kui ta teada sai, et ta lähikonnas loetakse mu blogi, on see jama hakanud. Ta väitis, et asi pole selles ja see aastatetagune asi on teine teema, et talle lihtsalt enam ei meeldi, kui teda kas või korraks mainitakse. Et mis siis, et teiste jaoks anonüümselt jne. Ja tema meelest on see olukord juba totter, et ma sellest aru ei saa.

Ja mina vastasin, et minu meelest on see lausa naeruväärne olukord ja ma niigi olen end sitaks tagasi hoidnud jne, et blogi on minu jaoks tähtis ja oma elust kirjutamine on minu jaoks oluline ning kui isegi see talle ei sobi, et ma aastas korra teda korraks mainin, siis vbl me ei peakski parimad sõbrannad olema. Mina ei muutu ja tema ei muutu. See on fakt. Ja nii ongi.

Ütlesin talle veel palju asju emotsiooni pealt ja olin tõesti otsekohene, aga ma olen alati üritanud teda mõista. Minu piir läks täna. Ja sel korral ei kavatse ma enam ukse taha kraapima minna nagu eelmisel korral, kuigi ka siis ei olnud mina süüdi. Ma tean, et inimesed on erinevad, aga mind panebki hämmastama see, et muidu oli kõik okei, aga kui keegi teine loeb, kes teda teab, siis on kohe jama majas. Ja nagu ma oleksin siin teab mis saladusi tema elust välja rääkinud. Ma ei tea, vbl ma olengi imelik, aga kui ma oleksin inimene, kes ei tahaks oma elu kuskil jagada ja sõbranna mainiks oma blogis, et mul oli kerge sünnitus ja kogu lugu, ilma pildi ning nimeta ehk anonüümselt, siis mul oleks küll jumala poogen. Kui isegi see ajab närvi, et ma mainin, et ta mul külas käis või see, et tal oli kerge sünnitus, siis ilmselgelt me ei ole ühel lainepikkusel.

Muidugi on mul kurb meel. Ja ma tean, et selle postitusega valan ma õli vaid tulle, sest tema lähikonna inimesed saavad ju aru, et ma temast kirjutan, aga mul on sellest jumala poogen. Ja et ta ise enda kohta jälle lugema peab. Mul on kurb meel sellepärast, et ta ei mõista, et blogimine on mulle oluline. Ma kirjutan oma elust ja ka sinna kuuluvatest inimestest ja ma ei eeldagi, et kõik peaksid seda 100 protsenti mõistma, aga mind ei saa panna valiku ette, et kas sa lõpetad minu mainimise igaveseks või meie sõprus on läbi. See on juba eos kaotatud lahing. Ja mitte sellepärast, et ma tahaksin nii oma joru ajada, vaid kui inimest tõesti ajab närvi juba see, et ma a la ütlen, et ta lemmikjook on vesi, siis ma pole kindel, kas ma selliseid inimesi oma ellu vajangi.

Öeldakse, et targem annab järele. Selles olukorras ei kavatse mina JÄLLE see targem olla, sest mul on nii kõriauguni sellest jamast, kui ma peaksin poole sõnagagi teda blogis mainima. Ma olen seda juba mitu aastat talunud ja ma ei viitsi enam. Las mu elus olla siis need inimesed, kes mõistavad mu blogi olulisust minu jaoks. Ma saaksin aru, kui ma oleksin siin tema suuri hingesaladusi rääkima hakanud, aga kui juba see ajab harja punaseks, et ühe lausega midagi anonüümselt mainin, siis ilmselgelt me oleme liiga erinevad inimesed. Millest on muidugi kahju, aga ma olen varem alati järele andnud. Enam mitte.

 

 

Advertisements

40 thoughts on “Lugu sellest, kuidas ma ilmselt oma parimast sõbrannast ilma jäin…

  1. Veider sõbranna. Mina kui võõras teda ära ei tundnud ja kui kommenteerisin oma sünnitusest vaevalt, et tema mind tundis. Kui tema tuttavad loevad blogi, siis nad peaksid ju teda tundma ja ka teadma, kas oli kerge sünnitus või mitte. Saan aru, kui oleksid kirjutanud, et näe Virvel oli väga kerge sünnitus jne. Aga sa isegi ei maininud ta nime ega pannud pilti. Sinu blogi loevad tuhanded (eeldan), kes teda ei tea.

    • Ma ise arvan sama. Ma ei eeldagi, et kõik peaksid tahtma oma elu jagada, absoluutselt mitte. Ja muidugi ma võiksin teda kuulata ja mitte iial enam teda mainida, aga asi on põhimõttes. Ma olen niigi seda arvesse võtnud ju.

  2. Kirjuta edasi ja kui ta ennast puudutatuna tunneb, siis ytlegi, et kõik ei keerle temaümber ja sa polegi temast kirjutanud. Las tõestab vastupidist

    • Ma ei ole hea valetaja ja mul pole palju lastega sõbrannasid. Ja see oleks ka niru ju, kui peaksin valetama hakkama, et tead, ma ei kirjutanud sinust.

  3. Minu jaoks kummaline situatsioon. Sul on sõbranna, kes ei taha, et sa teda blogis sõnagagi mainiks. Sina tahad teda mainida. Lähete sellepärast tülli ja katkestate suhted. Nüüd edaspidi ei olegi sul temast enam isegi neid kolme rida aastas kirjutada, sest teda pole enam su elus. Kas poleks olnud lihtsam kokku leppida, et jätad need kolm rida kirjutamata (sest nüüd sa nagunii ju jätad) ja olete blogivälises elus sõbrannad edasi? Saad sa aru mida ma mõtlen? Lõpptulemus on mõlemal juhul ju üks- sa ei kirjuta temast enam oma blogis. Lihtsalt teise variandi puhul oleksid säilitanud sõbranna.

    • Tõsi. Ka mu teine parim sõbranna pakkus sama asja välja. Aga viimasel ajal ei ole me ainult mu blogi pärast tülitsenud, vaid neid asju on ka teisi olnud. Näiteks kas või see, et kui ma raseduse pärast mõni aeg tagasi paanitsesin, et a la miks ikkagi riiklikus kontrollis on kuuenädalane vahe; et miks pilti ei saa jne, siis ta ütles mulle, et see on pseudoprobleem. Et selline närvitsemine ei anna midagi. Ma siis vastasin, et kas ta ei mäleta, mis tunne on rase olla, kuigi alles aasta tagasi oli. Ja ta hakkas, et mäletab jne, aga kui ma kogu aeg selle argumendiga tulen välja, et ta enam ei mäleta, siis olen ma valel teel. Vbl. Aga lisaks blogile ajab mind ka närvi see, et kuna ta on minust enne rase olnud, siis ta usub end rohkem teadvat, kuidas end sellises olukorras tundma peaks vms. Selle asja saime klaaritud, eks ma ise ka paanitsesin rohkem, kui ehk vaja oleks olnud.

      Nüüd on aga asi põhimõttes. Ja eks see blogi oli minu jaoks viimane piisk karikasse. Ja kuna see on juba aastaid vindunud, siis eks see pidi mingi aeg plahvatama.

  4. Kui minu parim sõbranna soovib, et ma temast ei kirjutaks, siis ma hooliksin sellest ja ei mõtleks ainult iseendale. Et mina tahan kirjutada ja kirjutan. No veits süüdimatu jutt, sorri. Igatahes mina nii ei teeks, aga issanda loomaaed ongi kirju ja näe, sina teed ja oled veel uhke ka selle üle. Sa oled mulle alati täiega meeldinud, kuid antud jutt mulle ei istu.

    • Ma ilmselt mõistaksin seda rohkem, kui see oleks algusest peale niimoodi olnud. Aga see ei olnud. Minu jaoks ongi veider see, et kunagi oli see teema, et kirjuta muidugi, kõik pane kirja, mis torust tuleb. Ja siis kellegi teise mõjutusel enam ei või sõnagi kirjutada. Vot sellest mina aru ei saa. Ja kuna meil neid möödarääkimisi on varem ka olnud, kus me lihtsalt näemegi maailma erinevalt, aga alati olen pidanud mina järele andma, siis üks kord tuleb piir ette.

  5. Minu arvates on see sinu sõbranna poolt ülepingutatud küll. Saaksin aru kui sa oleksid detailselt tema sünnitust kirjeldanud vms. Mind hakkab juba huvitama mis kuulsus ta on, et tema elu kõiki sinu anonüümseid lugejaid peaks huvitama?

  6. No ära kirjuta siis temast. Sul on ju teisigi asju, mida kirjutada. Nt kasvõi Hendrikust 😀

  7. Vat see on ka poliitika… hetkel üsna sarnane seis nagu ref vs kesk. Sina ei ole nõus järgi andma, tema leiab uue koalitsiooni partneri

  8. Mulle jääb pigem mulje, et su sõbranna pigem häbeneb sind ja ei taha sinuga seotust. Maalimas on palju inimesi kellel kerge sünnitus olnud ja lemmik jook vesi on. See küllaltki pinnapealne fakt. Saaks aru, et midagi üli isiklikku või tema jaoks piinliku kirjutad, kuigi ka seda anonüümselt – äkki keegi tunneb ära. Aga harva midagi pealiskaudset mainides… Minu arust ülepaisutatud. Aga elu ongi valikute küsime. Löö plussid miinused kaalule – mina olen alati enne inimestest lahti öelnud kui oma tõekspidamisi muutnud. ( natuke teine kategooria ja põhjapanevatel arvamusel… Mitte et “kui sa paned pitsa peale ananassi, siis meie sõprus on läbi”) Muidugi saan endaga hästi läbi ja mulle meeldibki rohkem üksi olla. Igale ühele oma. Aga mul on alati vaid enda väiksed mured, sest elan oma elu kergeks ega lase teistel seda keerulisemaks elada.

    • Päris seda ma ka ei usu. Ta lihtsalt ongi selline inimene, kes kuhugi mingeid pilte jne ei lisa. Eriti viimasel ajal. Kunagi oli ka, aga nüüd palju rohkem. Ja ta ei kirjuta ka kunagi kuhugi midagi, väga vähesed teavad ta elust.

      Saime eile küll rääkida, aga seda asja ära ei klaarinud. Sel korral olin ise rohkem põikpäine.

  9. Kui sõbranna vanasti oli avameelsem ja suhtles rohkem, aga hakkas kinnisemaks muutuma seoses mehe ledmise ja lapse saamisega, äkki on ta vägivaldses suhtes? Üritab hoida meest õnnelikuna, et ise kolakat ei saaks?

    • Ei, kindlasti mitte. Tal oli mees juba enne, sellega pole seotud. Mees on tal hea, kindlasti mitte vägivaldne. Ta oli enne ka kinnisem, aga mainida teda korraks võis. Nüüd ta lihtsalt ei taha enam.

  10. Antud hetkel olen mina küll sõbranna poolt – igaühel peaks olema õigus ise öelda, kas ja kuidas ta tahab kellegi blogis figureerida. Kui mõni sõbranna ütleks mulle, et ma teda iial oma blogis ei mainiks, siis ma ei mainikski. Erandiks ehk juhud, kus ma kirjutan a la, et tegin kooki ja pakkusin viiele inimesele, viiest kolm leidsid, et hea, üks leidis, et normaalne, ja ühe arust sitt – ehk siis olukord, kus kõik on täielikult anonümiseeritud ja kedagi eraldi välja ei tooda ka lähema sõprusringkonna jaoks (sest kui jutt käib sünnitusest, siis tuttavad ilmselt saavad aru, kellest jutt, suvalise sellise koogiloo puhul ei saa).

    AGA! Kui mõni sõbranna tuleks mulle ütlema, milliseid pilte ma tohin üles panna või mitte, saadaks ma ta väga otsesõnu perse. Tahan, panen kas või alastipilte, tahan, kannan nunnarüüd, ja kui üldse, siis ehk oma kallimaga konsulteerin sel teemal, aga mitte kellegi teise asi see küll ei ole.

  11. Sorry, aga selle postituse põhjal olen küll pigem su sõbranna kui sinu poolt. Tundub mõistlik inimene. Ma samuti endast kellelegi isiklikke asju ei räägi, pilte ei pane ega soovi end eksponeerida. Ja tundub üsna nõme teist inimest vastu tahtmist avalikult mainida. Pole ju raske jätta mainimata ja arvestada teise inimesega.

    Kui mul sõbranna endast mingeid erootilisi pilte paneks, avaldaks ka arvamust. Sest see jätab temast halva ja odava mulje. Äkki ise ei saa aru.

    Tundub, et sul hormoonid möllavad, et sellise pisiasja pärast suhte lõpetada tahad.
    Lisaks on väga inetu enda sõbrannast nii pikalt ja avalikult rääkida.
    Ma arvan et sa kahetsed pärast rohkem kui tema.

    • +1. Lisaks – äkki ta selle pärast ei tahagi, et mingi suvaline kommentaator võib tulla ja spekuleerida siin, kas ta on ehk vägivaldses suhtes.

  12. ma pole kaua kommenteerinud. aga mõned inimesed kohe kardavad igat oma välimuse, kirjelduse ja elu kuskil avalikult näitamist. ei tea kas mingid jamad kaelas või ongi eraklikud. samas vahel n.ö sõbrannad kasvavad lahku ja see on normaalne, eluaeg ei saagi ühtemoodi olla. võibolla enam iseloomud ei sobi ja sellest pole hullu. niikuinii ei ole karja sõbrannasid suuremas elus enam vaja. sest siis peaks tähtis olema eelkõige pere mõni lähedane jt.
    ning su üks mustvalge pilt paar kuud tagasi kui lapse ootusega tulid välja oli väga särav ja kena pilt üle pika aja. kuigi ma olin kindel et sa lapsi ei salli ega seedi, siis rasedus enamvähem sobib sulle. sa oled küll nende meeslugejate kohta tihti õel, aga mingi sisemine leebus väike osa on sust välja ka aastatega tulnud. kuigi ma väga ei teagi sind. selle leotu sirvimise põhjal. võibolla su mees tasakaalustab sind.

  13. Eks mul on ka oma vead siin, aga nagu ma ütlesin, siis see asi on pikalt vindunud juba. Muid põhjuseid ka lisaks blogile. Ja eks ma olen ise ka süüdi, ma tean seda. Ja kangekaelne.

  14. No see blogipõhjus on küll kõike muud kui piisav, et sõprus lõpetatuks lubada. Sinu poolt siis. Tema poolt ei oleks. Ma saaks ka vihaseks, kui inimene eiraks korduvaid palved minust oma blogis mitte kirjutada ega üldse minu elu kohta detaile kolmandatele isikutele jagada. Saaks aru, kui su sõbranna enam sinuga suhelda ei tahaks sellepärast. Et sa aastaid ei saa aru ikka, et ta ei soovi enda mainimist siin blogis mingil viisil. Ei tohiks ju väga raske sellest kinni pidada. Selle asemel aga sa nagu ei austa seda ja pmst sülitad selle palve peale ja ikka mainid teda. Ja siis oled veel vihane, et mismõttes ei või oma blogis kirjutada. Aga inimestel on täielik õigus oma elu ja asjad privaatsena hoida ja sul polegi õigust neist jahuda oma blogis, kui nad ei soovi.
    Pigem on see õnnistus sellele sõbrannale, kui sa temaga enam ei suhtle. Sest sa ju tema soove ei austa ilmselgelt.
    Mis siis saaks, kui su mees ei sooviks enda mainimist? Oleksid siis temaga suhte loomata jätnud, kui ta ei sooviks enda mainimist siin blogis mingil viisil? Või kui ta mingil hetkel otsustab, et ta ei soovi enam, et temast siin räägiksid või pilte jagaksid. Või ütleks, et ei soovi et teie ühisest lapsest pilte paneks või kirjutaks.
    Ma ütlen ausalt, pole sellisest eneseeksponeerimise vajadusest kunagi aru saanud.
    Või siis ei jõua osadele inimestele kohale, et seda, mida sa avalikult kirjutad, saab lugeda absoluutselt igaüks. Ja miks peaks terve maailm teadma kõiki su elu detaile ja käike?
    Pidada veidrikeks või erakuteks neid, kes sellist asja ei soovi – on ka ikka väga enesekeskne. Ma nt põhimõtteliselt ei topi FBsse endast ega oma perest jne mingeid pilte. Pole vaja, et terve sõbralist neid vahib. Ja samuti ei jaga oma eraelust detaile kõigile.
    Mõned inimesed lihtsalt vajavad privaatsust, mitte et kõik nende tuttavad teaks neist kõike, k.a seda, millal kõht lahti või millal päevad, kuidas voodielu ja mida iganes.
    Minu jaoks tunduvad veidrad just need, kes valimatult endast kõike jagavad.

    • Palun loe mu postitus uuesti läbi. Mulle ei meeldi tõesti inimesed, kes on aastaid utsitanud sind kirjutama ja on nõus, et sa neid mainid (ilma pildita ja anonüümselt – see pole kunagi mingiks probleemiks minu jaoks olnud). Ja siis saadakse teada, et mingi tuttav loeb blogi ja kohe on häda käes. Minu maailmas ei ole sellist asja, kus teiste arvamus nii oluline on. Lihtsalt ei ekisteeri sellist varianti. Olen sellepärast ilmselt isekas, aga nii on.

      Ja Hendrikule ütlesin kohe alguses, et blogi on ja jääb. Seega ta teab sellega arvestada ja on algusest peale teadnud. Sõbranna oli enne blogi. Ning jah – kõik inimesed mu elus peavad aktsepteerima mu blogi. Kui inimest häirib, et ma teda kaks korda aastas mainin, siis vbl sellistel inimestel ei ole mu elus kohta vaja.

      • Lisan ka kohe juurde, et kui ma oleksin temast nii avameelselt rääkinud nagu enda elust, siis oleks jah see vale. Aga mainida nii lihtsaid asju ühe lausega? Aastas mõned korrad ainult. Täpselt samamoodi nagu mõned ei saa aru enda eksponeerimisest, ei saa mina aru neist, kelle jaoks mainimine, et sõbranna käis külas, nii suurt draamat tekitab. Sama hästi võin öelda, et mida te elate seal kotis kogu aeg, mida te nii väga põete? Ja keegi pole hetkel mingitest piltidest ega nimedest ega isiklikest detailidest rääkinud. Suvalistest faktidest.

      • Blogi aktsepteerimine ja mitte soovimine ise seal mainitud saada on siiski kaks täiesti erinevat asja. Kui mu bf ütleks, et pane blogi kinni, siis ma muidugi ei paneks, aga kui ta otsustaks mis iganes põhjusel, et ta ei taha enam, et ma teda mainiks, siis nii oleks ka. Sama ka näiteks instapiltide jms-ga.

      • Lugesin. Piisas juba ühest korrast.
        Ma arvan, et on täiesti ok, kui inimene ümber otsustab, et mingist hetkest ei meeldi talle enam, et teda kuskil blogis mainitakse.

        Vbla Hendrik otsustab ka üks päev ümber ses osas. Mis siis teed? Saadad metsa ta?
        Just nimelt “sinu maailmas” ei ole teiste arvamus oluline. Enesekeskne vaade. See ongi sinu maailm. Aga teistel inimestel on oma maailm. Ja et sind ei huvita, kui sind kuskil avalikult mainitakse, ei tähenda, et see teistele vastumeelne ei võiks olla. Või peaks üldse olema põhjendatud sellega, et nad hullult põevad, mis teistest arvavad.
        Mina lihtsalt hindan oma privaatust ja sellepärast ennast ei eksponeeri. Mitte pole asi selles, et põeks, mis teised must arvavad.

        Juba egotsentriline suhtumine sul.

        Aga usun ikka, et su sõbranna ei kaota sellest midagi, kui su “sõprusest” ilma jääb 🙂
        Sest sorry – aga tundub tõeliselt egotsentriline, ülbe ja lapsik üldse selline suhtumine “kõik inimesed mu elus peavad aktsepteerima mu blogi. Kes ei aktsepteeri,sellist inimest pole mul vaja”.
        Natuke üle ei tähtsusta oma blogi? Pmst jagad ju siin vaid oma tavaelu detaile, a’la kus käisid, mis sööd, mis iganes. Ja see on tähtsam kui suhted su elus?

        Ma ei viska oma elust inimesi välja suuremategi asjade pärast, rääkimata sellest, et lõpetaks suhtlemise sellepärast, et neile ei meeldiks mu blogi, juuksevärv, mingi hobi, töö vms.
        Su sõbranna aktsepteerib su blogi, aga ta ei aktsepteeri seda, et sa teda sinna segad.
        Ja siis viskad selle inimese oma elust välja, sest nii raske on mitte mainida seda inimest oma blogis 😀
        Võib-olla tema jällegi ei aktspeteeri mölapidamatusega sõbrannat, kes ei suuda oma suud kinni hoida?

        Ja mis puudutab rasedust, siis tunnistan ausalt, et ka mulle tundus see pildi mitte saamise jutt jms natuke pseudoprobleemina. Ja su sõbrannal ongi raseduse/lastega rohkem kogemusi. Nii et ei maksa solvuda, kui tema rohkem teab ja omast kogemusest ehk mäletab, kuidas esmarasedad liiale lähevad mõne asjaga.

      • Inimesed, kes tahavad mu ellu kuuluda, mulle jah selliseid asju ei ütle. Õnneks enamus teavad seda ja saavad sellest aru. Just nimelt – kuna jagan üldiseid detaile, siis ei tohikski midagi hullu, kui mainin, et sõbranna käis külas. Seega vastus su küsimusele – egotsentriline või mitte, nii lihtsalt on. Kui mu sõbranna ja sinu jaoks oli UH-pildi puudumine pseudoprobleem, siis minu meelest teie see väide, et kunagi midagi mainida ei tohi, on veel suurem pseudoprobleem. Seega sobiksite mu sõbrannaga ülihästi, teil on sama maailmavaade.

        Ja rasedus ja selle tajumine on nagunii erinev. Ma ei eitagi, et ta on minust kogenum, sest ta sünnitas varem, loogiline ju. Nojah – mõneti oleme siis ka sõbrannaga sarnased, sest leiame pseudoprobleeme teineteise elus – tema jaoks see pildivärk ja minu jaoks see, et mitte kunagi mainida ei või.

  15. Ma kipun ka nõustuma sellega, et pigem on tegu siin su sõbranna poolse pseudoprobleemiga. Tegelikult on teil lahkhelisid ka varem olnud, nagu sa ise kirjutasid, seega on praegune ultimaatum pigem asjade loomulik areng ning minu arust ei ole vale endale ja oma veendumustele kindlaks jääda.
    Mida vanemaks me saame, seda vähem hakkavad need suhted nagunii rolli mängima ning ongi parem eos juba likvideerida need, kes ei võta sind sellisena nagu oled. Samuti isegi kui sa teda siin blogis enam üldse ei mainiks, siis tuleks kunagi mingi uus probleem lagedale, ilmselt teie puhul siis arusaam “õigest” lastekasvatamisest vms.
    Kõige absurdsem minu jaoks isiklikult on põhjus, et minu mingid sugulased loevad su blogi. Kui sa paneks minust siin vikerkaare värvides pildi mu nimega, siis mind ei morjendaks see absoluutselt. 30le lähendes peaksime olema piisavalt vanad, et mitte lasta end kellegi teise arvamusest või hoiakust häirida ning veel vähem lasta nendel dikteerida enda elu või tegemisi.

    • Hehe, sinu puhul ma tean ammu, et sind see ei morjendaks 😀 Olid koolis juba selline, keda teiste arvamus karvavõrdki ei huvitanud, mäletan hästi seda, sellepärast me nii hästi läbi saimegi, sest me oleme sarnased 😀

  16. Kui sind teiste arvamus ei huvita, miks siis nii meeleheitlikult kõigele vastad ja end õigustad?
    Kui sind teiste arvamus ei huvita, miks end eksponeerid? Sest blogi pidamine OMA ELUST ju seda just on. Samuti endast tehtud piltide jagamine.
    Ma ei tea su sõbrannat ja see et ma mõistan, kui inimest häirib et teda siin mainitakse, ei tähenda et sama maailmavaade.

    Olen ka blogi pidanud oma elust, aga enda jaoks ehk siis privaatselt. Sina aga eksponeerid end. Teistele. Ehk siis sind huvitab teiste arvamus. Ja sa arvad, et teisi peaks huvitama su elu.

  17. Ma pidasin seda blogi ka siis, kui mul oli kaks lugejat – see oli päris pikalt alguses. Siis ma isegi ei mõelnud, et kunagi on see lugejate arv kõvasti suurem. Ja samamoodi kirjutasin tihti ja meeldis. Seega öelda, et pean seda ainult lugejate pärast, pole pädev, küll on aga see aja jooksul tulnud boonus. Ja mu elu ei peagi teisi huvitama – nagu ma mainisin, pidasin blogi pikalt, kui mu lugejate arv oli alla viie. Aja jooksul see lihtsalt kasvas. Ja kui see peaks kunagi mingil põhjusel jälle sama väike number olen, siis pean blogi ikka edasi.

    Ma vastan lugejate kommentaaridele, sest minu meelest on tore neile vastata. Nagu interaktiivne suhtlus. Mulle endale meeldivad ka blogid, kus kommentaaridele vastatakse. Elan ma oma elu ikka, nagu ise tahan, mis ei tähenda, et lugejatel ja mul peaksid elust samasugused arusaamad olema. Samamoodi nagu lugejad räägivad oma nägemusest, teen seda ka mina (selleks mu blogi ju ka on). Me mõlemad arvame, et meil on õigus ja see pole ka vale. See et ma kommentaaridele vastan, näitab seda, et ma süvenen neisse ja mul on midagi öelda. Muidugi võiksin niisama lasta kommentaarid üles ja mitte midagi vastata, aga kui neid juba tuleb, siis mulle meeldib alati vastata 🙂 Pole ma kunagi keelanud kellelgi teistmoodi arvata, mis ei tähenda seda, et mina peaksin kohe vastavalt lugejatele oma arvamust ümber kujundama hakkama.

  18. Ei peagi midagi. Aga sellise kompromissituse ja põikpäisusegq kaugele ei jõua. See värk on küll ääretult tobe tühiasi, miks oma sõbrannast ilma jääda. Kes veel nii pikaaegne ja väidetavalt üks parimatest sõbrannadest.
    Ju siis ikka ei ole, kui nii totter asi sõpruse lõpetab.
    Mõistlik oleks lihtsalt seda inimest mitte kuidagi mainida siin ja kõik. Pole ju raske. Vahet pole mis on ta põhjused selleks, lihtsalt austada inimese soovi.

  19. Sinu sõbranna on minu arvates vägagi mõistlik, sest blogi kirjutad ju sina..ehk siis temal puudub igasugune kontroll selle üle mida sina temast teistele inimestele teada annad. Miks ta peaks lubama sul ennast mainida, isegi seda et tal oli kerge sünnitus? Äkki soovib endast võimalikult väikest digitaalset jalajälge jätta? Sotsiaalmeedias ei ole ainult head ja toredad inimesed, igasuguseid tegelasi liigub ringi ja ehk on tal omad põhjused miks ta ei taha kusagil avalikult endast midagi teada anda? Mõista ja austa oma sõbranna soovi! Selline postitus nagu see siin on küll väga inetu, olgu siis teisi põhjusi sõpruse lõpetamiseka või mitte.
    Usun, et on tore omada blogi ehk kohta kuhu võid ise kirjutada mida soovid, aga ehk on inimesed su ümber siiski kallimad, ja inimeste soove tuleks ikkagi austada nagu ka sina eeldad, et sinu soove austatakse. Kui ei sobi sõpradena siis ütle lihtsalt, et oli tore, aga me oleme liiga erinevad vms, ja asi ants.

  20. +1
    Täpselt,mida isegi siin öelda püüdsin.
    Inetu postitus, mille puhul jääb halb mulje küll vaid sellest, kes kirjutas mitte sellest, kellest kirjutatakse.

Vasta Krr.-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s