Lugu sellest, kuidas ma ilmselt oma parimast sõbrannast ilma jäin…

Mul on üks parim sõbranna. Või peaks rääkima juba minevikus, sest pärast seda postitust põletan ma ilmselt selle viimasegi silla, mis meid veel ehk ühendab, aga ma ei saa sinna midagi parata. Mul on lihtsalt nii kopp ees sellest jamast. Võib-olla mu raseduse hormoonid mängivad ka siin olulist rolli, aga mul on nagu nii kõriauguni sellest asjast. Ja mind on alati aidanud selle emotsiooni välja kirjutamine.

Tegemist on ühe mu parima sõbrannaga (mul on neid kokku kaks). Gümnaasiumis olime pigem lihtsalt sõbrannad, parimateks muutusime pärast kooli lõppu. Me oleme alati väga erinevad olnud, mõlemad küll kaljukitsed ja kangekaelsed, aga tema kõvasti rohkem kui mina. Meie maailmavaade on erinev just selles mõttes, et mina olen inimene, kes elab oma emotsioonid välja siin blogis, sest mulle meeldib see. Ma panen tihti Facebooki erinevaid staatusi ja lisan pilte jne. Tema on teistsugune – talle ei meeldi end kuskil eksponeerida. Ja see ei ole vale, sest kõik ei peagi olema sellised nagu mina.

Me vahelt jooksis must kass läbi esimest korda aastal 2013, kui ma Tallinnasse elama läksin. Lausa nii hullult, et me ei suhelnud kolm kuud. Siis ei olnud asi minu blogis, vaid selles, et ma need natuke erootilise alatooniga pildid endast teha lasin ja ühe neist lausa Facebooki profiilipildiks panin. Jah, eks see vale oli, aga ma sain sellest hiljem ise aru. Igal juhul sai see asi klaaritud, sest mina tegin esimese sammu. Kui ma oleksin ootama jäänud, et tema teeb, siis ma ootaksin seda siiani.

Mu sõbranna ei ole kunagi mu blogimist selles mõttes mõistnud, et ta ise ei taha, et temast endast kuskil märk maha jääks. Küll aga polnud ta minevikus vastu sellele, et temast kui sõbrannast kirjutan, ilma pilte ja nimesid lisamata. See olukord ei ole minu jaoks võõras, sest ka mu teine parim sõbranna tahab ilma piltideta siin figureerida. Ja ka tal pole selle vastu midagi, et temast kirjutan ja mainin, et ta tegi autojuhiloa ära vms.

Aastal 2016 oli lausa see aeg, kus mu see esimene parim sõbranna, kellest ma täna kirjutan, lausa innustas mind blogis kirjutama sellest olukorrast, kuidas mu eks ja sõbranna elukaaslane end Atlantises täis jõid ja naistele jooke hakkasid välja käristama ning kuidas see meid närvi ajas. No et neile õpetuseks või midagi taolist. Ma oleksin sellest nagunii kirjutanud, sest ma lihtsalt olen inimene, kes sellistest asjadest avameelselt räägib. Praegu lihtsalt mul ei ole millestki sellisest rääkida, sest mu elus ei juhtu taolisi asju. Ilmselt on siin tegemist ka sellega, et mu elus on teine mees ja selliseid tobedusi ei tule ette enam.

Ja nii see aeg vaikselt möödus ja siis hakkas mu sõbranna mainima, et talle ikka üldse ei meeldi, kui ma temast kirjutan, et parem on, kui ma teda üldse blogis ei maini. See oli vahetult pärast seda, kui ta sai teada, et ta sugulane ja tolle naine mu blogi loevad. Nojah – inimesed muutuvad ja see on arusaadav. Ja ma hakkasingi seda vähem tegema, aga vahel ikka mainisin, et sõbranna käis lapse ja elukaaslasega külas või et sõbranna on rase jne. Sest ma nagu reaalselt ka ei mõelnud, et üks lause võib kedagi nii närvi ajada. Aga ajas. Järsku ei tohtinud enam üldse teda mainida, isegi ütlemine, et sõbrannal oli ilus roheline pluus seljas oli keelatud.

Ja nii see eluke meil veeres ja ma pigem hoidusin temast kirjutamast. Aga eelmises postituses ma mainisin, et tal oli kerge sünnitus. Lihtsalt selle lause ja kogu lugu, olles ise just sugulase hoopis raskemast sünnitusest terve pika loo ära rääkinud. Et tõingi näite, et mu sõbrannal oli kerge sünnitus ja õel raske. Ja jälle hakkas see häda pihta, et tema ei taha, et ma teda üldse mainin jne.

Mul viskas nii kopa ette. Ütlesingi, et ma saan 90-protsendiliselt sellest asjast aru, ma ju enamasti ei mainigi teda, aga aastas kolm korda mainin ja siis on selline draama. Et mu teine parim sõbranna ka ei taha pildi ega nimega olla kuskil avalikult, aga tal pole midagi selle vastu, kui ma mainin, et ta külas käis vms. Sest ma kajastan oma blogis väljasõite, õe külas käimist jne. See on minu jaoks nii loogiline. Heitsingi talle ette seda, et pärast seda, kui ta teada sai, et ta lähikonnas loetakse mu blogi, on see jama hakanud. Ta väitis, et asi pole selles ja see aastatetagune asi on teine teema, et talle lihtsalt enam ei meeldi, kui teda kas või korraks mainitakse. Et mis siis, et teiste jaoks anonüümselt jne. Ja tema meelest on see olukord juba totter, et ma sellest aru ei saa.

Ja mina vastasin, et minu meelest on see lausa naeruväärne olukord ja ma niigi olen end sitaks tagasi hoidnud jne, et blogi on minu jaoks tähtis ja oma elust kirjutamine on minu jaoks oluline ning kui isegi see talle ei sobi, et ma aastas korra teda korraks mainin, siis vbl me ei peakski parimad sõbrannad olema. Mina ei muutu ja tema ei muutu. See on fakt. Ja nii ongi.

Ütlesin talle veel palju asju emotsiooni pealt ja olin tõesti otsekohene, aga ma olen alati üritanud teda mõista. Minu piir läks täna. Ja sel korral ei kavatse ma enam ukse taha kraapima minna nagu eelmisel korral, kuigi ka siis ei olnud mina süüdi. Ma tean, et inimesed on erinevad, aga mind panebki hämmastama see, et muidu oli kõik okei, aga kui keegi teine loeb, kes teda teab, siis on kohe jama majas. Ja nagu ma oleksin siin teab mis saladusi tema elust välja rääkinud. Ma ei tea, vbl ma olengi imelik, aga kui ma oleksin inimene, kes ei tahaks oma elu kuskil jagada ja sõbranna mainiks oma blogis, et mul oli kerge sünnitus ja kogu lugu, ilma pildi ning nimeta ehk anonüümselt, siis mul oleks küll jumala poogen. Kui isegi see ajab närvi, et ma mainin, et ta mul külas käis või see, et tal oli kerge sünnitus, siis ilmselgelt me ei ole ühel lainepikkusel.

Muidugi on mul kurb meel. Ja ma tean, et selle postitusega valan ma õli vaid tulle, sest tema lähikonna inimesed saavad ju aru, et ma temast kirjutan, aga mul on sellest jumala poogen. Ja et ta ise enda kohta jälle lugema peab. Mul on kurb meel sellepärast, et ta ei mõista, et blogimine on mulle oluline. Ma kirjutan oma elust ja ka sinna kuuluvatest inimestest ja ma ei eeldagi, et kõik peaksid seda 100 protsenti mõistma, aga mind ei saa panna valiku ette, et kas sa lõpetad minu mainimise igaveseks või meie sõprus on läbi. See on juba eos kaotatud lahing. Ja mitte sellepärast, et ma tahaksin nii oma joru ajada, vaid kui inimest tõesti ajab närvi juba see, et ma a la ütlen, et ta lemmikjook on vesi, siis ma pole kindel, kas ma selliseid inimesi oma ellu vajangi.

Öeldakse, et targem annab järele. Selles olukorras ei kavatse mina JÄLLE see targem olla, sest mul on nii kõriauguni sellest jamast, kui ma peaksin poole sõnagagi teda blogis mainima. Ma olen seda juba mitu aastat talunud ja ma ei viitsi enam. Las mu elus olla siis need inimesed, kes mõistavad mu blogi olulisust minu jaoks. Ma saaksin aru, kui ma oleksin siin tema suuri hingesaladusi rääkima hakanud, aga kui juba see ajab harja punaseks, et ühe lausega midagi anonüümselt mainin, siis ilmselgelt me oleme liiga erinevad inimesed. Millest on muidugi kahju, aga ma olen varem alati järele andnud. Enam mitte.