Nõuni kohalik kauplus/ Hellenurme/Niisama jutt/ Kas ma kardan sünnitust?

Reedel ostis Hendrik Lõuna-Eesti Postimehe, kus oli kirjas, et kaks poodi suutsid enda ukse pärast seda avatuks jätta, kui Coop need sulges. Nimelt nii Nõuni kui Hellenurme poed juba suleti, aga kohalik külarahvas võttis vastu asja enda kätte – ehk siis hakkasid ise poodi pidama! Ja minule on alati sellised asjad südamelähedased olnud, kui kohalikud külapoed suudavad ja tahavad oma uksed avatuks jätta. Ehk siis meie teekond just nendesse poodidesse täna viis! No peaaegu – Nõuni kaupluses saime ilusti käidud, aga jõudsime Hellenurme poe juurde kell 15.15 – kahjuks sulgeb pood pühapäeviti kell 15.00 uksed. Ehk siis Hellenurme pood jääb teiseks korraks.

Kes tahab rohkem Nõuni kaupluse pererahvaga tutvuda, siis võib seda videot vaadata (TV3 just hiljuti käis neil külas).

Nõuni kauplus asub Valgamaal ja on selline pisike poeke, kus saab lisaks tavalisele toidukraamile ka osta poerahva enda tehtud saiakesi ja salateid. Kuna me jõudsime üpris hilja, siis saiakesi enam ei olnud, küll aga saime osta nende tehtud kartulisalatit! Ja lisaks saime seda süüa seal poes sees, sest neil oli kaks tooli ka. Nagu kodukohviku tunne tekkis 🙂 Ja poe peremees ja perenaine olid nii sõbralikud ja armsad inimesed, et kohe on näha, et poodi peetakse südamega ja see on ka kohalikele väga oluliseks kohaks (selle aja jooksul, mis seal olime, käis seal üpris palju rahvast). Ostsime kaasa nende endi kasvatatud küüslauku, nende talus tehtud mett ja muid asju, mis päris nende enda tehtud polnud, aga siiski nostalgia tuli peale – nimelt lahtiseid Komeedi komme ja kama. Hinnad olid suhteliselt soodsad ja kui toetada kellegi nii armsalt loodud perepoodi, siis poleks isegi vahet, kui need natuke kallimad oleksid.

Väike kohvikunurgake Nõuni poes 🙂 Selleks hetkeks oli kartulisalat juba söödud!

Kodus tegin pilti kogu sellest kraamist, mis sealt kaasa ostsime. Kilekottides on küüslauk ja Komeedi kommid. Kusjuures – võtsin alguses selle meepoti nende poeriiulist, aga perenaine tõi mulle tagaruumist hoopis ilusama kujundusega purgi (see on siis pildil näha) – ta ise mainis, et headele külastajatele on alati üllatus varuks! Kusjuures oli ka – lisaks kartulisalatile, mis me ostsime seal söömiseks, pani ta meile taldrikutele ka natke oasalatit, aga raha sellest eest ei küsinud. Vot sellised poed väärivad alati külastamist, sest need on nii ägedad! 🙂

Siin saate selle poe kohta rohkem informatsiooni, et ise külastama minna 🙂

Nagu ma juba mainisin, siis Nõuni kauplusest 20 minuti kaugusel asuvasse Hellenurme poodi (mis kuulub juba Tartumaa alla) jäime me natuke hiljaks – ehk siis me ei uurinud täpselt, mis kellani see pood pühapäeviti lahti on. Mis seal ikka – käisime Hellenurmes niisama ringi ja tegime paar pilti 🙂

 

Hellenurme Veskimuusuem paistab vasakult 🙂 See oli muidugi suletud, seega käisime niisama ringi.

Hellenurme tammi juures 🙂

Tore pühapäevake oli!

Vot selline see tänane päevake oligi. Hendrik on hetkel rahvatantsutrennis – nad harjutavad päris hoolega, sest teine ülevaatus on mais, kus selgub, kas nad pääsevad tantsupeole. Üks oli juba ära, aga nad hetkel siiski veel tulemusi ei tea. Mina usun, et nad kindlasti pääsevad, aga tuleb veel natuke oodata! 🙂

Reedel tuli meile mu Inglismaal elav õde külla. Sõitsime õhtul Räpinasse, et seal süüa, aga kõik kohad olid kinni – nii see keldrisse minev pubi kui ka Puuriida Pubi. Seega tulime Põlvasse tagasi ja käisime hoopis La Storias pitsat söömas. See on meie kodule üpris lähedal – seega saab seal vahel ikka käidud, sest pitsad on seal  ülihead. Õhtul vaatasime niisama telekat ja ajasime juttu, mu õde jäi meile ööseks ka. Laupäeval viisime ta bussijaama ära, kus ta siis Tartusse tagasi sõitis, et täna juba lennukiga Inglismaale tagasi sõita, sest ta puhkus sai läbi.

Eile õhtul käisime Hendrikuga niisama jalutamas, rääkisime sellest, et augustis meie elu muutub päris kõvasti, sest me pole enam kahekesi. Tundub kuidagi nii uskumatu, aga samas nii loogiline, et varsti oleme me juba perekond 🙂 Mu sugulane kusjuures eelmisel nädalal, kui ta meil külas käis, küsis Hendrikult, et kas ma olen raseduse ajal kuidagi tujukam või emotsionaalsem, millepeale Hendrik ütles, et absoluutselt mitte, et nagu Jaanika ikka 😀 Ma olen juba niisama ka üpris emotsionaalne! Ja rääkides nimest, mis me plaanime lapsele panna, siis võib nüüdseks öelda, et see on juba päris kindel. Kui ta just 20.nädala ultrahelis sugu ei vaheta, aga seda ma ei usu 😀 Elites oli arst päris veendunud, et tegemist on poisiga. Aga kui ta ka peaks vahetama, siis on tüdrukunimi ka kindel. Et igal juhul on nimi kindel! 🙂

Minult on hakatud küsima, et kas ma kardan sünnitust. Muidugi kardan! Mu enda suguvõsas on väga raskeid sünnitusi olnud, mis õnneks lõppesid õnnelikult, aga see taastumine oli ülimalt raske. Lausa nii raske, et sünnitaja pidi kolm nädalat pärast sünnitust haiglas olema, sest ta platsenta ei irdunud pärast sünnitust õigesti ja arstid pidid palju operatsioone tegema – ja doktor isegi mainis, et ta pole oma 20-aastase karjääri jooksul kunagi sellist asja näinud. Mu sugulane lausa küsis, et kas ta üldse ellu jääb, millepeale arst ütles, et 100 protsenti ei saa lubada, aga teeme kõik, mis meie võimuses. Lapsega oli kõik korras, aga jah – just naisel endal tuli pikalt haiglas olla ja talle tehti mitmeid operatsioone. Nüüdseks on sellest möödas neli aastat ja just seesama sugulane mul eelmisel nädalal oma nelja-aastase tütrega külas käis. Et jah – teades selliseid lugusid tulevad hirmujudinad veel rohkem peale, aga õnneks on need siiski üpris haruldased.

Mu sõbrannal oli kerge sünnitus, mu õel raske (räägin just esimestest sünnitusest siinkohal) – seega on mul lähikonnas igasuguseid näiteid tuua. Ülirasketest sünnitustest ja taastumistest kuni väga kerge sünnituseni. Võib-olla on mul selles mõttes kergem seda mitte nii väga karta, sest ma ju ei tea, mis mind reaalselt ees ootab. Eks esimese lapsega võib see ju raskem olla, nagu tihtipeale räägitakse, et päris beebit just niisama välja ei nuuska 😀 Et võite mulle oma sünnituskogemusi kirja panna. Just eriti huvitav oleks esimese sünnituse kohta lugeda, aga kui te olete mitu korda sünnitanud, siis neid võrdlusi oleks ka väga hea lugeda! 🙂 Ka mu sugulane on nüüdseks juba sünnitushirmust üle saanud ja on valmis seda ehk uuesti kunagi kogema, aga selleks läks aastaid aega ka. Sest kui see on ikkagi nii raske kogemus, siis on see arusaadav, et see nii kergelt ära ei unune.

Keegi kunagi küsis minult kommentaariumis, et ma võiksin rääkida neist emotsioonidest, mis meid siis valdasid Hendrikuga, kui me teada saime, et ma rase olen. Kuna laps oli planeeritud, siis see üllatusena selles mõttes ei tulnud. Ja see juhtus kiiresti, sest oktoobris jätsin ma plaastrid ära ja novembris jäin rasedaks.

Me olime siis väga õnnelikud, aga loomulikult algas see esialgne raske periood, kus nagu ei tihka kellelegi öelda, sest tahaks, et need esimesed kolm kuud juba mööduksid. Minu kaks parimat sõbrannat said kohe teada, Hendrik rääkis oma vanematele pärast esimest arstivisiiti, mis oli 2.jaanuaril (teada saime 16.detsembril). Minu õed said ka siis teada. Töökaaslased said teada neli päeva enne Oscari testi, ülemus natuke enne seda. Blogis tulin vist samal päeval avalikuks, kui ülemusele ütlesin – ehk siis nädal enne Oscari testi. Ja Facebookis teatasin pildi all pärast Oscari testi natuke. Nüüdseks ei ole vist enam kedagi, kes ei teaks ja kui ma ka tahaksin seda varjata, siis enam ei õnnestuks, sest kõht on juba piisavalt suur. Lausa nii suur, et tööl koristaja õnnitles mind ja küsis, et kas ma kuu-kahe pärast hakkan sünnitama 😀 Ütlesin, et alles augustis. Nimelt ma ei näe seda koristajat tihti, sest ta koristab teist korrust (meie kontor on kolmandal) ja läksin parasjagu WC-sse, kus ta mind siis üle pika aja nägi. Kui ütlesin, et sünnitan augustis, siis ta ütles, et oi, oi, nii suur kõht juba. Mul oli parasjagu siis seljas üks pluus, mis ongi rasedatele mõeldud ja toob kõhu eriti välja. Mõne teise riietusega see ehk nii suur ei tunduks.

Nüüdseks on väsimust veidike vähem, sest II trimestril pidigi väsimus väiksemaks jääma ja siis III trimestril jälle natuke see tagasi tulema. Eks näis jah 🙂 Üldiselt on enesetunne ikka kõvasti parem kui esimesel kolmel kuul ja kuigi ma siis oksendasin ka ainult kolm korda, siis seda iiveldustunnet oli küll piisavalt. Ja see väsimus oli meeeeeletu siis!!!! Aga noh – WC-s peab praegu juba marutihti käima ja ma ausalt ka ei kujuta ette, mis veel edaspidi saama hakkab, selles mõttes on küll väga tüütu see rasedus 😀

Aga ma olen nii õnnelik ja rahul 🙂 Ja Hendrik on. Ta ka ikka paitab kõhtu ja ootab juba, millal liigutusi tundma hakkab 🙂 Ma ise ka veel ei tunne, aga eks natuke lähebki veel aega. Ma olen väga tänulik elule ja saatusele ning Tinderile (haha :D), et ta on andnud mulle Hendriku ja selle augustis sündiva poisikluti! Minu kõige kallimad, keda ma nii väga armastan 🙂

Vot selline see postitus siis saigi! Ilusat nädalavahetuse lõppu teile!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

11 thoughts on “Nõuni kohalik kauplus/ Hellenurme/Niisama jutt/ Kas ma kardan sünnitust?

  1. Mina sain aasta tagasi esimese lapse. Ütleks, et sünnitus kui ka taastumine oli kerge ja kiire. Ainus nõme osa oli sünnituse esile kutsumine (4p) kuna uh arst arvas, et laps suur, aga tegelikult ei olnud. Sünnitus ise oli 9h vete avamisest, valu leevendamiseks käisin vannis, mis mõjus megalt avatusele. Järsku olingi laual ja punnitasin last 😀 Õmbluseid ei tulnud ja eks ma läksin sünnitusele väga avatud mõtetega. Kohe sünnitustoast läksin ise palatisse ja juba järgmine päev saime koju (olen ise õde). Emaka kokkutõmbed olid küll jubedad, aga õnneks oli neid vähe. Veritsus lakkas ka üpris ruttu. Ainsad mured olidki piima vähesusega, millest oli tingitud alguses ka lapse suur kaalulangus.

    • Siis sul läks kokkuvõttes küll üpris hästi ju! 🙂 Mu sõbrannal oli ka sünnituse esilekutsumine, et see oli tema jaoks tüütu, võttis samuti neli päeva aega, aga sünnitus ise oli kerge. Kuna tal oli tähtaeg juba kaks nädalat üle läinud, siis hakati esile kutsuma.

  2. Mina sünnitasin samuti aasta tagasi oma esimese lapse. Rasedus oli väga kerge (ja kui vahepeal raskem oli (mul algasid päris varakult, juba II trimestri keskel toonused), siis mõtlesin, et see kõik on ju hea asja nimel ja lihtsalt keeldusin vingumast! :D) ja sünnitus samuti. Tuhude algusest pea lõikumiseni läks kolm ja pool tundi, kusjuures tuhud algasid kohe pärast seda, kui Elina Nechayeva oli “La Forza” pärast Eesti laulu finaali võitja väljakuulutamist esitanud (lihtsalt väga naljakas asi, mida mainida – nii jõuline laul, et pani lausa sünnitama!). Tuhude ajal olin kodus duši all ja haiglasse jõudsin alles kõige-kõige viimasel hetkel, sest ma ei uskunud kuni lõpuni, et ma päriselt sünnitan (mu ema läks libavaludega juba kaks nädalat enne minu sündi haiglasse…). Haiglasse jõudes oli avatust 10 cm ja tuli pressima hakata, aga vot seda ma väga hästi ei osanud – mul ei olnud aimugi, et pressimine on nagu hiiiiiiiiglasliku meloni väljakakamine (väga vabandan võrdluse pärast, aga täpselt selline see tunne oli, pealegi hakkab varsti su elukene üpris palju pissimise-kakamise ümber keerlema :D), tütre pea oli sünnituskanalites veidi kaua kinni ning sestap sain mõned rebendid ka. Nendest taastumine võttis küll üpris kaua aega (veel kuu hiljem oli nõrka valu tunda), päeval pärast sünnitust oli TÄIESTI VÕIMATU pissida (nii hull tunne: kujuta ette, et su põis on juba üle 12 tunni tühjendamata, aga sa lihtsalt ei saa pissida, sest NII valus on!). Platsenta tuli kohe ära, emaka kokkutõmbed ei olnud sünnitamisest hullemad, pealegi aitas imetamine neid leevendada. Ühesõnaga: ma võtsin rasedust ja sünnitust hästi-hästi rahulikult, mõtlesin, et ma kogen neid tundeid ja valusid ja kõike kaasnevat ju esimest korda elus, sestap tuleb loota parimat ja leppida sellega, mis tuleb. Usun, et väga palju mõjutab kõige kulgu sinu enda suhtumine – kas sa lased endal õigel hetkel lõdvestuda või mitte? Minu ämmaemand ütles, et valude vastu ei ole mõtet võidelda, nendega peab nagu meres lainetega kaasa minema. Mine kindlasti TÜKi perekooli sünnitusloengule ka!
    Ühesõnaga, naudi täiega rasedust! See on (eriti tagantjärele meenutades) ikka nii mõnna ja soe ja rõõmus aeg!

  3. No minu esimene sünnitus oli pikk ja see tegi asja raskeks. Ütleme nii, et kui see vaev läbi saab, siis sellel hetkel vist mõtled küll, et never again. Aga mul läks kaks ööpäeva aega ka, paljud saavad ikka kiiremini ühele poole. Mulle pandi tilgutist pidevalt kiirendust juurde ja lõpuks pidin pressima selili asendis nii et emakakael polnud veel päris avanenud ka. Ma ausalt öeldes siia maani ei tea täpselt, mis seal lõpus juhtus, et tuba rahvast täis jooksis. Arvatavasti oli beebi südametöö kuidagi häiritud, sest ma pidin ta käsu peale kiiresti välja saama. Õnneks oli lapsega kõik hästi.
    Aitab see kui sa tead, mida sa teed ja vaim on valmis. Kunagi ei tea kuidas läheb, aga endal on kindlam tunne kui oled natuke ettevalmistunud. Soovitan ikka käia mingis perekooli loengus, kus näiteks hingamisest ja häälitsustest räägitakse ja kui kuskil võimlemas ei taha käia, siis kodus tee mingeid venitusharjutusi näiteks lihtsalt liikuvuse suurendamiseks, sest sünnitus on ikka füüsiline ettevõtmine. No ma tundsin küll, et olin sellel pikal sünnitusel ise vähemalt väga kõva mutt, et oskasin ennast aidata ja nagu kordagi ei tulnud seda pea laiali otsas paanika tunnet. Aeg läheb sellel ajal ka hoopis teistmoodi, eladki üks valu korraga. Taastumine oli mul ka väga pikk. Veritsus kestis ikka mitu kuud ja ausalt öeldes oli selline väga räbal tunne pärast.
    Vastukaaluks esimesele, siis teine laps tuli vähem kui tunniga ja ma ei jõudnud isegi haiglasse. Ise võtsin vastu beebi autosõidu ajal, mees samal ajal veel juhtis. Olime sellises kohas, et ei saanud kohe seisma ka jääda. Oli väga sürreaalne kogemus, sest ma poleks elu sees selle peale tulnud, et nüüd hoopis nii võib minna. Aga see oli kindlasti ka hästi positiivne, et sai kiiresti ja minu jaoks ikka kergelt asjaga valmis. Ma jõudsin mõelda küll sellel ajal, et mis ma nüüd teen kui beebi ei hinga või midagi, et kõik sõltub nüüd ainult minust, looteveed polnud selged ka. Aga õnneks oli lapsega kõik hästi ja kiirabi jõudis ka minut hiljem meile vastu.
    Ühesõnaga väga erinevad sünnitused, aga tagantjärgi meenutades, on mõlemad ikka pigem positiivsed kogemused 🙂

  4. Õudne oli! Aprillis saab 21 aastat, aga väga hästi mäletan. Sellepärast ma teise lapse lapsendasingi (ok, mitte ainult :-)). Kui titt kõhule tõsteti, pidi ämmaemand ütlema “hoidke kinni, muidu kukub maha”, nii ükskõik oli tol hetkel kogu maailmast. Aga see-eest enne ja pärast oli mõnus, rasedus möödus kergelt ja raskustega välja pressitud pojake oli mõnus beebi, kes magas nagu kott esimesest päevast peale, ärkas ainult söömiseks öösel ja magas kohe edasi. Ei olnud tal erilisi gaasivalusid, hambad tulid probleemideta ja … ma ei mäletagi ühtegi jama, välja arvatud algklassides soovimatus tunnis rahulikult olla.

  5. Kõik sünnitused on ikka nii erinevad! Nagu ka teie lugudest näha saab. Et jah – ette ei saa palju mõelda, mis saama hakkab, sest see kulgeb ikka omasoodu.

    Mingil perekooli loengul on meil plaanis enne sünnitust küll ära käia 🙂 Hendrik lubas ka kaasa tulla.

  6. Minu esimene sünnitus oli 11 aastat tagasi. Olin “ideaalne rase”, ei iiveldanud, kõht oli meeldivalt väike. Sünnituse algusest lõpuni läks 18,5 tundi. Kõik see oli tegelikult täiesti üleelatav, paljuski tänu epiduraalilie, mida kasutasin. Paraku pärast sünnitust läks tõeliselt jamaks – lapsega oli kõik korras, aga platsenta ei tulnud. Tund peale sünnitust läks arstidel nii kiireks, et isa saadeti pojaga ukse taha ja sealsamas sünnitustoas tehti mulle narkoos ja eemaldati platsenta käega (tavaliselt tehakse seda ikkagi steriilses operatsioonisaalis). Platsenta eemaldamisega kaasnes aga suur verejooks, mis kuidagi pidama ei saanud. Lapse isa rääkis pärast, et üle koridori hüüti kõva häälega, et kutsuge teine arst ka, vererõhku ei ole enam! Ärgates ei saanud ma esiotsa arugi, kus olen ja miks. Ma lamasin mingis juhtemete ja voolikute rägastikus, hapnikumask näos…Samal ajal oli minu ümber ca 10 inimest ja peaarst palus kiirelt paberitele alla kirjutada, et vereülekannet alustada. Verekaotus oli juba eluohtlik. Samuti kirjutasin alla, et kui verejooks ei peatu, siis võib mu emaka eemaldada. See oli väga lähedal, aga õnneks saadi verejooks siiski pidama.
    Aga – 2a4k pärast sünnitasin ka teise lapse. Seekord nii “ideaalne rase” ei olnudki. Kõht oli meeletult suur ja pidevad toonused viisid mind tihti haiglasse. Sünnitus oli seekord nagu õpikust – töö kiire ja korralik 🙂
    Seega, ära ette muretse. Ega sa teha nagunii midagi selleks ei saa, et kõik hästi laabuks. Usalda arste.

  7. Mina olen suhteliselt see “lapse välja nuuskaja” tüüp. Sünnitus algas vete tulekuga nagu filmis (vee hulk esikupõrandal oli muljetavaldav), kerged valud olid kohe regulaarsed. Nn valusaid valusid oli tunnike aga dušš leevendas neid päris eduliselt. Presside ajal enam häirivat valu polnud. Paraku läksid südametoonid kehvaks ja ta pidi võimalikult kiiresti sündima, seega kaks ämmakat, hooldaja ja arst olid kõik korraga ametis, et titt kiirelt sünniks. Pärast olin küll täitsa läbi, esimesed 2 päeva hoolitses haiglas lapse eest vaid mees kuna mina väga ei jaksanud. Aga ei füüsilist aga hingelist traumat sellest ei jäänud. Üsna chill kogemus oli.

Vasta A-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s