Meeletu väsimus/ Miks ma ei poolda seda, et vanemahüvitis peaks kõigile võrdne summa olema?

Kõige raskem selle raseduse juures on see meeletu väsimus! No mitte iial pole varem nii olnud, et silm tahab kogu aeg kinni vajuda. Eriti hull on olukord hommikul, kui äratuskell tiriseb, sest siis on küll tunne, et viskaks selle telefoni heaga vastu seina. Siis kuidagi lõunani saab hakkama, aga pärast lõunasööki… omg, siis tahaks kohe magama jääda jälle.

Ja seega hetkel ma elangi oma idüllis, et kui ma dekreeti jään, siis jääb lapse sünnini veel 2.5 kuud – küll ma siis puhkan! Reaalsus kipub vist niimoodi olema, et siis on nagunii juba raskem uinuda, sest kõht on meeletu, uni ei tule, mingis asendis pole mugav tududa… Ja siis sünnib beebi ja kaks aastat ei saa vähemalt korralikult magada 😀 Niimoodi on mind paljud hirmutanud, kuigi on öeldud ka, et ei pruugi nii hullusti minna. Aga see hirmutamine on suht nõme tegelikult, sest siis juba praegu peas mõtled ette, et appi, ma pean dekreedi ajal täiega magada saama, sest pärast lapse sündi olen täielik zombie  😀 Nagu ette saaks magada. Et jah – kaalutõusu, iivelduse, seljavalu alguses, rindade tundlikkuse jne võib üle elada, aga see väsimus on kõige hullem.

Meil on niigi Eestis dekreeti minemise võimalusega hästi, sest paljudes riikides sellist luksust pole. Et meil on vanemapuhkus ja see, et üks lapsevanem võib 1.5 aastaks tasustatud vanemahüvitist saada ning säilitada sama elukvaliteedi, mis enne rasedaks jäämist, on lihtsalt imeline! Ja koju võib jääda lausa kolmeks aastaks ilma oma töökohta kaotamata. Vot see on üks asi, mida tuleks Eesti puhul hinnata. Et me ei pea kahekuuse lapse kõrvalt tööle minema ja lapsehoidjale maksma või null sissetulekuga koju jääma. Kui vanemahüvitist ei eksisteeriks, siis oleks selle lapse planeerimine rohkem aega võtnud, sest oleks pidanud rohkem raha koguma. Ja minu meelest on väga õige, et see summa on just see, millega inimene enne oli harjunud, kuigi paljud miinimumpalgalised leiavad, et selle peaks kõigile võrdseks tegema. Mina ei ole mingi kõrgepalgaline, aga ma ei arva, et kõik peaksid võrdselt vanemahüvitist saama. Muidugi saab paljude ametite puhul häbiväärselt vähe palka – a la õpetajad, lasteaiakasvatajad, tuletõrjujad jne – et nende tööde puhul peaks töötasu vähemalt kaks korda või isegi kolm korda kõrgem olema. Mõelge vaid ise – veel aasta tagasi oli keskmine tuletõrjuja kuupalk 850 eurot brutos! Nagu mis maailmas me elame? Inimesed, kes riskivad oma eluga, saavad nii vähe palka, et isegi “lihtlabane” kontoritöötaja poleks nõus sellise summa eest kodust välja astuma. Ärge saage valesti aru – iga töö on oluline ja ma ei pisenda enda ega ühegi teise kontoritöötaja tööd, aga tuletõrjujad päästavad inimeste elusid! Ja sellise summa eest mina, kes ma olen tavaline kontoritöötaja, tänapäeval enam kodust mitte iial välja ei astuks (kui just tõesti viimane häda käes poleks ehk siis ilmselt astuksin, kui nälg oleks reaalselt juba uksele koputamas) ja tuletõrjujad peaksid sellise näruse summaga hakkama saama? Nüüd küll on tuletõrjujate brutopalk 1100 eurot kuus, aga isegi see raha on üliväike ju selle töö eest, mida nad teevad! Ja abiõpetajad lasteaias, õpetajad koolides jne – me anname neile oma maailma kõige väärtuslikuma vara ehk meie järeltulijad, nad peaksid ikka kõvasti rohkem palka saama. Et jah – selliste ametite puhul peaks palgatõus loogiline olema.

Aga miks ma üldiselt ei poolda seda, et kõigile võrdselt vanemahüvitist? Lihtne – kui teatud alamakstud ametid välja jätta, siis iga inimene on oma õnne sepp. Et miks peaks inimene, kes pole iial tööl käinud, saama vanemahüvitist a la 1000 eurot kuus? Ja kui see summa olekski kõigile võrdselt 1000 eurot kuus, siis miks peaksid need siis kannatama, kes teenivad palka 2000 eurot ja rohkem? Et miks nende elukvaliteet peaks siis langema? Ma ise ei teeni ligilähedalegi 2000 eurot kuus, aga ma leian, et need inimesed, kes teenivad, ei pea oma latti alla laskma vanemahüvitise ajal, et kõigile võrdselt seda raha jagada saaks. Et need, kes enne teenisid miinimumpalka või ei käinudki tööl, saavadki miinimumile vastavat vanemahüvitist. Sest nii lihtsalt on, teised, kes teenisid rohkem palka, pole selles süüdi, et keegi teine vähem teenis. Ning kas vanemahüvitisel niigi ei ole mingit ülempiiri? Oli ju vist, et üle 2200 euri ei saa saada seda nagunii ühes kuus isegi siis mitte, kui teenisid varem palju rohkem. Ma nagu kuskilt kuulsin, et niimoodi on. Ehk siis kõrgemapalgalised nagunii kaotavad. Et vanemahüvitis aitabki lapsevanemal elada samal tasemel, kui ta enne elas – ja kui see tase oligi miinimumpalk, siis nii lihtsalt on. Küll aga tuleks paljude ametite palgad elamisväärsemaks teha, sest kui lastega tegelevad inimesed ja teiste inimeste elupäästjad saavad nii vähe palka, siis mis riigis me elame? Et see on jälle see nõme pool, miks Eestis elada. Palgad on nagunii madalad ja nendes valdkondades veel eriti.

Lõpetuseks üks eile tehtud pilt! Küll see ootaja aega on ikka pikk! 😀

20190219_211327.jpg

Advertisements

31 thoughts on “Meeletu väsimus/ Miks ma ei poolda seda, et vanemahüvitis peaks kõigile võrdne summa olema?

  1. Noh, enda esimese raseduse põhjal oskan öelda, et raseduse lõpus saab super hästi magada. Magasin väga tihti 21st õhtul 10ni välja. Ja siis veel peale 2 tunnist jalutuskäiku kaks tundi peale. Ma olin nii väsinud koguaeg ja kõht küll ei seganud, poiss õnneks kõhus magas ka kaasa ja ärkas hommikuti alles siis kui tualetti läksin pissile. Öösiti mõnikord põksis kui pissil käisin, aga see oli pigem asendi sättimiseks. Poeg on praegu 9 kuune ja hmm..mis need magamata ööd on? 😀 Aga kuna ma olen praegu juba 9dat nädalat uuesti rase, siis ei tea kuidas järgmisega saab. 🙂 Ei, ma ei ole sarisünnitaja, vaid ausalt kasutasin enda vanemahüvitist ära ja ei taha kohe minna tööle, siis otsustasimegi teise otsa teha. Ma küll lootsin,et äkki tuleb pikem vahe, aga sisuliselt esimene kaitsevahenditeta seks ja rase ma olingi 😀

    • See kaks last järjest on hea mõte, sest siis kehtib veel sama vanemahüvitise summa, mis esimesel korral. Vist peab 2.5 aasta sisse ära mahtuma? Muidu hakkaks miinimumhüvitist saama. Et paljud perekonnad, kes mõtlevad majanduslikult, just nii teevadki. Saab korraga kaelast ära ja elukvaliteet jääb samaks 🙂

      • Just-just, peab. Aga meil tuleb ainul 1,4 aastat, samas ma ausõna ei viitsi vahepeal tööle minna. Ütlen ausalt, et ma ei naudi neid esimesi kuid nii väga, et oleksin nõus seda 3-4a pärast uuesti läbi elama. Ometigi oli mul kerge ju. Pigem kaks aastat “kannatada” ja siis on juba hästi. Ja pojal on tulevane vend/õde kellega koos kasvada ja mängida. Vahepeal kardan küll, aga pole tegelikult ju midagi karta. 🙂

      • Kusjuures olen isegi sellele mõelnud 😀 Aga eks näis, mis pärast lapse sündi saab, vbl on ikka nii hull, et niipea rohkem lapsi ei taha 😀

    • No ilmselt seda mitte, aga maakooli algklasside õpetaja saab kindlasti kõvasti vähem palka kui a la ülikooli õppejõud. Aga see on muidugi hea, et nad seda pole 🙂 Lasteaias on aga kurvemad lood, eriti abiõpetajate puhul 😦

      • Novot, pole just eriti kõrge palk ju – ameti puhul võiks palju rohkem eeldada. See veel selleks, aga mis siis maakoolide õpetajad üldse saavad? Ja ometi on selle töö puhul kõrgharidust vaja, lisaks veel täiendkoolitusi kogu aeg jne. Minu nägemuse järgi peaks see palk suurem olema neil.

  2. Õpetajate miinimumpalk on riigi poolt 1250 eurot ja keskmine 1500 eurot. Sellele lisandub veel omavalitsuste panus, mis on erinev.

    • Seda ma tõesti ei teadnud, et neil miinimumpalk ka 1250 eurot on. Siis on tõesti asjad natuke paremad, kui kunagi olid. Kuigi koormus tundub ka muidugi suur, sest koduste tööde parandamised lisaks tundidele jne. Õnneks siis keegi 700-800 eurot ei saa, ma arvasin, et neil võib niimoodi ka kuskil maakoolis olla. Õnneks siiski mitte! 🙂

  3. Kui ma dekreeti jäin, siis magasin uskumatult palju.
    Hommikul kella 9 ajal ärkasin, sõin mehega hommikust. Hiljemalt kell 11 keerasin magama. Ärkasin 13-14 ajal, käisin jalutamas, poes, sõin. Kella 17 ajal magasin jälle tunnikese. Nojah ja kuskil kell 22-23 ma täiesti kindlalt magasin juba jälle 😀
    Ja nii seni kuni ühel hommikul 10.30 voodisse tagasi kobides hoopis veed ära tulid. Rasedust oli siis 38+3.
    Järgmine korralik ööuni tuli kui laps oli 2-kuune. Sellest alates sain rahulikult kell 23-06 magada. Ja 06 võtsin ta kaissu, andsin rinda ja magasime kuni 10-11 edasi.
    Pole vist imestada, et ma teist last kohe otsa tahtsin? 😀 2a4k vanusevahega sain ka. Teine oli natuke rahutum, aga rõhk sõnal “natuke”.
    Jõudu ja ära lase end liialt hirmutada!

    • Tuleb jah oodata ja vaadata, mis elu toob 🙂 Aga magada kavatsen dekreedi ajal palju, ma just sellepärast ootan seda, et siis ei pea vara ärkama 😀 Niigi väsinud ja tahaks vedeleda ainult.

  4. Tahaks siinkohal täpsustada, et tänu uuele dekreediseadusele pole enam tingimata võimalik säilitada sama elukvaliteet mis raseduse ajal. Kui olla üks neist õnnetutest, kes paar kuud enne rasedaks jäämist tahtis oma elukvaliteeti märkimisväärselt tõsta, siis paraku saab uue seaduse kohaselt raha viimase 12 kuu palga põhjal enne rasedust. Mis minu puhul on 300 eurone vahe. Ja sealjuures ei küündi mu praegunegi kõrgem palk 1000 piirini. Seega, kuigi ma mingis osas sinuga nõustun dekreedirahade osas, siis tahaksin küll lisaks mainida üüratud palkade vahed, mis erinevates omavalitsustes on. Teen hetkel tööd ühes väikeses vallas, kus saan tehtud töö eest ca 400 eurot vähem palka kui sama töö eest näiteks Tallinnas. Niisiis, see fraas “iga üks on oma õnne sepp” ei kehti alati. Eks siin võiks ju siis küsida, et miks ma siis suuremas linnas tööd ei otsi: sest olen põhimõtteliselt selle vastu, et maapiirkondi välja suretatakse ja ma ei arva, et kõik peaksid Tallinnas elama, et väärikalt ära elada. Siit edasi mõtiskledes tahaks veel rõhutada, et ka miinimumpalka teenivate inimeste töö peab keegi ära tegema, see ei tähenda sealjuures sugugi, et nad seetõttu kehvemat elukvaliteeti väärt oleks. Ma ei ütle, et poemüüjad peaksid teenima sama palju kui firmajuhid (sest kvalifikatsioon), aga see on jabur, et miinimumpalga ja keskmise palga vahe nii üüratu on. Miinimumpalga eest saab üksi elades suuremas linnas napilt üüri makstud ja veab kui siis hiljem toidule ka midagi jääb. Tarbeesemetest võib ainult unistada ja üleüldse oleks mõistlik jalanõusid kord kolme aasta jooksul osta.
    Huh, ma ei tea kuidas see jutt nüüd nii pikaks läks, tegelikult tahtsin lihtsalt uue dekreediseaduse üle kurta ning vinguda, et see on jabur kuidas riik inimesi oma elukvaliteedi tõstmise pärast karistada tahab. Ning jaa-jaa, ma saan aru, et olen tõenäoliselt üsna eriline juhtum, kellele selle uue seadusega liiga tehakse, aga see ei tee seda olukorda vähem nõmedaks.

    • Su kommentaar läks spämmi, nüüd alles avastasin selle 😦

      Sul on muidugi õigus, mina leian ka, et parem oleks ikkagi see vanemahüvituse seadus, mis varem oli – ehk siis lugema jäi see summa, mis just raseduse ajal teenitigi – selle keskmine siis. Nüüd loetakse seda perioodi, mil rase veel ei oldud ja kui inimeste palgad tõusevad selle aja jooksul, siis ongi rahakaotus väga suur. See süsteem mulle endale ka ei meeldi, eelistaksin seda vana. Minul küll see kaotus nii märkimisväärne pole, aga midagi kaotan mina ka sellepärast. Küll vähe õnneks, aga siiski. Ei kujutaks ette, kui endal see kaotus 300 eurot kuus tuleks, ma oleksin ikka väga kurb 😦

      Olen nõus ka sellega, et mõnede tööde eest saabki maapiirkonnas nii vähe palka. Ja et miinimumpalk peakski palju kõrgem olema. Meil on need asjad ikka puhta sassis selles mõttes. Et jah – Põlvamaal on näiteks palgad kõvasti madalamad kui Tartus, rääkimata siis veel Tallinnast. Selles mõttes olen küll nõus, et seda kõike peaks kõvasti rohkem ühtlustama.

    • ma töötasin ka mingi aja suure linna omavalitsuses ja tegin pidevalt ületunde, pidev tõmblemine erinevate teemade vahel, koosolekud, elu mitme tule vahel. sõbranna tegi sarnast tööd ühes vallas, kursaõde ühes väiksemas linnas, neil oli ikka palju rahulikum see tempo. nii et kohati on pingelisus ja palk siiski seotud.
      ja oma esimese lapsega ei saanud ma mingit emapalka, mu meelest oli ebaõiglane see, et emapalk tekkis aga kuna tema sündis enne 3 kuu enne emapalga teket, siis ei saanud isegi mitte alates jaanuarist emapalka 😦 vot see on ebaõiglus. ja teine laps oli üsna pea ning vahepeal ei käinud täiskohaga tööl, nii et sain küll üle miinimumi aga siiski väikest palka, nii et sain kahekordselt vastu pükse.

  5. Eesti süsteem on tõsiselt hea. Kuigi ma hetkel elan USAs ja pikas plaanis kavatsen ka siin elada, siis meie plaan on see, et laste sünniks ja seejärel vähemalt kolmeks-neljaks aastaks kolime Eestisse. Üks asi on muidugi see, et minu perekond oleks lähedal aga usaldan ka Eesti süsteemi rohkem, selmet hakata USA kindlustusega jaurama ja nuputama, kas seda ja toda ikka katab või kas üks sünnitus tähendab võlgasid ülejäänud eluks.

  6. See meeeeeletu uni ja väsimus on tavaliselt vaid esimese trimestri nähe, mul ka niitis jalust niipea, kui õhtul koju jõudsin läksin magama 😅
    Teisel trimestril olin (ilmselt hormoonide möllust) veist psühh, mega armukade ja emotsionaalne jms.
    Lõpuks kolmas trimester oligi kõige lihtsam, sest ma megasuureks ei paisunud ja kõike sain teha, ainult öösel positsioonvahetades ägisesin 😂

    Ja dekreetiminekust, ma tean, et praegu tundub see 70p enne tähtaega nii mõnus magusalt pikk puhkus, aga sellise kontoritöö puhul pigem soovitaks minna võimalikult vahetult enne sünnitust (30p enne TA siis), sest pärast “teises otsas” on selle pooleteise kuu jagu vanemapalka parem saada.
    See muidugi ei kehti kui on jalgadel töö või öötöö või kuidagi tervistkahjutav jms, sest siis ilmselgelt ei jaksagi teha 8k rasedana, aga E-R, 8h päevas kontoris peaks olema tehtav 😉

    • Mõnedel on see väsimus vist terve raseduse vältel 😀

      Eks mul lisandub siia juurde ka see, et ma sõidan igapäevaselt Põlvast Tartusse ja tagasi rongiga, seega ärkan juba kell 06.00 hommikul ja jõuan kell 18.30 koju tagasi. Et ma pigem võtan praegu selle juba välja ära 🙂

  7. Kuna mul oli töö, kus töötasin kemikaalidega ja ka füüsiliselt raske, siis sain koju jääda juba, kui olin 2 kuud rase olnud.
    Mäletan, et magasin veel 7nda kuuni kõhuli, st pool viltu nagu 😀 sest selili polnud ma kunagi magada saanud ja külgedel olles hakkas tita rabelema. Kõik koguaeg seletasid, et loll oled või, et kõhuli magad.
    Aga jaa.. Soovitan ka puhata täiegaaa, kui dekreeti jääd. 🙂 ainus, millest ma last saades puudust tunnen, on see, et ma ei saa nii kaua magada nagu varem. Pean mingi 9 paiku tõusma, uskumatult raske on ikka veel, kuigi laps juba pooleaastane. Aga ma pole selle 6 kuuga ikka ära harjunud, et ma ei saa nt kella 14ni magada 😀 Õnneks unetutest öödest ei tea ma ka midagi. Sünnist saati ilusti maganud terve öö ja ainult söömiseks öösel ärkanud.

    Ootan juba Sinu uusi kõhupilte! 🙂

    • Küll need uued kõhupildid ka tulevad 🙂 Täna ei läinud tavateksad pärast pesu enam üldse jalga, pidin suuremad juba panema 😀 Just lukk ei läinud kinni.

  8. Nii vana kui mina, ei tohiks kuidagi olla liberaal, pigem nõukogulikult konservatiivne. Ometi pooldan minagi seda, et vanemahüvitis ei pea olema kõigile võrdselt. Me võime rääkida kutsumusest, millega kaasneb madal töötasu. Me võime rääkida sellest, et noored altruistid elavad maal, et kogu maa tuleb täita lastega. Kahjuks peame me rääkima ka sellest, et me pole sündinud siia ilma ja kasvanud võrdsetes võimalustes. Me ei saa süüdistada noori lapsevanemaid, kes teenivad miinimumpalka – süüdistada tuleb neis tingimustes sündivate laste vanavanemaid. Neid, kes ei loonud tingimusi, et nende lapsed saaksid ja suudaksid töötada nn. normaalse või hea palgaga töökohtadel.

    Juhan Liiv andis pintsaku. Vargamäe omad rügasid ennast hauda. Olelusvõitluses peab olema kusagil see punkt, kus surmani sitasti elades tean, et olen andnud kõik, et mu lapsed oleksid haritud ja edukad. Tore kui vald aitab. Parem veel kui ema ja isa aitavad ise oma lapsed paremale elule.

    • Vot jah – mina tulen väga vaesest perekonnast, kellel mingeid võimalusi vanemate poolt ei olnud, olen alates 17.eluaastast ise tööl käinud (alguses kooli kõrvalt). Ja kuigi ma pole absoluutselt üliharitud, sest ülikooliski pole käinud, siis nüüdseks olen suutnud luua endale stabiilse tööelu ega pea leppima töökohtadega, kus miinimumpalka pakutakse. Olen rohkemat väärt ja tean seda ise ka.

  9. Mul oli sõbranna, kes töötas Tartus, ülikooliharidusega sotsiaaltöötaja ja arva ära, mis oli palganumber? 550€. See oli siis vähem kui aasta tagasi. Lihtsalt masendav. Ja siis oli minu jaoks eriti häiriv kuulata neid, kes meedias kaagutasid, et õpetajate palka tuleb tõsta, õpetajate palk on liiga madal, õpetajad peavad tööd koju kaasa võtma jne. Esiteks teab iga inimene, kes läheb õpetajaks õppima, et ajast-aega on õpetajad tööd koju kaasa võtnud. See on siililegi selge. Aga unustatakse ära, et õpetajatel on päris palju puhkusepäevi (näiteks suvevaheaeg). Mis puutub sotsiaaltöötajasse, siis konkreetselt see töö, kus mu sõbranna töötas, seal olid pidevalt lisakohustused, peale tööd pidi minema hoolealusega panka, arsti juurde, korraldama huviringe ja seda kõike reh-plaanide koostamiste, koosolekute, paberimajanduse ja saja muu tegevuse arvelt.
    Olen seda meelt, et võiks hakata mõtlema ka nende palkade peale, kes tegelevad meie teise otsaga ehk vanurite ja haigetega. Lapsed on olulised, nad on meie tulevik, aga ega siis ei tohiks ka neid ära unustada, kes on juba oma panuse meie riiki ja ühiskonda andnud või kes mingil põhjusel ei saa iseendaga hakkama.
    Päästjate kohapealt olen 100% Sinuga nõus! 🙂

    • Absoluutselt, Kai! Ma unustasin sotsiaaltöötajad ja hooldajad mainimata, nende palk peaks ka kõvasti kõrgem olema! Tegelikult võiks juba miinimumpalk olla kõrgem, arusaadav, et see ei saa sama olla, mis tippspetsialistil, aga mismoodi on võimalik üldse selle rahaga üksi elades hakkama saada? Või kui veel lapsed on? Ja peab korterit üürima või pangalaenu maksma? Need inimesed, kes seda oskavad, väärivad küll medalit. Aga see olukord on jama, sest kui kokku peab hakkama hoidma kõhu arvelt, siis mis elu see on? Näiteks Tartus on lasteaia kuutasu lapse kohta juba pea 100 eurot, kahe lapse puhul 200, kolmanda ja rohkema eest maksma ei pea. Aga kui teenidki 500 eurot, elad üksi, kahe lapse lasteaiamaks on ligi 200 eurot kuus, pead veel üüri jne maksma, siis mismoodi on see üldse võimalik? Kuidas saab see üldse olla elamisväärne elu?

      Jube lausa mõeldagi.

  10. Olles lapsepõlves sellise vaesusega kokku puutunud, kus söögiraha isegi vahel ei olnud, andsin endale lubaduse, et minu lapsed sama tulevikus tundma ei pea. Rikkaks ilmselt ka ei saa ja kõike nagunii lubada ei saa, aga mingid asjad peavad laste jaoks elementaarsed olema.

    Kurb selle asja juures ongi see, et mõned ametid nõuavad nii palju tööd ja vaeva ning kõrgharidust, aga palk on täiesti olematu. Siis ei saa inimest ka ise süüdistada, et tee oma eluga midagi paremat, sest kui kõik nii mõtleksid, siis polekski meil neid olulisi ameteid. Just selle tõttu peaksid palgad juba eos palju kõrgemad olema.

  11. Appi.. su rasedus tuli täieliku üllatusena.. loen küll su blogi aga polnd ajanappuse tõttu viimasel ajal lugend ja nyyd järjest nägin neid raseduse poste 😀
    Appi kui lahe, samas loodan et siia edaspidi aind mähkmejuttu ei tule nagu mallukal 😀
    Olen ka mōelnud rasedusele viimasel ajal, aga samas pole veel kindel, kutiga koos olnd 8 aastat, inimene on õige aga kardan seda mammistumist liiga palju ja et enam eraelu pole 😀
    Igatahes palju õnne ja mõnusat ootust!!!

  12. offtopic, aga väga lahe oleks postitus, kus räägid natuke esimestest emotsioonidest, kui said teada, et oled rase, millise tundega hoidsid positiivset rasedustesti käes, kuidas seda Hendrikule serveerisid, mis tema ütles jne 😀 Need alati väga huvitavad ja armsad lood 🙂

Vasta Kai pimeduses kobamas-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s