Raseduse plussid ja miinused/ Kui Printsess varsti Paksukese domeeni endale võtab, sest temaga seostub see rohkem kui Paksukese endaga, kes pole iial paks olnud (aga mina raseduse ajal paisun nagu õhupall!)

Elu võib ikka oluliselt muutuda. Nimelt umbes kolm aastat tagasi olin ma selline naine, keda ajas natuke närvi, kui mõni blogija rasedaks jäi, sest see tähendas alati seda, et muid postitusi hakkas palju vähem tulema – ehk siis kõik oli rasedusega seotud. Nüüd olen ise samasugune! Enda kaitseks võin öelda, et viimase aasta jooksul olen ma küll kõigi blogijate rasedus-ja beebipostitusi lugenud (tähendab kõigi nende, keda ma enne ka lugesin). Peaaegu – sest Lipsukese riidest mähkmete omasid ma ei suutnud lugeda. Ma nimelt olen 99 protsenti kindel, et mina ei hakka neid oma lapse puhul kasutama. Mul on hea meel, et vähemalt kolm blogijat on neid promonud ja nii mõnigi lugeja ehk neid proovib sellepärast, aga minu jaoks tundub see liiga palju jamamist. Jah, kindlasti on see kokkuvõttes odavam, keskkonnasäästlikum, need mähkmed näevad paremad välja jne, aga ma võtan siis kohe halva ema tiitli vastu – ehk siis ütlen, et mina ei hakka riidest mähkmeid kasutama. Mitte et ma veel üldse ema oleksin, aga noh – ette ära siis juba 😀

Täna tahaksin ma hoopis kirjutada raseduse plussidest ja miinustest. No alustame miinustest, sest siis saab selle negatiivse asja enne kaelast ära 🙂

Raseduse miinused

1)  Kaalutõus

Saate aru – eks ma aimasin küll, et ma olen juba juurde võtnud, aga ma olen raseduse algusest 10 kg juurde võtnud! Ma kaalusin enne rasedust 77 kg, mis on  kõige suurem number, mida ma Eestis elades kaalunumbril olen näinud. Enamasti olen kuskil 70-71 kg olnud, mis minu pikkust arvestades ongi selline enam-vähem okei number. Nimelt meestel on ka selles mõttes paremad väljavaated – nemad võivad oma pikkusest võtta maha meetri ja saavadki selle kaalu, mis neile väga hästi sobib. No näiteks 182 cm pikkune mees võib kaaluda 82 kg. Naiste puhul nii leebe see asi pole. Nimelt pikkusest arvestatakse maha 110cm ehk siis kui ma olen 182 cm, siis minu pikkuse puhul selline hea kaal olekski kuskil 72 kg. Kui naine on 160 cm pikk, siis tema puhul selline hea kaalunumber oleks 50 kg jne.

Ehk siis jah – ma kaalusin ennast üle pika aja arstil ja ma kaalun 87 kg!!! Ma olen ainult ühe korra elus rohkem kaalunud ja see oli siis, kui Mehhikost tagasi tulin. Astusin oma viimasel Mehhiko päeval kaalule ja see näitas 89 kg. Päris 90 ma ei jõudnudki, aga jah. Kui nüüd arvestada, et ma olen kolme kuuga võtnud juurde 10 kg ja mul on kuus kuud veel minna, siis samas tempos edasi minnes kaalun ma sünnitama minnes 107 kg! Ämmaemand ütles, et minu puhul pole see kaalutõus veel kõige hullem, aga ma ütlesin talle, et olen juba 10 kg juurde võtnud. Tegelikult ideaalne kaalutõus kogu raseduse vältel oleks 10-15 kg maksimum. Ilmselgelt lähen mina sellest piirist väga välja 😀 Ämmaemand ütleski, et hetkel mind natuke päästab mu pikkus, sest kui ma oleksin 160 cm ja kaalusin sama palju, siis oleks kuri väga karjas. Ja ma ei söö kahe eest, aga noh – eks ma rämspu söön vahel ikka, sõin enne ka. Kui naistele kehtiks sama reegel, mis meestele, et võta meeter maha, siis ma oleksin ainult 5 kg ülekaalus 😀 Aga olen 15. Kuni 20.nädalani ei tohiks kaal eriti palju tõusta ja alles siis võib, sest siis hakkab laps ise rohkem kasvama. Aga jah – nii mu ema kui õde võtsid esimese lapsega 30 kg juurde ja mind ootab vist sama saatus.

Kui Mehhiko kilod ma põhimõtteliselt nuuskasin maha – ehk siis ei teinud mitte essugi Eestis tagasi olles selleks, sõin rämpsu edasi, käisin pidudel, jõin alkoholi, trenni ei teinud, aga ometi kõigest üheksa kuud hiljem kaalusin ma juba 67 kg, siis beebikilodega kindlasti nii kergelt ei lähe. Esiteks juba sellepärast, et ma olen nüüd pea 10 aastat vanem ehk siis rasv ladestub palju kergemalt ega tule enam niimoodi maha. Mäletan veel seda aega, kui ma polnud mõnesid tuttavaid pikalt näinud – ehk siis nägingi pärast Mehhikost tulekut ja siis üheksa kuud hiljem, siis nad kõik tahtsid neid imenippe teada, et mis ometi tegin, et 22 kg maha küllaltki ruttu sain, siis ma sain vaid öelda – mul vedas 😀 Keegi ei tahtnud seda eriti uskuda, aga niimoodi oligi. Ma usun, et elu kaks korda mulle ometi niimoodi ei naerata, eriti arvestades seda, et nüüd olin ma juba enne rasedust raskem, kui ma tavaliselt olen olnud.

Nii et jah ma pean varsti ilmselt Paksukese domeeni endale saama, sest tema vist pole iialgi eriti paks tegelikult olnud, aga ainult valetab, et on! Mina tulevikus ei valeta, vaid siis reaalselt olengi. Kui ma võrdlen end Mehhiko lõppfaasi piltidega, siis ma ausalt ka ei tunne, et ma seal ainult 2kg rohkem kaalun, sest ma tundun endale seal hiigelsuur, hetkel ma saan muidugi aru, et ma olen juurde võtnud, aga kuna teksad veel lähevad jalga jne, siis tundub see kõht ainult meeletu. Mehhikos ma pidin meesteosakonnast teksaseid ostma, sest kuigi mehhiko naised on kõik väga suured, siis nad ei ole nii pikad. Ehk siis selliseid pikki teksaseid pea 90 kg naisele ei olnud olemas, oli ainult 160 cm naistele 😀 Või kui ka oli pikematele naistele, siis oli ainult imepeenikestele naistele.

Võrdluseks tooksingi siin mõned pildid. Nimelt 2016 suvi ja sügis kaalusin ma 64-65 kg – piltidelt on seda ka näha. Juurde hakkasin ma võtma siis, kui ma läksin kontoritööle. Mehhikos kaalusin ma 89 kg ja seda on ka pildilt näha. Ja ma pole hetkel endast väga palju pilte teinud, olen need kaks juba blogisse lisanud, aga lisan siis hetkel veel kord.

Kõigepealt siis pildid aastast 2016.

2016 suvi, kus ma kuskil 64-65 kg kaalusin. Hetkel olen siis 22 kg raskem, kui ma siis olin.

2016 november – 64 kg. Kui ma selle pildi Facebooki tol ajal panin, siis hakkasid paljud naised mu pildi all kommenteerima, et kas ma ikka toitun normaalselt ega end ei näljuta. Ma olen alati samamoodi toitunud – söönud rämpsu ja söönud kõike, ma ei keela endale midagi. Tol hetkel oli mul elus see periood, kus ma olin just saatest ära tulnud ja olin töötu – ilmselt selle tõttu vbl ka natuke stressis. Kui ma veebruaris 2017 sinna firmasse tööle sain, kus ma praegu töötan, siis hakkasin ma palju regulaarsemalt ja rohkem sooja toitu sööma, mis tähendas ka kaalutõusu, mida ehk mu kehal tol hetkel tõesti vaja oli. Et selline 70-72 kg on hea kaalunumber minu puhul, enne rasedaks jäämist olin ma 77 kg ehk siis kaalusin juba viis kg rohkem. Ma olen vist korraks Tallinnas elades ka 75 kg kaalunud, aga Eestis elades polnud ma varem üle selle läinud, kui nüüd see aeg vahetult enne rasedust välja jätta (kui lisaks see aeg ka välja jätta, kui ma Mehhikost just tagasi olin jõudnud).

Viimane päev Mehhikos – 89 kg! Ja kui ma mõtlen sellele ajale, siis ma ise ei tundnud absoluutselt, et ma suur oleksin, ma olin jumala rahul. Ka Eestisse jõudes ütlesin ma endale, et ehk veab ja kilod lähevad iseenesest ära. Läksid ka tol korral. Oleks raseduskilodega ka niimoodi, küll siis oleks hea! 😀 Aga kaks korda ilmselt samamoodi ei vea!

Selle pildi ma juba lisasin üle-eelmises postituses, aga 87 kg olen ma siin! Ma ise olin kindel, et 80-82 kg on kindlasti täis, aga 87 oli minu jaoks natuke ootamatu, sest Mehhiko pilti vaadates ma tundun endale palju suurem, aga olen seal ainult kaks kilogrami raskem. Vbl on asi selles, et ma olen rase ja rasedad peavadki end ilusamana nägema, sest nad kannavad uut elu 😀

See on kuu aega vana pilt ja siin ma ehk olen 83-84 kg. See oli siis, kui me töökaaslastega tõukekelgumatkal käisime ja ma üldse ei tahtnud mäest laskuda, sest ma olin juba rase, aga siis veel keegi ei teadnud 😀 Kui ma poleks rase olnud, siis ma kindlasti oleksin julgemini laskumistel laskunud, aga ma ei tahtnud pikali lennata.

 

Sellega seoses ka üks olukord. Nimelt nüüd tööl teavad kõik, et ma olen rase, sest ma ütlesin seda eelmise esmaspäeva stand-upil. Stand-up on meil iga esmaspäevane selline ringis seismine, kus kõik räägivad, mida nad nädala jooksul tegid, arendajad seal ei osale, aga teised küll. Ja ma siis tulin kapist välja ja sellepeale ütlesid umbes kolm töökaaslast, et nad said sellest ammu aru, aga ei hakanud ütlema  (siis kui mulle õnne soovisid) 😀 Ühega arendaja oli see lugu, et sõime lõunat ja kuna ma maksa ei võtnud, kuigi see on mu lemmiksöök, siis ta küsis, et miks ma maksa ei söö nagu tavaliselt. Ma siis ütlesin, et ma olen rase ja rasedatel ei soovitata seda süüa (tema ei osalenud seal stand-upil, sest arendajad ei pea seal osalema, kus ma nii-öelda kapist välja tulin ja ta ei teadnud, et ma rase olen), siis ta ütles ka, et seda oli juba kuu aega tagasi vähemalt näha 😀 Aga keegi lihtsalt ei hakka enne ise ütlema, sest saadakse aru, et ilmselt inimene ei taha veel kapist välja tulla. Vot selline lugu siis.

Et jah – see kaalutõus on üks negatiivne pool selle raseduse juures.

2) Meeletu väsimus

Kui ma juba enne rasedust olin meeletu magaja, siis nüüd seda enam! Ma võin lambist tuttu jääda ja ma olen kogu aeg nii väsinud. Nagu eilegi – jäin juba kell 21.00 tuttu ja magasin elutoa diivanil rahulikult, Hendrik läks umbes südaöösel magamistuppa ära ning ma ütlesin talle, et ma tulen ka kohe. Ma jäin aga tuttu ja Hendrik tuli kutsus mu mõni aeg hiljem voodisse, muidu ma oleksingi diivanil hommikuni põõnanud. Ja tööl tuleb vahel selline uni pärast lõunasööki, et ma füüsiliselt tunnen, et mul kohe vajuvad silmad kinni. Mitte kunagi varem pole sellist tunnet olnud!

3) Sage WC-s käimine

Ma olen kuulnud, et raseduse lõpus võivad naised tualetis eladagi, aga ma olen kõigest 13 nädalat rase ja käin öösel juba kolm-neli korda tualetis, varem ei käinudki kordagi. Ma ausalt ka arvasin, et mul veresuhkur on vist laes ja mul võib diabeet olla, aga ei ole -kõik analüüsid on ideaalsed, pole mul õnneks ei rasedusdiabeeti ega niisama diabeeti. Ja kui kuhugi minek, siis pean kindlalt enne vetsus käima ja kui olen kuskil kaua ära, siis pean kindlalt käima jne. Ma täna ütlesin Hendrikule, et ma mõtlesin, et kui mai lõpus dekreeti jään (ma saan jah juba mai lõpus seda teha, sest võtan vahetult enne kõik puhkused välja – seega isegi nädal enne mai lõppu saan ehk juba koju jääda), et siis saan natuke puhata, aga ma pean selleks ajaks ilmselt WC-sse kolima, sest kogu aeg on pissihäda.

4) Iiveldus ja oksendamine

Oksendamisega on mul suhteliselt hästi läinud, olen ainult kolm korda oksendanud raseduse ajal, need on suht hiljuti olnud. Ma uurisin seda ka ämmaemandalt ja eks mu viga oli selles, et ma võtsin oma vitamiinid enne sööki. Ma nimelt kodus ei söö, vaid söön kontorisse jõudes hommikul kell 08.00. Kell 06.00 oleks minu jaoks lihtsalt liiga vara, aga ma kodus võtsin juba vitamiinid ära ja siis tühja kõhuga läksin tööle. Ehk siis teel rongijaama olen ma kolm korda oksendanud. Varem see kusjuures nii ei olnud, aga nüüd lõi välja. Nüüdseks olen ma foolhappe nagunii ära jätnud, sest kolm kuud on täis.

Ja kuigi oksendanud olen ma vähe, siis seda iiveldust on olnud kordi rohkem. Lihtsalt tunned, kuidas iiveldab, aga oksele ka ei aja samas. Väga rõve tunne!

5) Seksiisu vähenemine

Olete kuulnud neist naistest, kes raseduse ajal tahavad meeletult seksida ja seksiisu on laes? Ma olen ka kuulnud, aga mina üks neist küll pole 😀 Ma olen lihtsalt nii laip kogu aeg nädala keskel, et seks on üks viimastest asjadest, millele ma mõtlen. Et on tulnud palju kordi ette, kus ma olen Hendrikule öelnud, et mitte täna, musi 😀 Ta pole kordagi küll kurtnud selle üle, aga arvestades sellega, et ma enne rasedust olin suhteliselt kõrge seksiisuga, siis see vahe on meeletu. Ilmselt keha ja vaim valmistub ette selleks perioodiks, kui laps on sündinud, sest siis nagunii paar kuud seksi pole.

Et kuigi üldiselt on mul ikkagi meeletu seksiisu vähenemine toimunud ja ka orgasmi saamine võtab oluliselt kauem aega, siis raseduse ajal on umbes 3-4 korda juhtunud ka midagi hoopis vastupidist. Nimelt ma olen nädalavahetuse hommikul ärganud üles nii kiimas, et no karju appi! 😀 Sellist tunnet ma enne rasedust ei mäleta. Ja vot siis on orgasm ka nii kiiresti tulnud, et pole vaja suurt midagi teha ega öelda 😀 Et Hendrik on ka maninud, et sellisena pole ta mind kunagi varem näinud, mina ennast ka mitte 😀 Aga kuna neid viimaseid olukordi on kokku 3-4 korda olnud ja pigem on ikkagi seksiisu vähenemine, siis jah – mina olen üks nendest paljudest, kellel seksiisu on rasedusega kõvasti väiksemaks jäänud. Ehk on asi ka selles, et ma tunnen, et ma vajan raseduse ajal rohkem und, aga nädala keskel ma üle kaheksa tunni magada ei saa. No saaksin, kui ma kell 20.00 tuttu läheks, aga ma tahaks nagu midagi muud ka teha peale tööl käimise ja tudumise. Ma nimelt ärkan nädala keskel kell 06.00 ja kobin siis umbes 22.00 ajal voodisse, vahel ka veits hiljem, mis muudab mu veel väsinumaks. Kuna nädalavahetusel magan ma ikka mõnuga 10-11 tundi ja need sellised kirglikud ärkamised on just siis toiminud, siis ilmselgelt pean ma olema eriti välja puhanud. Aga ka see pole kriteerium, sest seda siiski eriti tihti ei juhtu. Et jah – selline lugu siis raseduse ja seksiga 🙂

Rohkem nagu negatiivseid asju eriti meelde ei tule, räägime positiivsematest asjadest.

1)  Päevi pole!

Kuigi mul on alati suhteliselt regulaarne mentsruatsioon olnud ja ma tean kogu aeg, millal mu päevad algavad, on see ikkagi üsna tüütu. Plaastrite ajal olid päevad eriti paigas, aga ka ilma plaastriteta on mu tsükkel alati regulaarne olnud. Et niimoodi pole kunagi olnud, et absoluutselt ei teaks, millal tulevad jne. Aga ma ausalt ka vist mõistan nüüd neid naisi, kes nagu sünnitusmasinad on, sest nii hea on olla, kui päevi pole! Nagu reaalselt. Mul olid viimati punased novembris ja kui hästi läheb, siis imetamise ajal ka kohe veel päevad tagasi ei tule (kõigepealt tuleb muidugi loota, et rinnas ikka piima on jne, aga loodame, et ikka on). Kuigi mõnedel vist tulevad? See vist sõltub. Aga nii hea on alati alasti magada ja mitte mõelda, et varsti algavad päevad jne. Mu viimati täiesti päevadevaba elu oli siis, kui ma 12 olin – ehk siis 17 aastat tagasi! (siis nad polnud veel alanud lihtsalt). Et nagu tõeline idüll on hetkel!

2) C-korv

Kuni 12.klassini olid mul rinnad väga väiksed, mul oli A-korv. Pärast seda on mul stabiilselt olnud B-korv ja ma olen rahul olnud. Kui ma Mehhikos paksuks läksin, siis korv oli ikkagi B, aga nüüd on mul C-korv! Mis mulle eriti meeldib, et rinnad pole niimoodi venides suureks läinud, vaid ühtlaselt ja täidlaselt – ja see on imeline! Eks näis, mis aja jooksul juhtub – vast pärast sünnitust nii hull olukord pole, et saan tissid üle pea visata nagu jahukotid 😀 Ma seda viimast ei usu ka, et mul niimoodi juhtuks. Kuigi ma olen kuulnud ka seda, et pärast imetamist lähevad mõnede naiste rinnad isegi korv väiksemaks tagasi, kui nad enne  rasedust olid. Päris A-korvi küll enam ei tahaks, B-korviga olen ka rahul, sest sellega olen ma enamus täiskasvanuelu elanud, aga C-korv on ikkagi ka väga kaunis 🙂 Eriti arvestades seda, et ma pole kunagi sellist dekolteed varem omanud!

3) Emotsionaalsus ja ajade parem mõistmine

Kuigi liigsel emotsionaalsusel võib ka negatiivseid pooli olla, siis minul see niimoodi väljendunud pole. Jah, ma nutan telekat vaadates rohkem jne, aga ma ei pea seda halvaks asjaks. Ma tunnen just rohkem indu näidata tervele maailmale välja oma tundeid ja kuigi ma enne olin juba suhteliselt avameelne inimene, siis nüüd olen ma seda veel enam. Ja kui varem ajasid mind närvi beebid, kes ühistranspordis nutsid, sest ma mõtlesin, et mis krdi ema see on, kes ei suuda oma last maha rahustada, siis nüüd ma niimoodi enam ei mõtle. Eile just Tartust Põlvasse rongiga tulles, oli seal üks naine, kelle beebi täiega nuttis ja mul hakkas sellest naisest kahju ning ma mõtlesin, et mul endal võib kunagi samasugune olukord olla ju. Kui ülejäänud rong vaatas vihaselt seda naist, siis mina vaatasin teda kaasatundlikult ja mõtlesin, et mul võib tulevikus samamoodi olla. Kuna ma olen ise ka mõelnud minevikus, et krt, tee ometi midagi, et su beebi ei kisaks niimoodi, siis ma saan aru, et suhteliselt ebameeldiv võib olla, kui sa niigi täiega üritad, aga laps ikkagi nutab. Ilmselt on see ka üks neid märke, mis näitab, et ma olen nüüd küpsem ja olen emaduseks rohkem valmis, kui ma veel aastaid tagasi oleksin olnud 🙂

4) Ideest teostuseni läks ainult kuu aega!

Ma olen ülimalt tänulik universumile, et see rasestumine nii kiiresti käis. Eriti just tänapäeva maailmas, kus tihti loed neid lugusid, kus paarid on aastaid üritanud, aga ikkagi ei õnnestu rasedaks jääda. See tundub iseenesest väike asi, aga tegelikult tuleb selliste asjade eest tänulik olla, sest ka minu enda tutvusringkonnas on mitmeid paare, kes on juba pikalt üritanud, aga oodatud rasedust ei tule. Ja enamasti on nad täiesti meditsiiniselt terveks tunnistatud – ehk siis pole asi selles, et kumbki pool ei saaks vms. Ja muidugi lisada siia juurde need paarid, kellest üks ei saagi vms… Ma olen tänulik, et meie sellise murega rinda ei pidanud pistma.

5) Augustis sünnib beebi!

Jaa, augustis sünnib minu ja Hendriku beebi! 🙂 Ja kuigi mul on miljon hirmu seoses sellega, et kuidas ma lapsega hakkama saan, eriti arvestades seda, et ma pole iial hoidnud ühtegi last süles, kes veel pead ei kanna jne… Ja lisada siis juurde muidugi see, et unetuid öid hakkab liiga palju olema – et kuidas ma selle kõigega harjun. Ma tean, et võib ka niimoodi minna, et laps on väga rahulik, aga ei pruugi ju. Kui laps on Hendrikusse, kes tema ema sõnul oli vana rahu ise ning tema beebiiga oli lausa lust-ja lillepidu, siis meil veab, aga kui laps on minusse, kes ma olin suht rahutu, siis läheb meil raskeks 😀 Ehk tuleb siis midagi vahepealset? Mitte et ma usuksin, et laps peab just vanematesse minema, aga kui nii võrrelda. Et kuigi jah mul on palju hirme, aga eks esimese lapse puhul visataksegi kõik lapsevanemad pea ees vette ja sul ei jää muud üle, kui välja ujuda (mis on tegelikult halb näide, sest ma ei oska ujuda, aga võtame seda metafooriliselt siis), siis ma olen nii õnnelik! 🙂 Ja just see ongi raseduse juures kõige suurem pluss, et kui oled üheksa kuu jooksul teda kandnud, siis lõpuks on võimalik temaga reaalselt kohtuda. Ja siis algab juba kõige olulisem töö maailmas – lapse kasvatamine 🙂

Milliseid negatiivseid/positiivseid jooni teil endal veel raseduse kohta välja oleks tuua? Minul on hetkel just need 🙂