Oma raha väärtusest ja jõuludest

Jõulud ja jõulukingitused on praegu populaarne teema. Mõnel kulub jõuldel mitu tonni, teisel 10 eurot. Okei, okei, olgu teistel, kuidas on – ma ikkagi räägin praegu enda mätta otsast.

Minu jaoks olid jõulud üliolulised väiksena. Kuusk pidi alati toas olema (ja alati oli ka, see sai kogu aeg hangitud). Ehk lisas seda võlu minu jaoks juurde ka tõsiasi, et mul on päev enne jõule sünnipäev. Ilmselt olid meil mitmed istumised siiski mu sünnipäevaga ühendatud.

Väiksena olin ma nii pettunud, et ma kaks korda rohkem teistest kingitusi ei saanud, sest ikka anti mulle ju sünnipäeva-ja jõulukink samal ajal. Teised said ju kaks korda aastas kingitusi ja mina ainult ühe! Ma teadsin juba siis, et me oleme vaesed ja raha lihtsalt pole rohkemaks, aga häiris ikka. Olles nüüd juba pikalt täiskasvanu, siis sellised asjad ei koti mind enam absoluutselt.

Ma mäletan, kui ma 17-aastaselt suvel esimest korda tööle läksin ja OMA raha teenima hakkasin (saades siis rohkem palka, kui mu ema või isa said). See tunne oli imeline – olin esimest korda elus oma raha peremees. Suvi sai läbi, tulin Tartusse tagasi (elasin siis Tallinnas tolle suve) ja läksin kooli tagasi.

Kuna ma olin suvel juba selle maitse suhu saanud, mida tähendab oma raha, siis läksin gümnaasiumi kõrvalt tööle. Raha sai küll üpris vähe, sest poole kohaga teema, lisaks ma päris kõik argiõhtud ei käinud ka. Aga ikkagi oli see oma raha. Seega detsembris 2007 ostsin ma oma perele 1000 krooni eest jõulukinke, mis tol ajal oli minu jaoks kindlasti suur summa. Andsin need mitu nädalat varem ära lausa, aga ma olin nii uhke, et lõpuks ometi saan ma ise nii palju kingitusi teha! Mis sest, et tegelikult oli see mõttetu träna, mida keegi eriti ei kasutanud.

Kusjuures mu vanemad ei olnud eriti rahul sellega, et ma kooli kõrvalt tööl käisin, kuigi ma toetasin neid rahaliselt ja maksin ise kodus oleva inteneti/koolis söömise ja muu lõbustuse eest. No eks vahel küsisin neilt ka, kui endal enam eriti raha polnud. Kuid ma ilmselt aiman, miks nad rahul ei olnud – kuna olin niigi napilt 11.klassi edasi pääsenud (olin matas suvetööl), siis nad kartsid, et ma jätan ehk kooli pooleli. Õnneks ma seda siiski ei teinud.

Ehk siis jah – alates 17.eluaastast olen ma kogu aeg ise tööl käinud, kui kaks kutseka aastat välja jätta. Siis ma tõesti ei töötanud, aga esimene aasta sain stipendiumit (mis oli küll üliväike summa), teisel aastal toitjakaotuspensionit (kui sa oled alla 24, sa õpid ja üks su vanematest või lausa mõlemad on surnud, siis maksab riik sulle toetust. kunagi vähemalt oli nii, sest ma pole kursis sellega, kuidas praegu on).

Tulles nüüd tagasi jõulude juurde, siis viimane selline ostuhullus oli meie peres siis, kui ma 18 sain (ehk siis too sama aasta, kui ma esimest korda oma raha maitsta sain). Pärast seda pole seda enam olnud, kingitusi on saanud mu õe lapsed ja mingid sümboolsed kingitused veel. No mina ehk olen midagi suuremat saanud sünnipäeva puhul, aga ka mitte alati. Ja nüüd mind ei huvita see absoluutselt. Ma olen aru saanud, et kingitused pole kõige tähtsamad siin maailmas ja parem tõesti kink tegemata jätta, kui mõttetut jama kinkida.

Pärast ema surma pole meil kahjuks iga-aastaseid istumisi üldse olnud või ma pole saanud neil osaleda – eelmisel aastal mina ei käinud, aga ka Tallinnas elades ma alati ei käinud, kui neid üldse oli. Sel aastal meil on mu õe juures väike istumine, aga paar päeva enne jõule, sest õigel päeval on mu õde maal oma abikaasa perekonnnaga. Ja õigetel jõudel oleme ilmselt kas Hendriku perekonnaga või siis kahekesi kodus, kui seal ka mõnel teisel päeval käime. Eks näis veel. Ja samuti pole mingit suurt kingituste jagamist, Hendriku vanavanemate juures olles saavad ainult lapsed kingitused (eelmisel aastal käisime seal ka). Ja need, kes omavahel teevad (a la abikaasad või paarid) on selle juba kodus ära teinud. Minu meelest on see nii õige suhtumine, sest see ostan end detsembris jõulukinkidest lolliks on nii haige värk ikka. Ma eelmisel aastal tegin ainult Hendrikule jõulukingi  – ja see oli täpselt midagi sellist, mida ta vajas. Sel aastal ilmselt teen paar tükki rohkem, sest see jõuluistumine mu õe juures toimub ja meie läheme ka sinna, aga mu õde rõhutas ka, et paluks mitte palju kingitusi teha. Eriti viidates ta lastele, kes on juba päris suured (9 ja 11) ega vaja igasugust kraami.

Ehk siis jah – ma pidin korra elus selle lollakate ja suvakate kingituste tegemise üle elama, sest see tundus nii äge. Õnneks on aastad möödunud ja ma olen kõvasti targem. Ja kui ma nüüd oma lapsepõlvele tagasi vaatan, siis muidugi on kurb see, et me olime üldiselt väga vaesed ja vahel söögirahagi ei olnud (see on jälle teine äärmus, millesse pole hea mõte langeda), aga see väheste kingituste saamine jõuludel oli tegelikult ülihea asi! Tean ju enda tutvusringkonnas perekondi, kus lapsed mitte midagi peale asjade ei oska väärtustada. Ja see on kurb, väga kurb, et mida rohkem mõttetuid asju, seda parem. Ka lasteaias ja koolis on lapsed siis justkui rohkem tegijad, kui neil on rohkem asju. Jube lausa, mis kiusamist see tarbimisühiskond endaga kaasa võib tuua.

Kuidas teil see jõulumöll edenema hakkab? Kui paljudele te kingitusi teete?

Advertisements

6 thoughts on “Oma raha väärtusest ja jõuludest

  1. meie teeme ka ainult lastele – kokku meie ja mehe venna ning õe perega siis 5. lapsed erinevas vanuses, aga üldiselt kokkulepe, et mitte midagi kallist ja samas ka mitte mõttetut nänni. noorematele sobivad üldiselt joonistamis- või meisterdamisvärgid, vanematele nt kinkekaardid. olen rahul. peabki hakkama tegelema sellega 🙂 sulle ja Hendrikule aga head jõuluootust 🙂

  2. Ma olen mõelnud miks poodides juba novembri algusest on jõulumüük?Kes teie peres süüa teeb ja kas kinkekaart ja kommikarp on õige jõulukink mida ma teen?Või sussid kuhu sisse panna iga päev midagi?

    • Kust mina peaksin teadma, kas kinkekaart on õige kingitus, kui ma ei teagi sind ega seda inimest, kellele sa plaanid seda teha? Nii palju peaks oidu ikka peas olema, et ise see välja mõelda. Inimesed on erinevad – seega pead sa ise seda teadma. Kogu lugu.

  3. Kingi teen ainult oma lapsele ja õelapsele. Mehele tahaks uut telefoni osta, aga ta ei taha enne, kui telefon täiesti pildi eest on visanud (praegu lihtsalt lülitab telf end välja ja enamus aega ei saa helistada). Peredega (ema,õepere, vanaema) ja naudime head sööki. Igal aastal oleme kohta vahetanud ning kõik valmistavad midagi.

    Teile ilusat jõuluaega!

  4. Kinkide tegemine on minu meelest tore, aga siis kui tegemist asjaga, mida inimene vajab/soovib/kasutab. Kink niisama kingi pärast ei ole kuigi tore. Muidugi koos mõnusalt jõululaua ümber istuda on palju tähtsam.
    Teile kaunist pühadeaga!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s