Nädalavahetuse loba :)

Täna on selline vaikne laupäevake olnud. Vaatasin eelmise nädala “Su nägu kõlab tuttavalt” kordust, sest mul polnud pühapäeval selleks aega, jõudsime Tartust tagasi üpris hilja (siis käisimegi Queeni filmi vaatamas ja pärast mu isakodus). Nädala keskel ma ei jõudnud seda teha, aga ma olen alates esimesest hooajast suur näosaatefänn olnud. Tore, et meil on nii tublid inimesed, kes teisi parodeerida või jäljendada oskavad. Sest jah – kord jäljendatakse, teine kord parodeeritakse. Et kunagi pole ju päris kindel, kumba nüüd rohkem tehakse. Mul erilist vahet ei ole, mulle meeldivad mõlemad.

Täna õhtul on meie juures väike istumine. Ega ma ausalt öeldes ei teagi, palju rahvast tuleb, aga Hendrik pani vastava info sellesse Facebooki gruppi, mis tema sõpruskonnal tehtud on. Seal on ta sõbrad ja nende abikaasad/elukaaslased (ehk siis mina ka). Lisaks tuleb vbl ta kursavend, kes Tartus elab. Sellega on alati niimoodi, et kunagi ei tea täpselt, palju rahvast kokku tuleb, sest mõned küll kribavad sinna alla, et tulevad/ei tule, aga teised seda ei tee. Ehk siis õhtul näha ole 😀

Hetkel Hendrik ja ta vend paigaldavad meile kööki boileri, et sinna ka lõpuks soe vesi jõuaks. Kui Hendrik selle korteri eelmise aasta oktoobris ostis, siis sooja vett köögist ei tulnud, mingi kala oli sellega. Ja siiani olemegi nii elanud, et kas siis köögis nõusid külma veega pesnud või vannitoast seda toonud, sest seal on soe vesi olemas, aga köögis polnud. Nüüd saame selle ka paika 🙂 Ma pole kunagi elus näiteks kaevuga majas elanud vms, aga Tartu Riia tänava korteris tuli meil ainult külma vett köögist, vannituba isegi polnud. Seega tuli vett kogu aeg soojendada ja mu ema sõbranna elas kõrvalkorteris, kellel oli vannituba – seal käisime duši all. Teised elukohad, kus ma olen elu jooksul elanud, on alati sooja veega ja vannitoaga olnud. Kuigi lapsena Tammeoksa tänava majas elades oli meil duširuum keldris 😀 Seal üldse see maja ei pidanud sooja ja istusime terve perega elutoas ja kütsime seda elektriga, arved olid hiiglaslikud. Just sellepärast sai sealt ka ära kolitud 😀 Hommikul ärgates oli toas kuus kraadi sooja, sest kuigi eile sai ahju köetud, siis üle 16 kraadi sooja tuppa ei jõudnud. Riia tänava korter ja Tammeoksa tänava maja on ka ainukesed ahiküttega kohad, kus ma elanud olen. Muidu on ikka alati keskküte olnud. Ja ma ise pole mitte kunagi elus ahju kütnud, sest siis ma olin laps ega pidanud selliste asjadega tegelema, nüüd täiskasvanuna pole enam vajadust olnud.

Kui ma nüüd kaks nädalat Hendriku isaga tööle sõitsin, siis tuli näiteks laste erinevustest juttu. Hendriku isa mainis, et Hendrikuga polnud kooliajal üldse muret, sest ta oli alati nelja-viieline, kuna talle meeldis õppida. Nii humanitaarained kui reaalained läksid tal hästi ja nüüd käib vahel Hendrik oma 12-aastasele vennale matat õpetamas. Mulle meenus mu enda lapsepõlv, kus mu vanem õde üritas mullegi matat õpetada, aga tal ei jätkunud närvi selle jaoks, sest mata oli mu õudusunenägu 😀 Hendrik on vana rahu ise, tema oma vennale matat õpetades närvi ei lähe. Ka ülikoolis meeldis Hendrikule õppida, seda nii bakas kui magistris. Et jah – ma natuke samastusin end Hendrikuga noorema vennaga, keda peab pigem sundima õppima, sest ma ise olin samasugune, samas kui mu vanem õde oli läbi ja lõhki nelja-viieline. Nagu Hendrik kooliajal 😀 Et lapsed on tõesti erinevad!

Samas oli ka mul asju, mida mulle meeldis õppida. Kirjandus, eesti keel, hispaania keel, inglise keelega oli mul omapärane suhe, vahel meeldis, vahel mitte. Gümnaasiumis pigem mitte enam. Eksam läks mul gümnaasiumis väga sitasti, sain 66 punkti, mis oli suur häbi, sest olin inkas kõige tugevamas rühmas ja seal said enamus ikka üle 80 punkti. Et kõige nõrgem tulemus oligi inka, isegi ühiskonnas sain 78 punkti, kuigi pidasin end selles väga lolliks. Ja kirjand oli 79 punkti, millega võis vist rahule jääda. Mulle endiselt ei meeldi inka eriti, kuigi ma saan selles ilusti suheldud ja tööl tuleb seda tihti ette, seet meie meeskonnas on lätlane – seega kui tema on kontoris, siis on kontori suhtluskeeleks inglise keel (lisaks veel inglisekeelsed uudiskirjad). Hendrik kusjuures ei ole kunagi koolis inglise keelt õppinud, sest ta valis saksa keele, aga nüüd ta muidugi räägib. Mitte küll nii vabalt, vahel ta küsib, et mis see sõna tähendab või too tähendab, aga üldiselt ta ikka saab aru. Kuna mu sugulase mees on soomlane, siis temaga suhtlesime inglise keeles (sugulane ja ta mees suhtlevad ka omavahel inglise keeles).

Jee, sooja vett juba tulebki köögist! Nüüd peab koristama hakkama ja siis õhtul tuleb väike istumine, Hendriku kursavend ja vend tulevad kindlalt, eks näis siis, kes veel tulevad 🙂

Nädalavahetused on mu lemmikud ikka! 🙂 Mis teil plaanis selleks nädalavahetuseks on?

Advertisements

Minestamistest

Liivi just kirjutas minestamistest  – ja neid on mul endalgi elus omajagu ette tulnud. Alguses mõtlesin, et olen lausa kuus korda elus minestanud, aga tegelikult olen vist ikkagi ainult viis. Vähemalt kuues kord ei meenu enam 😀

Esimest korda läks mul pilt taskusse 11-aastaselt, kui tädi eelmises ahiküttega korteris täpselt kuuma ahju juures pikalt istusin. Mäletan seda, et mul oli täiega halb olla ja siis järsku ärkasin üles ning vahepealne osa oli mälust kadunud. Olin oma õde ja vanemaid täpselt sellise näoga vaadanud, nagu ma ei teaks, kes nad on.

Teine kord minestasin 14-aastaselt Lõunakeskuses väga palava suveilma tõttu. Mu õde proovis parasjagu riideid, mida ta plaanis osta ja mina ning õe sõbranna ootasime teda. Järsku tundsin, et väga halb on olla ja pea käib ringi. Minestasin niimoodi ära, et lendasin otsaesisega vastu põrandat. Kui üles ärkasin, siis muidugi oli lisaks mu õele ja sõbrannale ka Lõunakeskuse töötaja meie juures. Istusin mingi aeg toolil ja siis oli parem olla.

Kolmas kord minestasin ma 17-aastaselt, kui ma Tallinnas Esimese juures (mu esimene peika) suvel elasin. Raseerisin ennast kaenla alt ja lõikasin sisse. Ma nimelt ei talu verd, eriti siis, kui olen sisse lõiganud. Ja tundsin, kuidas kõik hakkab ähmaseks minema ja niimoodi ma peaga vastu ust minestasingi (või siis lendasin). Esimene ja ta ema tormasid muidugi kohe kohale vaatama, mis juhtunud oli.

Neljas kord minestasin ma 20-aastaselt Mehhikos vabatahtlikuna töötades. Nimelt töötasin ma hommikuti köögis, kui lapsed koolis olid. Kuid mõnikord jäi mõni laps koju ja tuli doña Inesile (meie kokk, kellele hellitavalt doña alati ette öeldi, doña on nagu señora ehk proua, aga on levinud pigem maapiirkondades). Ja ka tol päeval tuli üks laps meile appi ja tegi tacosid. Ta tuli mulle ka siis ühte pakkuma, ma olin just köögis toimetades endale sõrme lõiganud ja mässisin selle sõrme WC-paberisse, kui läksin tacot võtma. Ja sel hetkel tundsin, kuidas kohe kaob pilt eest ära. Mõtlesin veel oma peas, et ma pean sinna toolile jõudma… ja järgmine hetk, mida ma mäletan, on juba see, kuidas meie armas kokatädi doña Ines sellele samale lapsele mainis, et ta abi kutsuks. Nimelt meie kokatädi oli väga suur naine ega jaksanud ise eriti kiiresti kõndida (Mehhiko on üks maailma kõige suurema ülekaaluliste protsendiga riik). Igal juhul – pärast seda kadus mu teadvus uuesti ja järgmisel hetkel olid mu ümber kõik juhendajad ja kontoritöötajad ning mind toodi teadvusele nuuskpiiritusega. See on ka ainus kord, kui mul seda vaja on läinud, olen alati ise teadvusele tulnud. Tolle päeva sain ma igal juhul vabaks ja kõik lapsed/teised vabatahtlikud käisid vaatamas, et kuidas ma ennast tunnen. Et see oli tõesti selline seebika moodi minestamine ja ka teadvusele tulemine – täpselt nagu Mehhikole kohane oleks 😀

Ja viies kord viskas mul pildi taskusse 22-aastaselt, kui ma end raseerides jällegi sisse lõikasin. Elasin siis veel isakodus, olin üksinda kodus ja vannitoas oli tool, kuhu istuda. Sinna ma isegi jõudsin, aga vajusin sealt ikkagi kokku ja kukkusin peaga vastu põrandat. Ärkasin suure sinikaga otsa ees üles, see on ka ainus kord, kui mul on minestamisest mingi nähtav jälg jäänud. Ja rohkem ma vist minestanudki polegi – ehk siis viimase kuue aasta jooksul pole seda õnneks ette tulnud. Ma enda meelest olin kindel, et neid kordi on olnud kokku kuus, aga ikkagi vist viis. Või ma lihtsalt olengi ühe korra juba ära unustanud 😀

Kui mul 2013 need metsikud peavalud olid, siis ma veits põdesin, et ehk on need minestamised niimoodi mõjunud, aga õnneks polnud. Ja õnneks kadusid need peavalud ka ära.

Enne minestamist on alati sama lugu – ma suudan peas mõelda, et ära minesta, Jaanika, jõua kuhugi istuma – ja siis on üks must auk, millest ma enam midagi ei mäleta. Järgmine hetk, mida ma mäletan, on juba teadvusele tagasitulek.

Mu õel juhtus üks kord lausa niimoodi, et ta minestas palaval päeval apteegis ära ja üks noormees püüdis ta kinni 😀 Ta seisis järjekorras ja selja taga seisis mingi tüüp 😀 Kas teie olete minestanud? Kui olete, siis mitu korda?

 

Margus Vaheri raamat “Tee mehe südamesse” üllatas mind positiivselt! Oleksin ma 22-aastaselt Villu Parveti möga asemel seda raamatut lugenud, siis ma oleksin kõvasti targem olnud…

Teate, mulle on hakanud moblas blogimine täitsa meeldima! Umbes 80 protsenti postitustest olen ma viimasel ajal just moblas kribanud, sest ma lihtsalt ei ava kodus nädala keskel arvutit. Ei viitsi lihtsalt. Alguses tundus see suhteliselt hull, aga nüüd on see mugav.

Kas teiega on ka vahel niimoodi, et kui miski on täiega üles haibitud, siis te kahtlete selle headuses? Et tundub lihtsalt mingi mull, mis mainstreamile peale läheb? Minul Margus Vaheri raamatuga “Tee mehe südamesse” just selline eelarvamus oligi. Kuna ma laigin ta Facebooki lehekülge, siis võis kogu aeg lugeda naiste ülistavaid arvamusi selle raamatu kohta. Et silmiavav, humoorikas ja häid õpetusi jagav raamat, mida iga naine peaks lugema. Ütleme nii, et see pigem lugemishimu ei tekitanud, sest kartsin, et see läheb samasse auku sinna Villu Parveti või Jesper Parve raamatutega. Jah, ma tean, et ma 22-aastaselt kiitsin Villu Parveti raamatut taevani, aga siis olid mu prioriteedid teised. Mõned aastad hiljem lugedes ei tundunud see enam üldse nii hea ja nüüd hiljuti kolides ja seda Põlvasse viies juhtusin seda jälle sirvima ning… see tundus totaalne kräpp! Jah, hea neile, kes viitsivad ja tahavad mingeid lollakaid mänge suhtes mängida, aga ma olen nüüd juba liiga vana sellisteks lollusteks.

Jesper Parve raamatuid pole ma ise tervenisti lugenud, aga olen raamatupoes sirvinud ja natuke ka lugenud… Suht samasse auku Villu Parveti mögaga, eriti see esimene raamat, teine ehk on parem, sest see räägib rohkem perekonnast vist. Et ma olen selle machovärgi jaoks liiga vana, ausalt ka. Pahad poisid ja blaa-blaa. Käidud tee ja midagi head see endaga kaasa ei too, seega soovitan teistel ka sellistest isenditest kauge kaarega mööda vaadata.

Ja kuna Jesper Parve, Margus Vaher ja Eero Spriit teevad ju koos seda etendust “Mida mehed tahavad”, mida ma näinud veel ei ole, siis ma eeldasin, et ju Margus Vaher võtab ka sõbrast eeskuju – sest sellised raamatud müüvad. Ma ei tea, kui hästi Jesper Parve omadel läinud on, aga Margus Vaheri oma on topis teisel kohal, ainult Vahur Kersna raamat Urmas Otist pakub inimestele rohkem huvi, mis on ka loogiline, sest Urmas Ott oli legend! Ja olla teisel kohal oma raamatuga pärast sellist esimest kohta on küll super ju!

Ja eelmisel nädalal ma siis vaatasin saate “Hommik” kordust ja kerisin, et näha meie blogija Kai juttu sellest, kuidas ta kinos käib ja mis see kirjeldustõlge üldse endast kujutab (Kai, see oli suurepärane intervjuu, sa oled äge naine!) ja enne seda tuli intervjuu Margus Vaheriga. No ma siis panin stopi peale ja kuulasin, et mida ta siis ka räägib. Kui Jesper Parve on mulle alati suhteliselt ülbe mulje jätnud intervjuusid andes, siis Margus Vaher oli hoopis teistsugune. Sõbralik ja tore noormees, kellest ma olin enne kuulnud seoses tema lauljakarjääriga ja loomulikult ka sellest ajast, kui nad Kadri Luigega neid teemaõhtuid korraldasid. Igal juhul see intervjuu meeldis mulle ja ma mõtlesin, et peaks ka endale selle raamatu hankima.

Just seda ma pühapäeval tegingi ja kui sõbranna esmaspäeval siia tuli, siis ta natuke sirvis seda ja ütles, et tundub täitsa hea. Ma hakkasin seda eile lugema ja täna rongiga Põlvasse sõites ma selle raamatu lõpetasin! Kartsin enne lugemist, et see on jälle mingi õpetus sellest, kuidas meestega peab alguses külmalt käituma ja jääkuninganna olema, sest muidu nad pole sinust huvitatud jne jura, mida igas teises raamatus lugeda võib, aga mis on kõige haigem pullikaka, mida inimene iial uskuda võib… Ometi elasin ma ise ka kunagi selles vales, aga õnneks enam mitte!

Raamat tõesti üllatas mind ja heas mõttes! Oma soojuse, heatahtlikkuse ja sõbraliku noodiga, mida see endas kannab. Jah, see raamat ei õpeta naistele ehk seda, kuidas konkreetselt mehe südamesse pääseda, sest eks Margus Vaher kirjutab ju ikka oma kogemusele tuginedes, aga see annab kindlasti mingi humoorika vaatenurga juurde. Südamest kirjutatud raamat, ütleksin ma selle kohta. Miinusena võib tuua välja selle, et see oli liiga õhuke ja kui tundus, et just läheb eriti huvitavaks, siis sai konkreetne peatükk läbi ja tulid juba uued teemad.

Ma tahaks ühte lõiku sealt raamatust tsiteerida, aga kuna viimasel ajal kaevatakse kõige eest kohtusse, siis nagu väga ei julge… Aa, no ma teen seda – kui autor seda lugema juhtub, siis vast mind kohtusse ei anna 😀

Lõik Margus Vaheri raamatust:

Armastus tahab anda, ego võtta. Mis oleks, kui enne suhtesse minekut õpiksime esmalt tundma, ja mis olulisem, aktsepteerima enda sügavusi, nõrkusi, tugevusi. Mõtestama lahti maailma enda ümber. Vaatama peeglisse nii, et ei pööra pilku ära, kui näeme miskit, mis teeb haiget või pole pealt nii läikiv kui sooviksime. Mis oleks, kui me ei kasutaks inimest, kelle oleme enda kõrvale valinud, enda isiklike ja isekate puuduste ja valude tuimestamiseks. Kui võtaksime ise vastutuse enda valukehade neutraliseerimise, ebakindlusega tegelemise, elu pühitsemise, mõtestamise ja tunnetamistarkuse eest. Selleks et mõte vaikiks ja süda kõneleks. Mis oleks, kui esimest korda elus päriselt armastaksime end? 

Sellele küsimusele on seal hea vastus olemas, mille Margus Vaher on lahti seletanud – ilmselt just siis tuleks meie ellu see inimene, keda me alati oodanud oleme.

Mulle see raamat meeldis ja see üllatas mind tõesti heas mõttes. Meie, naised, oleme tüdinud lugema sellest, kuidas on vähemalt 101 ettekirjutust, kuidas mehele muljet avaldada, kuidas jätta endast vastupandamatu naise aura õhku, kuidas olla ideaalne jne. Iga teine mehe poolt kirjutatud raamat just sellest kõneleb, aga Margus on toonud välja selle iseendaks olemise ja jäämise, mis peaks ju kõige olulisem olema! Suhtemängud võiksid jääda sinna 20-ndate algusesse, kus võis tõesti adrenaliini pakkuda see, et peab vähemalt kaks tundi ootama enne, kui mehele vastad, sest muidu sa pole tema jaoks huvitav. Jah, tõesti ei maksa teist poolt alguses nüüd sõnumitega küll ära lämmatada, aga see teema, et kui ma nüüd kohe vastan, siis olen liiga kättesaadav ja tüüp kaotab huvi… Kui kaotab huvi sellise asja pärast, siis ta pole sinust iialgi huvitatud olnud!

Ma kindlasti soovitaksin seda raamatut, jalgratast Margus kindlasti ei leiuta, aga see raamat paneb mõistma, et tegelikult on mehed palju lihtsamad, kui me arvame. Me ise mõtleme nad keeruliseks. Ja suhted on ka palju lihtsamad, kui inimesed teineteist kuulavad ja tõesti armastavad ega taha oma ego olukordades peale suruda. Ma ütlen – oleks ma 22-aastaselt hoopis seda raamatut ja mitte Villu Parvetit lugenud, siis ma oleksin palju targem olnud.

Selles mõttes oli see raamat ka hea tõdemus, et mul Hendrikuga on tõesti nii vedanud! Ma teadsin seda ka enne, aga need hea mehe omadused, mis seal oli ära toodud ja mis minu jaoks on ka alati olulised olnud, on tal kogu aeg olemas olnud. Ei mingeid draamasid ega mõttetuid tülitsemisi, vaid hoopis sulnis harmoonia. Ja just see peaks iga suhte alustala olema 🙂 20181114_190852.jpg

Queen ja Freddie Mercury/ Kui üks film on nii võimas, et paneb su oma unistuse poole liikuma!

Ma olen bussis ja sõidan Põlvasse. Mul oli täna tantsimine ja õps mainis, et ma õppisin kiiresti. Tavaliselt ma ei õpi kiiresti 😀 Õps pakkus välja, et võin Hendriku ka mõnikord tundi kaasa võtta, et siis õpetab meid mõlemat. Hendrik on kusjuures kunagi ammu paar tundi salsat ja bachatat õppinud, aga rahvatants on rohkem tema teema. Vbl korra-paar ta tuleks kaasa 😀

Tegelikult tahtsin ma eile juba arvutis Queeni filmist kirjutada, aga sõbranna tuli külla ja vaatasime õudukat – ehk siis ma ei jõudnud. Ka täna ei jõuaks – seega kirjutan moblast. Pühapäeval me käisime Hendrikuga Tartu Apollo kinos “Bohemian Rhapsodyt” vaatamas. See oli aasta elamus, ma ütlen teile! Ma ei ole eriti suur Queeni ega Freddie Mercury fänn – seega polnud ma ei Freddie enda ega bändi elulooga just eriti kursis, muidugi ma teadsin põhilaule ja et Freddie AIDS-i suri, aga suurt rohkem mitte. Ja seda, et ta biseksuaalne oli. Hendrik oli selle kõigega rohkem kursis, teadis teiste bändiliikmete nimesid, Freddie kassiarmastust jne. Kinos oli nii palju rahvast, et paaristoolidele me ei mahtunud, aga vahet ei olnud. Ma ei ole ammu nii head filmi näinud. Rami Malek (ma ei saa nime täpset kirjutamist hetkel järele vaadata, sest mulle ei meeldi moblas teisi lehekülgesid samal ajal külastada. ütleme siis ausalt, et ma pole selles väga vilunud) tegi superhea rolli, ta sobis sellesse nagu valatult!

Kriitikud on üldiselt selle filmi hästi vastu võtnud, aga on kuulda ka nurinat, et paljud faktid on valed. Et tegelikult Freddie teadis Smile bändiliikmeid (Queeni eelkäija) juba varem, sest ta õppis Brianiga koos, mitte ei läinud ennast lambist pakkuma. Samuti oli Freddiel kõvasti rohkem suhteid naistega, aga filmis kujutati teda hiljem pigem geina, mitte biseksuaalsena. Ja Live Aidi kontserti ajal ei teadnud Freddie päriselus veel oma haigusest, aga filmis oli ta selleks ajaks juba oma bändiliikmetele sellest rääkinud. Samuti esines Queen enne Live Aidi veel mitmeid kordi koos, mitte ei tulnud järsku kokku, nagu filmis näidati. Mina seda kõike poleks teadnud, aga Youtubes oli mingi video, mis filmi ja Freddie Mercury (Queeni) reaalse elu erinevustest rääkis. Nii et jah -dokumentaalfilmina seda ei saa kindlasti võtta, aga ei peagi. Rami peaks Freddie rolli eest Oscari saama!

Freddie ja ka Queeni saladuseks oli Freddie enesekindlus, kohati ehk ka ülbus teiste arvates, aga ta uskus, et tal on maailmale midagi pakkuda. Ta ei kahelnud selles kordagi, ka siis mitte, kui produtsendid ütlesid, et mitte ükski raadiojaam ei hakka 6-minutilist Bohemian Rhapsodyt mängima. Et laul peab olema kolm minutit ja kogu lugu. Queen eesotsas Freddiega näitas teistele keskmist sõrme ja nad saavutasid edu. Tõsi – kohati ka karmi hinna eest, sest alkohol ja uimastid olid nende lahutamatuks kaaslaseks…

Ma arvan, et igal inimesel oleks midagi Freddielt õppida. Kõik ei oska laulda ega peagi oskama, aga oma unistuste poole peaks püüdlema, olgu selleks siis maailmakuulsaks saamine nagu Freddiel või hoopis midagi lihtsamat. Ka minule andis see film tõuke proovida midagi, mida ma olen alati tahtnud teha, aga julgusest on puudu jäänud. Või vähemalt idee, kuidas selleni jõuda. Ilmselgelt pole minu puhul tegemist ei laulmise ega kuulsaks saamisega, vaid hoopis millegi lihtsamaga. Minu jaoks lihtsamaga. Olen end siiani tagasi hoidnud ja mõelnud, et ma nagunii ei saa sellega hakkama, aga no krt – mis mõttes ma ei saa. Isegi need on saanud, kes teevad seda tegelikult minust halvemini, seega tuleb endasse uskuda 🙂 Ja kui lõpuks ka ei saa, siis ma olen vähemalt proovinud. Hetkel ma pole isegi proovinud, sest ma juba eos olen skeptiline olnud. Enam mitte! 🙂

Ehk siis jah – film on mitmel põhjusel hea. Lisaks Queeni elluäratamisele annab see ka arusaama, et tagasihoidlikkus ja häbelikkus pole alati voorus. Mitte vähemalt siis, kui sa oma unistuste poole püüdled 🙂 Et soovitan filmi kõigile, nii mõneski kohas tuli pisar silma… Ja see film äratas minu jaoks Queeni muusika jälle ellu, ma polnud seda enam ammu kuulanud. Ja see äratas minu kire ja tahtejõu oma unistuste poole püüdlemaks! Kui mul peaks see kunagi õnnestuma, siis saan öelda, et just see film aitas sellele kaasa 😀

Pühapäeval käisime veel mu isa juures isadepäeva puhul, võtsin sealt osa tavaari Põlvasse, mis mul seal veel oli. Pildialbumid ja Mehhikost toodud rahvariided, sombreerod (üks on tegelt Hispaaniast) ja pontšo! Tegelikult on mul veel täiega palju raamatuid isakodus, kunagi peaks ära tooma.

Ja lõpetuseks üks pilt, mis on tehtud laupäeva õhtul Võru kohvikus Taevas, kus me Hendrikuga hilist õhtusööki nautimas käisime. Mis on teie jaoks viimasel ajal kõige meeliülendavam film olnud? Minu jaoks kindlasti just “Bohemian Rhapsody!” Ahjaa, see nädal harjun jälle ka hommikuti rongiga sõitma, kaks nädalat sain tööle Hendriku isaga ning sain veits hiljem ärgata, aga kuna tal on väga liikuv töö, siis sel nädalal tal see enam Tartus pole. Kuidas teie nädal alanud on? 20181110_214000-2.jpg

 

Mardisandid/ Kulmud ja ripsmed

Teate, ma eile lausa jooksin töölt koju, et mardisantide tulekuks valmis olla! Tegelikult mitte päris, aga Tartus ma tõesti jooksin, et rongile jõuda, sest linnaliinibuss istus ummikus kinni. Igal juhul rongile ma jõudsin ja ruttasin veel ruttu poodi, et head tavaari osta.

Hendrik oli parasjagu korvpallis ja kui ma maja trepikotta jõudsin, siid olid ühed mardisandid juba lahkumas. Kuna ma aimasin, et ega neid ei pruugi rohkem tullagi, siis ütlesingi neile, et ma võtaks nad küll vastu 😀 Ehk siis ma põhimõtteliselt ise kutsusin nad enda juurde. Kui ma võtmeid otsisin, siis nad laulsid ja tulid ilusti sisse, küsisid minult igasuguseid mõistatusi, millest ma enamikule vastust ei teadnud. Näiteks, mis on 99 ja kolks? Sajajalgne, kellel on üks puujalg 😀 Nad olid viiekesi ja neil oli kava valmis mõeldud – nii äge! Ma jagasin neile umbes kolmveerand kogu magusast, mis ma poest olin ostnud – seega järgmistele oleks väheks jäänud! Nad ütlesid, et keegi pole neile nii palju magusat andnud, aga kuna Põlvas elades on vähemalt lootus, et nad jooksevad (sest trepikoda pole lukus päeval), siis ma nii tahtsin marte vastu võtta. Ja hea, et ma võimalust käest ei lasknud, sest rohkem ei tulnudki keegi… Nii meenus enda lapsepõlv, kus Puhjas sai marti ja katri jooksmas käidud. Ma mäletan, et üks kord käisin isegi üksinda, sest teised jäid haigeks vms ega saanud tulla. Kusjuures seal tahtsid suuremad poisid meilt mitu korda komme varastada, aga õnneks jõudsime nende eest ära liduda. Ja käisime kodus varusid tühjendamas, et kurvema stsenaariumi puhul me kõigest ilma ei jääks. Haige värk ikka, et mingid tropid teismelised tahtsid lastelt komme tuuri panna… Ma ei tea, kuidas see asi tänapäeval on, aga loodan, et nii hull siiski pole.

Väiksena me ise võtsime mardi-ja kadrisante suht harva vastu, sest meil polnud söögirahagi, rääkimata sellest, et meil oleks neile midagi pakkuda. Ja hiljem Tartus ja Tallinnas elades keegi ei jooksnud, sest välisuksed olid alati lukus – ehk siis ainult oma trepikoja lapsed oleksid seda teha saanud. Ehk siis nüüd Põlvas elades mu unistus lõpuks täitus – sain mardisandid vastu võtta! Kahju, et neid rohkem ei olnud, aga vbl jooksid kellaajaliselt juba varem ära. Kadripäeval ootan kadrisante! Ja hea, et ma napilt siis koju jõudsin, kui nad minema hakkasid, sest muidu polekski keegi enam tulnud. Ma olen rahul, et ma neid ära minnes nähes mainisin, et ma võtan nad küll vastu, et ma lihtsalt just jõuan koju 😀

Mul on hea meel, et meie endi vanu traditsioone elus hoitakse, sest halloween tahab ju kõik üle võtta kahjuks. Aga just mardi-ja kadrisante peaksid lapsed jooksma!

Hendrik on hetkel sõbra juures remonti tegemas ja mina käisin täna Põlvas kulme ja ripsmeid korda tegemas…. Hmm, ma vist kohe oskan omapäraseid salonge valida, sest tulemus on selline… keskpärane. See maksis ainult 7 eurot ja selle raha eest vist rohkem ei saakski eeldada, aga ma tunnistan ausalt, et ma neid hindu ei vaadanudki. Oleksin nõus palju rohkem maksma, kui tulemus oleks parem… Aga nojah – mis seal ikka siis. Liisa Ilusalong tegi iseenesest suht sama tulemuse kui Dorpat Spa, veits heledama lihtsalt, aga siin maksis see seitse eurot ja seal 23 eurot. Ja ma ütlesin ka, et ehk saaks kulmudele mingit kaart, aga vist mitte. Kui see teenindaja lõpuks hinna ütles, siis tundus imelik virisema hakata, sest seitsme euroga ei saa tavaliselt persetki pühkida. Samas – kõige hullem vist pole ka, mulle endale meeldiks vist veits tumedam, kuigi tõsi, et mu heleda nahaga see ei sobiks.

Lõpetuseks siis paar pilti ka nendest kulmudest ja ripsmetest. Käisin täna kirbuturul ka ja ostsin sealt endale korraliku ja suure käekoti ja veits pluuse ning kampsuneid. Piltidel ongi täna ostetud pluusid-kampsunid, jalas on need rohelised teksad, millele ma hiljuti nööbi ette õmblesin. Kuna need on selfid, siis pole vbl kõige paremini näha, aga hetkel ma olen üksinda kodus 😀 Ma olen nagunii ise juba suur selfitaja. Ja kulme näeb ikka, see ongi põhiline.20181110_15302620181110_15365420181110_15260320181110_15241720181110_153551.jpg

Ma olen vanamoodne/ Mõned filmid/ Tšiili youtuber Germán Garmendia teeb väga häid videoid!

Merje siin kirjutas, kuidas talle üldse ei meeldi uuendused. Löön kohe kampa selle jutuga, sest ma ise olen samasugune! Ma oleks rahumeelselt veel järgmised 10 aastat paroolikaarti kasutanud, aga SEB keeras selle võimaluse novembrist täiesti kinni. Ma tean, et Swedbanki paroolikaart veel mingil määral hingitseb, aga nad on seda summat kõvasti vähendanud, mida sellega üle saab kanda – ehk siis seal pole ka enam pikka pidu. Vist 50 eurot ongi nüüd? Merje mainis, et on. Ma ise olen alati SEB klient olnud.

Ja kui ma siis täna panka läksin ja ütlesin, et ma tahan pin-kalkulaatorit, siis hakkas teenindaja mulle kohe muid ja uudsemaid võimalusi pakkuma, aga ma ei tahtnud! Ütlesingi kohe ära, et ma olen vanamoodne… Ma ei taha moblaga makseid teha ehk siis Smart-ID langeb ära. Ja Mobiili-ID ega tavalist ID-kaardi lugejaga maksmist ma ei saa teha, sest siis ma oleksin pidanud omal ajal oma ID-kaardi sertifikaate uuendama, aga kuna ma ei anna digiallkirju peaaegu üldse, siis ma ei teinud seda (ja ma olen alati ainult paroolikaarti kasutanud). Ja nüüd päästaks vist ainult uue ID-kaardi tegemine, aga no ma ei viitsi… Ja täna siis kasutasin esimest korda pin-kalkulaatorit ja mulle kärab see võimalus ka. Natuke piinlik on, sest ma töötan ise start-up ettevõttes – ehk siis peaksin alati uuendustele avatud olema, aga no ma ei ole. Tegelikult elan ikka täiesti kiviajas. Aga no mu enda töö pole IT-ga seotud üldse, seega võin end vist välja vabandada 😀 Mul oli alles 2,5 aastat tagasi nuputelefon, millega sai ainult helistada ja sõnumeid saata 😀 Nüüd ma päris seda enam ette ei kujutaks, sest õhtuti ma avan kodus väga harva oma arvuti, korra nädalas ehk (näiteks hetkel). Tööl olles olen nagunii arvutis ja kodus olles istun moblas. Ka moblas olen viimasel ajal bloginud ja üldse pole enam ebamugav. Kui tahan viidata mingitele asjadele, siis arvutis on seda minu jaoks lihtsam teha. Ja kui tahan rohkem pilte lisada.

Kuna ma täna juba arvutis olen, siis kasutan ära seda, et rääkida kahest filmist, mida ma vaadanud olen. Üks neist on õudukas “The Visit”, mis mulle väga meeldis! See räägib kahest teismelisest lapsest, kes otsustavad oma siiani täiesti tundmatuid vanavanemaid külastada. Kuna laste ema ei ole oma vanematega aastaid suhelnud, siis pole ka lapsed neid näinud. Nüüd tekib neil selleks ideaalne võimalus, sest teismeliste ema sõidab oma elukaaslasega puhkusereisile. Ja nii siis lapsed sõidavadki oma vanavanemate juurde, tehes samal ajal kogu sellest asjast dokumentaalfilmi enda jaoks. Kui alguses tunduvad nende vanavanemad lihtsalt natuke omamoodi, siis mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam mõistavad lapsed, et nende vanavanematega pole kõik korras… Lõpp on igal juhul ootamatu!

Teine film, mida ma vaatasin, oli Tšiili juurtega ja hispaaniakeelne. Kuna Telias on harva hispaaniakeelseid filme, siis selle pidin kindlalt ära vaatama! “A Fantastic Woman”  räägib ühest transseksuaalsest naisest, kelle kõvasti vanem meessõber temaga koos olles ära sureb. Ja sellest, kuidas ka tänapäeva maailmas inimesed arvavad, et transseksuaalid on haiged värdjad… ehk siis mehe perekond ei suuda leppida, et selline naine võiks mehe matustele tulla või mehe korteris veel elada jne. See film iseenesest polnud just kõige parem, aga näitas ilmekalt seda poolt, et inimesed võivad väga õelad olla.

Rääkides Tšiili hispaania keelest, siis ma olen viimasel ajal üht Tšiili youtuberit jälgima hakanud. JuegaGerman on kõige tuntum hispaaniakeelne youtuber, kellel on kõige suurem hispaania keelt rääkivate jälgijate hulk Youtubes. Ma üldiselt jälgin mehhiklaste Youtube toodangut, aga ma olen üliõnnelik, et ma  Germán Garmendia Youtube kanali avastasin! Ja kuigi mu lemmik hispaania keel on endiselt mehhiko oma, siis ma olen seda tšiili hispaania keelt ka nautima hakanud 🙂

Germáni videod on küllaltki kriitilised, ta pilab paljusid olukordi ja inimesi, aga ta ei ropenda mitte kunagi – ehk siis suudab seda väga maitsekalt teha. Lisangi lõpetuseks mingid tema videod, mida ma olen vaadanud, aga ma ei jõua iialgi neid kõiki ära vaadata, sest neid on meeletult!

Selles videos räägib Germán sellest, millised on täiesti kohutavad tätoveeringud, mis kunagi tehtud on. Päris hull ikka, mida inimesed endale tätoveerida lasevad 😀

Siin videos tutvustatakse seda, kuidas väliselt väga ilusad pildid on tegelikult tehtud – ehk siis mis nende saladus on.

Ja siin räägib Germán väga hulludest ametitest, mis maailmas olemas on. Näiteks koristaja spermapangas, kus sa pead pärast iga korda, kui mõni mees on oma annetust tegemas käinud, kogu selle ruumi puhtaks küürima… Nojah, mitte just kõige meeldivam ilmselt 😀 Päris hea oleks vastata küsimusele, et mis tööd sa teed – ma küürin erinevate meeste spermaplekke puhtaks 😀 Sest kuigi võiks arvata, et pole see midagi nii hull ehk, siis tegelikult ikka on – kleepuvad pornoajakirjad jne 😀

Et hispaania keele oskajatele – vot see youtuber on tõeline pärl! Ja just sellepärast on tal kahe kanali peale kokku ka ligi 60 miljonit jälgijat Youtubes. Üldse hispaaniakeelsed youtuberid on head, eriti Ladina-Ameerika omad. Mul on hea meel, et ma hispaania keelt oskan ja sellest kõigest aru saan 🙂

Kodused toimingud/ Mehi tuleb samuti kiita!

Millal te viimati nööbi pükstele ette õmblesite? Mina pean ausalt tunnistama, et see oli vast üks 10 aastat tagasi. Mul lihtsalt ei tule kunagi nööbid tavaliselt ära, enne lähevad teksad ise katki. Suvel aga kaltsukast ostetud roheliste teksadega juhtus see lugu, et nööp tuli ära. Tegelikult juhtus see kõik juba suvel, aga mul ei olnud üürikorteris ei niiti ega nõela, sest ma ei õmble mitte kunagi. Ja kuigi ma siis mõtlesin, et homme ostan niidi ja nõela, siis sinnapaika see jäigi, sest ma unustasin selle ära.

Täna aga vaatasid need teksad mulle kapist vastu ja ma küsisin Hendrikult, kas tal niiti ja nõela on. Ja tal oli – seega lõpuks õmblesin nööbi pükstele ette. See on ainuke asi, mida ma õmmelda oskan. Ma ei salli absoluutselt õmblemist, seega minu moto on lihtne – mis katki läheb, see kohe prügikasti lendab. Enamasti mul tõesti ei kuku nööbid mitte kuskilt ära. Ma isegi võin kududa ja heegeldada (sokkide kudumise puhul peab keegi kanna osa meelde tuletama), aga õmblemist ega tikkimist ei salli ma silmaotsaski!

Ma mäletan, et kui ma väike olin, siis mu ema parandas katkisi sokke! Me olime ilmselt liiga vaesed, et nii palju uusi osta, aga juba siis ma mõtlesin, et kui ma suureks kasvan, siis on mul vähemalt nii palju raha, et ma ei pea sokke õmblema. Nojah – nüüd on kõigil nii palju raha, et see on juba loogiline. Või on tänapäeval veel tõesti inimesi, kes katkiseid sokke lapiks? Ma olen seda viimast ainult ühe korra teinud ja see oli siis, kui mu enda kootud villased sokid katki läksid! Ma kudusin need kuuendas klassis ja veel 12-ndas kandsin neid, kuigi neid oli kõikjalt juba parandatud, aga need olid mu enda tehtud! Et jah – siis ma veel mõistan seda sokkide parandamist, kui need on enda kootud või ise kujundatud vms. Muul juhul on see minu meelest suur lollus.

Me kusjuures Hendriku kursavenna soolaleivapeol arutasime, et kuidas meil kodused majapidamistööd omavahel on ära jagatud. Süüa teeb rohkem Hendrik, sest see meeldib talle rohkem, pesu pesen rohkem mina (ehk siis tegelikult pesumasin, aga mina panen sinna ja pärast kuivama), tolmuimejaga koristan mina, tekikotte vahetab Hendrik, nõusid peseme mõlemad. Et mingi tasakaal on olemas ja me pole sellepärast kunagi tülitsenud, et kes mida tegema peab jne. Me mõlemad oleme suht chillid selle kohapealt, aga meil pole mitte kunagi mingit nõudekuhja kraanikausis, sest me peseme need kohe pärast söömist ära. Meid mõlemaid häiriks see. Mind häirib täis musti riideid pesukorv ka, sellepärast ma ei lase sel iial täiesti täis minna, vaid pesen enne asjad eest ära. Hendrikule meeldib näiteks, kui kilekotid on kapis volditult – mina viskan suvalt kappi 😀 Ta enamasti kilekotte nagunii ei kasuta, vaid riidest kotti. Nüüd on mul riidekapp suht korras püsinud, sest mu asjad mahuvad rohkem ära, Hendrikul on alati riided kapis megakorralikult volditud olnud. Mina ei triigi oma riideid mitte iial, sest ma lihtsalt ei osta selliseid asju, mis triikimist vajaksid, Hendrik ikka vahel triigib oma asju. Ja Hendrikul on sokid alati paaris koos, mul on suvalt, sest nagunii on kõik enamasti musta värvi – et poogen, millised sokid jalga lähevad.

Et selles mõttes on Hendrik minust korralikum küll, sest ta asjad on paremini organiseeritud. Aga jah – meil need asjad on ikka suht alguses paigas olnud, et pole iial muret olnud, et kes mida teeb jne. Kuna me pole mitte kordagi selle aasta jooksul tülitsenud, mis me koos oleme olnud, siis on see vist loogiline, et ka see asi on kuidagi sujuvalt kujunenud. Selle aasta jooksul mäletan ma kahte korda, kui mina vist kaheks minutiks solvusin, aga see sai nii kiiresti lahendatud, et nüüd tagantjärele mõeldes ei meenugi enam eriti, mis see konkreetne põhjus siis oli. Rääkisime Hendriku endise kursavennaga ka sellest, et meil tõesti ei tule tülisid ette, sest kuigi mina võin olla vahel üliemotsionaalne ja võin ka vajadusel nähvata, siis Hendrik on sellistes olukordades nii hea asjade selgeks rääkija, et see on lausa uskumatu. Olen seda kaks korda näinud, kui olen tõesti korraks solvunud olnud. Ja kuna mul on nii hea mees, siis mul ei tekigi kunagi tahtmist vinguda, pikemalt kui kaks minutit solvuda jne. Ma olen alati endale sellist meest tahtnud, kes oskaks oma tundeid näidata ja kes näitaks mulle välja, et ta mind armastab. Ja Hendrikuga olen ma selle kõik ja veel rohkemgi saanud 🙂 Ta on mind ennast ka juba rahulikumaks ja paremaks inimeseks muutnud.

Kuidas teil kodused majapidamistööd jagatud on? Ja võite kommentaariumis mulle oma mehi kiita! Mul on vahel tunne, et naised kiidavad liiga vähe oma kaaslasi, sest arvatakse, et mehed ei vaja häid sõnu. See on nii vale suhtumine! Mehed vajavad häid sõnu sama palju kui naised, nad lihtsalt ei näita seda välja. Minge ja kiitke oma elukaaslasi, abikaasasid just praegu! Ja andke mulle ka teada, kuidas see teil läks ja miks teie kaaslased imelised inimesed on 🙂 Nad on seda kiitmist väärt 🙂