Ilust, armastusest ja kiitmisest õigetel põhjustel!

Pean ka ikka kuumal teemal kaasa rääkima. Ehk siis sel teemal, kas ja kui palju võib mees oma naise välimust kritiseerida. Nagu me oleme ühest blogist lugenud, siis mõnes suhtes on see täiesti normaalne, et mees oma naist paksuks kutsub ja suvalisi naisi kõva häälega seltskonnas kritiseerib (just nende kaalu eriti).

Siinkohal ongi vist see teema, et kes millega harjunud on. Postituse põhjal jäi mulje, et nende suhtes on see tavaline asi, mida õhtusöögi kõrvale arutatakse – kes on paks ja kes on veel paksem ning kes peaks kindlasti alla võtma. Kuna Eveliisil on siiski üpris pikk abielu selja taga ja üldiselt pole ta mehest blogis mühaka muljet jäänud, siis ühe postituse pärast ei hakka mina ka seda kuvandit looma. Ja nagu ta ise väitis, et ta kogu aeg ise hädaldab selle teema kallal, siis vbl mehel viskas tõesti kopsu üle maksa, et naine midagi ette ei võta selles suhtes. Ma tõesti ei tea ja pole minu asi spekuleerida.

Minust oleks üpris väiklane hakata praegu kirjutama, et teiste välimuse kritiseerimine avalikult on paha-paha, kui ma olen seda siin blogis mitmeid kordi teinud. Ka eelpool mainitud Eveliisi puhul. Kas ma enam seda teeksin? Ilmselt mitte, aga samas päris 100 protsenti saa kindel olla, kui miski mind nii närvi ajab (ja siis ajas see, et Eveliis teiste välimust inetult kritiseeris, hakkasin tema ja ka Marimelli vigu otsima, sest nad mõlemad jäid aktiivselt tol hetkel just selle tegevusega silma).

Välimus on naiste jaoks raske teema nagunii, me oleme selles suhtes väga tundlikud. Mitte et mehed ei oleks, aga naised on eriti. Ka mind on tahetud minevikus muuta välimuselt – küll kõrgete kontsadega ja vöökleite kandvaks väga ära meigitud naiseks, küll on üritatud mulle selgeks teha, et ma peaksin trenni tegema jne (ma tean jah, et trenn on kasulik, aga mind ei huvita ja mulle ei meeldi, nii lihtne ongi).

Ja siinkohal tulebki ehk vahe sisse – mina pole kunagi hädaldanud, et ma tahaksin alla võtta või peaksin rohkem meikima. Seega ei saanud nende puhul ka see asi käiku minna, et ma ise oleksin tahtnud, aga motivatsiooni pole vms. Mul on kõhu peal piisavalt rasva, aga ma ei tahagi seda muuta, sest mind see ei häiri. Ja kui see juba mind ennast ei häiri, siis mind kotib suht vähe, kas see mu kaaslasele meeldib või mitte. Ehk siis jah – see inimene, kellega ma koos olen, peabki mind armastama sellisena, nagu ma olen. Koos minu kõhupeki ja väga loomuliku välimusega, mis meiki näeb suhteliselt harva. Ja kuna ma mitte kunagi ei anna ka põhjust, et mehel võiks minu taolisest hädaldamisest kopa ette visata, sest ma ei vingu neil teemadel ise, siis ei saa keegi mulle ka väita, et see on motivatsiooniks jne öeldud.

Ja komplimentide mõttes on Hendrik imeline mees. Mees, kes ütleb mulle, et ma olen ilus siis, kui ma sassis juustega kodustes ja vahel ka katkistes riietes olen ning ehk kõige kaunim ühiskonna mõttes välja ei näe. Muidugi mainib ta seda ka siis, kui ma olen end üles löönud. Ja vot see on õpetanud mulle ühe olulise elutõe – kui mees teeb sulle komplimente ainult siis, kui sa oled end üles löönud, aga muidu neid üldse ei tee või annab märku, et sa vajaksid ühte pikemat meikimist, siis see on kaduv hetk. Kaduv meik, kaduvad kulinad, kaduv ilus kleit. Kui mees aga peab sind ilusaks ka siis, kui sa just ühiskonna mõttes ehk kõige ilusam välja ei näe, siis see on jääv. See on väärtus, mida otsida ja millele tähelepanu pöörata.

Et jah – olles minevikus kokku puutunud meestega, kellel oli peas mingi oma iluideaal naisest, kes mina alati ei olnud, aga kelleks mind muuta taheti, siis olen mõistnud, et mitte ühegi mehe pärast ei tasu end muuta, kui sind ennast su defektid ei häiri. Mitte keegi ei tohiks tulla meile ütlema, et sa oled ilus, aga… või et sa oled ilus, kui… Õige mehe jaoks ei ole agasid ega kuisid. Sa oled tema jaoks alati ilus, ka siis, kui sul on kole kartulikott seljas või sul on kuskil mingid pekivoldikesed. Ja mees, kes niimoodi ei arva, võib vabalt oma teed minna ja leida selle teise naise, kes ongi tema jaoks ilus. Mitte hakata muutma seda ilu, mis tema arvates vajab alati mingit putitamist või tuunimist. Autosid võib putitada, inimesi mitte.

Aga võib-olla ongi tõetera sees sellel omamoodi klišeel, et armastus tõesti teeb ilusaks. Nii sinu enda kui selle, keda sa armastad. Ehk siis, kui sind tahetakse kogu aeg välimuselt muuta või sa ise tahad oma kaaslast muuta, siis miks sa temaga üldse koos oled? Kas selle kõige taga on ikka armastus? Põhinedes oma minevikukogemusele, siis ei olnudki ju.

On ju tegelikult kurb, et lisaks üldisele olelusvõitlusele, mis elu pakkuda võib ja konkureerimisele (et saada hea töökoht näiteks), peavad naised tihtipeale ka koduses elus seda tegema. Peavad ennast rohkem üles vuntsima, seet muidu ehk mees läheb kellegi teise juurde. Jah, kui sa tõesti ehk nädalas korra end pesed ja juba haised pikemat aega, siis ehk tõesti võiks mehel midagi öelda olla, aga jätame nii markantsed näited hetkel välja.

Mina leian, et kui suhtega käib kaasas see hirm, et appi, mees jätab maha, kui ma nüüd alla ei võta või end rohkem ei meigi või mis veel hullem – lausa mehe konkreetsed ähvardused, et nii just juhtubki, siis tuleks… mitte ainult minna lasta, vaid mehele edu uue kaaslasega soovida ja uks kinni virutada.

Meil, naistel, on niigi palju ebakindlushetki ja kui seda kõike lisab juurde veel enda kõrvale valitud kaaslane, siis milleks seda komejanti veel tarvis on? See inimene, kes meie kõrval on, peaks olema meie number üks fänn, meie toetaja, meie tugisammas! Mis tuge saab oodata inimeselt, kes sinu välimuse kallal iriseb? Kui juba seda teeb, siis iriseb kõige muu kallal ka nagunii.

Ma oleksin tahtnud seda kõike ise aastaid tagasi teada. Aga ma ei teadnud, sest mitte keegi ei öelnud mulle seda. Õnneks sain ise oma vitsad läbi proovitud ja suhteliselt lühikest aega, sest ma olen selline naine, kes on jõudnud õigetele arusaamistele üpris kiiresti. Mõned on aastaid ja kümneid aastaid koos inimesega, kes neid kritiseerib nii välimuselt kui ka sisemuselt; kes neid muuta tahab; kes pole kunagi millegagi rahul. Ja naised muudkui üritavad kõigest väest, aga tulemus on lõpuks ikka sama – lahkuminek. Ja kurvemal juhul mehe poolt, sest naine muudaks veel järgmisegi elu end, kui ainult saaks, sest tema enesekindlusega on sel ajal 100:0 seisu jõutud. Mehe kasuks muidugi.

Seda kõike võib muidugi ka vastupidi ette tulla, ega siis mehed ainult naisi kritiseeri, sama teevad naised ka. Hetkel keskendusin siiski ainult ühele poolele.

Lõpetuseks üks lihtne test, kuidas saada aru, kas sa ikka oled armastavas suhtes. Kas sa pead kaaslase pärast palju end muutma, tegema asju, mida sa ehk muidu pigem ei teeks? Kas su kaaslane kiidab sind ainult siis, kui sa oled end üles löönud? Kas su kaaslane teeb sulle halvustavaid märkusi su kaalu kohta? Kas sa tunned, et pead kogu aeg liiga palju pingutama, aga ikkagi pole veel piisavalt hea? Kas su partner on sind ähvardanud, et ta läheb su juurest varsti minema, kui sa alla ei võta/end meikima ei hakka/rohkem välimusele tähelepanu ei pööra? Kas sa tunned sügaval sisimas, et selline ei saa ju ometi üks hea ja armastav suhe olla, kus sa pead kogu aeg valvel olema ega saa end vabalt tunda? Kui vastasid neile küsimustele jah, siis on vastus ilmselge – armastusega on selles suhtes vähe pistmist. Armastus ei kritiseeri, armastus on puhas tunne. Armastatakse ka siis, kui pole parimad hilbud seljas või ideaalne keha. Ja kui ei armastata, siis milleks sulle sellist suhet üldse on vaja 🙂

Hendrik on minu teejuht selles maailmas olnud! Just tema on mind pannud mõistma, mida armastus tegelikult tähendab. Eks ma enne ka aimasin ja uskusin, et just nii võiks olla, aga kuna päris sellist tunnet isiklikult kogenud ei olnud, siis ei teadnud oma kogemusele tuginedes. Nüüd õnneks tean! Kõik naised peaksid taolise silmiavajast mehega kohtuma, kus sa lõpuks mõistad, miks eelmised suhted ei toiminud ja miks see nagu valatult toimib! 🙂

 

 

Minu Riki!

Uhh, enne jõule on nii kiire aeg! Õnneks saab siis natuke lõõgastuda! Ja kes ei jõudnud seda veel teha, võiks mu eelmist postitust lugeda ja hääletamas käia! 🙂

Igal juhul – nädalavahetusel sai isakodus käidud ja nägin oma õde ka. Ta pidi meile Põlvasse ka külla tulema, aga ta ei jõudnud ikka. Kui ta Eestis on, siis see graafik on tal nii tihe lihtsalt. Pealegi oli tal eelmisel õhtul just üks pidu olnud ja selle tõttu oli ta ka väsinud.

Elu läheb kuidagi nii oma rütmis ja kiiresti, et ei jõuagi midagi teha, nii hea on õhtuti lihtsalt olla. Ahjaa, ma tõin isa juurest oma jänkust kaisulooma Riki ära, kelle ma endale 18.sünnipäevaks ostsin! 300 krooni maksis veel. Enam kaissu ei võtaks, aga mälestusena on seda hea alles hoida. Kuigi jah – mis laps ma enam nii väga 18-aastaselt olin! 😀 Samas – ma magasin Riki kaisus veel 23-aastaselt, kui ma endiselt kodus elasin. Pärast seda jäi Riki isakoju ja polnud minuga kuhugi kaasa reisinud, aga nüüd võtsin. Mul on isa juures veel megalt raamatuid ja asju, sest see tuba jäi selliseks, nagu mina sealt välja kolisin. Need on plaanis ka Põlvasse tuua, oleks niisamagi selle plaani võtnud, aga kuna kevadel tehakse seal remonti, siis kisutakase see raamaturiiul nagunii maha. Tegelikult paigaldatakse uued torud, aga see riiul on täpselt seal ees. Et siis on seda enam põhjust oma tavaar sealt ära tuua. Fotoalbumid ja Mehhiko asjad ma juba tõin (rahvariided ja pontšo ning sombreerod). Naljakas oli neid pilte vaadata ka.

Rääkides sellest – ma pole 100 aastat pilte ilmutanud, peaks seda tegema. Aga olles lugenud nii Lipsukese kui Briti ilmutamissaagast, kus sorteerimine jne võtab aega, siis ma pigem ei viitsi 😀 Ja mul pole isegi lapsi! Ma olen lihtsalt edev, sest mul on endast liiga palju pilte. Ja ometi ei ole mul Instagrami, kus ma saaksin seda välja elada 😀 Ma teen seda Facebookis!

Lõpetuseks siis pilt ka kaisuloom Rikist! Ja seda nime ei pannud mina talle, see on ta jalale kirjutatud. Kuigi ma armastan õudukaid, siis nüüd vist ei julge nukkudega jne filme vaadata, sest hakkan kartma, et Riki hakkab ka öösiti ringi kondama 😀 Kas teile kaisuloomad meeldivad?

20181128_193534.jpg