Minestamistest

Liivi just kirjutas minestamistest  – ja neid on mul endalgi elus omajagu ette tulnud. Alguses mõtlesin, et olen lausa kuus korda elus minestanud, aga tegelikult olen vist ikkagi ainult viis. Vähemalt kuues kord ei meenu enam 😀

Esimest korda läks mul pilt taskusse 11-aastaselt, kui tädi eelmises ahiküttega korteris täpselt kuuma ahju juures pikalt istusin. Mäletan seda, et mul oli täiega halb olla ja siis järsku ärkasin üles ning vahepealne osa oli mälust kadunud. Olin oma õde ja vanemaid täpselt sellise näoga vaadanud, nagu ma ei teaks, kes nad on.

Teine kord minestasin 14-aastaselt Lõunakeskuses väga palava suveilma tõttu. Mu õde proovis parasjagu riideid, mida ta plaanis osta ja mina ning õe sõbranna ootasime teda. Järsku tundsin, et väga halb on olla ja pea käib ringi. Minestasin niimoodi ära, et lendasin otsaesisega vastu põrandat. Kui üles ärkasin, siis muidugi oli lisaks mu õele ja sõbrannale ka Lõunakeskuse töötaja meie juures. Istusin mingi aeg toolil ja siis oli parem olla.

Kolmas kord minestasin ma 17-aastaselt, kui ma Tallinnas Esimese juures (mu esimene peika) suvel elasin. Raseerisin ennast kaenla alt ja lõikasin sisse. Ma nimelt ei talu verd, eriti siis, kui olen sisse lõiganud. Ja tundsin, kuidas kõik hakkab ähmaseks minema ja niimoodi ma peaga vastu ust minestasingi (või siis lendasin). Esimene ja ta ema tormasid muidugi kohe kohale vaatama, mis juhtunud oli.

Neljas kord minestasin ma 20-aastaselt Mehhikos vabatahtlikuna töötades. Nimelt töötasin ma hommikuti köögis, kui lapsed koolis olid. Kuid mõnikord jäi mõni laps koju ja tuli doña Inesile (meie kokk, kellele hellitavalt doña alati ette öeldi, doña on nagu señora ehk proua, aga on levinud pigem maapiirkondades). Ja ka tol päeval tuli üks laps meile appi ja tegi tacosid. Ta tuli mulle ka siis ühte pakkuma, ma olin just köögis toimetades endale sõrme lõiganud ja mässisin selle sõrme WC-paberisse, kui läksin tacot võtma. Ja sel hetkel tundsin, kuidas kohe kaob pilt eest ära. Mõtlesin veel oma peas, et ma pean sinna toolile jõudma… ja järgmine hetk, mida ma mäletan, on juba see, kuidas meie armas kokatädi doña Ines sellele samale lapsele mainis, et ta abi kutsuks. Nimelt meie kokatädi oli väga suur naine ega jaksanud ise eriti kiiresti kõndida (Mehhiko on üks maailma kõige suurema ülekaaluliste protsendiga riik). Igal juhul – pärast seda kadus mu teadvus uuesti ja järgmisel hetkel olid mu ümber kõik juhendajad ja kontoritöötajad ning mind toodi teadvusele nuuskpiiritusega. See on ka ainus kord, kui mul seda vaja on läinud, olen alati ise teadvusele tulnud. Tolle päeva sain ma igal juhul vabaks ja kõik lapsed/teised vabatahtlikud käisid vaatamas, et kuidas ma ennast tunnen. Et see oli tõesti selline seebika moodi minestamine ja ka teadvusele tulemine – täpselt nagu Mehhikole kohane oleks 😀

Ja viies kord viskas mul pildi taskusse 22-aastaselt, kui ma end raseerides jällegi sisse lõikasin. Elasin siis veel isakodus, olin üksinda kodus ja vannitoas oli tool, kuhu istuda. Sinna ma isegi jõudsin, aga vajusin sealt ikkagi kokku ja kukkusin peaga vastu põrandat. Ärkasin suure sinikaga otsa ees üles, see on ka ainus kord, kui mul on minestamisest mingi nähtav jälg jäänud. Ja rohkem ma vist minestanudki polegi – ehk siis viimase kuue aasta jooksul pole seda õnneks ette tulnud. Ma enda meelest olin kindel, et neid kordi on olnud kokku kuus, aga ikkagi vist viis. Või ma lihtsalt olengi ühe korra juba ära unustanud 😀

Kui mul 2013 need metsikud peavalud olid, siis ma veits põdesin, et ehk on need minestamised niimoodi mõjunud, aga õnneks polnud. Ja õnneks kadusid need peavalud ka ära.

Enne minestamist on alati sama lugu – ma suudan peas mõelda, et ära minesta, Jaanika, jõua kuhugi istuma – ja siis on üks must auk, millest ma enam midagi ei mäleta. Järgmine hetk, mida ma mäletan, on juba teadvusele tagasitulek.

Mu õel juhtus üks kord lausa niimoodi, et ta minestas palaval päeval apteegis ära ja üks noormees püüdis ta kinni 😀 Ta seisis järjekorras ja selja taga seisis mingi tüüp 😀 Kas teie olete minestanud? Kui olete, siis mitu korda?

 

Advertisements

4 thoughts on “Minestamistest

  1. Mul juhtus ka minestus. Ühe hommikul ma vaatasin televiisorit ja äkitselt tekkis mul köhahoog, mis võttis hinge nii kinni. Ma ei tea kui kaua mu minestus kestis vist minut või isegi rohkem. Kui ma üles ärkasin oli telekas mingi uus saade hakanud. Ärkasin ülesse ja avastasin seda et ma olin vastu lauda kukkunud. Laual oli ka klaasist kaus mis oli katki Natuke käis pea ringi ja rind oli valus. Nii et kukkudes suutsin laua ära lõhkuda. Ja hiljem sain aru, et tühja ka see laud Õnneks ei kukkunud peaga vastu lauda ja see läks hästi.

  2. Ma olen koln korda pildi tasku visand. 😀

    Esimest korda kui olin õega linnas ja hakkasime tagasi koju sõitma bussiga. Olin äkki 12-13 siis. Juba linnas tundsin, et imelik olla. Seisime siis bussi ukse juures järjekorras, et piletit osta. Ma olin vist isegi juba bussi trepil. Igatahes järgmine hetk aidati mind juba esimesele istmele istuma ja bussijuht uuris, kas kõik korras. Ma kohe muidugi ulatasin raha, et tahaks piletit ka osta. 😀
    Pärast oli enesetunne hea, emale ütlesin rõõmsalt, et minestasin. Kraadisin siis ja üle 40kraadi palavikku oli.
    Teine kord oli 11 klassi kooliaasta aktusel,saal oli rahvast täis, seisin seina ääres ja järgmine hetk kuulsin, kui öeldi,et siia saab istuda. Ei saanud kohe arugi,et seda öeldi minu kohta ja mind aidati istuma. Istudes tuli siis pilt täitsa tagasi,et olin kokku kukkunud.
    Kolmas kord oli tallinna linnaliini bussis, mingi 5-6 tagasi. Suvel ma üldse ei kannata neid palavaid busse. Seisime sõbrannaga seal keskel, paha oli, mõtlesin et 2 peatust veel ja siis olin järsku põlvili juba.
    Nüüd ma üritan alati istuda vms kui tunnen, et paha ja pilt hakkab tasku minema. Bussis olen lihtsalt maha kükitanud vms ja järgmises peatuses maha läinud värske õhu kätte.

  3. Mina ka Lõunakeskuses minestanud 😀 Õhku ei olnud üldse, esmalt hakkas kõrvus kumisema ja siis hakkas pilt järjest hägusemaks minema. Hästi veider tunne see ikka, jääd üksi oma “mulli” sisse, aga samal ajal mõistus on täiesti terav ja mõtledki, et jõuaks nüüd kuskile ruttu istuma. Mina ei jõudnud 😀 kui silmad lahti tegin, siis olin juba pikali maas, üks naisterahvas hoidis mu jalgu üleval ja teised olid ümber, pakkusid vett jne. Aga nii kui silmad lahti sain, oli täiesti tipptopp olek, tõusin püsti, tänasin neid ja läksin edasi 😀 mul sama asi juhtunud ka koolis istudes – samamoodi õhku ei olnud, kõrvad hakkasid kumisema ja siis läks pilt mustaks. Käis inglise keele tund ja ettelugemine ning ainus asi, mis ma mõelda suutsin, oli see, et peaasi, et õpetaja nüüd mind ei küsiks:D samamoodi iseenesest tuli jàlle nägemine ja kuulmine tagasi 😀 niiet minestasin(?) nii, et keegi ümberringi isegi ei teadnud. ja kolmas kord minestasin peale doonoriks olemist, siis turgutati nuuskpiirituse ja kofeiinipulbriga vist, täpselt ei teagi, mis pulber see oli. Hiljem igatahes pole enam julgenud verd andma minna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s