Kodused toimingud/ Mehi tuleb samuti kiita!

Millal te viimati nööbi pükstele ette õmblesite? Mina pean ausalt tunnistama, et see oli vast üks 10 aastat tagasi. Mul lihtsalt ei tule kunagi nööbid tavaliselt ära, enne lähevad teksad ise katki. Suvel aga kaltsukast ostetud roheliste teksadega juhtus see lugu, et nööp tuli ära. Tegelikult juhtus see kõik juba suvel, aga mul ei olnud üürikorteris ei niiti ega nõela, sest ma ei õmble mitte kunagi. Ja kuigi ma siis mõtlesin, et homme ostan niidi ja nõela, siis sinnapaika see jäigi, sest ma unustasin selle ära.

Täna aga vaatasid need teksad mulle kapist vastu ja ma küsisin Hendrikult, kas tal niiti ja nõela on. Ja tal oli – seega lõpuks õmblesin nööbi pükstele ette. See on ainuke asi, mida ma õmmelda oskan. Ma ei salli absoluutselt õmblemist, seega minu moto on lihtne – mis katki läheb, see kohe prügikasti lendab. Enamasti mul tõesti ei kuku nööbid mitte kuskilt ära. Ma isegi võin kududa ja heegeldada (sokkide kudumise puhul peab keegi kanna osa meelde tuletama), aga õmblemist ega tikkimist ei salli ma silmaotsaski!

Ma mäletan, et kui ma väike olin, siis mu ema parandas katkisi sokke! Me olime ilmselt liiga vaesed, et nii palju uusi osta, aga juba siis ma mõtlesin, et kui ma suureks kasvan, siis on mul vähemalt nii palju raha, et ma ei pea sokke õmblema. Nojah – nüüd on kõigil nii palju raha, et see on juba loogiline. Või on tänapäeval veel tõesti inimesi, kes katkiseid sokke lapiks? Ma olen seda viimast ainult ühe korra teinud ja see oli siis, kui mu enda kootud villased sokid katki läksid! Ma kudusin need kuuendas klassis ja veel 12-ndas kandsin neid, kuigi neid oli kõikjalt juba parandatud, aga need olid mu enda tehtud! Et jah – siis ma veel mõistan seda sokkide parandamist, kui need on enda kootud või ise kujundatud vms. Muul juhul on see minu meelest suur lollus.

Me kusjuures Hendriku kursavenna soolaleivapeol arutasime, et kuidas meil kodused majapidamistööd omavahel on ära jagatud. Süüa teeb rohkem Hendrik, sest see meeldib talle rohkem, pesu pesen rohkem mina (ehk siis tegelikult pesumasin, aga mina panen sinna ja pärast kuivama), tolmuimejaga koristan mina, tekikotte vahetab Hendrik, nõusid peseme mõlemad. Et mingi tasakaal on olemas ja me pole sellepärast kunagi tülitsenud, et kes mida tegema peab jne. Me mõlemad oleme suht chillid selle kohapealt, aga meil pole mitte kunagi mingit nõudekuhja kraanikausis, sest me peseme need kohe pärast söömist ära. Meid mõlemaid häiriks see. Mind häirib täis musti riideid pesukorv ka, sellepärast ma ei lase sel iial täiesti täis minna, vaid pesen enne asjad eest ära. Hendrikule meeldib näiteks, kui kilekotid on kapis volditult – mina viskan suvalt kappi 😀 Ta enamasti kilekotte nagunii ei kasuta, vaid riidest kotti. Nüüd on mul riidekapp suht korras püsinud, sest mu asjad mahuvad rohkem ära, Hendrikul on alati riided kapis megakorralikult volditud olnud. Mina ei triigi oma riideid mitte iial, sest ma lihtsalt ei osta selliseid asju, mis triikimist vajaksid, Hendrik ikka vahel triigib oma asju. Ja Hendrikul on sokid alati paaris koos, mul on suvalt, sest nagunii on kõik enamasti musta värvi – et poogen, millised sokid jalga lähevad.

Et selles mõttes on Hendrik minust korralikum küll, sest ta asjad on paremini organiseeritud. Aga jah – meil need asjad on ikka suht alguses paigas olnud, et pole iial muret olnud, et kes mida teeb jne. Kuna me pole mitte kordagi selle aasta jooksul tülitsenud, mis me koos oleme olnud, siis on see vist loogiline, et ka see asi on kuidagi sujuvalt kujunenud. Selle aasta jooksul mäletan ma kahte korda, kui mina vist kaheks minutiks solvusin, aga see sai nii kiiresti lahendatud, et nüüd tagantjärele mõeldes ei meenugi enam eriti, mis see konkreetne põhjus siis oli. Rääkisime Hendriku endise kursavennaga ka sellest, et meil tõesti ei tule tülisid ette, sest kuigi mina võin olla vahel üliemotsionaalne ja võin ka vajadusel nähvata, siis Hendrik on sellistes olukordades nii hea asjade selgeks rääkija, et see on lausa uskumatu. Olen seda kaks korda näinud, kui olen tõesti korraks solvunud olnud. Ja kuna mul on nii hea mees, siis mul ei tekigi kunagi tahtmist vinguda, pikemalt kui kaks minutit solvuda jne. Ma olen alati endale sellist meest tahtnud, kes oskaks oma tundeid näidata ja kes näitaks mulle välja, et ta mind armastab. Ja Hendrikuga olen ma selle kõik ja veel rohkemgi saanud 🙂 Ta on mind ennast ka juba rahulikumaks ja paremaks inimeseks muutnud.

Kuidas teil kodused majapidamistööd jagatud on? Ja võite kommentaariumis mulle oma mehi kiita! Mul on vahel tunne, et naised kiidavad liiga vähe oma kaaslasi, sest arvatakse, et mehed ei vaja häid sõnu. See on nii vale suhtumine! Mehed vajavad häid sõnu sama palju kui naised, nad lihtsalt ei näita seda välja. Minge ja kiitke oma elukaaslasi, abikaasasid just praegu! Ja andke mulle ka teada, kuidas see teil läks ja miks teie kaaslased imelised inimesed on 🙂 Nad on seda kiitmist väärt 🙂

Advertisements