Laupäev Sibulatee puhvetite päeval (Alatskivil, Kolkjas ja Varnjas)/ “Võta või jäta” – väga hea uus kodumaine film, kui selle lõpp ainult teistsugune oleks… /Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen

Ja ongi puhkus peaaegu läbi saanud! Täna oli meil Hendrikuga tegevust täis päev, sest hommikul me mõtlesime kõigepealt, et mida selle üpris kauni laupäevaga üldse peale hakata. Googeldamine viis meid selleni, et täna toimus Sibulatee puhvetite päev 2018, kuhu me oma sammud (loe: auto) seadsime! Me kumbki pole varem sellest üritusest osa võtnud, aga see on lausa kolmas kord, kus paljudes Peipsi järve äärsetes piirkondades väga erinevaid asju müüakse alustades sibulatest lõpetades kõikvõimaliku käsitööga. Meie plaan oli külastada Alatskivi, Kolkjat ja Varnjat.

Kõigepealt sõitsime Põlvast Alatskivile. Ma ei ole vist seal varem käinud, vähemalt ma ei mäleta küll, et oleksin, Hendrik pole sinna ka juhtunud. Olime seal laadal, sõime kooki – sellega kusjuures oli see teema, et seda maitsvat maiust ei saanud osta, vaid pidi mingi pildikese värvima ja siis selle vastu anti kook. Rahvast oli piisavalt, mingi bänd mängis ka. Sealt ma ostsin ühe pluusi ka – maksis kaks eurot ainult, panin selle õhtupoole juba selga (kui Võrru kinno läksime, aga sellest juba hiljem).

Alatskivi laadal 🙂 Ootan, kuidas Hendrik kaarti värvib, mina tegin selle juba ära.

Vol 2

 

Pärast Alatskivi sõitsime korraks Kolkjast läbi, aga sealsel laadal ei peatunud, vaid suundusime otse Varnjasse. Varnja oli nendest kolmest kohast minu lemmik – väga ägedad laadakohad, müüdi erinevat toitu ja esemeid, rahvast oli palju. Me ostsime suitsuvorsti, patsijuustu (ma polnud sellest varem kuulnudki, aga Hendrik on seda söönud), latikat, mett. Midagi ehk oli veel, aga hetkel ei meenu.

Varnjas 🙂

🙂

Varnja laat

Rahvast ikka jagus

Ilus maja Varnjas!

 

Pärast Varnjat sõitsime korraks kodust läbi ja siis võtsime suuna Võrru, et seal kinno minna! Me kumbki polnud seal varem kinos käinud, aga Hendrik oli seal saalis mingil muul üritusel käinud. Nagu väiksemate kohtade puhul ikka, siis pannakse see kino püsti ainult siis, kui mingi film on, mida nad näitavad.

Ma teen harva peegliselfisid, aga sel korral siis sai tehtud. Seda pluusi pole siin küll palju näha, aga selle ma ostsin Alatskivi laadalt. Ehk siis kodus väike puhkepaus ja siis suund Võrru!

 

Võrru läksime sellepärast, et ma hiljuti nägin uue kodumaise filmi trailerit. Ja kuna alles eile jõudis see film ka kinno, siis plaanisime selle ära näha. Filmiks oli “Võta või jäta”, mis räägib eestlasest Erikust, kes töötab Soomes kalevipojana ja elab tavalist elu, kui järsku saab teada, et ta eks sai temalt lapse (nad pole pikalt suhelnud – seega mees ei teadnudki, et naine üldse temast rasedaks jäi). Kuna naine ise ei taha last endale, võtab meese tüdruku enda hoole alla, sest vastasel juhul läheks see laps lastekodusse. Film ise räägibki 30-aastasest mehest, kes siiani on suutnud mitte täiskasvanuks saada ja kes on alati emme-issi tiiva alla olnud, aga peab nüüd eluga silmitsi seisma. Kuidas saada hakkama väikse beebiga, kui iseendagagi pole 30 eluaasta jooksul õpitud elama? Milliseid raskusi peab mees ületama? Kuidas veenda lapse ema oma lapsest mitte loobuma? Kas Erik üldse suudab kunagi seda last armastama hakata? Nii palju küsimusi, millele annab ehk film siis lõplikult vastuse.

Film ise on väga hea, trailer oli paljutõotav, film ise õnneks ei jäänud trailerile ka sugugi alla(nagu mõnikord juhtuda võib, et trailer on hea, aga film ise on jama). Ma ei hakka lõppu ära rääkima, aga üht ma siiki ütlen – kui see film poleks niimoodi läbi saanud, nagu see sai, siis oleks see minult 9.5 punkti saanud (10-palli skaalal). Kuna filmi viimased 10 minutit mulle absoluutselt ei meeldinud, siis annan 8 punkti. Kuid siiski – soovitan väga! Head näitlejad, läbimõeldud dialoogid, mõtlemapanev süžee! Kui üksikemadus on Eestis pigem levinud asi (kahjuks!), siis üksikisandus seda pole. Tegelikult on see raske mõlemal juhul, aga arvatakse millegipärast, et üksikisadel on veel raskem, sest… nad pole emad ju. Natuke kahepalgeline suhtumine.

Kui keegi on juba jõudnud seda uut filmi vaatama minna, siis mis emotsioone see tekitas? Mulle üldiselt eesti filmid ei meeldi, aga see film vägagi meeldis, ainult lõpp tõmbas natuke seda fantastilisust alla.

Olen siin vahepeal veel filme vaadanud. Näiteks vaatasin ära suhteliselt palju kiita saanud “Lady Birdi”, mis minus endas mingeid huvitavaid emotsioone ei tekitanud. Lõpp oli lausa nii igav, et jäin tuttu. Iseenesest polnud filmi ideel viga, aga ma ei suutnud end 17-aastase peategelase Christinega samastuda. Võib-olla oli asi minus endas, aga asi jäi minu jaoks lahjaks. Jällegi ei olnud ma selle filmi lõpuga rahul.

Eile vaatasime Hendrikuga ühe prantsuse filmi ka ära – “Les combattants” – see on lugu armastusest, mis viib alguses iseloomult väga erinevad noored teineteisele lähemale. Filmis on valu, eneseületamist, pisaraid, mõistmist, armastust, seksi – seega täitsa vaadatav film oli. Mõned prantsuse filmid on nii imelikud, et mul on alati suur eelarvamus nende suhtes, aga see oli täitsa okei.

Õudukatest olen vaadanud ära “The Bye Bye Mani”, mis oli suhteliselt tavaline, ei midagi erilist. Eriti õudne see ka polnud – seega pigem ei soovita. Siis vaatasin veel ära “Happy  Death Day”, mis oli täitsa hea õudukas, mitte küll eriti hirmus, aga pani mõtlema küll, et mis filmi lõpus saama hakkab. Lugu räägib siis ühest naisest, kes peab mitmeid kordi oma sünnipäeva läbi elama, mille lõpus ta mõrvatakse… Ja siis ärkab ta jälle üles täpselt samal päeval ja peab uurima hakkama, miks teda tappa tahetakse. Kuigi ta üritab kogu aeg ennast surmast päästa, siis see ei kipu õnnestuvat… Seda õudukat ma pigen soovitan, hirmus see eriti küll pole, aga lihtsalt pakub mõtlemisainet, mis on õudukate puhul teine oluline fakt.

Vot selline lugu siis täna 🙂 Mis filmid teile huvi pakuvad? Võite häid filme soovitada, eelistatavalt õudukaid 🙂 Ja kas mõni hiljutine kodumaine film on teile ka hinge läinud? Kuidas teil nädalavahetus sujus? Me hakkame Hendrikuga midagi telekast vaatama, joome õlut, sööme küpsiseid ja seda patsijuustu, millest ma polnud varem midagi kuulnud 😀 Homme saab veel puhata, aga siis hakkab tavaline elurütm jälle pihta!

Advertisements

2 thoughts on “Laupäev Sibulatee puhvetite päeval (Alatskivil, Kolkjas ja Varnjas)/ “Võta või jäta” – väga hea uus kodumaine film, kui selle lõpp ainult teistsugune oleks… /Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen

  1. Te Varnjas puhvetites ei käinudki? Varnjas oli 3 puhvetit, kogu ürituse parimad 😉
    Voronjas, laadamelu keskel puhvet Aadikuur ja minu puhvet küla lõpus Mesi tares. Teeme nii, et tulete nädala pärast tagasi, kui see laat on jalust ära. Annan teile rendiks jalgrattad ja sõidate läbi kolme küla: Varnja, Kasepää, Kolkja ja siis tagasi. Alles siis saad selle koha päris võlusid ja elamusi näha!

    • Me jah käisime Alatskivil kohvikus. Aga eks see tõsi ole, et peaks muul ajal ka sattuma, järgmisel nädalavahetusel küll ilmselt mitte veel. Kunagi kindlasti!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s