Kuumus hakkab vist tasapisi järele andma, lõpuks ometi! / Kui end kultuurseks inimeseks pidav isend on tegelikult puhta lollakas…/ Intsikurmu Festivali teine päev (2018)

Kõigepealt oleks vaja mainida, et ma olen ikka tõsiselt õnnelik, et see leitsak hakkab natuke järele andma. Läksin täna töölt koju ja lausa naeratasin sellepärast, et meie tavapärane suvi natukenegi tagasi hakkab tulema! See kõvasti jahedam suvi, mis mulle meeldib (jah, päris kuus soojakraadi vast pole ka see, mida ma suvelt ootaksin, nagu meil aastal 2014 öösel oli, aga üldiselt mulle meie suvi vägagi meeldib). Kuigi lugesin, et see kuumus pidi veel augustis ka pikalt kestma. Oeh, ma ütlen. Mina just tahan jahedamaid ilmasid, sest siis ma olen kohe sisemiselt õnnelikum. Eks näis, mis saama hakkab.

Teiseks – sellel kommenteerijal oli õigus, kes ütles, et Tartu bussikaarti saab Põlvas ka kasutada! Kusjuures varem ma isegi vist aimasin seda, aga kuna Põlvas on nüüd ka linnaliin tasuta (mida ongi vist ainult üks liin ja käib tunnis korra), siis minu jaoks tundus ebaloogiline, et sama kaart kehtiks, kui Tartus linnasisene ühistransport ei ole tasuta. Aga siiski niimoodi on, et Põlvas saab ka Tartu kaarti kasutada 🙂

Eelmise postituse alla tuli mulle kaks “kultsuurse” inimese  kommentaari, millele ma ka vastasin. Ega ma suurt lisada tahagi, kopin need kommentaarid siia koos minu vastustega.

Keegi Häbi kommenteeris:

See, et sa said pileti kingituseks, muusikaga üldse kursis pole ja nüüd sinna lihtsalt kohale lähed, ei tee sind kultuurseks.

Küll nüüd prooviks ikka väevõimuga esimesse Eestisse kuuluda, kui sa seda silmnähtavalt pole.

Mina vastasin:

Mina võin ju mitte esimesse Eestisse kuuluda, aga sina ei saa ilmselgelt sarkasmist aru. Mina ei arva, et kultuursed inimesed käivad ühtedel üritustel ja matsid teistel. Ma leian, et iga inimene käib seal, kus ise tahab ja matsid on need, kes teiste valikuid niimoodi maha teevad. Seega edu matside hulgas, kuhu sa ilmselgelt paremini sobid kui mina 😉

Häbi vastas uuesti:

Keegi pole ju kellegi valikuid maha teinud, aga tõesti lihtsalt piinlik on lugeda kuidas muudkui püüad endast jube “kultuurset” muljet jätta.

Aga jah, ega teisiti ei saa ju, et kui enda kirjutisega enam ei nõustu siis oli kohe tegemist “sarkasmiga”.

Ja mina vastasin:

Sest see oligi! Ma kasutan tihti oma kirjutistes sarkasmi ja kui sa sellest aru ei saa, siis see pole minu mure. Panen teine kord selle selgitusse siis. Juba mu esimesest lõigust oleks pidanud aru saama, et mina nii ei arva, nagu keegi mulle kunagi kommentaari jättis. Loe rohkem mu blogi – siis ehk mõistad mu kirjutisi rohkem.

Ja kui esimesse Eestisse kuuluvad nii kibestunud inimesed nagu sina, siis ma ei tahagi sinna kuuluda. Ole siis õnnelik oma kibestumises ja selles, et nii “kultuurne” oled 🙂

Lühidalt kokkuvõtteks – tuleb siin maailmas ikka igasugustega oma kommentaariumis kokku puutuda, kui blogi pead. Isegi “kultuursete” lollakatega nagu näha. Mina ei arvagi, et ma eriti kultuurne oleksin, nii naiivne ma nüüd ka pole. Ega üritagi seda näidata, ma lihtsalt käin rohkem erinevatel üritustel kui varem ja mõne jaoks väljendub see ilmselt selles, et ma nüüd tahaksin kuuluda kuhugi mujale, mis ei vasta tõele. Kuid kultuurne pole kindlasti ka see inimene, kes peab ennast täiega kultuurseks, sest talle meeldib Kadri Voorandi muusika rohkem kui mulle. Kultuurne inimene võib käia igal üritusel, kus ta tahab, lisaks suudab ta teiste valikuid rohkem mõista ega trambi neid mutta. See et kellelegi meeldib Kadri Voorandi või Meisterjaani muusika rohkem kui Reketi või Alphaville oma, ei tee teda kultuursemaks. Oeh – “mats” peab siis nüüd “kultuurset” kommenteerijat õpetama hakama. Kuhu see kõlbab ometi? 😀 Ütleks lausa, et õpeta nagu oma last, aga see ei sobi, sest mul endal ju lapsi pole.

Aga rääkides nüüd Intsikurmu Festivali teisest päevast, siis see oli väga äge 🙂 Nimelt võtsime Hendrikuga sel korral lausa teki kaasa – seega saime vabalt murul lebotada, kui tahtsime. Näiteks Reketi ajal panimegi teki maha, aga kuna kõik seisid, siis pidime ise ka püsti tõusma, sest kuigi Reket on mingi 2, 10 meetrit pikk, siis üle rahvamassi teda ikka ei näinud 😀 Nägin oma ühte naistuttavat ja tolle kallimat, kellega me festivali alguses koos chillisime. Tean seda naist tegelikult oma eksi Härra kaudu, aga tema ka ei suhtle Härraga enam ammu (oli kunagi Härra parima sõbra pruut, aga nemad läksid lahku juba enne seda, kui mina Härraga tuttavaks sain. lihtsalt seltskond oli siis veel sama, selle kaudu teangi seda naist). Aga Reketi esinemine oli äge nagu alati! Ma küll kõiki laule ei tea temalt, aga need, mida ma kuulanud olen, on küll alati ülihead olnud.

Hiljem istusime pealava juures tekkidel ning chillisime niisama. Mu tuttav pidi varakult ära minema koos oma kallimaga, sest lapsel oli hoidja võetud, aga tema pidi varsti minema hakkama – seega nad siis suundusid koju tagasi. Jäime Hendrikuga kahekesi, aga nägime festivalil palju tema tuttavaid. Tegelikult korraldati seda vist lausa kuuendat korda, mitte neljandat. Lisaks nägime Hendriku eksi ja tolle uut peikat (ei rääkinud nendega midagi). Sellega seoses oli ka üks omapärane lugu – rääkisime parasjagu Hendriku sõbra ja tema pruudiga juttu, kui see eks meist mööda hakkas minema. Ta tahtis Hendriku sõbra pruuti ilmselt tervitada, sest nad teavad teineteist (Põlvas teavad kõik üksteist :D), aga siis nägi mind ja kõndis kohe edasi 😀 Hakkas nagu seda naist teretama ja siis poole sõna pealt marssis edasi. Võib-olla arvas, et ma ei tea, kes ta on ning peab mulle end tutvustama hakkama 😀 Hendrik seda olukorda pealt ei näinud, ta rääkis siis sõbraga juttu parasjagu. Ma hakkasin kuidagi nii naerma selle olukorra peale, mida ilmselt see eks ka nägi ja ehk ta arvas, et ma naeran tema üle, mis sugugi nii ei olnud.

Õhtul läksime Hendrikuga Kadri Voorandi isegi kuulama, kuigi me kumbki tema muusikast eriti vaimustuses pole. Kuid mu une jaoks oli see küll vapustav muusika! Me nimelt panime teki murule maha nagu paljud teisedki, pikutasime ning vaatamata kogu sellele melule ja rahvamassile, mis meie ümber oli, suutsin ma tuttu jääda! Kuid minu puhul pole see üldse midagi uut – mul tuleb uni alati väga kergelt. Mul pole kunagi seda probleemi olnud, et ma ainult enda kodus saaksin tududa, ma võin kõikjal seda teha. Kuna mu tutvusringkonnas on neid inimesi, kes nii kergelt sõba silmale ei saa, olen ma aru saanud, et mul on sellega äärmiselt vedanud. Piisab vaid pea padjale panemisest või siis ka niisama pikali viskamisest, kui juba uni tuleb.

Pühapäeval käisime Hendriku vanemate juures festivalist muljeid jagamas, pärast seda tema autot pesemas ja siis tulime Tartusse. Hendrik jäi ka siia, sest ta ei pidanud täna nii vara ärkama. Vaatasime mingit komöödiat eile ja chillisime niisama. Hendrik taipas ka, et mul oli õigus, kui ma ütlesin, et mu Tartu kodus ei anna üldse elada sellise palavusega. Õnneks täna on juba parem 🙂 Ning ei – ma pole konditsioneeri ostnud (need on vist nagunii juba suht otsa lõppenud kõikjalt), sest ma kolin nagunii varsti siit ära, Põlvas pole asi üldse nii hull! Ja septembriks on kuumus nagunii otsas 😀

Homme on Hendriku sünnipäev, mida me tähistame suuremalt nädalavahetusel. Ma ei saa veel öelda, mis ma kingin talle, sest ma tean, et ta loeb mu blogi 😀 Aga ülitore nädalavahetus oli jälle 🙂 Nüüd tõmbas kuumus ka veits tagasi, jee!

Intsikurmu Festivali esimene päev (2018)

Teate – enne eilset olin ma Intsikurmu Festivalist ainult ühe korra kuulnud. Ja sedagi oma blogi kommentaariumis, kus üks naine mulle väitis, et kultuursed inimesed käivad sellistel üritustel ja matsid lähevad Retrobestile. No ma olen siis nüüd pooleldi kultuurne ja pooleldi mats, sest ma eile käisin esimest korda elus Intsikurmu Festivalil.

Nimelt Hendrik on sellel üritusel eelmisel aastal ja 2015. aastal käinud, ainult 2016 jäi vahele. Esimest korda toimuski see 2015 – seega sel aastal on see juba neljas kord. Tegelikult polnud meil sel aastal sinna plaanis minna, aga Hendrik sai vanematelt varase sünnipäevakingi – kaks piletit Intsikurmu Festivalile (Hendrikul on teisipäeval sünnipäev, ta saab 30. Ta peab seda järgmisel laupäeval sõpradega oma kodus).

Ja eile päeval Hendrik mainiski, et vanemad kinkisid talle kaks piletit – seega me võiksime minna. Ka Hendrik ei kuula tavaliselt sellist muusikat, aga aastas korra talle meeldib teistsuguse meluga kokku puutuda, sest sellel festivalil näeb tõesti väga erinevaid inimesi. Mina siis asusin kohe googeldama, et mis üritus see selline on. Esitajatest teadsin esialgu ainult Kadri Voorandi, kelle laulmine mulle absoluutselt ei meeldi, kui tema järele tehtud Curly Stringsi lugu “Kättemaks” välja jätta. See viimane on võimas ja just niimoodi peakski kättemaksust laulma, mitte Curly Stringsi moodi õnnelikult ja rõõmsalt. Kadri Voorandi esituses jõuab sõnum kohale, Curly Stringsi omas mitte. Aga ülejäänud Kadri Voorandi muusika jätab mind külmaks. Lisaks oli nimekirjast tuttav Chalice ja keegi veel, aga hetkel ei meenu. Õnneks mainis mulle tuttav, keda ma täna ehk seal festivalil ka näen, et Reket esineb seal samuti! OMG – me plaanisime alguses täna Hendrikuga hiljem kohale minna, aga nüüd olen küll kell 18.00 kindlasti platsis, kui Reket esinema hakkab. See on mulle õpetus igaveseks ajaks – alati tuleb esinejate nimekiri korralikult läbi vaadata, sest kuigi alguses võib tunduda, et nagunii enamusi ei tea, siis niimoodi võib keegi hea kahe silma vahele jääda. Reketit olen ma 2016 aasta novembris ööklubis Illusion laivis näinud ja see oli superäge! Üldse on Reket minu jaoks üks eesti muusikamaailma vaieldmatu lemmik! Tema lauludes on mõte sees ja sõnad on superhästi kirjutatud, lisaks see emotsioon, mida ta oma lauludesse paneb. Ei anna võrreldagi Metsakutsu, Suure Papa, Beebilõusta (õudus kuubis) vms sarnase esitajaga, kes teevad minu meelest ainult rämpsu. Reketi poolt räägib ka see, et ta ei ropenda oma lauludes. Pika jutu kokkuvõtteks – täna ootan Reketi esinemist väga.

Kui ma eile poleks päeval Intsikurmu Festivalist kuulnud, siis ma oleks õhtul Tartust Põlva rongile minnes imestanud, et miks see ometi nii puupüsti rahvast täis on. Mina küll sain istuma, aga enamus ei saanud. Tavaliselt saavad kõik istuma, vähemalt sellel marsuudil küll. Piletimüüjal oli tükk tegemist, et üldse sellest rahvamassist läbi tungida.

Eile me siis kuskil kella 19.30 Intsikurmu poole suundusimegi. Läksime bussiga ja ma sõitsin esimest korda Põlva linnaliiniga. Nüüd on see ju ka tasuta siin, mitte ainult maakonnaliin. Kuna mul seda kaarti veel pole, siis tahtsin seda bussijuhilt osta, aga neil olid need otsa lõppenud ja bussijuht oli suht kuri, et pidi mulle niisama selle tasuta pileti andma. Aga see pole ju minu süü, et neid mujal ei müüda ja need otsas on! Kui ma selle kaardi saaks, siis oleks asi ok – saaksin kõik järgnevad korrad seda viibutada, aga hetkel pole seda kuskilt võtta, sest need ollagi täitsa otsas. Ilma selleta ka sõita ei saa, sest kuigi ühistransport on tasuta, siis alguses peab selle kaheeurose kaardi ostma. Teinud rohkem siis neid!

Kui nüüd festivali juurde tulla, siis mul polnud õrna aimugi, et see Intsikurmu nii suur on! Kagu-Eesti tantsupeol sai ju ainult pealava juures oldud, aga seal on kolm lava veel. Ja veel olin ma üllatunud, et see nii populaarne üritus on! Telkla selle ees oli telke täis ja kõigi lavade juurde jätkus inimesi.

Minu jaoks olid kõik eilsed esinejad tundmatud ja muusika oli selline, mida ma vabal ajal just ei kuulaks. Küll aga oli selle ürituse vibe kuidagi nii chill ja rahulik, et mulle meeldis. Uskumatu, aga nii see on. Meeldis see, et inimesed panid suvalt oma tekid maha ja nautisid muusikat, elasid selle sees lausa. Kui ma oma burksi järjekorras olin, siis keegi tahtis veganburgerit tellida, aga need olid juba otsas! Mis tundubki loogiline, sest boheemlaste ja hipide hulgas on veganeid suhteliselt palju 😀

Me istusime Hendrikuga ja vahepeal lihtsalt jälgisime erinevaid inimesi. Ta on ka selles mõttes minuga sarnane, et talle meeldib erinevaid inimesi jälgida. Ja Intsikurmu Festivalil on väga palju erinevaid inimesi – boheemlased ja hipid muidugi ülekaalus. Veits selline kanepihõng oli ka selle üritusega kaasas, sest sellises ringkonnas on see ju väga populaarne värk.

Meie Hendrikuga niisama chillisime ja käisime erinevate lavade juures. Muusika pärast ma seda üritust ilmselt ei väisaks (kui tänane Reket välja jätta), aga mulle meeldis see atmosfäär, mis selle kõigega kaasnes. Ja siinkohal ei vihja ma sellele, et paljudel vbl aitas sellele kaasa kanep, vaid üldine õhkkond. Midagi teistsugust minu tavapärasest elust. Ja noh – ma ka siis nüüd kultuursemaks saanud, et sellisele üritusele oma jala tõstsin 😀

Tagasi tulime Hendrikuga jala, linnas nägime ta venda ja tolle sõpru, tema töökaaslasi. Põlva on ikka nii väike, et alati kohtab kedagi tuttavat 😀 Eile oli ka selles mõttes hea, et õhtul sai lõpuks hingata, polnud enam nii palav. Isegi natuke jahe oli mul kleidiga olla, aga ma pole kunagi vist nii õnnelik selle üle olnud. Kui nüüd temperatuur lõpuks langeks ja vihma hakkaks sadama, siis ma läheks teeks väljas vist rõõmust ühe vihmatantsu, ausalt ka! 😀 Sest ma nii väga vihkan seda palavust ega jõua ära oodata, millel see läbi saab. Õnneks varsti vist saab! Tartus pole kaks kuud vihma sadanud näiteks!

Vot selline lugu siis. Kas teie olete Intsikurmu Festivalil käinud? Mis muljed on jäänud? Täna ma ootan Reketi esinemist küll 🙂 Lisan lõppu ka paar pilti, mis eile tehtud sai! 20180803_204438.jpg20180803_222459.jpg