Hendriku juubeli tähistamine Põlva pubis Vana Vaksal/ Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen/ “Midnight Sun” – üks kurvemaid filme, mida ma elus näinud olen, ainult “The Fault in Our Stars” on olnud veel nukram…

Ja ongi Hendriku 30.aasta sünnipäev peetud! Pidasime seda Põlva pubis Vana Vaksal, mis on ainuke koht, mis nädalavahetusel kuni kella 02.00ni lahti on (kui ööklubis Kino toimub midagi, siis on Kino kauem lahti, aga eile ei toimunud seal midagi… ahjaa – mingi vesipiibubaar on ka Põlvasse vist tekkinud, mis hommikutundideni lahti on). Pidu ise algas kell 20.00 ja inimesi oli kohal vist 18 äkki? Hendriku vanemad olid ka, ta noorem vend pidi samuti tulema, aga tema jäi haigeks ega saanud tulla. Meile oli reserveeritud ühel pool pubi üks suur laud ja teisel pool võisid tavainimesed ka pidutseda. Ja kui alguses väga palju muud rahvast ei olnud, siis hiljem ikka tuldi, sest ega Põlvas suurt valikut pole, kui Kinos nädalavahetusel parasjagu pidu ei toimu.

Hendrikul vedas sellega küll, et ta sai alati oma soovidele vastavalt ka lugusid paluda – seega White Stripes, Muse olid tihti teemaks. Küll aga lasti mingil ajal nii palju hispaaniakeelset muusikat, et meil tekkis lausa kahtlus, et see teenindaja loeb mu blogi 😀 Tegelikult ilmselt oli asi lihtsalt selles, et ta pani mingi hispaaniakeelse playlisti mängima.

Pidu ise oli väga äge! Nägin Hendriku ühte kunagist kursavenda, keda ma isiklikult polnud varem näinud, aga olin temast palju kuulnud, teisi pidulisi teadsin kõiki. Kusjuures sellega seoses üks huvitav fakt – see kursavend kinkis Hendrikule sama raamatu, mis mina! Just see emotsioonidega seotud raamat 😀 Me teame Hendrikut mõlemad nii hästi ja teame, mis raamatud talle meeldivad. Kuna nüüd on neid raamatuid kaks, siis võtsin ühe endaga Tartusse kaasa, sest mulle meeldis see ka, kui seda natuke sirvisin. Lisaks rahale, mis Hendrik sünnipäevaks sai, kingiti talle ka tolmuimeja. Sellega oli nimelt see lugu, et kui me puhkuse ajal koos Hendriku juures koristasime, siis ma küsisin, et kus tal tolmuimeja on. Ja Hendrik ütles mulle, et tal polegi, et harja ja kühvliga ajab asja. No tal pole vaipu ka eriti maas, aga ikkagi minu meelest suht ajakulu niimoodi teha (üürikorteris tal oli omaniku tolmuimeja, aga siia ostetud korterisse ta seda ikka veel hankinud ei olnud). Ja just siis küsis üks Hendriku sõber minult Facebookis, et mida Hendrikul sünnipäevaks vaja oleks. Ning ma siis ütlesingi, et üks korralik tolmuimeja kuluks talle küll ära. Kuna minul endal oli juba plaan olemas, mida ma talle kingin, siis võtsid mõned sõbrad selle minu pakutud idee ette. No eks ma mõtlesin natuke omakasupüüdlikult samuti, sest kui ma sinna kolin, siis on mul ka palju lihtsam 😀 Sest mul endal pole ka kusjuures isiklikku tolmuimejat, alati on üürikorterites need olemas olnud. Hendrik oli väga rahul sellega, et sõbrad talle selle kinkisid, sest selle oleks pidanud nagunii hankima, ma poleks ilma tahtnud 😀 Ja eks tal endal on ka nüüd lihtsam. Saime täna juba ära selle proovida ja no jumal – elu kohe palju lihtsam 🙂

Sai palju külalistega jutustatud ja ma tundsin ka end nii-öelda kambas. Mul on varem mõnikord Hendriku sõpradega natuke väljajäetu tunne tekkinud, aga eile niimoodi ei olnud. Mul võtab aega, et end inimestega vabalt tunda, kuigi need inimesed, kes mind pikalt teavad, nii ei arva. Nende jaoks olen ma alati see ekstavert Jaanika, kes iial vait ei jää 😀 Aga asi ongi selles, et nad teavad mind pikalt, kõigiga ma selline pole.

Aga eile oli selline hetk, kus ma kõigi kuuldes sõna võtsin. Nimelt küsisin ma enne Hendrikult, et kas talle meeldiks, kui kõik mingeid häid sõnu tema kohta ütleksid, sest sünnipäevalaps ja puha. Ta ütles, et see oleks ülihea idee, aga eks ma aimasin juba enne küsimist, et see talle meeldiks, sellepärast ma selle üldse välja pakkusingi. No ma siis tegin otsa lahti ja issand – ma ei ole ikka üldse avalik esineja. Hääl hakkas värisema jne. Ma ütlesin umbes midagi sellist, et kuigi ma tean Hendrikut sellest seltskonnast kõige vähem, alla aasta oleme koos olnud, aga ta on imeline inimene ja ma olen nii õnnelik, et olen temaga koos jne. Ja siis soovisin veel kord õnne ning siis me kallistasime pärast seda. Ning siis said teised sõna, kes kõik tema kohta mingeid asju rääkisid. A la kust nad teda teavad ja mis mälestused temaga seostuvad jne. Ta vend ütles hästi, et noh, mis siin pikalt rääkida, me oleme samast pudrukausist söönud 😀 (neil on aasta ja kolm kuud vahet, Hendrik on vanem).

Õhtu jooksul sai palju suheldud, rääkisin Hendriku sõprade naistega palju juttu. Kui kell sai 00.00, siis tõstsime Hendriku ja ühe tema sõbra elukaaslase ka üles, sest just siis hakkas temal ametlikult sünnipäev (Hendrikul oli tegelikult 07.augustil juubel, aga pidasime eile). Mehed tõstsid selle naise õhku 26 korda (ta sai 26) ja meie tõstsime Hendriku 30 korda üles. Jõudsime, kuigi naisi oli kõvasti vähem kui mehi, üks neist rase ka, kes nagunii tõsta ei saanud.

Enamus läksid kuskil 01.30 ajal ära, meie olme päris sulgemiseni ja siis mõnede inimestega suundusime jala Põlva keskväljakule, kus me siis natuke niisama chillisime. Pärast kõndisime Hendrikuga veel jala koju ning tuttu saime umbes kella 04.00 ajal öösel. Täna äratas meid kella 13.30 ajal mu tädi telefonikõne, kes meid mu sugulaste juurde kohvikutepäevale kutsus. Ma olen ju maininud ka, et mul on seal samas külas sugulased, kust Hendrik pärit on ja kus ta vanemad hetkel elavad. Läksime täna sinna, ajasime niisama juttu, hiljem käisime veel Hendriku vanaema juures, siis võtsime mu tädi mu sugulaste juurest uuesti peale ja tõime tema ka Tartusse ära, sest olime nagunii siia tulemas. Hendrik sõitis pärast seda Põlvasse tagasi, sest ta peab homme ülivara ärkama.

Ja siin siis kaks pilti, mis minu moblaga meist peol tehtud sai. Enamus pilte tegi Hendriku isa, aga neid pilte mul veel pole. Ahjaa – eile peol näidati videoid pisikesest Hendrikust ja tema vennast ka, kus nad väiksena kiikusid. Seal oli näha seda, kuidas Hendrik ei tahtnud oma nooremat venda üldse kiigu peale lasta, ütles, et tahab ainult ise kiikuda 😀 See oli see lastekiik, aga sinna mahtusid nad alguses kahekesi ka. Lihtsalt mingi aeg Hendrik ütles vennale, et tahab üksinda kiikuda 😀 Nii nunnu oli pisikest Hendrikut niimoodi videost näha 🙂 Ta nägi hoopis teistsugune välja kui praegu. Mitte et see loogiline ei oleks, aga mõnedel on täiskasvanuna ka näha neid jooni, mis lapsena neis oli. Temas mina neid ei märganud.

Eilse peo alguses Vanas Vaksalis, kui rahvast veel ei olnud – ehk me ootasime, millal teised tulevad 🙂 See on siis see kleit, mis lõpuks valituks osutus ja millega ma Hendriku sünnal käisin. Ütleme nii, et ilma sukkpüksteta oleks see minu jaoks ilmselt ülilühike olnud, aga see meeldis mulle ikkagi kõige rohkem. Aga eile oli nagunii juba jahedam ilm 🙂

Kui pidu juba läbi sai ning me osa seltskonnaga Põlva kesklinna suundusime 🙂

Nüüd aga tahaksin ma aga kolmest filmist rääkida, mis ma sel nädalal vaatasin. Kaks neist olid õudukad ja üks oli draama.

“Annabelle “–  Seda õudukat juhtusin ma lausa telekast vaatama, sest mingil päeval sel nädalal Kanal 2 näitas seda. Film oli küllaltki õudne ja kokkuvõttes normaalne, aga see nukuteema ei paelunud nii palju, kui ma ehk lootsin. Enne seda filmi otsides juhtusin ma uuemale versioonile sellest filmist, mis tundus traileri järgi parem – ka hinne on kõrgem kui esimesel. Seda teist ma näinud pole, aga peaks millalgi selle ära vaatama.

“Get Out” –  See õudukas on väga palju kiita saanud ja seda loetakse üheks parimaks aastal 2017. Räägib ühest mustanahalisest mehest ja valgest naisest, kes on neli kuud kohtamas käinud. Nüüd sõidavad nad tüdruku vanematega kohtuma ja seal hakkab juhtuma väga imelikke asju. Nimelt käituvad naise vanemad vägagi kummaliselt ja alguses arvab noormees, et ehk see tuleb sellest, et ta on mustanahaline. Aja jooksul hakkavad aga selguma sünged saladused, mis noormehes suuri kahtlusi tekitab. Film oli tõesti teistsugune kui paljud õudukad ning lõpp oli minu jaoks vähemalt ootamatu. Ma olen viimasel ajal päris palju õudukaid vaadanud ning paljude puhul võib juba alguses aimata, mis filmis toimuma hakkab. See ei ole üks neist filmidest, vähemalt minu jaoks ei olnud. Seega kindlasti soovitan! Midagi teistsugust ja huvitavat 🙂

“Midnight Sun” – Ma olen ainult ühe korra elus rohkem nutnud, kui selle filmi vaatamise ajal. Ja see oli siis, kui ma “The Fault in Our Stars” vaatasin. Ma kirjutasin sellest ka kunagi, kuidas ma viimase filmi ajal olin haige – seega ma samal ajal köhisin, nuuskasin ja nutsin. Nüüd ma olin õnneks terve, seega jäi ainult nutmine. Aga “Midnight Sun” on sellel aastal valminud draama, kus meespeaosalist mängib Patrick Schwarzenegger (jah, just nimelt, Arnold Schwarzeneggeri poeg). Film ise räägib 17-aastaset tüdrukust, kes põeb üliharuldast haigust – ta nimelt ei või päikse käes kunagi viibida, sest muidu ta lihtsalt sureks, kui ta päikesevalgust saaks. Seega on ta terve oma elu elanud niimoodi, et päeval toas kindlate akende taga passinud, kust päike sisse ei paistaks ning öösel üleval olnud ning väljas käinud. 17-aastaselt tutvub ta aga ühe noormehega, kellele ta alguses oma haigusest ei räägi, sest ta tahab olla lihtsalt üks tavaline neiu, ta ei soovi, et tema haigus teda defineeriks. Tegelikult teab neiu seda noormeest varasemast ajast, sest on teda aknast päeval piilunud, kui poiss tema majast on trenni minnes möödunud.

Film ise keskendubki sellele, kuidas noored armunud õhtusel ajal väljas käivad, sest neiu alati ütleb, et päeval on tal muud tegevused, sest ta ei taha oma haigusest rääkida. Kuni selle hetkeni, mil nad end unustavad ning päiksetõusuni välja jäävad…. Sealt saab alguse juhtumiste rada ning ka noormees saab lõpuks teada, mis haigus tüdrukul on. Tüdruku isale on juba tütre lapsepõlves öeldud, et laps ilmselt väga kaua ei ela, aga lootus jääb ikka, et ehk aastate jooksul suudetakse mingi ravi leida. Ja kuigi isa suudab tütre üpris edukalt päikesest eemal hoida, siis üks libastumine tüdruku enda poolt toob kaasa selle, et… tüdruku tervis halveneb ja ta hakkab vaikselt hääbuma…

See film näitabki, kui habras võib olla elu. Ja kui suured võivad olla tunded, kui sa tegelikult kedagi armastad; kui sa tahad, et tal oleks elus kõik hästi. Mina igal juhul väga soovitan seda filmi, aga kindlasti varuge salvrätikuid, sest pisarad on kergelt tulema. Kui see film lõppes, siis oli mu nägu nii ära nutetud, et ma ausalt ka ei mäleta, millal ma viimati nii palju pisaraid olin valanud. Ilmselt siis, kui ma “The Fault in Our Stars” vaatasin. See viimane film on olnud minu jaoks maailma kõige kurvem film. Ja “Midnight Sun” on tihedalt kannul. Näitlejad andsid ka need kurvad emotsioonid kuidagi nii ehedalt edasi, et ma oleksin nagu ise seal filmis sees olnud ning Katie (naispeategelase nimi filmis) ja ka Charlie (meespeategelase nimi filmis) valusaid hetki kogenud. Vot selline ülihea, aga samas väga kurb film. Paneb mõtlema, kui väärtuslik on elu ja kui vedanud on kõigil tavainimestel, kes selliste haruldaste haiguste käes vaevlema ei pea.