Põlva on palju suurem, kui ma minevikus eeldasin! / Üritustest ja niisama juttu

Enne Põlvaga rohkem tuttavamaks saamist olin ma veendunud, et ühest otsast teise kõnnid 15, maksimum 20 minutit. Küll ma ikka eksisin! 😀 Ühest otsast teise läheb rahulikus tempos kõndides suht tund aega. Põlva on hästi laiali ja kui mõni mujalt tulnud inimene võiks näiteks arvata, et Jäägri pubi juures ongi Põlva algus (või lõpp), siis tegelikult sealt edasi jääb see raudteejaama piirkond, kus mu kallim elabki. Eelmisel suvel käisin Jäägri pubis ühe korra sõbranna ja ta kallimaga söömas. Siis ma muidugi veel ei aimanud, et sellest kohast hakkan aasta pärast tihti mööda käima, kui ma Põlva kesklinna minna tahan 😀

Näiteks Tartus ma ei viitsi väga palju jalutada, sest bussid käivad suht tihti. No Tallinnaga võrreldes muidugi mitte nii tihti, aga siiski piisavalt. Põlvas käivad need suht harva ja seetõttu ma alati pigem kõnnin, kui mul on vaja kuhugi minna. Enamasti liigume küll autoga, aga kui kallim on ära vms, siis panen kondimootori tööle. Ja vahel jalutame muidugi niisama ka. Näiteks täna sean sammud õhtul Intsikurmu poole, kus toimubki see Kagu-Eesti tantsupidu. Ja siit on sinna kindlasti tunnike kõndida (kallim ise on juba proovides hommikust saati). Intsikurmu asub Edukeskuse lähedal ja kohe Põlva külje all. Vist päris Põlvas sees ei ole ju? Ma eile käisin seal lähedal kallimaga jalutamas, sest seal oli laat ja ma enda arust nägin Põlva silti 😀 Pole kelleltki hetkel küsida ja googeldada ei viitsi 😀

Tegelikult eile pididki kallimal proovid kuni kella 20.30 olema, aga nad said juba kell 14.00 ära, sest kõik vajalik sai harjutatud eilseks. Seega käisimegi linnas jalutamas, sest Põlva päevad olid ning Intsikurmu laadale juhtusime ka. Õhtul käisime saunas nagu ikka laupäeviti kombeks on 🙂

Pärast sauna käisime kallima ühe sõbra juures, kes oli endale (või pigem tüdruksõbrale) auto ostnud – seega tehti väiksed autoliigud. Kallim on tavaliselt sellistel puhkudel kaine autojuht ja eile oli ka. See naine, kes auto sai, hetkel teeb autojuhiluba, sõidueksam veel Arkis vaja ära teha.

Istumisel oli ka kallima sõbra nüüdseks juba aastane laps (kell oli mingi 20.00 – seega mitte öine aeg). Viimati ma nägingi seda last novembris ja nüüd ta juba kõndis aktiivselt ringi. Ma selle lapse emaga rääkisin päris palju juttu ka. Ta mainis, et tütar on kogu aeg nii energiat täis, et alati rahmeldab ringi ja võõraid üldse ei karda. See perekond läks suht varsti ära, sest lapsel tuli uneaeg.

Meie kallimaga lahkusime järgmistena. Kallim pidi täna suht vara ärkama ja kuigi seal istumisel oli üks naine, kes on samast tantsutrupist nagu kallim ja kes plaanis eile veel peolegi minna, siis kallim niimoodi ei viitsiks. See seltskond käis reedel ka peol ja nad suht tihti käivad kuskil, meie tavaliselt liitume hiljem või lahkume esimestena.

Kui me hakkasime ära minema, siis kõik muidugi mainisid, et mis mõttes, peopidurid jne, et meil pole last, keda peaks magama panema jne 😀 Kusjuures kallim on alati see, kes tahab pigem varem ära minna, sest ta ei ole selline istumiste inimene, sest tal hakkab tihti igav, kui mitu tundi samas kohas passida ja lihtsalt olla. Aga ma pärast ütlesin talle ka autos, et raudselt teiste jaoks olen mina see inimene, kes tahab alati varem ära minna 😀 Minul on suht ükskõik tegelikult, aga kallim on mulle maininud ka, et ta ei tunne end enam nii sarnasena sellele seltskonnale kui kunagi, et aja jooksul on ta mõistnud, et ta on neist kõigist ikka suhteliselt erinev. Kui ma nüüd isegi mõtlen sellele seltskonnale, siis on tõesti kallim hoopis teistsugune neist. See seltskond on üldiselt väga tore, rebivad kildu, panevad vahel pidu, on hästi ekstraverdid, mida kallim pigem ei ole. Kuigi jah – ta suhtleb ka vabalt nende inimestega seal, aga pigem ongi see selline pealiskaudne suhtlus. Kallim ise peab oma parimaks sõbraks ühte tüüpi ülikooliajast, keda ta küll nii tihti ei näe, aga tunneb rohkem temaga ühist olevat kui selle seltskonnaga, keda ta juba ammusest ajast teab ning kellega nad samas maakohas üles kasvasid. Mis muidugi ei tähenda, et ta neid inimesi halvaks vms peaks, aga lihtsalt see suhtlus ongi aastate jooksul pigem pinnapealsemaks muutunud.

Kallim mainis eile autos, et ta ei viitsi niimoodi kambas jõlkuda kogu aeg, et kunagi vallalisena võis jaa huvitav tunduda, aga enam mitte (kuigi praegu on seal seltskonnas enamus hõivatud või ka abielus, käiaksegi kaaslastega koos pidudel, vahel ka üksinda). Ma mainisin talle, et mina pole talle kunagi midagi keelanud, sest ma pole selline inimene. Liiati veel arvestades seda, milline peoloom ma ise minevikus olin, et ma ei taha seda, et ta hakkaks kunagi mulle ette heitma seda, et ma pole lasknud tal sõpradega aega veeta.

Kallim ütles, et ta ise tunneb, et ta ei viitsi enam niimoodi, et prioriteedid muutuvadki elu jooksul. Et tema jaoks on olulisemad sellised vaiksed istumised koos minuga ja iganädalased suure seltskonnaga hängimised pole tema teema enam. Et see on ju ka tema meelest loogiline asjade käik, kui suhtes oled, et siis iga nädal kuhugi seltskonnaga peole minna pole enam mingi eriline väärtus.

Kusjuures ma ise tunnen tihti täpselt sama. Mul poleks ilmselt nii suurt ühist seltskonda võtta, kellega aega veeta, aga kui ka oleks, siis ma ilmselt ei viitsiks seda nii tihti teha. Vahel harva võib ikka, aga klubisse reedel ja siis laupäeval ka otsa… Selleks peaks tõesti mu parima sõbranna mingi elutähtis sündmus olema, et ma niimoodi jaksaks ja viitsiks.

Aga ma varsti hakkangi end Intsikurmu poole sättima. Enne jalutan niisama ka vist natuke ringi 🙂 Lõpetuseks eile tehtud üks niisama pilt minust ja kallimast, kui kodus telekat vaatasime 🙂

20180526_220451.jpg

 

“Saad lapsed, siis muudad oma arvamust!”

Kusjuures ma üldjoontes nõustun selle ütlusega, mida öeldakse neile naistele, kellel veel lapsi ei ole. Et saad lapsed, siis muudad oma arvamust! Seega ma ei raiuks kunagi kivisse seda, et laps magab ainult oma voodis või nutiekraani kunagi ei anna jne. Samuti ei hakkaks ma lastetuna vaidlema selle üle, et kui mina kunagi lapsed saan, siis nemad enam selles vanuses mähkmeid ei kannaks jne. Sest elu läheb ikka omasoodu ja enne, kui last pole, pole mõtet ka selliseid asju ette planeerida. Nagunii läheb teistmoodi.

Ja ma usun 95 protsendi ulatuses tingimusteta armastusse, mis seostub lastega. Seega kui mu laps oleks täiskasvanuna gei, lesbi, saaks 15-aastaselt lapse või teeks kellegi selles vanuses rasedaks, siis ma igal juhul toetaksin oma lapsi. Lesbide ja geide vastu pole mul absoluutselt mitte midagi ja kuigi 15-aastaselt lapsevanemaks saamine on minu meelest väga vara, siis kui nii juhtuks mu lastel, siis ma kindlasti toetaksin. Vahet ei ole siis, kas otsustatakse abordi või sünnitamise kasuks. Ikkagi toetaksin. Samamoodi võiksid mu lapsed uslikuks või veganiks hakata – absoluutselt toetaksin (seda siis mõistuse piires, eksole). Kui keegi mind kogu aeg kirikusse ei sunni minema ega käse mul veganiks hakata, siis pole minu asi teiste inimeste iseloomu muuta. Ka oma laste mitte.

Küll aga oleks paar asja, mida mina emana või pigem inimesena ei suudaks taluda. Ja siinkohal ei ole pädev see arvamus, et kui on oma lapsed, siis andestad kõik. Kui ikka minu laps otsustaks täiskasvanuna, et tapmine, vägistamine või ISIS-esse kuulumine oleks need teemad, mis talle täiega huvi pakuvad, siis ta võiks heaga unustada ära, kes ta siia ilma tõi. Sellistes olukordades minu jaoks veresidemed ei loe.

Muidugi mul oleks kahju ning ma ilmselt hakkaksin mõtlema, et mida mina valesti tegin, et mul nii kohutav laps on. Kuid mõnikord inimesed lihtsalt on sellised, alati ei sõltu kõik kasvatusest. Seega jah – päris tingimusteta armastusse mina ei usu. Kõike ei saa andestada ega tolereerida lihtsalt sellepärast, et oled kellegi sünnitanud.

Mul õnneks pole perekonnas ühtegi sellist näidet tuua, aga kui ma isegi oma vanaemaga täiskasvanuna ei suhelnud, sest ta oli lihtsalt halb inimene, siis ilmselgelt nii hullude näidete puhul, nagu ma enne tõin, seda inimest ei eksisteeriks minu jaoks. Ka oma lapse puhul mitte. Ma oleksin peaaegu oma vanaema matusedki üle lasknud, sest ma ei armastanud teda eluajal, tema surm jättis mind külmaks… Vedasin end siiski kohusetundest teiste pereliikmete vastu kohale, aga mul ei olnud kahju, et ta surnud oli. Ma polnud temaga nagunii viis aastat enne surma suhelnud, sest ma ei käinud teda kordagi hooldekodus vaatamas. Ma vihkasin lapsena vanaema juures olemist ja kuigi seal oli laud alati lookas toitudest, mida mu enda kodu kohta ei saanud öelda, siis isegi see polnud piisav põhjus, et ma oleksin tahtnud seal käia. Mida vanemaks ma sain, seda vähem ma teda külastasin. Mõnikord läksin vaid selle tõttu kohale, sest vanaema viskas vahel pappi, kui kooliaasta läbi sai. Seega see vereliini näide ei päde, kui inimene on halb. Minu jaoks vähemalt mitte. Ja see on juba iseloomus kinni – mitte et siis mõistad, kui oma lapse saad jne. Kas see teeb mind empaatiavõimetuks või lihtsaks inimeseks, nagu eelmise postituse kommentaarides väideti? Võib-olla, aga päris 100-protsendilist tingimusteta armastust minu jaoks ei eksisteeri. Ka oma perekonna ega tulevaste laste puhul mitte.