Tantsimisest/ Armastusest ja toetusest/ Millal ei tohiks partneri vigadega leppida (või pigem, millistest inimestest tuleks üldiselt kauge kaarega eemale hoida).

Olen hetkel Põlvas. Kallimal on tihe nädalavahetus, sest homme on tal Kagu-Eesti tantsupidu, kus ta rahvatantsuga esineb. Seega eile olid tal proovid ja täna jätkuvad. Homme on see põhiline esinemine, mis on siis rahvale ka mõeldud. Ma lähen samuti homme vaatama 🙂 Näengi teda esimest korda laivis esinemas – ta on mulle mingeid videoid näidanud. Ja paari tantsu on ta mulle põgusalt demonstreerinud, aga nüüd siis näen esimest korda teda esinemas. Nii äge! Seal on muidugi palju rahvast ja ma olen lühinägelik – seega eks näis, kas ikka täpselt näen. Ma muidu prille tänaval ei kanna igapäevaselt, sest miinus pole nii suur, aga homme võtan sinna tantsupeole vist küll need kaasa.

Rääkides tantsimisest, siis ma käisin teisipäeval isegi üle pika aja jalgu keerutamas. Nimelt vahepeal oli seal stuudios remont ja siis ma ei saanud minna jne. Aga üle pika aja sai siis salsat tantsimas käidud! Mul on endiselt eraõps, kes ehk ei mäleta. Nii palju keerutusi oli teisipäeval salsas, et pärast tundi oli mul kops tõesti koos. Nägu oli ka punane – jäi selline mulje, nagu ma oleksin täiega jooksnud 😀 Nii intensiivset trenni mul polnudki vist kunagi varem olnud. Aga väga äge oli! Viimasel ajal olimegi trennis rohkem bachatale keskendunud ning salsa oli unarusse jäänud. Aga nüüd sai salsat jälle tantsitud 🙂

Kolmapäeval oli kallim Tartus, käisime Pahades Poistes söömas, jalutasime Toomemäel. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati Toomemäele sattusin. Ammu igal juhul. Pärast seda sõitsime kutseka juurde, kus sain talle oma mälestusi sellest ajast rääkida, kui ma reisikorraldust õppisin. Tol ajal elasin ma ju oma isakodus ja kutsekasse oli viis minutit kõndida. Ehk siis sain alati jala kooli minna.

Eile tulin rongiga Põlvasse ja kui olin kohale jõudnud, siis saatis kallim sõnumi (ta ise oli rahvatantsu proovides ja neil oli parasjagu õhtusöök, aga pärast seda läksid proovid edasi), et kas ma jõudsin ilusti koju. Koju! Nii väike detail, aga samas nii armas 🙂 Kuigi ma veel Põlvas ei ela, siis on tore teada, et seda ka minu koduks peetakse. Ma vist mingis postituses juba mainisin ka, et ma olen siin end alati rohkem kodus tundnud kui Tartus enda üürikorteris. Nii ongi 🙂

Muudest teemadest rääkides, siis ma juhtusin mingit artiklit Superstaari osaleja Uudo Sepa kohta lugema. Minu lemmik ta Superstaaris pole ja ma siiani imestan, kuidas ta nii kaugele jõudis. Kuid see pole hetkel oluline. Uudo nimelt ütles seal artiklis, et et ta pidi oma tüdruksõbrast lahku minema, kui otsustas saatesse kandideerida, sest neiule ei meeldinud see. Tüdruk kartis teda kaotada, sest oli ise selline tagasihoidlik ega tahtnud, et Uudo saatesse läheks. Nad on küll ka väga noored, aga kui on armastus, siis toetad teist inimest, kui ta oma unistuste poole püüdleb. Jah, siis muidugi mitte, kui teine kriminaalsete asjadega tegeleda tahab, aga muudel juhtudel ju ikka. Uudo kusjuures alguses olekski minemata jätnud, aga siis sai aru, et tulevikus ta kahetseks seda. Selles mõttes tegi Uudo küll õigesti, sest kui ta tüdruk ei mõista ta unistusi, siis kas peakski üldse koos olema? Ja nüüd on ta viimase kolme hulka jõudnud ja ilmselt küll ei võida (aga kes teab samas), aga saab tuule ikkagi oma lauljakarjäärile alla. Et jah – kunagi oli ju modellisaates keegi Keiu, kelle suureks unistuseks oli saada modelliks. Aga kuna ta peika seda ei tahtnud, siis ta loobus sellest ning läks saatest lõpuks ikkagi ära. Temas oli nii palju potentsiaali ja see oli ta unistus, mille ta jättis 16-aastaselt realiseerimata lihtsalt oma peika pärast. Jumal teab, kas nad enam koos on või kas Keiust hiljem modell sai, aga ma usun, et ta võis seda ikka kahetseda. Ehk siis – kui inimesele miski meeldib ja ta tahab sellega tegeleda ning see pole seadusega vastuolus või mingi moraalitu tegu a la prostituudiks hakkamine vms, siis ei tohiks teine pool seda takistada. Sest kui on armastus, siis toetatakse. Ja kui keegi nüüd väidab, et tõeline armastus on selline, kus toetatakse isegi siis, kui teine pool on mõrvar või vägistab, siis see on pullikaka. Selliste asjadega ei lepiks mitte ükski normaalne inimene, kui ta saaks järsku teada, et ta kallim selline on.

Mäletate ju seda inimsööja teemat Eestis 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses? See mees on nüüd surnud, kes inimesi tappis ja need siis ära sõi, aga naine on vanglast väljas. Ja kunagi oli sellest naisest saade (Kuuuurija vist? Katrin Lust intervjueeris teda igal juhul), kus ta tunnistaski üles, et ta teadis, millega mees tegeleb, aga vaatas läbi sõrmede, sest ta armastas teda. Ja kartis ka, sest mees oli vägivaldne. See pole mingi vabandus. Mis mõttes saab keegi sellise haige asjaga leppida? Naisel oli mitmeid võimalusi teistele tõtt rääkida, aga ta ei kasutanud neid, sest armastas meest. Vot see küll pole armastus, see on mingi haige sõltuvus inimesest, kes tuleks üles puua. Kuidas see inimsööja üldse suri? Seda ma ei tea, aga tol ajal oli ju surmanuhtlus veel olemas? Võib-olla siis saigi surmanuhtluse või suri kuidagi teisiti. Igal juhul mina täiega pooldan selliste värdjate surmanuhtlust. Et kui kunagi tuleks küsitlus, kas surmanuhtlus Eestisse tagasi tuua, siis mina vastaksin jah. Aga seda küll ei juhtu, sest see ei lähe Euroopa Liidu direktiividega kokku. Kahjuks.

Ehk siis jah – armastuse puhul peab teist inimest toetama, aga need markantsed juhtumid jätame välja, kus see teine inimene on värdjas ning vääriks surmanuhtlust. Sellisel juhul tuleb sellisest tõprast kauge kaarega eemale hoida.

Ja ma ei pea silmas siin ainult paadunuid mõrvareid või vägistajaid. Just oli artikkel, et 80 protsenti Eesti vangidest sooritavad uue kuriteo esimesel aastal pärast vabadusse pääsemist. Sellepärast mina ei suhtlekski mitte kunagi vangidega. Kui just enesekaitse polnud ja ma seda kindlalt teaks, sest ka nemad pannakse kahjuks kinni.

Minu Inglismaal elav õde suhtles kunagi eksvangiga, kuskil 8-9 aastat tagasi (siis ta elas veel Eestis). Juba siis ma ütlesin talle, et see lõpeb halvasti. Tüüp väitis, et oli mingi pisikelmuse eest kinni olnud, tegelt oli kedagi pussitanud. Too jäi õnneks ellu küll, keda pussitati. Aga esimese aasta jooksul pärast vabadusse pääsemist tappis see mees kellegi ära. Ma ise olin siis Mehhikos, kui see tapmislugu juhtus (aga nad suhtlesid juba enne seda, kui ma Mehhikosse läksin). Politsei võttis mu õega ühendust, sest moblas olid mitmed kõned talle. Kõik kirjad, mis mu õde pärast seda sai temalt vanglast, pidi kohe politseile andma. Õnneks mu õde õppis sellest kogemusest ja enam eksvangidega ei suhtle. Neid ei maksa usaldada. Ja kui ka on mõni, kes reaalselt muutub, siis neid on ülivähe ja miks riskida sellega, et sa enda elu tuksi keerad?

Mu isale kusjuures ei mainitud kunagi, et see tüüp endine vang oli (ja tulevane ka, nagu me teame). Ta ei saanudki teada, mis juhtus, sest mu ema ja õde teadsid, et mu isa ei lepiks sellega kunagi. Ka mina nägin seda vangi paar korda meie juures, aga kui ma teadsin, et ta tuleb, siis ma pigem läksin kodust minema, sest ma ei tolereeri vangidega suhtlemist. Ma kogu aeg ütlesin õele, et raudselt istus millegi muu eest kinni, et sellised inimesed ei muutu, aga kes mind kuulas. Ju ta siis pidi selle vea ikka ise läbi tegema. Peab vaid õnne tänama, et too tüüp meist kedagi maha ei löönud.

Kui ma olin 13 ning Heast Lapsest kirjasõpru otsisin, siis kirjutas mulle üks 16-aastane poiss, kes oli Puiatu erikoolis. Ma kirjutasin vaid ühe kirja vastu, sest tahtsin teada, miks ta seal on. Kui ta siis vastas, et autode ärandamised ja põlema panemised, siis rohkem ta minust midagi ei kuulnud. Aastaid hiljem lugesin lehest, et tüüp sattus vanglasse, sest oli juba mitmendat korda seadusega pahuksis. Nimi tuli tuttav ette ja oligi seesama poiss – siis juba küll täisealine. Seega tänasin õnne, et mul juba 13-aastaselt mõistus kodus oli, et ma temaga suhtlema ei hakanud. Jah, inimesed võivad muutuda, aga mina ei ole küll see katsejänes, kes peaks proovima hakkama, kas nii ikka on. Pigem juba eos eemale hoida. Sest enamus halvale teele läinud inimesi ei muutu, vaid lähevad veel hullemaks. Kui minu perekonnas oleks mingi paadunud kriminaal, siis ma lihtsalt ei suhtleks temaga. Ja kui mul peaks kunagi sündima laps, kes tulevikus läheks ikka totaalselt halvale teele, siis ta võib ära unustada, et ma ta ema olen. Minu jaoks sellises olukorras veresidemed ei loe. Just nii radikaalne olengi.

Vot sellised lood hetkel. Lõpetuseks paar suvalist pilti, mis ma eile Põlvas tegin. 20180525_202139.jpg20180525_203018.jpg20180525_204101.jpg

 

 

 

 

 

Advertisements