Kuninglik laulatus/ Kannatlikkusest ja tänamisest

Viskasin eile siis kiire pilgu peale kuninglikule laulatusele! See oli minu meelest nii kaunis – Meghan Markle nägi imeilus välja! Ta on üldse minu meelest hästi ilus naine ning eilne pulmakleit sobis nagu rusikas silmaauku. Meik ja soeng olid pigem tagasihoidlikud, aga väga maitsekad. Minu meelest oli kogu aeg näha ka seda sädet Harry ja Meghani vahel, seda armastuse imevõimsat tunnet. Eile õhtul vaatasime kallimaga ETV pealt mingit filmi, mis oli nende armastuslool põhinev. Ma küll pole kindel, millega seal liialdatud oli ja mis tegelikult tõsi oli, aga hea film oli! Algust me päris ei näinud, sest olime siis saunas ning see mängis ainult taustaks. Aga kui kallima juurde tagasi jõudsime, siis vaatasime edasi seda. Väga sarnased näitlejad oli hangitud, mis ilmselt oli ka asja mõte. Vähemalt seal filmis nägi küll seda, kuidas Harryst tänu Meghanile palju rahulikum mees sai, sest enne Meghaniga tutvumist oli ta suur pidutseja ning naistemehe kuulsusega.

Eile pärast Eesti Maantemuuseumis käiku läksime sauna. Kallima vend ja ta sõbrad grillisid väljas, aga nemad nagunii veel ei tahtnud sauna minna – me saime esimesena ära käia. Kallim meenutas veel seda aega novembris, kui ma suht pool tundi kogusin ennast, et lavale minna, sest nii kuum tundus 😀 Nüüd lähen kohe sisse ning mingit probleemi pole 😀

Rääkides kannatlikkusest, siis eile kallim parandas köögikraani. Kokkuvõttes korda tal see päris ei saanudki, sest midagi oli tal veel puudu, aga esmaspäeval teeb. Igal juhul võttis see arvatust kauem aega ja mina, keda ajavad tavaliselt sellised ootamised närvi, kui on juba plaan paigas, et läheme muuseumisse ning siis sauna, olin vana rahu ise. Kallim tänas ka mind kusjuures, et ma nii kannatlikult ootasin 😀 Ma ütlesin talle ka, et kannatlikkus ei kuulu tavaliselt mu omaduste hulka, sest ma kipun kiiresti närvi minema, aga tema puhul pole selle seitsme kuu jooksul tulnud mitte ühtegi korda ette, kus ma oleksin närvi läinud. Pole isegi sellist tunnet tekkinud, et tahaks närvi minna. Ja see on minu jaoks midagi uut. Ma ei räägi konkreetselt sellest eilsest asjast, vaid üldiselt ka. See on mulle päris uus asi 😀

Rääkides tänamisest, siis ma ise pole suur tänaja alati. Kallim aga on. Tema on näiteks selline inimene, kes tihti tänab asjade eest, mida ma teen vms. Selliste lihtsate asjade eest, mis tunduvad tegelikult suhteliselt tavalised. Ja see on tegelikult ülihea omadus, sest mul ei teki kunagi tunnet, et mind ei hinnata. Ma ise olen ka temalt natuke seda tänamise kunsti õppinud 🙂 Ilmselt on siin omavahel mingi seos olemas, miks ma kunagi tema peale närvi ei lähe ega õienda, kuigi ma vahel võin selline olla. Sest mul lihtsalt ei teki sellist tunnetki, et peaks tahtma närvi minna vms.

Muuseumiööl Eesti Maanteemuuseumis/ Paar sõna sellest, miks ma mõni aeg tagasi kohvile selja pöörasin

Kuna eile oli tavapärane muusuemiöö, mis igal aastal maikuus aset leiab, siis meie kallimaga käisime Põlvamaal asuvas Eesti Maanteemuuseumis. Kallim on seal mitu korda varem käinud, aga minu jaoks oli täiesti esimene kord sinna minna. Väga äge oli! Seal on paar erinevat majakest ning mitu erinevat näitust. Kas teie näiteks teate, kes oli esimene eestlane, kes telefoniga helistada sai? Mina siiani näiteks ei teadnud, aga nüüd tean! See oli Johann Voldemar Jannsen 🙂

Saime vanaaegses postitõllas istuda, vanas autobussis samuti! Ning pood ratastel oli ka kohale toodud, kus isegi müüdi midagi! Näiteks oli seal müügil lahustuv kohv, mida ma lapsena alati vanaema juures Valgas jõin, sest tavalist kohvi mulle juua ei antud. Nüüd ma küll pole enam kohvisõber ja joon seda aastas ehk paar korda, aga kunagi ma armastasin väga kohvi. Täiskasvanuna küll mitte enam lahustuvat kohvi, aga jah – pärast aastaid öötööl tarbitud meeletult suures kogustes kohvi otsustasin üks hetk, et mulle aitab. Pealegi tegi kohv mu enesetunde kuidagi viimasel ajal niruks – seega otsustasin pärast öötööga lõpparve tegemist, et teen ka kohviga sama! Üldse ei kahetse, paar korda aastas nüüd joon – ei igatse ka absoluutselt.

Aga panengi siia mõned pildid eilsest õhtust. Esimene ongi telefoni juures tehtud, teine seal vanas autobussis ning kolmas postitõllas koos kallimaga 🙂 Ja viimane foto siis lihtsalt informatiivne jutt postitõllast. Ma muidu kribaks kogu selle jutu piltide alla, aga ma kirjutan hetkel seda postitust moblast ja kuidagi palju mugavam on, kui saan fotod kohe järjest lisada. Vähemalt minu jaoks küll 🙂

20180519_210617.jpg20180519_215717.jpg20180519_215357.jpg20180519_213814.jpg