Igatsus…

Kui Tartust Põlva poole sõita, siis jääb teele pood nimega Eevi. Mu ema nimi oli ka Eevi. Kahe e-ga nagu see pood. Talle ei meeldinud see, kui ta nime ühe e-ga kirjutati (nagu mulle ei meeldi, kui minu nime ühe a-ga kirjutatakse, sest Janika ei tundu mulle ilus nimi). Nädalavahetusel Eevi poest mööda sõites, ütlesin ma kallimale, kui väga ma vahel oma ema igatsen. See on tõsi. Üle kuue aasta on ta surmast möödunud, aga vahel tekib ikka see kohutav igatsus. See ilmselt jääbki niimoodi alatiseks…

Ma olen ülimalt tänulik nende 21 aasta eest, mis ma oma emaga veeta sain. Ta oli imeline ema. Ja kuigi ma ei näidanud seda talle eluajal kunagi välja, kui väga ma teda armastasin (sest sellised need eestlased lihtsalt on ju kahjuks), siis ma loodan ja usun, et ta teadis seda. Ta lihtsalt pidi teadma.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s