“Rodeo”/ Mul ei oleks raske leppida sellega, kui mu lapsed oleksid geid või lesbid, aga nunnade ja munkade puhul poleks see mõistmine küll nii kerge… /Hea Lapse arhiiv ja minu stiilinäited aastatest 2001-2003

Täiega pühapäeva tunne on, kuigi on laupäev. Niimoodi see üks lisaks saadud puhkepäev mõjub! Ehk siis väga hästi mõjub! 🙂

Siiani on nädalavahetus vaikselt sujunud. Eile käis mu parim sõbranna Põlvas külas, nüüd tuli ta ise autoga (sai äsja load ja elab ise ka nagunii Põlvamaal). Pläkutasime niisama ja õhtul tulime kallimaga Tartusse, sest tal on täna siin töö. Enne käisime veel kallima vanemate juurest läbi ning viisime neile ka värvitud mune.

Neljapäeval vaatasime kallimaga Põlvas ära dokumentaalfilmi “Rodeo”, mis rääkis siis Mart Laari esimesest valitsuse ajast. Ma pole eriti suur ajaloofänn, aga see film mulle küll meeldis. Just see pool, et saigi konkreetselt näha, millist elu 90-ndate alguses elati ja mis kohati idiootseid otsuseid tollel ajal kõrgemalt poolt tehti (samas nii mõnedki olid hädavajalikud). Ja see kauaoodatud hetk, mil 1994-ndal aastal lõpuks Nõukogude väed Eestist välja saadi. Mina kusjuures arvasin siiani, et kui 1991.aastal taasiseseisvumine toimus, siis suht varsti saadi ka Nõukogude vägedest Eestis lahti, aga näed sa siis – selleks kulus veel kolm pikka aastat ja kui oleks venkude teha olnud, oleks veelgi kauem kulunud. Sest kogu aeg leiutati mingeid ettekäändeid, miks ei saa neid vägesid siit välja viia. Nii et soovitan vaadata seda filmi, sest kui juba mulle see meeldis (kes ma pole suur ajaloofänn), siis meeldib see vist küll kõigile 😀 Just eile kallima vanemad ka meenutasid seda aega, kui neile mainisime, et “Rodeot” vaatasime.

Kallima vanematest rääkides, siis ma üritasin mitmeid kuid tagasi mingi ööbimise Retrobesti ajaks Otepääle saada, kuid kõik olid broneeritud juba. Andsin alla ja mõtlesin, et eks elu näitab, mis saab. Ja kallima isa hankiski meile ööbimise ühes külalistemajas (tutvuste kaudu) – seega sellega pole ka enam muret 🙂 Muidu oleks pidanud Põlvasse või Tartusse sõitma, aga see oleks tüütu olnud – nüüd saab kallim ka end vabalt tunda ja paar õlut libistada, muidu ta poleks saanud seda teha, sest oleks pidanud õhtul roolis olema (kui me just telgis poleks ööbinud, aga Eesti ilma arvestades ei kõla see juunikuus eriti ahvatlevalt). Aga jah, ööbime 900 meetri kaugusel peokohast, mis on täitsa okei jalutamiseks 🙂 Kuna Retrobestil on komme, et inimesed panevad end 90-ndate stiilis riidesse, siis on plaan sama teha. No sinna on veel aega, aga enne seda saab siis kaltsukas käia ning kõrge värvliga teksaseid otsimas käia 😀

Eile oli “Roaldi nädalas” teemaks munkade ja nunnade elu Eestis. Ning Eestis elav ainuke munk ei olegi isegi eestlane, vaid Poolast pärit (ka saates näidatud nunnad olid Poolast pärit). Ma kusjuures olin ka alati arvanud, et nunnad on kurjad naised, aga need olid küll väga lõbusad 😀 Kuremäe kloostris elavad nunnad tunduvad küll suht kurjad (sinna juhtudes on selline mulje jäänud), aga need Narva omad olid hoopis rõõmsamad. Mina väiksena arvasin, et nunnad ja mungad võivad vähemalt omavahel sebida, oh mind totukest 😀 Need nunnad rääkisid seal saates armastusest ja sellest, kuidas nad Jumalat armastavad. Minu kui mitteuskliku jaoks on alati sellist juttu naljakas kuulata. Eks sellega ongi see teema, et ma võin usklikest aru saada küll, aga üks asi ongi see, et sa Jumalasse usud ja vahel kirikus käid ning palvetad, teine ja hoopis radikaalsem variant on see, kui sa reaalselt nunnaks või mungaks hakkad ning paljudest maisetest naudingutest loobuma pead. Kujutaksite elu ilma seksita ette? 😀 Ma küll ei kujutaks. Kui seksita suudaks veel ehk elada, siis just see, kuidas nad seal kloostris suht maailmast eraldatuna elavad – no see on veel raskem. Jah, need Narva nunnad käivad küll paljusid abistamas jne, sest see kuulub nende ülesannete hulka, aga see pole siiski see. Nagu see munk seal saates ütles, et ta mitteusklikul isal oli väga raske sellist otsust mõista, et poeg järsku mungaks otsustas hakata. Mina ütlen ausalt, et minu jaoks oleks suht kerge leppida, kui mu laps oleks lesbi või gei, aga mul oleks hoopis keerulisem aru saada sellest, kui juhtuks nii, et mu enda ihuvili otsustaks nunnaks või mungaks minna. Ja arvestades veel sellega, et ma ise pole absoluutselt usklik inimene 😀 Samas – teiste eest elu elada ei saa, seega lõpuks peaks vist ikka leppima.

Ma kolmapäeval sirvisin Hea Lapse arhiivi, sest me parima sõbrannaga just arutasime, kuidas meie sõprus sealt alguse sai. Kahju, et sealt samast arhiivist Stiina vanu numbreid leida polnud võimalik (seal olid paljud ajakirjad toodud, aga Stiinat kahjuks ei olnud), sest seal olin ma ka mitu korda koos pildiga raamaturubriigis esindatud. Ma olin omal ajal ikka tihe Heale Lapsele kirjutaja ja lisan siiagi mõned stiilinäited neist asjadest, mis ma sinna saatsin (ja mis ka avaldati).

Jaanuar 2003 🙂 Siis mul tegelikult oli juba mitmeid kirjasõpru, oma parima sõbrannaga hakkasin ma kirjutama suvel 2001, aga ju ma tahtsin neid juurde saada. Teistega ei jäänud sõprus lihtsalt püsima. Lemmiklauljad pole need, kes siis olid, aga bändid on suht samad (kui Meie Mees välja arvata, ma võin seda nüüd ka kuulata, aga enam lemmik ei ole). Ja see telefoniga rääkimine on päris hea aspekt, sest kõik mu töökohad on alati olnud telefonidega seotud 😀 Telefonikaarte kogusin tõesti, aga nüüdseks olen kõik minema visanud.

Juuli 2001 – perekonnanimes on väike trükiviga 😀 Aga aru ma ei saa, mis päiksest ma jahun, kui mulle pole tegelikult kunagi päike meeldinud 😀

Oktoober 2002. Tol ajal meeldis mulle tihti igasuguseid teste ise koostada, mida ma siis Heale Lapsele saatsin. Mõnikord vedas ja lausa avaldati ka.

 

 

 

Advertisements