Õnnest ja isekusest /Mind ei huvita võõraste inimeste käekäik ega heaolu…

Ma ei ole teps mitte selline inimene, kes iga pisiasja üle rõõmu tunneks. Ei vaata ma andunult taevasse, kui seal päike sirab ega mõtle, et jess, nii ilus päev on tulekul jne. Muidugi võiks seda teha, aga mis sa ära teed, kui pole loomult selline inimene. Ja mu tutvusringkonnas ei ole ka selliseid inimesi, sest me lihtsalt ei klapiks 😀 Mul hakkab pea valutama, kui ma pean selliste inimestega pikalt koos aega veetma. Mis muidugi ei tähenda seda, et elu oleks halb või negatiivne, aga ma lihtsalt ise pole selline inimene, kes tahaks, oskaks või suudaks niimoodi iga pisasja üle joovastust tunda.

Mind huvitab üldiselt väga väheste inimeste käekäik. Just selles mõttes, et kuidas neil reaalselt elus läheb, mis neil plaanis on, mida nad kardavad, mille üle rõõmu tunnevad jne. Kindlasti jääb see number alla 10. Loogiline, et sinna kuuluvad mu perekond, mu lähemad sõbrad, mu kallim, aga see on ka kõik. Kunagi kirjutasin ma siin postituse ühest ammusest keskealisest naissoost töökaaslasest, kes mulle linnaliinibussis oma elu kurtis, aga mind lihtsalt ei kottinud. Nüüd läheb ta varasema bussiga ja õnneks mulle enam kurta ei saa. Mind lihtsalt ei huvita võõraste inimeste mured. On see ülbus, on see pohhuism, on see idiootsus – ma ei oska öelda, aga nii on. Vahel ma mõtlen, et võib-olla sellepärast mul ongi alati nii lihtne inimestele (siinkohal räägin pigem tuttavatest) ära öelda, sest mind ei huvita nende käekäik. Mõned inimesed on teistsugused, nad on alati valmis teisi aitama ka sellisel juhul, kui on olemas suur tõenäosus, et neid lihtsalt ära kasutatakse.

Ma mäletan, kui mu vanem õde mulle suvel 2014 ette heitis, et ma olen täiega isekas inimene, sest ma polnud nõus ta lapsi hoidma. Point oli selles, et ma polnud kaks kuud Tartus käinud (ma elasin siis Tallinnas), mul oli viimse minutini kõik kohtumised planeeritud, sest ma polnud ammu oma sõpru näinud. Ja siis tuli ta samal päeval teatega, et ehk ma ikka hoiaksin ta lapsi, kuigi mu isa pidi algselt hoidma (aga ta siiski vist ei saanud). Ma ütlesin, et ma ei saa teda aidata ega tundnud absoluutselt süümepiinasid. Pärast seda sain isalt ja tädilt pika loengu, et minuga ei saa üldse arvestada jne. Kas mul pärast seda tekkisid ka süümepiinad? Ei. Mul olid plaanid tehtud ja ma ei tahtnud neid viimasel hetkel sassi lüüa. Muidugi ma oleksin saanud seda teha, mu sõbrad oleksid aru saanud, aga ma ei tahtnud. Ja kuigi mu õde väitis, et minu peale ei saa kunagi loota, siis aastatel 2011-2012 hoidsin ma mitmeid kordi ta lapsi (muidugi oli siis suurem etteteatamine), mis selleks hetkeks olid tal ununenud. Pärast seda suve 2014 pole mu õde enam kordagi palunud, et ma ta lapsi hoiaksin. Nüüd on nad juba piisavalt suured ka, aga ilmselt see üks kord mõjuski niimoodi, et Jaanikast nagunii kasu pole. Mis seal ikka – inimese enda vaba valik ja voli.

Samamoodi jätsin ma selle aasta veebruaris ühe peretuttava juubelile minemata, kuigi olin kutsutud. Mul ei olnud tegelikult mingeid suuri plaane ees, aga ma lihtsalt ei tundnud, et viitsiks minna. Muidugi andsin varakult teada, et ma ei lähe. Jällegi sain isalt telefonikõne pärast seda üritust, et miks sa ei tulnud, su õed olid mõlemad kohal jne (mu üks õde oli Inglismaalt siis just Eestis puhkamas). Ütlesingi, et ei viitsinud, sest ma ei oska valetada. Isa vaid ohkas. Ju nad on harjunud, et vahel ma teengi niimoodi. Mis ei tähenda sugugi, et ma oma perekonda ei armastaks või peretuttavatest ei hooliks, aga ma mõtlen sellistes olukordades alati pigem iseendale. Ja kui mul on tunne, et ma ei viitsi ega taha, siis ma lihtsalt ei lähe. Kogu lugu. Mind jätab sügavalt külmaks see, et ülejäänud perekond oli ju kohal jne teema…

Kuid ometi on ka minul helgemaid hetki 😀 Näiteks nüüd, kui kuulsin, et õde saab endale varsti uue ja suurema korteri, mida nad mehega juba ammu on tahtnud, siis olin küll siiralt õnnelik. Mulle meeldib, kui mu lähedaste unistused täituvad. Või aastal 2016, kui mu parim sõbranna oma raamatu välja andis! Nii uhke ja rõõmus tunne oli! Sest ma teadsin, kui väga ta seda tahtnud oli. Kui sa pole just tuntud kirjanik või telenägu, siis pole alati kerge oma esimest raamatut välja anda (kui sa just ise seda rahastada ei plaani), aga ta sai selle tehtud! Ja see oli üpris pikalt Apollo raamatute TOP-is esiviisikus. Nii vinge oli poes käia ja sõbranna kirjutatud raamatut näha 🙂

Ja näiteks eile olin ma nii õnnelik, kui kallim mulle ütles, et ta käis terapeudi juures ning nad leidsid koos terapeudiga, et ta ei peagi enam seal käima, sest tal on kõvasti parem (mitte et ta enne oleks ka sunniviisiliselt pidanud, aga see aitas teda väga palju). Ta nimelt tegi ühe testi, mille vastused olid hoopis positiivsemad kui esimesel korral, mil ta üldse sinna läks. Ja ta saab alati uuesti minna, kui peaks jälle vajadus tekkima. Ja vot sellistel hetkedel tunnen ka mina, kuidas ma rõõmustan teiste inimeste õnne üle. Küll oma lähedaste inimeste õnne üle, sest võõraste inimeste õnn mind ei huvita. Ja see on tegelikult ülim tunne, kui sul on teiste inimeste üle nii hea meel. Ma olen vahel mõelnud, et kui oskaks ka niisama tuttavate elust huvituda ja neile kaasa elada, siis kas see oleks veel suurem õnn? 😀 Aga vot sellist oskust mulle antud ei ole. Küüned ikka enda poole. Ja oma lähedaste inimeste poole ka 🙂 Mis teid viimati õnnelikuks tegi?

Ja näiteks lugedes vahel Malluka postitusi, kus ta suvaliselt mingitele perekondadele raha annab ja nende üüri maksab, siis ma küll mõtlen, et kuidas inimesel saab see empaatiavõime nii suur olla. Või tahtmine inimesi aidata siis. Ma annetan maksimaalselt paar korda aastas kui sedagi (enamasti nendes jõulusaadetes). Ja üks asi on annetamine ja teiste heaks raha kogumine, aga lihtsalt niimoodi, et annaks lambist kellelegi üüriraha – no ei. Ma ütlen ausalt, et minu pärast võiks seda perekonda kas või korterist ilma jäämine ees oodata, mind lihtsalt ei kotiks võõraste inimeste lood.  Igaüks vaadaku ise, kuidas siin maailmas toime tuleb.

Tegelikult on ju kurb, et minusuguse mõtlemisega inimesi on päris palju. Aga vähemalt huvitab mind lähedaste heaolu.  Enamasti.

Advertisements