Teine Eesti ja somplimendid… /Mis on üldse esimene, teine ja kolmas Eesti?

Sain oma eelmise postituse alla ühe vägagi omapärase kommentaari. Sellist juttu võikski pidada midagi somplimendi sarnaseks (sompliment = solvang + kompliment). Sompliment pole küll mingi ametlik sõna, aga viimasel ajal olen selle eksisteerimisest kuulnud küll. Ehk siis selline ütlus või tekst, kus kohati nagu kiidetakse, aga samas tehakse maha ka. Eks siis inimene peab ise vaatama, kas ta võtab seda pigem komplimendina või solvanguna  😀 Kommentaar ise oli selline:

Kulutadin su blogi peale tunde. Väga huvitav lugemine. Nö “teine Eesti”. Pubid, baarid, Mercad-retrod, Põlvad-Raplad, süldipeod ja külalistemajad.. niiii teistsuguse elu ja inimesed, et lausa uskumatu 😀 Väga tore, et keegi sellest maailmast ka asju kirja paneb ja näitab avalikult seda “minumoodimaailmat”. Nagu hea järjejutt või selline maalähedane seebikas. Ootan uusi osasid. 🙂

Mis teeb selle teksti somplimendiks? Tegelikult tundub ju päris okei kommentaar – tore ju, et inimesele sellised lihtsad asjad meeldivad ja veel parem, et järge ootab, aga samas… Teine Eesti? 😀 Kuigi kui nii võtta, siis ma olen kuulnud, et on lausa kolm Eestit – esimene on see eliit, enamasti  on tegemist jõukate inimeste näol (kuigi see pole isegi nii oluline) kultuurihulludega, kelle jaoks ainuke vaadatav telekanal on ETV ning kes käivad iga nädal ooperit piilumas, sest noh – kultuur ju! Nad ei kulutaks iial oma väärtuslike minuteid kommertskanalite jurale või blogide lugemisele. Sest see kõik tõmbab nende maine alla! Ja kui nad ka peaksid midagi sellist tegema, siis ainult suure saladuskatte all, sest piinlik on muidu. Mul kunagi oli üks selline kommenteerija siin blogis, kes luges väga palju blogisid ja Paulo Coelho raamatud oli ka kõik läbi lugenud, aga kui kuskil sellistel teemadel juttu tuli, siis ta polnud midagi kuulnud ega näinud, sest liiga piinlik oleks olnud… Isegi oma peika eest varjas, sest muidu ta oleks talle madalalaubalise mulje jätnud. Ma ütleks küll, et kurb on see eluke sellisel juhul, kui tegelikult “praht” väga meeldib, aga pead seda nii hoolega varjama, sest muidu peetakse sind “matsiks.” Äkki siis oleks kergem suhelda inimestega, kes võtavad sind sellisena, nagu sa oled ega oota kogu aeg, et sa küünlavalgel oode neile loeks? Või ainult Bulgakovi “Meistrist ja Margaritast” vestleksid (äkki peakski nüüd 10 aastat hiljem uuesti selle raamatu läbi lugema, 18-aastaselt see ei meeldinud mulle üldse, aga mulle ei olegi kunagi eriti satiirilised romaanid peale läinud).

Teine Eesti koosneks sellisel juhul nendest inimestest, kellele meeldib ka “prahti” tarbida ning kelle jaoks külalistemajas ööbimine pole häbiasi. Sellisel juhul võiksin ma sinna gruppi küll kuulda. Ahjaa, retromuusika peaks ka meeldima 😀 Muidugi peavad väikese koha pubid ja baarid ka teemaks olema, sest muidu ei anna teise Eesti mõõtu välja!

Ning kolmas Eesti oleks see, mida me vahel “Kodutundes” näeme. Ja ma ei mõtle siinkohal neid normaalseid peresid, kes tõesti vajavad abi, vaid neid kuus last perekonnas, kõigil eri isa teemasid, teeme aga lapsi muudkui juurde, sest noh – põngerjad on ju issanda õnnistuseks! Ja küll see riik nad üles kasvatab, kui ma ise ei jaksa… Või lastekodu. Või kes iganes – kuidagi ikka kasvavad suureks ju!

Nali naljaks, aga mis on üldse teine Eesti, kolmas Eesti, neljas Eesti? Kas esimene Eesti on tegelikult ainult need inimesed, kes kuuluvad kõrgklassi? Kust algab teine Eesti, kust kolmas jne? Ja milliseid somplimente teile tehtud on? 😀

Advertisements