“Roaldi nädal: Depressioonis Eesti” / Mul endal ei ole depressiooniga kokkupuudet olnud, aga…

Vaatasime eile kallimaga “Roaldi nädalat”, kus teemaks oli depressioon. Kaks seal saates osalenud naist olid mulle internetimaailmast tuttavad – ühe blogi ma vahel loen ja teise kirjutatud kolumne olen ka lugema sattunud. Blogija puhul ma teadsin, et ta depressiooni põeb, kolumnikirjutaja puhul mitte (vähemalt polnud ma ühtegi depressiooniteemalist artiklit tema sulest lugema juhtunud, ilmselt on ta sellest ikka kirjutanud).

Mul on hea meel, et seda teemat viimasel ajal aina enam kajastatakse, sest depressioon ei ole mingi tühine asi, vaid see on haigus. Ka mina olin aastaid tagasi selline lollakas, kes mõtles, et see on mingi krdi pseudoprobleem, mille inimesed endale ise juurde mõtlevad, sest mis mõttes sa ei suuda voodist üles tõusta, mis mõttes sa lihtsalt ei saa oma eluga hakkama jne. Õnneks on aastad mind targemaks teinud ja ma olen väga palju rohkem teada saanud, mida depressioon tegelikult endast kujutab. Mu parim sõbranna on ka sellega kunagi kokku puutunud.

Kuid miks ma sel teemal täna üldse kriban, on nimelt see, et mu kallim on depressiooni põdenud. Õnneks küll ei ole tal kunagi olnud enesetapmiskavatsusi, aga ta on käinud psühhiaatri juures, võtnud antidepressante ning isegi ühel mustal hetkel tulnud ise töölt ära, sest talle tundus, et kogu maailm on mõttetu. Õnneks sai ta hiljem sinna samasse kohta tööle tagasi, kui tal juba natuke paremaks läks. Hetkel ta enam antidepressante ei võta, aga ta käib korra kuus terapeudi juures, teeb harjutusi, mida talle soovitatakse, peab päevikut ning paneb kirja oma emotsioonid. Selline tegevus aitab tal lahti mõtestada oma peas oleva sasipuntra.

Minule rääkis ta sellest kõigest meie kolmandal kohtumisel. Ja kuna ma ise ei ole kunagi depressiooniga kokku puutunud, siis ma ei saagi seda 100-protsendiliselt mõista. Küll aga saan ma olla toeks ja arvestada sellega, kui tal on see hetk, kui tal depressiooni tundemärgid jälle märku annavad (tema puhul on see, et tal hakkab seest täiega keerama). Tal on kõvasti parem, kui tal kunagi oli, aga see haigus ei kao niisama lihtsalt ära. Inimesed lihtsalt õpivad sellega elama.

Ta rääkis mulle, et esimesena avas ta ennast oma tantsupartnerile. Ta oli tegelikult siis juba aastaid tundnud, et midagi on valesti ning ta ei saa selle kõigega ise hakkama, aga nagu meeste puhul ikka, siis ei julgeta ega taheta abi otsida, sest võib-olla isegi ei mõisteta, milles probleem seisneb. Tema tantsupartner oli aga ise sünnitusjärgset depressiooni põdenud ning teadis, mida see haigus endast kujutab (kuigi sellel on nii palju erinevaid vorme muidugi). Kallima tantsupartner soovitaski tal abi otsida, mida ta siis tegigi. Pärast seda on asi kõvasti paremaks läinud, sest ta on endale tunnistanud, et ta vajab abi. Ja muidugi on professionaalne abi alati depressiooni puhul vajalik.

Selle viie kuu jooksul olen ma küll neid hetki näinud, kui mu kallimal on halb (neid ei ole väga palju olnud). Ta on seda mulle kirjeldanud niimoodi, et tal lihtsalt hakkab seest täiega keerama, lisaks hakkab higistama, muidugi lisanduvad sellele kõigele ka need mõtted, et ta on mõttetu jne. Konkreetselt tema puhul aitab natuke see, kui ta kirjutab oma emotsioonid üles ja teeb neid harjutusi, mida terapeut talle soovitanud on. Esimest korda, kui mina seda olukorda nägin, oli jaanuaris. Minu jaoks oli see hästi uus asi, sest ma ei ole varem nii lähedalt depressiooniga kokku puutunud (mu parimal sõbrannal see niimoodi ei väljendunud). Õnneks ma teadsin seda, et tal see on ja kallim on mulle hästi palju rääkinud oma tunnetest, emotsioonidest sellel ajal.

Ja nagu seal eilses saateski öeldi, et kõige hullem asi, mida sa saad depressioonis inimesele öelda on see, et ole positiivne, elu on ilus jne.  Või siis veel hullem – ära põe, su elul pole ju midagi häda. See tekitab neile veel hullemat tunnet. Ka kallim ütles eile, kui seda saadet vaatasime koos, et just nii ongi. Depressioon ei ole mingi hetkeline kurbus, mis selliste ülilihtsate mantratega üle läheb. See on haigus, millega peab tegelema. Ja mis ei pruugi kunagi täiesti ära kaduda. Aga kui inimene seda teab ja õpib sellega toime tulema, siis see aitab juba palju kaasa.

Ka ma ise olen viimase viie kuu jooksul rohkem depressiooni kohta lugenud. Just seda poolt, et kuidas teised inimesed võiksid sellistel puhkudel käituda. Ma arvasin ka kunagi, et depressioonis inimesest saab pealtnäha aru, sest ma olin veendunud, et see ongi selle haiguse ainus vorm, kui voodis pikutatakse ega taheta kardinaidki eest tõmmata. Ka selline asi on täiesti olemas, aga depressioonis olevad inimesed võivad teiste jaoks täiesti tavalist elu elada, aga see, mis hinges toimub, on hoopis teine teema. Seda niisama lihtsalt märgata ei ole.

Kuigi juba enne kallimaga tutvumist ei olnud ma enam see tropp, kelle jaoks depressioon oli pseudoprobleem, siis nüüd olen ma seda haigust rohkem mõistma hakanud. Mõistma hakanud ei ole isegi õige väljend, sest see on tõsi, et kui ise pole kunagi sellega kokku puutunud, siis ei saagi seda täielikult mõista. Kuid õnneks on kallim mulle hästi palju rääkinud, mida tema puhul konkreetselt depressioon tähendab ja kuidas siis käituda. Just see ärakuulamine ja mitte hinnangute andmine aitab tema puhul. Olemas olemine.

Kallim: Tead, vahel ma kardan.

Mina: Mida?

Kallim: Sa ütlesid kunagi, et sulle ei meeldi külmad inimesed. Ja kui mul on halb, siis ma võin ju külm olla.

Mina: Meil on vist külmast inimesest natuke erinev arusaam. Isegi, kui sul on halb olnud, ei ole sa olnud minu mõiste järgi külm. Ja isegi, kui oleksid olnud, siis see ei loe, sest need hetked lihtsalt on sellised. Ma tean sellega arvestada.

Kusjuures nii ongi. Ma hindan kallima puhul seda väga, et ta mulle oma depressioonist rääkis. Kui ma ei oleks seda teadnud, siis ilmselt ma ei oleks osanud nendel puhkudel käituda. Et ta on mulle ennast sel teemal avanud ja oma emotsioonidest rääkinud.

P.S: Ma küsisin kallima käest enne selle postituse kirjutamist, kas see sobib talle, et ma tema depressioonist kriban. Ta ütles, et väga sobib, sest sellistel teemadel tulekski rohkem kirjutada ja rääkida. Iga inimese jaoks on see erinev ja mõne jaoks võib see olla pigem selline delikaatne teema, mida ei taheta nii paljude võõraste inimestega jagada. Kuid kõige tähtsam on alati see, et inimesed julgeksid abi otsida. Ennast kellelegi avada ja sel teemal rääkida. Ja muidugi tuleks alati ka professionaali poole pöörduda.

Vot sellised avameelsed lood siis laupäeva hommikul.

Advertisements

22 thoughts on ““Roaldi nädal: Depressioonis Eesti” / Mul endal ei ole depressiooniga kokkupuudet olnud, aga…

  1. Harjumatu on nii täiskasvanu jaanika blogi lugeda.
    Kunagi oli su blogi täielik jamps, aga sa oled palju kasvanud.
    Nüüd oled üks mu lemmik blogijatest. edu teile mõlemale!

  2. Olen depressiooniga kokku puutunud ja kogen seda hetkeliselt siiamaani. Ma väga loodan, et aina rohkem hakatakse seda märkama ja sellest rääkima, sest siiamaani kohtan inimesi, kes ei saa sellest aru. Minu elukaaslane ütleb selle peale, et mine jaluta väljas või tee midagi füüsilist. See on selline hetk, kus kõige enam vajad mõistmist ja mitte seda, et keegi eeldaks, et jalutuskäik viib depressiooni. See on hetk, kus tahaks ainult nutta, olla omas kodus ja vaikuses. Kahjuks sellist võimalust omaette need emotsioonid läbi kogeda ju tänapäeva maailmas ei ole, tööle on vaja minna ja laps vaja lasteaiast ära tuua jne jne jne.

    • Ma loodan ka, et seda hakatakse rohkem märkama. Kahjuks on siiani palju seda naeruvääristamist, mille puhul depressioonis inimesele võibki tunne jääda, et ta on oma murega üksi. Sellist asja ei tohiks olla.

      Ma loodan, et ajapikku hakkab su elukaaslane rohkem sinu depressiooni mõistma ega soovita pelgalt jalutuskäike teha. Vot siinkohal olekski hea teistelt nõuandeid kuulata, mida sellisel juhul teha, kui nii lähedane inimene üldse depressiooni olemasolu ei taju. Midagi ju ikka peab saama teha? Ma ise ei teagi, kuidas siis käituma peaks.

    • Mind ajab alati see väljend “tänapäeval” natukene turri. Mul tekib küsimus selle peale kohe, et mis siis näiteks selles osas paremini oli? Eriti veel rääkides Eesti ajaloolise konteksti poolest siis lõppev vene aeg ja 90ndad olid vast igas mõttes siiski hullemad. Ka varem kui eestlased olid talurahvas ja rügasid tööd et ellu jääda. Vaevalt et vanasti sellist asja oligi nagu depressioon, tähendab ma mõtlen et seda mõistet ja üldse igasuguse selliset haigustega tegelemist. Inimesed ei hakanud vast oma aega ega mõtteid selle peale kulutamagi sest oli ju vaja kari lapsi ülesse kasvatada ja põllul ning talus tööd teha. Ja nõukogudeaeg oligi ju üks pime aeg kus ei räägitud üldse mitte millestki. Nüüd TÄNAPÄEVAL just nimelt tundub et igasugust sitta hoitakse pilpa peal(absoluutselt ei naeruväärista depressiooni põdevaid inimesi, aga vast saadakse mõttest aru mida tahan edasi anda) ja ilm on täis igasuguseid psühholooge ja psühhiaatreid, ravimeid maa-ilm et saaks oma depressioonidest ja stressist üle, kõigest räägitakse ja enamjaolt ollakse ikkagi teadlikud päris paljudest asjadest millest vanasti inimesed vaevalt et teadlikud olid. Ja mida sa siis nüüdsel ajal ootad, et kui laps olemas on siis mis see laps peab sealt lasteaiast ise koju tulema? Ma ei taha et see kommentaar kõlaks vihasena, lihtsalt kuidagi tundub, et inimesed ei mõtle üldse mis oli kunagi ja mis oli nüüd.
      Kuid inimestele, kes põevad seda rasket haigust, soovin igal juhul jõudu ja paranemist.

  3. olen vist elus varem ka depressioonis olnud, ilma seda teadmata. eelmise aasta suvel lõpus kõik käis üle pea, käisime elukaaslasega mulle abi otsimas ja saime. sain arstid, psühholoogi, rohud ja pool a hiljem on tunduvalt parem etem elu. on mõningaid languse päevi, a muidu on enamus ajast neutraalne või parem igati. teised näevad must muutus ja ma ise, paremuse poole. eks kõik haigused ole kuskilt psühholoogilisest mõtlemisest, kehast jms kinni, kõik mõjutab kõike. lapsepõlv, traumad, läbi elamised jms.
    sellest üha rohkem räägitakse, kui see kirjanik margus karu ära suri hommik anuga” saates jms.
    ega see ei ole jah, et halb tuju ja hakkab parem, ei hakka nii kergelt, ei saa vahel voodist püstigi jms algus ajal. kõik on väga mustades värvides, sest ajukeemia on paigast.
    rohud aitavad.
    ja õnneks ikka kõik läheb tasapisi paremaks. 🙂

    • Väga hea kuulda, et sul nüüd juba parem on! Ja professionaalse abi otsimine on alati õige tegu, ei pea ega tohi üksi seda kannatada.

      Ning lähedased inimesed saavad ka nii toeks olla, et soovitavad professionaalset abi otsida. Psühhiaatri, psühholoogi või terapeudi juurde pöördumine ei näita seda, et inimene on nõrk, et ise hakkama ei saa, vaid hoopis vastupidi (kahjuks isegi tänapäeva maailmas, kus depressioon nii levinud on, arvatakse seda siiani). See näitab, et tahetakse oma probleemiga tegeleda ja saadakse aru, et abi on vaja. Ning see on juba üks samm edasiminekul.

      Mul on endal häbi mõelda ja tunnistada, kuidas ma ise aastaid tagasi depressioonist kui pseudoprobleemist mõtlesin. Õnneks sain ma oma veast aru ja muutsin arvamust sellest. Loodan ja usun, et ehk on ka teisi selliseid inimesi, kes aja jooksul oma idiootset pole-sul-ju-häda-midagi suhtumist muudavad. Eriti juba selle tõttu, et depressioon on tänapäeval väga levinud.

  4. Just mõtlesin sinule, oli vist Emakeelepäev,
    et peaks Printsessi meeles pidama sel päeval.
    No ei ole teist sinusugust veel eestimaale sündinud,
    kes nii lahedalt ja loomulikult ASJADEST teksti paneks.

    Aga jah, olid ajad, nüüd on teised rajad, suuremad on majad.
    Sinu teksti on siginenud depressioon… mingi ajutine menopaus.
    Nagu väike Oliver, oled teinud tiiru tähtede taevas ja kustumas…

    Mitu vigi te minu eesti keele tekstis leidsite?
    Mõte oligi võrrelda minu ja Printsessi keelt,
    niisugune vöökšopp siis seekord 😀

    • Ma mõtlesin, et peaks ka seda etteütlust kirjutama, mida emakeelepäeval raadios loeti, aga pole siiani veel mahti saanud. Ei tea, kas julgekski seda teha, sest raudselt oleks vigu nagu sigu 😀

      • Kõige naljakam on see,
        “vigaseid” inimesi imetletakse,
        me kõik tahks sama “vigased” kui sa,
        aga ei ole nii andekad suhtlemises 😀

      • Henzen, sa oled vist kõige omapärasem kommenteerija mu blogis. Olen vahel ka Rentsi blogis su kommentaare näinud ja ütlen ausalt, et tihti ei saagi täpselt aru, mida sa öelda tahad.

        Vahel kiidad, vahel laidad, vahel kirjutad segaseid kommentaare. Samas – me kõik oleme siin maailmas vist natuke veidrikud, sina eesotsas 🙂 Ja see pole sugugi halb alati.

  5. Ma tahan öelda et sa oled äge,
    loe vähem igasugu naistejakirju,
    sest sa oled valmis, oled täiuslik.

    • Pole ammu enam ühtegi naisteajakirja lugenud, hetkel on veel lõpetamata Mihkel Raua raamat.

      Täiuslikku inimest ei ole olemas, meil kõigil on oma vead 🙂 Ja kes väidavad, et neil vigu pole, need valetavad. Minu meelest inimeste puhul ongi jumalik see, et neil kõigil on oma head iseloomujooned ja pahed. Selline kooslus loobki selle efekti, et sa tahad inimeste tunnetest ja emotsioonidest rohkem teada. Mitte küll kõigi, aga enda jaoks oluliste inimeste puhul kehtib see küll. Minu meelest on nii äge kellegi enda jaoks tähtsa inimese hingesoppidesse piiluda ja sealt palju huvitavat informatsiooni saada 🙂

      • Jah, hakkame nüüd vaidlema 😀
        Kõik, naised vähemalt, on veendunud,
        et sa olid veidi napakas, noorest peast.

        Mina ütleks muidugi, et see ongi kasvamine.
        Sina arvad, et ma olen veidi veider arvaja.
        Kahelda oma tee valikus on liiga hilja.

        Vaata peeglisse ja ütle et oled äge:

        Printsess First!

        See teema läks nüüd jälle lappama,
        me räägime muudkui sinust ja sinust,
        aga unustasime kallima, sinu tõukoera,
        kellel tegelikult see depresioon oli.

      • Tõukoer kõlab selles kontekstis väga halvasti, ära enam selliseid väljendeid mu kallima kohta kasuta. See et minu kohta igasuguseid asju öeldakse, mind ei häiri, sest aastate jooksul on mul paks nahk kasvanud. Mu lähedased inimesed on aga teine teema.

        Vaidlema ma sinuga ei hakka, ma ei viitsi enam end selliste asjadega vaevata. Liiga vana olen selle jaoks juba 😀

  6. Ma väga vabandan, et selle võrdluse
    meie meediast Elina ja tema mehest
    üles noppisin, arvasin et on naljaks.

    Ma ei ole eriline kehakeele ekspert,
    eriti veel kui ei ole sind näinudki.
    ainult pilte mida oled ise postitanud,
    aga, tekst räägib rohkem kui sada pilti.

    On nagu on, Sa varjutad kõik enda kõrval,
    sellest vist need lollid naljad tulevadki.

  7. Depressioon on moodne haigus, tänapäeval. Vanasti oli üks tuhandest, nüüd üks kümnest,kes sellega “maadleb”. Inimene tahab kuuluda kuskile, kuhu ta ei kuulu, elada seda elu, mida ta ei saa, olla nii tark, kui ta ei ole. Katku Villul oli depressioon…Telekas näidatavatel kah.Aga üldiselt—no anna kannatust,rahvas !

    • Kui sa pole depressiooniga kokku puutunud, siis on sul hästi läinud. Kuid on väga väiklane arvata, et inimesed mõtlevad selle endale juurde. Ehk muudab aeg ka sinu mõtteviisi ümber ja hakkad aru saama, et depressioon on haigus.

      Ja vanasti oli inimestel ka depressiooni, aga siis lihtsalt ei teatud abi otsida, sest sellega ei tegeletud nii palju. Inimesed elasid edasi sellega, sest nad ei teadnud, kas üldse kuskilt abi saaks. Või kõige hullemal juhul tapsid end ära, aga siis ei seostatud seda depressiooniga. Õnneks tänapäeval teatakse sellest teemast rohkem ja otsitakse abi.

  8. Kui tarbida erinevaid blogisi, siis võib tekkida, et need omavahel tarbides tekitavad joobe, ja anomaalia kedagi tõukoeaaks või üldse kellegiks teiseks pidada, noh see on nii, on easy, kui tuled alasti koerte ja kasside blogist otse, võid kohe eksida mõne koeratüübi määramisel, eriti kui ei määra täpselt oma maandumise asukohta. Eriti kui maandud Printsessi Sülemisse. 🙂

  9. Kulutadin su blogi peale tunde. Väga huvitav lugemine. Nö “teine Eesti”. Pubid, baarid, Mercad-retrod, Põlvad-Raplad, süldipeod ja külalistemajad.. niiii teistsuguse elu ja inimesed, et lausa uskumatu 😀 Väga tore, et keegi sellest maailmast ka asju kirja paneb ja näitab avalikult seda “minumoodimaailmat”. Nagu hea järjejutt või selline maalähedane seebikas. Ootan uusi osasid. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s