“Roaldi nädal: Depressioonis Eesti” / Mul endal ei ole depressiooniga kokkupuudet olnud, aga…

Vaatasime eile kallimaga “Roaldi nädalat”, kus teemaks oli depressioon. Kaks seal saates osalenud naist olid mulle internetimaailmast tuttavad – ühe blogi ma vahel loen ja teise kirjutatud kolumne olen ka lugema sattunud. Blogija puhul ma teadsin, et ta depressiooni põeb, kolumnikirjutaja puhul mitte (vähemalt polnud ma ühtegi depressiooniteemalist artiklit tema sulest lugema juhtunud, ilmselt on ta sellest ikka kirjutanud).

Mul on hea meel, et seda teemat viimasel ajal aina enam kajastatakse, sest depressioon ei ole mingi tühine asi, vaid see on haigus. Ka mina olin aastaid tagasi selline lollakas, kes mõtles, et see on mingi krdi pseudoprobleem, mille inimesed endale ise juurde mõtlevad, sest mis mõttes sa ei suuda voodist üles tõusta, mis mõttes sa lihtsalt ei saa oma eluga hakkama jne. Õnneks on aastad mind targemaks teinud ja ma olen väga palju rohkem teada saanud, mida depressioon tegelikult endast kujutab. Mu parim sõbranna on ka sellega kunagi kokku puutunud.

Kuid miks ma sel teemal täna üldse kriban, on nimelt see, et mu kallim on depressiooni põdenud. Õnneks küll ei ole tal kunagi olnud enesetapmiskavatsusi, aga ta on käinud psühhiaatri juures, võtnud antidepressante ning isegi ühel mustal hetkel tulnud ise töölt ära, sest talle tundus, et kogu maailm on mõttetu. Õnneks sai ta hiljem sinna samasse kohta tööle tagasi, kui tal juba natuke paremaks läks. Hetkel ta enam antidepressante ei võta, aga ta käib korra kuus terapeudi juures, teeb harjutusi, mida talle soovitatakse, peab päevikut ning paneb kirja oma emotsioonid. Selline tegevus aitab tal lahti mõtestada oma peas oleva sasipuntra.

Minule rääkis ta sellest kõigest meie kolmandal kohtumisel. Ja kuna ma ise ei ole kunagi depressiooniga kokku puutunud, siis ma ei saagi seda 100-protsendiliselt mõista. Küll aga saan ma olla toeks ja arvestada sellega, kui tal on see hetk, kui tal depressiooni tundemärgid jälle märku annavad (tema puhul on see, et tal hakkab seest täiega keerama). Tal on kõvasti parem, kui tal kunagi oli, aga see haigus ei kao niisama lihtsalt ära. Inimesed lihtsalt õpivad sellega elama.

Ta rääkis mulle, et esimesena avas ta ennast oma tantsupartnerile. Ta oli tegelikult siis juba aastaid tundnud, et midagi on valesti ning ta ei saa selle kõigega ise hakkama, aga nagu meeste puhul ikka, siis ei julgeta ega taheta abi otsida, sest võib-olla isegi ei mõisteta, milles probleem seisneb. Tema tantsupartner oli aga ise sünnitusjärgset depressiooni põdenud ning teadis, mida see haigus endast kujutab (kuigi sellel on nii palju erinevaid vorme muidugi). Kallima tantsupartner soovitaski tal abi otsida, mida ta siis tegigi. Pärast seda on asi kõvasti paremaks läinud, sest ta on endale tunnistanud, et ta vajab abi. Ja muidugi on professionaalne abi alati depressiooni puhul vajalik.

Selle viie kuu jooksul olen ma küll neid hetki näinud, kui mu kallimal on halb (neid ei ole väga palju olnud). Ta on seda mulle kirjeldanud niimoodi, et tal lihtsalt hakkab seest täiega keerama, lisaks hakkab higistama, muidugi lisanduvad sellele kõigele ka need mõtted, et ta on mõttetu jne. Konkreetselt tema puhul aitab natuke see, kui ta kirjutab oma emotsioonid üles ja teeb neid harjutusi, mida terapeut talle soovitanud on. Esimest korda, kui mina seda olukorda nägin, oli jaanuaris. Minu jaoks oli see hästi uus asi, sest ma ei ole varem nii lähedalt depressiooniga kokku puutunud (mu parimal sõbrannal see niimoodi ei väljendunud). Õnneks ma teadsin seda, et tal see on ja kallim on mulle hästi palju rääkinud oma tunnetest, emotsioonidest sellel ajal.

Ja nagu seal eilses saateski öeldi, et kõige hullem asi, mida sa saad depressioonis inimesele öelda on see, et ole positiivne, elu on ilus jne.  Või siis veel hullem – ära põe, su elul pole ju midagi häda. See tekitab neile veel hullemat tunnet. Ka kallim ütles eile, kui seda saadet vaatasime koos, et just nii ongi. Depressioon ei ole mingi hetkeline kurbus, mis selliste ülilihtsate mantratega üle läheb. See on haigus, millega peab tegelema. Ja mis ei pruugi kunagi täiesti ära kaduda. Aga kui inimene seda teab ja õpib sellega toime tulema, siis see aitab juba palju kaasa.

Ka ma ise olen viimase viie kuu jooksul rohkem depressiooni kohta lugenud. Just seda poolt, et kuidas teised inimesed võiksid sellistel puhkudel käituda. Ma arvasin ka kunagi, et depressioonis inimesest saab pealtnäha aru, sest ma olin veendunud, et see ongi selle haiguse ainus vorm, kui voodis pikutatakse ega taheta kardinaidki eest tõmmata. Ka selline asi on täiesti olemas, aga depressioonis olevad inimesed võivad teiste jaoks täiesti tavalist elu elada, aga see, mis hinges toimub, on hoopis teine teema. Seda niisama lihtsalt märgata ei ole.

Kuigi juba enne kallimaga tutvumist ei olnud ma enam see tropp, kelle jaoks depressioon oli pseudoprobleem, siis nüüd olen ma seda haigust rohkem mõistma hakanud. Mõistma hakanud ei ole isegi õige väljend, sest see on tõsi, et kui ise pole kunagi sellega kokku puutunud, siis ei saagi seda täielikult mõista. Kuid õnneks on kallim mulle hästi palju rääkinud, mida tema puhul konkreetselt depressioon tähendab ja kuidas siis käituda. Just see ärakuulamine ja mitte hinnangute andmine aitab tema puhul. Olemas olemine.

Kallim: Tead, vahel ma kardan.

Mina: Mida?

Kallim: Sa ütlesid kunagi, et sulle ei meeldi külmad inimesed. Ja kui mul on halb, siis ma võin ju külm olla.

Mina: Meil on vist külmast inimesest natuke erinev arusaam. Isegi, kui sul on halb olnud, ei ole sa olnud minu mõiste järgi külm. Ja isegi, kui oleksid olnud, siis see ei loe, sest need hetked lihtsalt on sellised. Ma tean sellega arvestada.

Kusjuures nii ongi. Ma hindan kallima puhul seda väga, et ta mulle oma depressioonist rääkis. Kui ma ei oleks seda teadnud, siis ilmselt ma ei oleks osanud nendel puhkudel käituda. Et ta on mulle ennast sel teemal avanud ja oma emotsioonidest rääkinud.

P.S: Ma küsisin kallima käest enne selle postituse kirjutamist, kas see sobib talle, et ma tema depressioonist kriban. Ta ütles, et väga sobib, sest sellistel teemadel tulekski rohkem kirjutada ja rääkida. Iga inimese jaoks on see erinev ja mõne jaoks võib see olla pigem selline delikaatne teema, mida ei taheta nii paljude võõraste inimestega jagada. Kuid kõige tähtsam on alati see, et inimesed julgeksid abi otsida. Ennast kellelegi avada ja sel teemal rääkida. Ja muidugi tuleks alati ka professionaali poole pöörduda.

Vot sellised avameelsed lood siis laupäeva hommikul.

Advertisements