Käisin jälle kulme ja ripsmeid värvimas/ Minu suurim hirm

Täna käisin jälle kulme ja ripsmeid värvimas ning korrigeerimas. Veebruaris jäi vahele. Sel korral oli teine tegija ja ta tegi need tumedamad kui eelmisel korral. Stiilinäited on postituse alguses, mu 75-aastane tädi ei ole just hea pildistaja, aga elab üle. Käisin temaga lõunat söömas, vahetult pärast seda protseduuri.

Eile jõudis kallim megahilja Tartusse, sest tal oli õhtune vahetus. Hetkel on ta oma laupäevasel tööl. Kusjuures sellega oli see teema, et ärkasin enne kahte öösel ja vaatasin, et teda pole. Helistasin kallimale ja ta kohe ei vastanud. Ta helistas viie minuti pärast tagasi ja ütles, et on maja ees ning kohe jõuab. Mina jõudsin juba veits paanikasse minna, sest kui inimene jõuab plaanitust veits hiljem (ta tegi veel paar asja kodus enne tulekut) ja ma ei saa teda kohe kätte, siis mu foobiad tõstavad pead. Need on pärast mu ema surma alati olemas olnud ja kui mu isa ei peaks näiteks telefonile vastama ega helista paari tunni jooksul tagasi, siis ma olen valmis isakoju minema. Õnneks selliseid olukordi pole väga ette tulnud. Aga jah – minu foobiad, et kellegi minu jaoks olulise inimesega juhtub midagi, annavad tunda sellistel puhkudel. Millised on teie suured hirmud?

Advertisements