Vahepeal on Eesti Vabariik 100-aastaseks saanud. Kuigi jah – hea point on ka neil, kes on õhku läkitanud küsimuse, et miks me võõrvõimu all olevaid aastaid ka sisse arvestame, aga jumal sellega. Ma ei ole kunagi eriline patrioot olnud. Ärge saage valesti aru – ma jumaldan Eestit ja minu meelest on siin täiega okei elada. Ma näen kindlasti enda tulevikku Eestis, sest mulle meeldib siin.
Kuid ma olen suht patune selles mõttes, et ma ei ole mitte kunagi käinud laulu- ega tantsupeol. No esinejana poleks mul seal nagunii suurt midagi teha, sest laulda ega tantsida ma ilmselgelt ei oska, aga ka niisama külastajana pole ma sinna juhtunud. See ei ole minu jaoks kunagi olnud prioriteet. Kallim on mulle öelnud, et tema küll täiega jumaldab tantsupidudel esinemist (ta on kokku vist juba pea 10 aastat rahvatantsuga tegelenud, viimased viis aastat selles segatantsurühmas, kus ta hetkel on – seega ta on ikka mõned korrad tantsupidudel esineda saanud). Eks sellega ole vist see ka, et kui pole ise käinud isegi vaatamas, siis ei tajugi seda nii võimsana, kui see tegelikult on. (rahvatantsust rääkides, siis kallim läheb suvel hoopis teisel ajal rahvatantsurühmaga paaripäevasele reisile ja täiesti juhuslikult on meie mõlema puhkused juuli kaks viimast nädalat – mõlemal kollektiivpuhkused samal ajal. nii äge, kui elu paneb asjad niimoodi paika, et puhkused täiesti juhuslikult klapivad 😀 alguses pidi tal see rahvatantsureis juunis olema ja siis ta oleks puhkuse selleks ajaks planeerinud, aga nüüd polnudki enam vaja ja puhkab ka juuli lõpus, kui neil enamus nagunii puhkavad).
Reedel oli meil tööl ka väike istumine Vabariigi aastapäeva puhul. Saime nagunii varem töölt ära ja enne seda sõime natuke kiluvõileibu 🙂 Õhtul tuli kallim Tartusse ja me vaatasime koos “Litse.” Sellega seoses oli meil telefonis enne seda päris omapärane vestlus 😀
Kallim helistas ja ütles, et hakkab varsti Tartusse jõudma.
Mina: No kui jõuad, siis hakkame koos “Litse” vaatama.
Hakkasime mõlemad naerma selle lause peale.
Kallim: See lause kõlab jah päris imelikult, kui kontekstist välja rebida 😀
Mina: Ojaa 😀
“Litsid” on minu meelest väga hea sari! Ma alguses olin üpris skeptiline selles suhtes, sest ma ei ole just Mart Sandri suurim fänn. Jah, ta on muidugi geniaalne väga paljudes asjades, aga minule ta pole kunagi eriti imponeerinud. Näiteks “Su nägu kõlab tuttavalt” saatejuhina eelistan ma miljon korda enne Märt Avandit kui Mart Sandrit. Kui Märt Avandi teeb nalja, siis on see vähemalt naljakas, Mart Sandri puhul… no ei. Õnneks enam polegi Mart Sander “Näosaate” saatejuht, vaid on Märt Avandi juba mitmendat hooaega järjest.
Ja selle tõttu ei lootnud ma sellest sarjast ka suurt midagi, aga siiani on küll väga hea olnud. Eks näis, mis edasi saama hakkab 🙂
Eelmisel nädalal vaatasin ma millalgi sellist filmi Telia filmiriiulilt nagu “The Road Within”, mis oli ülihea film! See film räägib sõprusest ja selle tugevusest isegi siis, kui inimestel on puue/haigus, millega nad hakkama peavad saama. Kribasin natuke sellest filmist enda Facebookis ka, kopin selle staatuse: “Ülihea film Tourette’i sündroomi, anoreksiat ja autismi põdevast kolmest sõbrast, kes otsustavad haiglast koos põgeneda ja väheke seigelda. Vaatamata oma haigustele ja eripäradele suudavad nad üksteisega kohaneda ja leiavad tuge oma sõprusest. Väga hea film, soovitan.” Ja soovitangi kusjuures! Seal on üks peaosalistest Dev Patel, kes on mulle juba südamelähedaseks saanud 10-aasta tagusest “Rentslimiljonärist.” Ja muidugi ei saa mainamata jätta eelmisel aastal kinodes jooksnud filmi “Lõvi”, mis mulle lausa pisarad silma tõid (ja ma ei nuta eriti tihti filme vaadates)! Minu meelest ongi niimoodi, et kui ühe näitleja mängitud rollid sulle juba nii mitmel korral meeldivad, siis sa ootadki järgmistelt ka sama head sisu. Siiani ma pole ma pidanud nendes filmides pettuma, kus Dev Patel mänginud on 🙂
Enne filmi kirjeldamist jäin ma aga nädalavahetuse juurde 🙂 Laupäeval pärast kallima tööd Tartus käisime niisama Pahades Poistes söömas, hiljem suundusime Põlvasse. Õhtul käisime saunas koos, sellest on juba suht iganädalane traditsioon saanud 🙂 Laupäeva õhtul vaatasime EV100 sünnipäeva auks peetud pidu nagu enamus eestlasi. Seda NO99 teatri vaheklippi ma ei näinud, sest sel ajal olin ma saunas, seega ei oska sel teemal midagi kommenteerida. Ja ma ausalt öeldes ei viitsi järele ka vaadata. Arvamusi olengi lugenud selliseid, et inimesed kas jumaldasid seda või vihkasid. Külmaks vist ei jätnud kedagi? Kuna ma olen selline mats, kes seda isegi ei näinud, siis mul pole selle kohta midagi kaasa rääkida. Ja ma jään edasi ka matsiks, sest ma ei viitsi seda järele vaadata 😀
Minu meelest nägid inimesed ERM-is väga ilusad välja, Kersti Kaljulaid kaasa arvatud! Ma ei ole kunagi aru saanud sellest presidendi materdamisest, sest mulle ta meeldib. Osad küll väidavad, et ta peaks ikka palju paremaid riideid kandma jne, aga mina küll ei leia, et meil mingit paabulinnuks puhvi aetud presidenti vaja oleks. Lihtsuses peitub võlu 🙂
Pühapäeval käisime kallima vanavanematel külas! See on alati nii armas, kui me seal käime 🙂 Nad alati kallistavad mind, kui seal olen. Sel nädalavahetusel tulevad nad kallima juurde külla, sest nad ei olegi seal korteris veel käinud (kallim kolis novembris sinna korterisse, kus ta hetkel elab). Kahju, et mul endal ühtegi vanavanemat elus pole. Minu parim mälestus vanaemast on just emapoolsest suguvõsast, aga tema suri juba siis, kui ma olin 8-aastane, vanaisasid mina näinud ei ole, nad mõlemad surid enne mu sündi (mu isapoolne vanaisa suri juba siis, kui isa oli alles 10-aastane). Ja sellest olen ma juba sada korda kirjutanud, miks ma oma isapoolset 2014. aastal surnud vanaema just eriti suure heldimusega taga ei igatse. Ta ei olnud see vanaema, keda ma reaalselt oleksin armastanud. Nii on kole öelda, eriti surnute kohta, aga see on puhas tõde. Vähemalt on mul hea näide olemas, milliseks emaks ja ka vanaemaks mina kunagi saada ei tahaks. Mina ei tahaks kunagi oma laste eest nende elu elada, veel vähem hakkaksin ma ühte lapselast teistele eelistama. Nii lihtsalt ei tehta!
Eelmisel nädalal õppisin tantsimises esimest korda tšatšat! Väga tore oli, polnudki ammu enam päris uut tantsu õppinud 🙂 Viimasel ajal on põhirõhk ikka salsal ja bachatal olnud.
Vot selline nädalavahetus oli siis sel korral! Lõpetuseks koos kallimaga pilt, mis on laupäeval Pahades Poistes tehtud 🙂
Kallim on jälle natuke habemel kasvada lasknud 😀
minumoodimaailm 