Imeline nädalavahetus on jälle läbi saanud! Reedel tuli mu kallim Tartusse koos valentinipäevadeks mõeldud lille ja kommikarbiga (me õigel päeval ei näinud). Me chillisime niisama ja vaatasime koos “Litside” esimese osa ära. Täitsa vaadatav oli, seega võib järgmisi osasid ka piiluda. Eks näis, kas järgnevad osad on ka head, hetkel ei oska ju veel midagi kindlat öelda. Ajastruu oli see sari küll! Ja Merle Palmiste roll sobis talle nagu rusikas silmaauku!
Laupäeva päeval oli mu kallim tööl Tartus, mu sõbranna tuli mulle hoopis külla! Tegime chilli con carne-t koos ja vaatasime ühte päris kreisit filmi – “The Model”, mis oli väga mõtlemapanev. Ma alguses küll eeldasin, et see film kujutab endast modellide elu telgitaguseid, aga pigem rääkis see ühest väga madala enesehinnanguga 16-aastasest tüdrukust, kes oskas ainult oma elu perse keerata. Lõpp jäigi lahtiseks – ehk siis vaatajad peavad ise mõtlema, mida see neiu teha otsustas. Mulle isiklikult ei meeldi sellised filmid, kus otsad lahtiseks jäävad, sest ma tunnen siis, et olen liiga palju aega raisanud, aga vastuseid küsimustele pole ikka saanud. Ja mulle meeldib vastuseid saada! 😀 Aga kui see lõpp välja jätta, siis oli film väga hea, soovitan vaadata!
Õhtul suundusime kõik kolmekesi Põlvamaale – mu sõbranna elab Põlvale väga lähedal, seega viisime ta koju ära ja siis läksime kallima juurde. Vaatasime natuke telekat ja siis suundusime nende maakodus asuvasse sauna (tegelikult see ongi ainult saunamaja, sest maamaja nad lammutasid kunagi maha). Uskuge või mitte, aga mulle on saun täiesti meeldima hakanud 😀 Kannatan kuuma rohkem kui varem! Ja pärast sauna on ikka nii hea tunne, et seda on raske sõnadesse panna. Sõbranna ütles ka Põlvasse sõites mu kallimale, et kui isegi Jaanikat on võimalik sauna armastama panna, siis on see midagi sensatsioonilist 😀
Ja nagu ma eeldasingi, siis ei erinenud Eesti Laulu II poolfinaal esimesest mitte kuidagi – sama igavad laulud! Lausa uni tuli peale ja jäingi kallima embuses enne lõppu magama – ega ma millestki ilma ka ei jäänud, sest suurt vahet pole, kes finaali pääsesid. Minu jaoks vähemalt küll mitte, võta üks ja viska teist…
Pühapäeval oli meil väga vinge talvine matk Meenikunnos (mitte küll kogu see teekond, sest siis oleks liiga külm hakanud)! Võtsime kallima 11-aastase venna ka kaasa ja nautisime talve võlumaad. Nii äge oli! Ja pärast seda oli veel toredam Räpinasse sööma minna ja kontidest külm välja saada – kuuma kakaod juua ning kõht täis pugida 🙂 Võtsime veel kallima venna tema juurde Põlvasse kaasa, sest ta polnud seal varem käinud (kallim ostis korteri novembris Põlvasse ja ta noorem vend ei olnud sinna veel jõudnud). Pärast seda viisime kallima venna vanematekoju ära, istusime seal natuke ning sõitsime Tartusse. Kallim jäi eile minu juurde ööseks ning täna hommikul jätsin ta veel tuduma, sest tal on see nädal õhtune vahetus – ehk siis ei pea nii vara ärkama.
Eile vaatasime koos “Eesti otsib superstaari” uut hooaega. Täitsa tore oli, aga kunagi oli see asi ägedam, et eestrisse lasti igasuguseid veidrikke, nüüd vist on neil üks voor enne telekasse jõudmist veel? Vähemalt kuskilt käis see kunagi läbi küll. Või nägin ma seda unes? 😀 Rääkides unenägudest, siis nädalavahetusel nägin ma ühte eriti kahtlast und – nimelt sain ma unes teada, et üks mu 40-aastane naissoost peretuttav on tegelikult terve elu pime olnud ja tal on klaassilmad hoopiski 😀 Kogu mu perekond teadis seda, aga mina millegipärast ei teadnud! Mu sõbranna ütles selle jutu peale, et ma olen vist liiga palju Kai blogi lugenud 😀
Neljapäeval saab meil kallimaga neli kuud esimesest kohtumisest. Kohati tundub see mulle palju rohkem, sest tundub veider, et kunagi oli elu, kus teda ei olnud 😀 Ma naudin tema puhul seda, et ta näitab oma emotsioone ja tundeid välja. Võib-olla teevad seda enamus eesti mehi, aga no mina küll sellega harjunud ei olnud. Ta on selline hästi südamlik inimene oma olemuselt, väga soe inimene. Seda on päris raske kirjeldada, aga ta kiirgab sellist soojust üleüldse juba. Ta saab mulle iga päevaga aina kallimaks! 🙂
Eile Meenikunnos 🙂
minumoodimaailm 