Käisime “Viitkümmend vabastatud varjundit” vaatamas/ Eesti Lauli I poolfinaal oli järjekordselt pask (nagu viimasel ajal kombeks on)/ Isa sünnipäeva tähistamine (Kas tõesti on Jaanika oma perekonnas kõige vaiksem – Jah, tõesti on! :D)

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, siis oli meil kallimaga nädalavahetusel plaan “Viitkümmend vabastatud varjundit” vaatama minna. Mõeldud-tehtud! Kuna ma olen enda jaoks avastanud Apollo kino paaristoolid, siis ma ei taha vist enam kunagi tavatoolidel istudes kinos käia. Need on lihtsalt nii mugavad ja nii palju ruumi on ka jalgadel! Ja muidugi see hea asi, et kahekesi on seal supermugav lebotada, palju privaatsem tunne kohe. Ma arvan, et isegi sõbrannaga kinos käies oleks need toolid palju paremad kui tavalised.

Kinos olid naised ilmselgelt ülekaalus, mehi võiski suht näha ainult nendel paaristoolidel koos oma partneritega, kus ilmselt õrnem sugupool oli mehepojakesed ära rääkinud, et nad kaasa tuleksid 😀 Kallim ei olnud kahte eelmist osa näinud, aga ma olin talle lühiülevaate teinud. Kusjuures mulle vist meeldiski see viimane osa kõige rohkem. Just meelelahutuse mõttes, neid pooleldi erootilisi stseene oli vist rohkemgi kui eelmistes osades. Aga kindlasti ei tohiks selliseid filme reaalse eluga võrrelda – seda juba naljalt ei juhtu, et ülirikas mees tutvub suvalise naisega, tahab tegelt täiega sadomasovärki teha ja siis lõpuks abiellub naisega, kes enne teda oli üldse süütu. Kui suur on tõenäosus, et selline naine suudaks ja tahaks igasuguseid mehe fetišeid rahuldada? Mina arvan, et kui sa alles elad seksielusse sisse, siis võtab see nagunii omajagu aega, kui sa hakkad muude asjadega tegelema. Ja muidugi see, et kui mees sind ühe sekundi jooksul näpib, siis naisel on juba viis orgasmi käes nagu Anastasia oiete puhul eeldada võiks. See on see naljakas värk seal 😀 Aga nüüdseks olen siis selle looga kursis ja rahu majas – kõik osad on nähtud 🙂

Laupäeval sai Eesti Laulu I poolfinaali vaadatud. Ega ma lootnudki, et seal midagi head on, sest mulle selline alternatiivpask pole kunagi peale läinud, aga iga aastaga lähevad need laulud aina hullemaks. Samas saan ma ka sellest natuke aru, sest kui võidab selline lugu nagu eelmisel aastal see Portugali jurr, siis arvavadki inimesed, et peaks midagi sarnast tegema, sest ju rahvale ja žüriile läheb peale (ja tundub, et kahjuks lähebki)! Ma igatsen seda eurovisiooni, kus võitsid kiired ja tempokad laulud, millel oli hea show! Näiteks Lordi. Nüüd on ainult mingi huinamuinatamine, mille puhul “diibid” inimesed on nii õnnelikud, et nemad saavad ka lõpuks eurovisiooni nautida. Jah, ma tean, et maitse üle ei vaielda ja ju sellisele muusikale on ka publikut. Pean lihtsalt need aastad ära kannatama ja lootma, millal jälle eurovisoon selliseks muutub, nagu ta kunagi oli. Võib-olla ei muutugi kahjuks, aga lootma peab.

Lisaks sai laupäeval mu isakodus käidud, pidasime seal varakult tema sünnat. Kallim ei uskunud, kui ma talle ütlesin, et oma perekonnas olen mina üks kõige vaiksemaid 😀 Pärast üritust ta ütles, et mul oli õigus 😀 Ju inimestel on raske uskuda, et keegi võiks seltskonnas veel rohkem rääkida, eriti sellisel juhul, kui tegemist on minu inimestega (ja nagu ma alati olen öelnud, siis oma seltskonnas olen ma hästi jutukas). Aga nüüd veendus kallim, et mu õed räägivad minust ikka kõvasti rohkem, eriti mu kõige vanem õde. Meie perekonna üritused ongi alati sellised jutukad 😀 Mu sõbrannadel on ka alati raske uskuda, et ma olen oma perekonnas üks kõige vaiksemaid, aga nad pole  meie pereringis üritustel kaasa löönud.

Vot selline nädalavahetus oli 🙂 Homme on vastlapäev ja ma lasin kontorisse ka palju kukleid tellida – seega saab ennast kas või vastlakukliks süüa 😀

Isa juures laupäeval tehtud pilt 🙂 Seinal olev vaip on Valga vanaema tikitud, kes lahkus meie seast aastal 2014. Ta tegi neid ikka meeletult palju, lisaks kudus õmbles, heegeldas jne. Ma ei suudaks vist terve elu jooksul sellises suuruses vaipa tikkida 😀