Milline blogi jahmatas mind oma totaalse avameelsusega? / Selline äärmusest äärmusesse elamine ja draamad ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik eluviis…

Tegin eile ja täna kodukontori päeva, et köha ravida. Ma polnudki varem tööläpakat koju kaasa võtnud. Päris omapärane oli kodus töökõnesid teha, endal hommikumantel seljas (mul on kahe SIM-kaardiga mobiil- enda isiklik number ja töönumber) 😀 Ma loodan, et see tuli kasuks, sest nii apteegikraamiga kui looduslike vahenditega sai end ravitud. Mul just mingil teatud perioodil annab köha tunda, sellepärast leidsingi, et on mõttekam veits aeg maha võtta ja end korralikult ravida. Õnneks mul palavikku ega midagi muud ei ole.

Hetkel kirjutan blogi ka tööläpakas, millel on palju väiksemad klahvid kui mu enda igivanal läpakal, mis imekombel siiani veel töötab 😀 Tööl on mul kaks ekraani (läpakas on lauaarvutiga ühendatud) ja sellega olen ma nii ära harjunud – nii mugav kuidagi.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et Merje tutvustas oma postituses ühte minu jaoks täiesti uut blogi, mida ma varem lugema ei ole juhtunud. Mitte et see nüüd väga eriline argument oleks, sest kuigi ma loen suhteliselt palju blogisid, siis loomulikult ei saagi ma kõiki teada. Kuna tegemist on suhtelise uue blogiga, siis seda enam (kui see naine just uut blogi ei avanud vms, aga hetkel on seal ainult kahe kuu jagu postitusi). Ja kuna ma blogijate Facebooki gruppidel silma eriti peale ei hoia, siis minuni sellised blogid enamasti ei jõua.

Lugesin ühe korraga selle blogi läbi ja see tekitas päris palju vastakaid tundeid. Ma olen blogimaailmas igasugust kraami näinud ja näiteks Bämbi blogi on minu jaoks selline suhteliselt tavaline (kuigi seda peetakse ka suhteliselt avameelseks blogiks). Kuigi jah- Bämbi on anonüümne, Linda kirjutab oma nime alt.

Linda blogi puhul lõi mind see avameelsus reaalselt pahviks. Mina vist ei tea ühtegi naist, kes enda nime alt nii avameelselt kõigest kirjutaks. Ja isegi minu jaoks oli seda too much. Aga näed – lugemata ei suutnud ka jätta, sest see tundus nii ebareaalne, et keegi üldse nii avameelselt kõigest kirjutaks. Et keegi üldse sellist elu elaks. Ma ei pea siin silmas erinevate meestega magamist (see oleks veits silmakirjalik minust), vaid kogu seda kompotti -alkohol, narkootikumid, enesetapukatsed jne. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole kunagi ühtegi narkootikumi proovinud ja siis tundubki see minu jaoks väga kauge maailm. Ja ma pole mitte kunagi isegi enesetapule mõelnud, sest juba mõte sellest tundub minu jaoks nii haige. Miks ma peaksin jätma maailma ilma nii ägedast inimesest nagu mina? 😀 Ei lähe läbi 😀 Okei, ma ei ole ka kunagi depressiooni põdenud, seega ma ei tea, mida see endast kujutab.

Kuid Merjel oli oma postituses iva sees. Mõnedele meeldib oma elu raskeks elada. Ma ise olin kunagi veendumusel, et ilma draamadeta ei ole elu. See andis mulle mingit adrenaliini juurde, mingit haiget võimujanu. Ja seda täiesti ilma narkootikumideta, ilma alkoholita ning ilma depressioonita.  Teised kinnitasid mulle kommentaariumis, et üks õige suhe ei saa olla selline, kus on kas põrgu või paradiis; kus stabiilsust polegi (Ego näitel). Mina olin veendumusel, et teised on lollid, sest just selline üks suhe peabki olema – kogu aeg mingid draamad, armukadedus, tülitsemised jne. Sest see on ju action, just seda ma olla ellu tahangi, see on see, mida ma vajan! Ilma selleta on ju igav!

Läks mõni aeg mööda ja ma sain aru, et kõigil teistel oli õigus olnud. Just see, mida mina olin kogu aeg nii huvitavaks ja vajalikuks pidanud, polnud seda teps mitte. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin hindama stabiilsust – mis kunagi oli minu jaoks võrdunud igavusega. Ma hakkasin hindama inimestes stabiilsust ja suhtes stabiilsust. Enam see ei võrdunud igavusega. Nüüd oli see normaalse elu osa.

Võib-olla sellepärast oligi seda Linda blogi nii jahmatav lugeda, sest tema elu on totaalselt äärmusest äärmusesse. Ja kui ise elad suhteliselt rahulikku elu, siis tundub see tema elu kuidagi väga suur rongiõnnetus (seda väljendit kasutati kunagi minu blogi ja minu elu kohta). Ja seda enam tundub, et inimene ise elabki oma elu keerulisemaks, sest see meeldib talle. Lohutuseks võib ehk öelda, et aja jooksul see muutub. Ma küll ei tea, kas depressiooni diagnoosiga inimeste puhul ka, aga ma tõesti loodan seda. Sest sellist elu elada ei saa olla tegelikult äge, see on vaid enesepettus. See ei ole jätkusuutlik eluviis. Kunagi ehk tuleb ka vastav mõistmine tema ja ka teiste inimeste ellu, kes niimoodi elavad. Loota ju võib.

Edit: Ma just klikkisin Linda blogile uuesti ja ma vist sain ka asjadest valesti aru, sest mulle tundus samuti (nagu Merjelegi), et ta hetkel elab sellist elu. Kui ta kunagi elas sellist elu ja nüüd kirjutab sellest, et oma kogemust jagada, siis on muidugi teine lugu. Siis ongi ju niimoodi, et ta on seda kõike juba mõistnud, millest ma ennist kirjutasin ning oma elu jonksu saanud. Ja see väärib respekti! 🙂

Advertisements

Nostalgia

Juhtusin nostalgitsema ja vaatasin Youtubes seda videot, kus ma räägin oma Mehhiko projektist (see oli pühendatud sotsiaaltööle ja selle 40 minuti eest maksti mulle 1500 krooni. ma oleks tasuta ka rääkima läinud, mida ma mitmes teises kohas tegingi) Videos ütlesin, et võtsin 10 kg juurde, tegelt võtsin aga hoopiski 20 😀 Aga naljakas oli 20-aastast Jaanikat vaadata – eriti just sellepärast, et seal ma tundun eriti südamlik ning häbelik 😀 Mitte et ma nüüd seda kumbagi ei oleks, aga kindlasti mingil määral vähem.

Aga panen selle video lõpetuseks siia ka, ikka on vahel hea nostalgitseda! 🙂