Kas uuesti inimesi usaldama õppida on kerge? / Kui keegi sulle naeratuse näole toob :)

Minult on tihti küsitud, et kuidas ma alati suudan inimesi usaldada. Kas või uuesti usaldama õppida, sest tihti inimesed muutuvad aastate jooksul rohkem kibestunuks. Eriti just siis, kui nad vastu näppe saavad. Ja seda viimast on mul küll elus ette tulnud  piisavalt – nagu me kõik juba teame 😀

Ma olen alati sisimas olnud selline roosamannavahulik neiu, kes on uskunud ilusatesse tunnetesse. Ma ei ole mitte kunagi olnud see naine, kes on arvanud, et kõik mehed on halvad, sest noh – mul pole ju nendega minevikus vedanud. Ma isegi ei ütleks, et pole vedanud, sest mõned inimesed lihtsalt ei sobigi kokku pikemas perspektiivis. Selline on lihtsalt elu. Ma olen minevikus ka üritanud olla see kibestunud naine, sest ühiskonna jaoks oli selline suhtmine vägagi normaalne, sest sa pead ju enda südame sulgema – äkki saad lõpuks uuesti haiget jne. Aga ma ei suutnud ega tahtnud olla see naine. Ma tahtsin olla see rõõmsameelne naine vaatamata kõigele, mis halvasti oli läinud. Ja mida aeg edasi läheb, seda rohkem ma olen see naine. Nii mõnigi on minult küsinud, et kuidas sa ometi ei karda, et äkki läheb kõik jälle halvasti, et äkki sa ei tohiks nii avatuna oma südant hoida… Aga ma ei saa sinna midagi parata, kui ma olen iseloomult selline avatud inimene. Ja ma ei taha mängida mingeid mänge, kui mulle reaalselt keegi meeldib, sest ma alles suhteliselt hiljuti läksin lahku ning mulle on jäänud mulje, et hea tava näeks vist ette, et vähemalt aasta otsa oled üksinda… Ja alles siis oled võimeline uuesti õnnelik olema. Aga kui ma tahan praegu õnnelik olla? Tahtma ei ole isegi õige sõna, sest ma lihtsalt olen õnnelik, ilma et ma peaksin seda üldse tahtmagi. Kas ma peaksin siis ikkagi ootama, sest muidu võib kõik peeti minna?

Ma leian, et keegi pole haigetsaamise eest kaitstud. See võib alati juhtuda – seega pole suurt vahet, kas ma siis ootan mingi aeg, sest noh – seda normaalsed inimesed ju teevadki. Nad ootavad, kuni eelmised haavad paranevad ja lähevad siis oma eluga edasi. Aga kui mul ei ole haavu, mis vajaksid paranemist? Kui uuesti vallalise maailmaga liitumine oli minu jaoks rõõmus sündmus, sest mu eelmine suhe ei olnud enam ammu see, mis mind õnnelikuks tegi. Kas ma peaksin siis ka ootama, sest normaalsed inimesed just nii teevadki?

Ilmselt sõltub see konkreetselt inimesest. Mõnel on ka siis raskem oma südant avada, kui talle keegi reaalselt meeldib. Mina selline ei ole. Mida aeg edasi läheb – seda rohkem ma olen mõistnud, et need mängud, et appi, ma ei tohi kellelegi nii ruttu vastata ja pean jätma hullult raskesti kättesaadava mulje jne – ma olen selle jaoks liiga vana. Kui inimene tahab minuga suhelda, siis ta suhtleb. Ja kui ei taha, siis ta ei suhtle. Nii lihtne see ongi.

Tinder viis mind kokku juhuslikult ühe inimesega, kes on mind viimasel ajal väga palju naeratama pannud 🙂 Kui ta alguses mulle Tinderis kirjutas, siis ma ei osanud temast suurt midagi arvata, aga vahetasime Facebooke ning ta vahel ikka kribas. Aja jooksul hakkas ta mulle aina enam huvitava inimesena tunduma.

Lõpuks saime siis kokku ning ta tõi mulle lille, mis oli väga armas žest 🙂 Olin tema jaoks päris esimene tutvumisportaali deit ning ta oli üpris veendunud, et kõik mehed toovadki esimestel kohtamistel lilli. Võib-olla teistele naistele toovadki, aga mul on ülivähe selliseid esimesi kohtumisi olnud, kus mees oleks lille toonud 😀

Kuna ta ei ela Tartus, vaid umbes 45-minuti autosõidu kaugusel siit, siis me igapäevaselt päris ei näinud. Aga ta käis siiski üpris tihti Tartus, sest üle nädala meie töögraafikud klapivad paremini. Kui ta on õhtuses vahetuses tööl, siis ta jõuab nii hilja koju, et mina juba hakkan suht unemaale minema. Õnneks nädalavahetused on meil alati mõlemal vabad.

Ta tõi mulle kommikarpe ja veel lilli ning helistas igapäevaselt. Ta helistas esimest korda pärast meie teist kohtumist ja me rääkisime kaks tundi telefonis. Ja pärast seda oleme me igapäevaselt telefonis suhelnud. Kui tal on õhtune vahetus, siis ta helistab mulle just siis, kui mina hakkan varsti unemaale minema. Ning kõik nädalavahetused oleme koos veetnud, nädala keskel oleme ka päris tihti kohtunud (siis kui meie graafikud paremini klapivad ehk üle nädala).

Kui ta esimest korda minu juurde ööseks jäi nädalavahetusel Tartus, siis me mängisime ÄSK-i. See oli äge, sest ma sain temast veel rohkem teada. Ma naudin tema puhul seda, et mul ei teki kordagi seda tunnet, et mina räägin 80 protsenti ja tema 20 protsenti. Ta on jutukas, räägib oma mõttemaailmast, küsib küsimusi, jätab asju meelde jne. Vahel ma mõtlen, et kuidas see saab üldse nii olla, et ma tunnen teda ülivähe, aga ma tean, mitu last ta tahaks kunagi tulevikus saada jne. Mul pole kunagi elus sellist olukorda ette tulnud, kus ma tean kedagi nii põgusalt, aga olen kursis juba selliste detailidega 😀

Just möödunud nädalavahetusel käisin ma ta kodulinnas, nägin ta vanavanemaid, vanemaid, tema sõpru. Ja ka tema korterit, mille ta just endale ostis. Laupäeval toimus seal selline soolaleivapidu, kus tutvusin ta sõprade ja nende elukaaslastega. Kõik suht teadsid minust, sest ta oli meist koos pildi Facebooki pannud. Ta vend teadis minust juba siis, kui ta esimest korda Tartusse minu juurde ööbima jäi, sest ta helistas talle ning talle vastati, et ta on Jaanika juures. Mina panin meist sellel üritusel ühe koos pildi Facebooki.

Tema vanavanemad kallistasid mind kohe, kui nägid – see oli üliarmas (käisime nende juurest läbi laupäeval)! 🙂 Nad ka teadsid minust juba. Ta vanaisa võttis kohe pilli välja ning hakkas mängima, see oli nii ehe ja armas vastuvõtt! 🙂 Kuna mul endal ei ole kunagi selliseid toredaid vanavanemaid olnud, siis ma hullult naudin seda, kui kellelgi need on. Mina pole oma vanaisasid kunagi näinud, nad surid enne minu sündi. Mu üks vanaema suri, kui ma olin kaheksane ja teine suri kolm aastat tagasi, aga nagu ma olen kirjutanud ka, siis selle viimase vanaemaga ei olnud ma kunagi lähedane inimene.

Ta nägi eile minu sõbrannat, kes elab seal sama linna lähedal, kus tema. Lisaks Tartus nägi ta mu tädi ja tädi abikaasat (mu tädipoeg elab näiteks samas külas, kus tema vanemad, aga ma ei suhtle nii palju oma tädipojaga. ja ta vanavanemad elavad samas külas, kus mu sõbranna ning ta enda maakodu on ka seal külas). Tal pidi eile küll rahvatants olema, aga kuna see jäi ära, siis saime kauem koos olla, ta tõi mu Tartusse ära (siis käisimegi mu tädi juurest läbi), vaatasime pärast minu juures “Su nägu kõlab tuttavalt” ning umbes kell 01.00 öösel hakkas ta minu juurest koju sõitma.

Vot sellised lood siis 🙂 Tahtsin oma rõõmu jagada 🙂