Maavärin Mehhikos

Ma tean, et maailmas on palju katastroofe, aga Mehhiko maavärin on kuidagi eriti hinge läinud. Kuna väga palju hävis ka see väike kohake, mille lähedal ma elasin, siis nägin mitmete vanade tuttavate Facebooki staatusi, kus keegi küsis, et kas sellest inimesest on midagi kuulda olnud jne. Kusjuures – see suurem maavärin toimus 19.septembril (neid oli mitu) ja ajalugu kordas ennast –  1985 aastal täpselt samal kuupäeval oli neil veel tugevam maavärin, kus hukkus lausa 10 000 inimest. Sel korral on hukkunuid alla tuhande, aga see arv võib veel tõusta, sest rusude alt tuuakse endiselt hukkunuid välja. Alguses toodi ka elusaid välja, aga nüüd on juba aega möödunud ja elusaid inimesi leida ilmselt eriti ei saa enam…

Pealinnas Mexicos varises lausa üks kool kokku, kus väga palju inimesi surma sai…

Lisan mõned jubedad videod ka siia lõppu, mida maavärin mõnede piirkondadega Mehhikos tegi. Mina seal piirkonna lähedal elasingi, kus esimene video tehtud on.

See viimane video on vast kõige jubedam, tehtud pärast seda, kui kool kokku varises ja kui abi veel jõudma pole hakanud. Inimesed hakkasid ise lapsi rusude alt välja aitama. Kuigi palju kriitikat sai ka see mees, kes selle video tegi, et ta ise appi ei läinud, käskis hoopiski teistel minna. Tegelikult on maavärinate puhul oluline see, et rusude alt inimesi otsides oleks vaikus, sest muidu pole kuulda neid, kes sinna kinni on jäänud (ja kes võivad appi karjuda). Vot selliseid videoid vaadates ma alles mõistan, kui vedanud on meil siin Eestis elades, et meie selliseid asju läbi elama ei pea.

 

 

Advertisements

Sisemine rahu, mida ma tegelikult üldse ei oodanud…

Täna saab nädal üksinda elamisest (täpselt nädal tagasi kolisin uuesti siia sisse üksinda, enne seda elasin neli päeva isa juures).  Ja ma olen täiesti harjunud ja kuidagi nii hea tunne on, sest ma teen, mida hing ihaldab. Mitte et suhtes olles ei saaks seda teha, aga laupäeva öösel käisin näiteks üksinda kodu lähedal burksi ostmas 😀 Mingi traditsioon sellest kujunemas pole, aga vahel on hea selliseid asju teha.

Tegelikult juba mitu kuud enne lahkuminekut, kui asjad korras polnud, olin ma veendunud, et kui see lõpuks juhtub (sest sisimas ma teadsin, et see juhtub, see oli vaid ajaküsimus), siis ma nutan kogu aeg ega suuda üldse midagi muud teha, kui ainult masetseda. Ma olen selline, kes tavaliselt selliseid asju väga üle elab. Reaalsus oli aga hoopis teine – ma valasin ilmselt kõik oma pisarad juba suvel ära, kui meil need rasked ajad olid. Lõpuks oli kogu sellest vindumisest nii kopp ees, et ma tunnen end üle pika aja õnnelikuna. Vabana ja õnnelikuna. Tihti öeldakse, et kõike siin elus ei saagi. Jah, miljonit eurot ma oma elus ilmselt ei võida, aga pigem tõesti olla üksinda, kui kogu aeg tunda, et mingid vajadused on rahuldamata. Hetkel räägime siis emotsionaalsetest vajadustest, mille olemasolust mul vist siiani eriti aimugi ei olnud. Ju sellepärast ma seda tunnet kogu aeg maha surusingi, sest arvasin, et see läheb mööda.

Kuid need tühjad ja igavad vestlused hakkasid vaikselt mu hinge kriipima juba umbes aasta tagasi. Kuna ma ei olnud varem selle olukorraga kokku puutunud, siis ma ei osanud ka käituda. Minu jaoks oli elu siiani olnudki pigem selline chill, kus ehk sügavaid vestlusi eriti polnudki. Järsku hakkasin ma hoopis teisi väärtusi hindama, ma tahtsin erinevatel teemadel rääkida, aga seda polnud võimalik teha, kui teine inimene su käsimustele ainult jah või ei vastab. Ma tahtsin inimest, kes rohkem ise küsimusi küsiks, kas või lollakaid, aga küsiks. Ja see tegelikult tähendaski juba, et ma tahtsin tema iseloomu muuta. Ning selline asi on suhtes alati suur ohumärk. Tema tahtis minu iseloomu ka muuta. Ta tahtis alati, et ma oleksin malbem naine ja et mulle meeldiksid sportlikud asjad. Ma olen päris otsekohene naine ja sport ei ole mu kirg (kui tantsimine välja jätta, seal mulle meeldib käia).

Ma olin oma mõttes juba selle olukorra läbi mänginud, kuidas ma sarnast postitust kirjutan (kuskil suvel). Kuid mitte kunagi poleks ma osanud arvata, et seda postitust kirjutades ma naeratan, sest mul on hea meel, et ma uuesti vallaline olen. Ma olin veendunud, et ma nutan end ogaraks, sest tol hetkel tundus see kõik kuidagi nii masendav, et jälle kõik nässus on. Ja nüüd, kui see olukord reaalselt käes on, olen ma ülimalt rahul. Rahul sellega, et see edasi ei vindunud; et me mõlemad andsime lõpuks teineteisele võimaluse minna oma teed ja olla reaalselt avatud ka sellele inimesele, kes toidaks meie hingemaailma. Jah, võib-olla seda inimest ei tulegi niipea (kas üldse?), aga vähemalt see tunne, et sa oled mõistnud, mida sa inimeses reaalselt otsid, annab sulle võimaluse vaadata maailma hoopis teise pilguga. Õnnelike silmadega, et sa pole oma elust veel rohkem aastaid raisanud kellegi peale, kellega pikemas perspektiivis see asi nagunii ei toimiks. Ma ei ütle, et suhtes olemine oleks ajaraiskamine, aga kui sa kogu aeg sisimas tunned, et midagi on valesti, siis ongi valesti. Ka siis, kui sellele tõele otsa ei taha vaadata.

Oma postitusega ma julgustan inimesi lõpetama need suhted, mille puhul on tunda, et kogu aeg jääb midagi puudu. Et sa ei ole õnnelik. Jah, suhtes võib selliseid perioode ette tulla, aga kui need kestavad kaua, siis tulemus on nagunii teada… Ja kui armastust ka enam pole, on vaid tülpimus või harjumus, mis kestab kuid, mõnedel lausa aastaid või aastakümneid, siis tuleks sellest nõiaringist välja tulla. Ma tean, et seda on palju lihtsam öelda, kui seda reaalselt teha, eriti veel neil, keda seob abielu, lapsed jne, aga mingil hetkel tuleb reaalsusele otsa vaadata. See on vaid ajaküsimus.

Vot sellised mõtted siis hetkel. Lõpetuseks lisan mingid viimasel ajal tehtud pildid.

Pulmas käisin niimoodi 🙂 Ja jumal tänatud, et saapad panin, sest hullult kallama hakkas ja ma oleks porilompidesse uppunud (palju vahepeatusi oli) 😀

Eelmisel nädalavahetusel sai sõbrannaga Emajõe ääres istutud ja niisama juttu puhutud 🙂

Natuke ametlikumat mind ka 🙂