Miks mu blogi vahepeal kinni oli? /Kui ühed abielluvad, siis teised lähevad lahku…

Jah, mu blogi oli peaaegu nädal aega kinni. Tahtsin eemale, tahtsin mõelda, mis postitused ma üldse eemaldan ja kuna ma olen neid nii palju kirjutanud, siis võttis see sorteerimine aega. Ma tunnen, et minevik, eriti just nimelt kauge minevik, ei kõneta mind enam üldse. Ma kavatsen üldse väga isiklikel teemadel veits hoogu maha võtta ja rohkem üldisematest asjadest kirjutama hakata. Vähemalt mingi aeg kindlasti.

Kuid samamoodi ma arvan, et iga lugu, millel on olnud algus, väärib ka oma lõppu. Tänane postitus on veel see avameelne, kus ma kõik kaardid lagedale laon, et lasta sel vanal Jaanikal minna. Ja uuel asemele tulla. Ehk ka paremal Jaanikal, kes teab.

Ehk tähelepanelikumad lugejad märkasid, et ma viimasel ajal ei kirjutanud väga oma isiklikest mõtetest. Jah, väljasõitudest ning muudest teemadest küll, aga sellist sügavat isiklikku puudet neil ei olnud. Ehk oli üks põhjus ka muidugi see, et aja jooksul ma olengi vähem sellistel teemadel kirjutama hakanud, aga teine ja palju suurem põhjus oli see, et meil Härraga ei olnud asjad korras. Juba ammu tegelikult. Me olime küll koos, aga alati oli mingi probleem. Me isegi ei tülitsenud sellepärast, me lihtsalt olime. Tema ihkas naist, kes oskaks ujuda ja kellele meeldiks jalgrattaga sõita, mina ihkasin meest, kes mõistaks vaimsetest väärtustest rohkem; kellega vestlused oleksid sügavamad kui lihtsalt, et tead, käi poes ja too kaks piima ning leiba.

Aja jooksul hakkasid kahtlused meid mõlemaid närima, Härrat küll juba varem. Ta tuli mais esimest korda jutuga, et meie iseloomud ei klapi pikemas perspektiivis (kuna ta oli nii kinnine inimene, siis eeldada võis, et need närisid teda juba varem). Kusjuures ma olin seda ise ka tajunud, aga samas – ideaalset inimest ei ole ju olemas. Kui olin lõpuks juba kolimisele mõtlema hakanud (korter on üüritud Härra tuttava kaudu, seega välja oleks pidanud kolima mina), siis tuli Härra jutuga, et ta siiski ei taha lahku minna. Et proovime uuesti. Tol hetkel oli see muusika mu kõrvadele, sest ma ei tahtnud teha jälle seda viga, mida ma oma eelmistes suhetes teinud olin – liiga ruttu loobunud.

Mõneks ajaks läksid asjad paremaks. Näiliselt vähemalt. Kuid siiski ei olnud meie vahel seda lähedust, mis paaridel olla võiks. Ja kuigi ma heitsin seda Härrale ette, siis ega ma ise ka mingi eriline läheduse otsija polnud. Härra süüdistas mind selles, et ma olen alati hästi üleoleva suhtumisega naine, samas kui mina tajusin pigem sellist käitumist tema poolt. Ka mu sõbrad, kes olid omal ajal Härrast vaimustuses olnud, hakkasid temas nägema iseloomujooni, mis neile ei meeldinud. Ta tegi väga imelikke märkusi seltskonnas teiste inimeste suhtes, mis talle endale tundusid ehk naljakad, aga teistele mitte. Paljudel juhtudel käisid need märkused minu kohta. Isegi Härra enda sõbrad hakkasid märkama, et ta minusse vahel kuidagi halvustavalt suhtus. Aga võib-olla see oligi taotuslik, et ma ise hakkaksin lahkuminekule mõtlema, sest seda ta ju tahtiski. Ja kusjuures mida aeg edasi, seda rohkem tahtsin seda mina ka, aga ma tundsin end totaalse läbikukkujana. Jälle samas punktis tagasi, kus alati.  Ma ei tahtnud seda reaalsust endale tunnistada. Ma tõesti armastasin teda… kuni enam lihtsalt ei armastanud.  Ehk oli õigus neil, kes alati väitsid, et nii introvertse mehega ei saa minusugune naine suhtes olla. Ma ei tahtnud ega taha olla suhtes kogu aeg see, kes räägib, kes väljasõite korraldab, kes peab alati iga viimse kui detaili läbi mõtlema, mis nädalavahetusel plaanis, sest teine pool lihtsalt ei tee seda. Vahet ei ole siis, kas ta ei taha seda teha või talle lihtsalt ei meeldigi see. Ma ei tahtnud olla see, kelle kallim ei helista ka kaugemal olles kunagi niisama, et lihtsalt teise häält kuulda.

Suvi oligi selles mõttes keeruline aeg. Oli ka paremaid hetki, aga ma sügaval sisimas teadsin, et pikka tulevikku sel suhtel pole (ja tema teadis seda ka). Ma ei ole kunagi eriti emalik naine olnud, aga viimase aasta jooksul Härraga suhtes olles hakkasin ma mõtlema, et ma ei taha üldse lapsi saada. Alguses ma mõtlesin, et ju see ongi minu enda pärast, aga siis taipasin, et ma tahan küll lapsi saada. Kuid mitte temaga. See iseendasse sisse vaatamine ja mõistmine, et sa oled jälle omadega ämbrisse astunud, ei olnud kerge. See ei ole kunagi kerge. Vaadata jälle perekonnale otsa, kus ehk sel korral juba loodeti, et vaat kus, ehk nüüd siis peab asi kauem vastu… Tundsin esimest korda elus seda ühiskonna sotsiaalset survet olla pigem mitte täisväärtuslikus suhtes (sest kõigil on ju probleeme), kui lahku minna. Minu jaoks kaheaastane suhe oli juba saavutus ju.

Minu esimene reaalsuskontroll tuli tegelikult tänu ühele blogilugejale, kes mulle postituse alla kommentaari jättis, et Härra on Tinderis aktiivne. Ja ma olen talle väga tänulik, sest see pani asjad liikuma! Tegelikult see ei tulnudki mulle nii suure üllatusena, sest meie suhtes olid ammu probleemid, aga niimoodi Tinderis salaja käia… Tegin ka igavusest Tinderi (Härra teadis seda, olime selleks ajaks juba tema Tinderist ka rääkinud). Laikisin seal pilte ja mul tekkisid mingid matchid ning mõned inimesed kirjutasid mulle (ma ise ei kirjutanud kellelegi). Härral ilmselt nii edukalt see asi seal ei läinud, sest teadagi naised enamasti ei vasta kirjadelegi, rääkimata ise kirjutamisest. Me olimegi avameelsed sel teemal, aga kumbki ei teinud seda otsust ära, et läheme nüüd lahku. Me teadsime, et me läheme lahku, see oli vaid ajaküsimus, aga kohe see ei juhtunud.

Naljakal kombel oli Tinder see, mis aitas mul mõista, et ma ei taha seda poolkõva suhet. Ja mitte sellepärast, et ma hullult oleks seal viitsinud passida, vaid ma mõistsin, et me mõlemad valetame endale. Juba pikemat aega. Tinderi kohta veel nii palju, et seal on palju viisakamad inimesed kui Flirticus, no ikka kõvasti. Vähemalt minu kogemus on küll selline.

Ja veel naljakamal kombel hakkasin ma sealt ühe inimesega aktiivselt suhtlema. Lausa telefonis ja väga pikalt. Ta teadis mu suhteolukorda ja me rääkisime niisama maailma asjadest. Läksime Härraga siiski veel koos pulma, sest meid oli sinna kutsutud. Pulm oli Härra sõbra oma ja see oli imeline! Pulmavana oli tore ja kõik oli tore. Ning see pulm aitas mul üha enam mõista, et see on imeline, kui sa oled leidnud selle inimese, kellega abielluda. Mina ja Härra ei olnud kahjuks need inimesed teineteise jaoks.

Pärast pulma ütlesin ka Härrale, et tal on alati õigus olnud – meie suhtel ei ole pikemas perspektiivis tulevikku. Mingi aeg olin lihtsalt mina see, kes ei tahtnud seda näha. Nagu öeldakse – õndsad on need, kes ei taha näha. Rääkisin talle ka sellest suhtlusest, ta teadis, et ma Tinderis olen, aga tal polnud aimugi, et keegi mul juba Facebookis on ja me lausa telefonis suhtleme. Ta ei olnud armukade ega pahane, pigem võib-olla isegi rahul, et mina olin ka sellele arusaamale jõudnud. Ta ise suhtles ka kellegagi kas Flirticus või Rates (sest Tinderis ei tulnud tal neid matche või vastuseid eriti).

Jäigi kokkulepe, et ma mõne päeva jooksul kolin isa juurde ning hakkan endale siis uut elamist otsima. Tol päeval helistas mulle see Tinderi kutt ja kuigi Härra oli teises toas, siis ta ikka kuulis meie telefonijuttu. Kuna ta nagunii teadis, et suhtleme, siis polnud ju vahet. Nagunii oli teada, et välja kolin. Pärast kolmetunnist telefonikõnet, mis mul selle noormehega oli, tuli Härra elutuppa ja ütles, et ma kohe täna pakiksin asjad ja kohe välja koliksin. Ta ei olnud armukade, vbl lihtsalt sai ego hoobi, et temal ei olnud kellegagi nii pikalt rääkida.

Tegelikult oli see kõige õigem otsus üldse. Kutsusin sõbranna ja ta elukaaslase endale autoga appi, et asju tassida. Isale oli see muidu suureks šokiks ja ma teadsin, et teistele saab see sama olema. Hakkasingi vaikselt mõtlema, et pean nüüd uue elukoha mingi aja jooksul leidma ja deposiite jne maksma, sest isa juurde ma kauaks ei tahtnud jääda.

Kuid Härra otsustas siiski, et üksinda olles sobib talle ühetoaline korter ka – seega ta kolis välja. Ja kuna omanikule oli kasulikum see kahetoaline korter mulle üürimiseks anda, kui uut elanikku otsida, siis juhtus see, et ma kolisin nelja päeva pärast kogu oma tavaariga uuesti sisse (Härra oli selleks ajaks välja kolinud, ta leidis selle ühetoalise korteri ühe päevaga). Ehk siis ühe nädala jooksul kolisin välja ja kolisin uuesti samasse korterisse sisse tagasi – nüüd aga juba täiesti üksinda. Mu sõbranna ja tema elukaaslane tulid mulle kaks korda kolimisega appi – eile viisin nad tänutäheks välja sööma! 🙂 Sellistel hetkedel mõistad, kui väga sul vedanud on, et sul sellised sõbrad on!

Kuna sellel korteril on kahetoalise kohta suhteliselt mõistlik üür ja kommunaalid, siis saan üksinda ka selle maksmisega hakkama. Vot sellised elu keerdkäigud siis!

Ehk siis esimest korda elus elan ma täiesti üksinda (Tallinnas elades ma üürisin ühte tuba). Ja mulle meeldib see! Siin on enamus mööblit nagunii juba sees olemas, seega sellega muret pole.

Nüüdseks teavad suht kõik, et ma lahku olen läinud. Eks tädile tuli see suurema šokina, tema ju lootis ikka, et ehk sel korral ma abiellun ja saan lapsed jne. No ei läinud niimoodi. Kas ma nutnud olen? Kusjuures nüüd enam mitte, ma olen need pisarad juba suvel kõik ära valanud, kui oli nagunii teada, et millalgi see lahkuminek tuleb.

Eile kirjutas mulle Facebooki Härra sõbra elukaaslane ja küsis, et mis meil ikkagi juhtus, et Härra oli sõbrale öelnud, et mina leidsin endale kellegi teise. Naljakas, kuidas inimesed olukordi defineerivad, sest Härra oli maikuus esimesena see, kes tahtis lahku minna (ja tema läks ka enne Tinderisse). Ja ma ei ole endale kedagi leidnud, ma pole seda inimest näinudki, lihtsalt oleme suhelnud. Rohkem ma sellel teemal ei peatuks ka.

Kes nüüd plaksutab käsi kokku, et Jaanika on vallaline, et see tähendab palju mahlakaid ningi isiklikke detaile elust, siis see paneb mööda. Ma arvan, et see praegune on üks isiklikumaid postitusi, mida siin mõne aja jooksul näha saab. Hakkan üldiselt kirjutama asjadest – a la mida ma jootraha jätmisest arvan vms (suvaline näide!).

Ehk siis harjun vaikselt vallalise eluga ja esimest korda täiesti üksinda elamisega. Ma olen juba aastaid tagasi sarved maha jooksnud ja mingeid suvalisi seiklusi ma enam oma ellu ei otsi. Need ajad on ammu läbi.

Ma ei kahetse mitte midagi. Ma ei arva, et Härra oleks halb inimene, absoluutselt mitte. Me lihtsalt ei sobi omavahel, kogu lugu. Ma soovin talle kõike head ja ma usun, et see suhe õpetas meile mõlemale nii mõndagi.

Vot sellised lood siis hetkel! Nüüd tulin tõesti kapist välja…

Advertisements

61 thoughts on “Miks mu blogi vahepeal kinni oli? /Kui ühed abielluvad, siis teised lähevad lahku…

  1. Hei!
    Mina olin see, kes jättis kommentaari selle kohta, et su härra Tinderis tegutseb. Aitäh selle postituse eest! Väga halb tunne on kellelegi halbu uudiseid viia ja teiste suhetes surkida, aga samas tundus õigem siiski igaks juhuks mainida, kuna oled korduvalt kirjutanud, et avatud suhted jne pole sinu jaoks. Mul on hea meel, et olete otsustanud edasi minna oma eludega ja sinu sellest postitusest õnneks kumab ka üksjagu positiivsust 🙂 Tean, kui raske on tunnistada endale, et (suhteliselt) pikk suhe ikkagi tuleb lõpetada, aga tean ka seda vabadus- ja kergendustunnet, mis järgneb, kui see õige otsus lõpuks vastu on võetud. Palju edu sulle!

    • Aitäh sulle hoopiski! 🙂 Ma usun, et see asi oleks vbl veel mõned kuud edasi vindunud, kui sa poleks mulle sellest teada andnud. Lõpp oleks ikka samasugune olnud.

      Ma leian ka, et kõige õigem otsus oli mõlemal oma teed minna. Mingit vihapidamist ega sellist asja ei jäänud.

  2. mA pole tähelldanud ,et mindagi on kuhugi maha kadunud ,aga mingiaeg keegi vist arvas kas su meesolevus kannatab sellist loksutamist ja solgutamist välja näed mis seal ikka ei kannatanud

  3. Minul oli samuti äsja lahkuminek, kuigi meie suhtele ei saanud saatuslikuks suur erinevus.
    Hetkel on nii võõras taas vallaline olla ning emotsioonides valitseb suur segadus, kuid tasapisi läheb juba kõik kergemaks ning olen juba tasapisi oma uue elukorraldusega ära harjunud :).
    Kõige raskem ongi see otsus, et nüüd tuleks lahku minna. Mina tundsin ennast väga süüdi (et ehk ei pingutanud piisavalt vms).. kohati tunnen siiamaani, kuid selles olukorras poleks lihtsalt muudmoodi saanud.
    Edu igatahes :)!

    • Kusjuures viimasel ajal on eriti palju neid lahkuminekuid. Just kuulsin kahest paarist, kus üks oli lausa kümme aastat koos ja teine oli kuus aastat. Selliste pikkade suhete puhul on eriti kahju, et niimoodi läheb.

      Edu sulle ka! Tuleb mõelda, et ju siis elul on meile hoopis midagi paremat varuks kui see suhe, mis siiani oli. Ja päike tuleb nagunii millalgi jälle välja 🙂

  4. Mina olen arvamusel, et suhteid ei saa üks soojendada. Kui juba ühel poolel on tunded jahtunud, siis on raske neid joonele vms saada. Endal oli mul ka raske suhtest loobuda, kuigi ma tundsin, et ma ei taha selle inimesega olla. Asi oli harjumuses arvatavasti, mis kinni hoidis.

    Sulle aga palju jõudu ja ole tubli. Sa oled ilus naisterahvas, küll varsti leiad enda teise poole. 🙂

    • Nii kusjuures ongi, et ainult üks ei saa suhet päästa, mõlemad peavad seda tahtma.

      Aitäh! 🙂 Ma nüüd võtan elu rahulikult ja eks näis, mis tulevik toob. Kuhugi kiiret mul millegagi pole, saan üksinda olemist nautida.

  5. Ei tahaks küll halvasti öelda, aga mulle on algusest peale see Härra väheke lihtne tundunud või nii.
    Sa väärid ikka kedagi paremat.

  6. Ma mäletan mingit su postitust, kus tegid maha eraldi tekkide all magamist, see arutelu tuli kommentaarides välja ja siis ma tundsin, et nagu oleksid liiga teinud mulle, tundsin nagu oleks mu suhe kuidagi halvem, sest me neid asju teisiti tegime. Sa kindlasti ei mõelnud nii aga inimese tunded on nagu nad on. Juba siis ma mõtlesin, et küllap kunagi jõuad sa ise ka selleni, kus täisväärtusliku suhte määrajaks on muud faktorid peale magamisviisi jne. Noh, ma muidugi ei lootnud, et sa selleks lahku pead minema, sest muidu te tundusite ju õnnelikud.
    Nüüd, lugedes seda, mida sa mehelt tahad – sügavamad vestlused, märkamine, igatsemine, üllatuste tegemine jms – jäin mõtlema, et sellest peegeldub täiskasvanud Jaanika. Et need kõik on olulised, mille järgi kaaslast kogu eluks otsida, mitte see, kas ta magab eraldi või sama tekiga. Kogu see postitus jättis mulje nagu sa oleksid ennast leidmas/leidnud, sellele õigele rajale astunud ja väärtustad ennast. Olgem ausad, paljud naised peaks ennast rohkem väärtustama ja kehvast, tulevikuta suhtest välja astuma.
    Suhteliselt raske on enda mõtet praegu sõnadesse panna ja ma väga loodan, et saad sellest aru nii nagu ma mõtlesin 😀 Igatahes, kahju on küll, et lahku läksid ja siin vaiksemaks tõmbad, kuid samas on ikka hea meel ka su üle 🙂

    • Mina tabasin ka end seda postitust lugedes samalt mõttelt – Jaanika on suureks saanud.
      Üks küsimus siiski veel on – nüüd, kui kõik möödas, kas sa, Jaanika, päriselt ka pidasid Härrat heaks kunstnikuks (joonistajaks)?
      Kas su arust olid ta pildid väga õnnestunud?

      • Kusjuures ma ise tunnen ka sama, et hakkan vaikselt täiskasvanumaks saama 🙂 Ja ma tollel korral sama teki all magamise postitusega ei tahtnud üldse solvata neid inimesi, kes seda ei tee, aga vist kukkus halvasti välja… Igale inimesele sobib just see variant, millega nad ise harjunud on.

        Ma ei arva absoluutselt, et ta joonistatud pildid olid ülihead, ma vist juba siis ka mainisin, et arenemisruumi on ikka kõvasti. Talle lihtsalt meeldis seda teha (oli just pliiatsi pärast põhikooliaega uuesti kätte võtnud) ja kui kellelgi on mingi hobi, mis talle huvi pakub, siis mina selliseid asju ei kritiseeri (kui see hobi just tervisele kahjulik vms pole).

        Härra ei mõistnud mu blogimist kunagi sajaprotsendiliselt. Tal oli sellest poogen, ta ei öelnud kunagi, et kirjutada ei tohiks vms, aga ta ei taibanud, miks ma seda raha teenima ei pane. Ma seletasin talle küll, et siis ma peaks oma domeeni looma ja mu lugejanumbrid pole piisavalt suured, et reaalselt teenida. Pealegi pole ma kunagi isegi mõelnud sellele, et see peaks mulle raha sisse tooma, sest see on alati mu hobi olnud. Tema ju ka trennitegemise eest raha ei saanud, pidi lausa peale maksma, kui jõusaalis käis. Ta ei saanudki kunagi mu sellistest põhimõtetest aru, sest tema oleks selle teenima pannud. Minu jaoks kõik asjad ei võrdu rahas. Eestis teenib blogiga ainukesena Mallukas, teistele suht makstakse koostöövormides, mis nagunii mulle ei istuks, kui mul isegi oleks lugejanumbrid suuremad. Sellepärast ongi blogi minu jaoks minu tasuta hobi 🙂

  7. Nagu ma saan aru, siis Härra on sind tõenäoliselt petnud ka? Mis tunde see jätab? Kas jääte temaga edasi ka suhtlema või pigem mitte? Mis olid need asjad, mis sulle tema juures eelnevalt meeldisid ja nüüd osutusid suhtes takistuseks?

    Mulle tundus see Härra olevat üks egoistlik inimene. Juba siis, kui sa kirjutasid, kuidas ta oli sind vist nutma ajanud(?) kui rääkis, et maja on ainult üks õige kodu ja korter seda mitte ja sinust ülesõites, tundus ta olevat selline eneseteadlik egoistlik inimene. Jumal tänatud, et sellisest inimesest lahti said.

    • Minu teada ta mind konkreetselt petnud pole füüsiliselt, kui Tinderis suhtlemine välja jätta, aga päris kindel ei saa ma selles siiski olla.

      Me suhtlema ei jää, Facebookis oleme sõbrad, see on ka kõik.

      Naljakas jah, sest Härra väitis kogu aeg, et mina olen egoist ja mina arvasin hoopiski, et tema on. Ehk me olime seda mingil määral mõlemad ja meile peegeldus see omadus vastu, mis meis endis olemas oli. Ma tundsin kogu aeg, et vahet pole, mida ma teen – alati jääb miski puudu. Mina tunnistangi ausalt, et mul on vigu, Härra probleen oli pigem selles, et ta arvas, et alati on kõik teised süüdi, et tema ise on ideaalne inimene.

      Alguses mind võluski tema tagasihoidlikkus ja rahulikkus, aga nagu hiljem selgus, siis minu jaoks oli ta liiga kinnine inimene. Ta suunas oma energia pigem trenni, mis ei ole ka üldse halb asi, aga mul oli kogu aeg tunne, et mul on emotsionaalses plaanis midagi puudu. Alguses ma ignoreerisin seda tunnet, aga salamisi näris see mind kogu aeg.

  8. Meie eludes on praeguses etapis väga palju sarnast. Lausa hämmastav.

    Soovin sulle palju head ja usun, et kui otsus on õige ja tundub õige, siis ei olegi tarvis enam pisaraid valada. Kallistan!

    • Lugesin jah, Kristallkuul, et elasid ka äsja sama asja üle 😦 Eks sellised hetked panevad ikka elu üle järele mõtlema ja ehk ka end uuesti üles otsima, sest kui suhe pole päris täisväärtuslik, siis me kipume ennast sinna segadusse unustama. Ja siis peamegi enda kui indiviidi uuesti üles leidma, mis võtab kindlasti aega, aga millalgi ikka juhtub.

      Kallistan vastu ja panen kõik head sõnad sinnapoole teele! 🙂

  9. Appi. Mul on täielik hämming. Te tundusite olevat tore paar. Ohsaaa pele. Nii paljud sellised blogijad (no võtan selle grupi) kes tundusid olevat nii harmoonilises kooselus, on lahku läinud. Aga see ongi see et sa kunagi ei näe kulisside taha, et mis tegelikult toimub või mis mõtted inimestel peas mõlguvad.

    Ma isegi leidnud end mõtlemast et kas mina ja mu partner ikka oleme need kõige õigemad teineteise jaoks. Siiani on tekkinud mõtteid et aga äkki ei ole? Eks aeg näitab 🙂

    Sulle edu ja naudi vabadust! See on omamoodi lahe aeg!

  10. Ja see et ta seda lahkuminekut niimoodi serveeris teistele, ma ei imesta. Meestel mingi ego mis ei lase neil tunnistada, et a la hoopis ta ise tegi midagi mis lahkuminekut kiirendas 😀

    • Kummaline tõesti, et ta isegi oma ühele parimale sõbrale väitis, et mina leidsin kellegi teise. No ma võin veel ehk perekonnale sellise loo rääkimisest aru saada (mis pole ju ka absoluutselt õige asi, sest see on ikkagi valetamine), aga parimale sõbrale võiks ju tõtt rääkida. Härra sõbra elukaaslane arvas, et ehk ta ei teinud seda sellepärast, et ta sõbrale absoluutselt sellised selja taga sahkerdamised suhtes ei istu. Ju siis tahtiski end paremasse valgusesse jätta, nagu mina oleksin olnud rohkem süüdi vms.

      Mina leian nüüd, et kui inimesega koos olles tekib kabuhirm laste ja abiellumise ees ka pikemas perspektiivis, siis ei ole päris õige inimene. Jah, mõned tõesti ei tahagi üldse lapsi ega abielu, aga siis nad ei tahagi seda mitte kellegagi, mitte niimoodi, et see tunne tõstab pead alles konkreetses suhtes.

      Jah, me ei tea kunagi, mis tulevik toob, sest ikka minnakse lahku ja ka lahutamiste protsent on Eestis väga kõrge, aga kui sa sel hetkel tõesti tunned, et see inimene on see, kellega sa võiksid terve ülejäänud elu koos olla ja lapsi kasvatada, siis see ongi see õige tunne. Kui peas on ainult kahtlused ja mõtled kogu aeg, et ehk on kuskil keegi parem (nagu me ilmselt mõlemad juba suhte lõpus tegime, Härra isegi varem), siis on see juba näide selle kohta, et see inimene ei sobi sulle. Eriti juba meie eas, sest me pole enam 18-aastased.

      Mina avalikult ei kippunud jah seda tunnistama, et asjad kõige paremad pole, sest ma siis veel lootsin, et ehk see laheneb. Et ehk see on lihtsalt periood, mis tuleb üle elada. See ei olnud lihtsalt periood ja ma tõesti olen ülitänulik sellele blogilugejale, kes mulle Härra Tinderi kohta infot andis, sest see pani mind mõistma, et ma väärin paremat. Ma väärin meest, kes pole lihtsalt suhtes sellepärast, et mugav on – ja kes ei otsi samal ajal kedagi teist ja nii kui selle leiab, siis laseb nelja tuule poole jalga (see oleks ehk mingi aeg juhtunudki, kui ma poleks ise ta Tinderist teada saanud).

      Pigem olen vallaline ja naudingi seda, mis elul mulle veel tulevikus pakkuda on. Ma loodan ja usun, et ehk kindlasti midagi head 🙂 Ja kui ka üldse kohe pole, siis pole mu elul ka praegu midagi viga – saan esimest korda elus nautida seda vabadust, mis täiesti üksinda elamisega kaasneb 🙂

      • Jah, tundub küll et ta nii tegigi- püüdis olla paremas valguses selle asja juures, aga minu arvamus on et parem olla üldse vait siis, mitte üritada endalt süüd ära veeretada :D. Aga oled tubli, Jaanika. Lahkuminek on alati raske, no vahel vist mitte, aga üldiselt küll. Tuleb nii mitmete asjadega ümber harjuda. Loodan et sa siiski kirjutamist ei jäta, oled üks lemmikumatest blogijatest minu jaoks, oleks ikka väga kahju kui päris vaikseks jääd :D.

        Ja kindlasti on elul sulle pakkuda palju uut ja põnevat!!! Edu!

  11. Kui ta su nn väljaviskas, kas oli teil läks tol momendil ütlemiseks vms ka? Huvitav, kas ta loeb ka seda blogi nüüd ja kui saab teada, et lugejad temast sugugi hästi tegelikult ei arva (või vähemalt on sinu poolel), siis kas hakkab seda sulle ette kah heitma?

    • Ei läinud ütlemiseks. Ta ütles viimasena veel seda, et on kindel, et ma leian selle õige millalgi.

      Ma ei teagi, kas ta loeb seda blogi, midagi ette heitnud ta mulle selles osas pole. Ega me ei suhtle ka, viimati oligi neljapäeval Facebookis, kui selgus, et ta mingi enda käteräti oli ikkagi siia jätnud. Ja enne seda oli see suhtlus, et millal ta välja kolib, et ma saaks uuesti sisse kolida. Kuna neid teemasid enam rääkida vaja pole, siis pole meil ka millestki rohkem vaja suhelda. Mingeid häid sõpru meist küll ei saa, Facebookis oleme ja kogu lugu 🙂

  12. Sa ei ole üksinda elamise tüüp,
    ütleme ausalt: sa oled ekstravert 😀
    Sa oled hämmastavalt küps oma ea kohta.

    Ma olen ikka teid õnnitlenud uue õppeaasta
    puhul, kui teil Härraga… nüüdseks eksiga,
    koos pingi- ja voodinaabritega alustasite.

    See on hea, et sa enne Jõule kapist välja tulid,
    sest jõuludeks, ja pärast seda eriti, on kappi
    tagasi ronimine võimatu +10 või rohkema kilo pärast.

    See on see hind, aga sa ei ole üksi!
    Kõik tuntumad blogijad vaevlevad samas “identitikriisis”.
    Kes õpib nahaparkeliks, kes ettevõtjaks, kes suhtekorraldajaks.

    • Henzen, sinu kommentaarid toovad alati naeratuse näole! 🙂

      Ega ma päris igas olukorras ka ekstravert pole, aga üksinda elamise puhul polegi ju vahet, kes sa oled 🙂 Ma usun, et iga inimene väärib kvaliteetaega iseendaga!

  13. Ma tean ka, mida tunned. Ma olin ka kunagi samas seisus.. ma arvasin, et suren ära. Täpselt nii tundsingi. pärast olin kaks!aastat vallaline. Juba mõtlesin, et nii see elu jääb ja aeg tiksub. Ja täna on mul tõesti maailma parim abikaasa. Iial poleks osanud arvata. Ma tõesti arvasin, et no lihtsalt suren masendusse.

    Seega, ole tugev ja tahad või mitte, aga lõpuks leiad ikka hea mehe 🙂

    • Nii hea kuulda, et sul kokkuvõttes nii hästi läks! See annab jõudu ka kõigile neile, kellel vbl ongi tunne, et lahkuminekust ei saagi kunagi üle. Klišee, aga samas ikkagi nii õige, et aeg parandab kõik haavad. Mõned on küll sügavamad ja nende parandamine võtab aega, aga peaasi on mitte lootust kaotada.

      Mina ise kusjuures olen juba vaikselt jõudnud sellesse staadiumi, kus ma saangi aru, et see lahkuminek oli parim asi, mis minuga juhtuda sai. Et on hea, et see juhtus nüüd, mitte aasta või kahe pärast, sest teada oli, et see nagunii juhtub. Kuna meil need probleemid algasid juba mõni aeg tagasi, siis see ei tulnud minu jaoks nagu välk selgest taevast. Ma sisimas teadsin nagunii, et nii läheb, aga alguses tahtsin sellest reaalsusest mööda vaadata.

      Ju sellepärast see ei mõjugi mulle enam nii raskelt, sest oma pisarad olen mu juba kevadel ja suvel ära valanud. Ja nüüd on jõudnud vaikselt kätte see hetk, kus ma olen mõistnud, et aeg tõesti parandabki kõik haavad. Eks ikka on mingil määral kurb, et nii läks, sest iga suhte purunemine jätab emotsionaalselt mingi jälje, aga elu juba kord on selline. Hea, et see mõistmine tuli nüüd, mitte veel hiljem.

      Tuleb vaikselt edasi minna ja harjuda uue elukorraldusega 🙂

  14. No samas see kuima sind tinderist leidsin peale seda kui sulle öeldi, et härra seal figureerib, siis see näitab jällegi seda ebaküpsust… tagasitegemist, kontrollimist…

    Ja teades sind ka päriselust (härrat ei tea) siis seda, et sina egoist oled ei peaks sulle küll üllatusena tulema. Võimalik, et ka ärra on/oli egoist ja ega kaks kõva kivi head jahu ei jahvata.

    See teine X

    • Jah, vbl tõesti. Mina tunnistan, et mingites olukordades ma olengi egoist, olen seda ka siin blogis välja öelnud, ma ei mängi inglikest. Ma ei varjanud kunagi seda iseloomujoont Härra eest.

      Ma ei nimetaks seda päris nii nagu sina, sest minule jõudis sel hetkel kohale, et ma ei taha selle inimesega koos olla. Jah, vbl oli vale endale Tinder kohe teha, aga see juba näitaski, et nagunii ongi juba pohlad ju. Nädal aega hiljem läksime nagunii lahku.

      Huvitav, huvitav, kust sa mind siis isiklikult tead?

      • Uudishimu uudishimu… aga no naised ongi uudishimulikud. Uudishimu tappis kassi 😉

        See teine X

  15. ma selle lahkuminemise peale ei tulnud. mõtlesin, et oled blogist välja kasvanud ja võibolla nii parem. a nii olid lood. et iga lõpp on millegi uue algus.
    minu suhe on olnud 14a pikk tõusude mõõnadega ja loomulikult tahame koos olla, endal on ainult veidi raske hinges oma mõtetega elule, a ta on igati toeks mulle. ükspäev on parem päev kui praegu ja loodetavasti saab kõik korda, arstid ka aitavad jms. kindlasti saab, juba kallite loomade ja elukaaslase pärast tasub elada. täna oli ilus päikseline ilm ka.

  16. parem õudne lõpp kui lõputu õudus… Tahaks öelda kahju… aga see poleks õige, sest kahju peaks olema pigem siis kui inimesed vinduvad vales suhtes. Lohutuseks see, et teil ei olnud lapsi omavahel ega abielu et peaks siin juriidiliselt nuge-kahvleid, lapsi ja lemmikloomi jagama. Mul täitus eile 7 a suhet… ja 2 last. oleme taas 3 päeva paukunud lahkuminekust (3,5 ja 5 aastane laps). Õnneks varad lahus ja elukohad mõlemal olemas ( teisel siis välja üürituna) aga on need lisad = lapsed. Ühest küljest see, et ma ei taha et nad saaksid sellise “lastetoa” kus halvad suhted on ja üksteisega halvasti käitutakse, teisest küljest on mul hirm olla üksikema. Hakkama saamist ma ei karda materiaalsest küljest, aga pole abijõude kes mu 2 x nädalas pikkadel tööõhtutel hoiaks. Ok, tuleb leida hoidja ja seda ka ilmselt leiaks. Aga mul ka see sotsiaalne surve, et äärelinna tillukeses tupiktänavas elik Bullerby külas olla see must lammas üksikema… Ohh ma ei teagi.. ega pikka tulevikku pole, aga lükkan edasi. Lihtsalt arvan et peale sellist jura ma ei tahagi enam ühtegi püksikandjat siia endale ja lihtsam on töömehi, muruniitjaid tellida. Igastahes pika jutu point see, et palju õnne vale elu lõpetamise puhul ja et pole lapsi, kes haiget said Ning on aega leida ÕIGE kellega pere luua ja mitte enam aega raisata valele.

  17. Olen üks neist, kes aastaid polnud oma suhtega rahul, aga ikka lootis ja lootis.. Ja isegi kui endale tunnistasin, et sellest asjast nagunii asja ei saa, ikka lootsin ja üritasin.. No ei leidnud endas jõudu lõpetada see abielu, oli hirm muutuste ees, oli alandav üksi jääda. Teadvustasin endale et oleme tegelikult juba võõrad, aga ma ei tea, kas see on harjumus, hirm mugavustsoonist välja astumise ees või mis, aga seda lõplikku sammu astuda lihtsalt ei julge, muudkui lükkad edasi.. Lõpuks läksime ikkagi lahku, aga ma nii nii kahetsen neid viimaseid aastaid mil ma õieti ei elanudki, vaid vindusin, lihtsalt olin nagu varjusurmas, mingil ooterežiimil- praegu kahetsen nii kibedalt neid raisatud aastaid oma elus, aastaid, mil ma oleksin võinud olla õnnelik, rõõmus, ihaldatud, elada täisväärtuslikku elu- neid aastaid ju tagasi ei saa, maha visatud aeg minu elus 😦
    Praeguseks olen olnud viis aastat uues suhtes, kus iga päev on nagu mesinädalad! Ei osanud isegi unistada, et selline suhe, selline mees ja selline armastus üldse olemas võivad olla- aga näed on! Nii et minu nõuanne kõigile, kes oma suhtes 100% rahul ja õnnelikud ei ole- lõpetage see! Väärtustage ennast ja oma elu. Ja kogedes täna seda, mida ma kogen, olen enda jaoks kindlalt otsustanud: kas olla suhtes täiesti õnnelik või siis üldse mitte suhtes olla!

    • Kurb, et sul see vindumine nii pikalt läks, aga nii hea on kuulda, et lõpuks ikkagi see õnn ka sinu ellu jõudis. Ja sinu viimane lause on lausa kulda väärt – just nii ongi! 🙂

  18. Muidugi on kahju, kui paar lahku läheb, aga ausalt, mul on su üle hea meel, et tegid selle sammu ja ei jäänud enam kauemaks vinduma. Mul on üks hea sõbranna, kes vindub juba mitu aastat halvas suhtes, sest ta on kuti perega lähedasem kui enda omaga ja seda on kurb vaadata. Muus elus tugev naine, aga raiskab oma parimad aastad mehega, kellega ta on täiesti lahku kasvanud.

    • Mitu aastat vinduda on tõesti halb, meil algasid need probleemid kevadel ja juba need kuud olid rasked. Õnneks saime siiski õigel ajal aru, et pole mõtet enam koos olla, kui nagunii teame, et lahkuminek on ees.

  19. Tükk aega mõtlesin, kas kirjutada kommentaar või ei, aga siiski. Sinu blogi olen lugenud juba mitu aastat ja mulle väga meeldib,kuidas sa kirjutad.
    Kahju kuulda, et sul Härraga nii läks. Mulle oli see küll üllatus, ma ei osanud mõeldagi, et teil niimoodi võib olla, aga eks lugeja teab ainult väikest osa blogija elust. Igatahes edu sulle vallalisena 🙂

    • Aitäh! 🙂

      Eks ma ka mingil ajal lootsin ja uskusin, et see on vaid raske periood, sest tegemist oli minu jaoks esimese suhtega, kus ma üldse kellegagi koos elasin. Oli endalgi raske tunnistada, et kõik päris korras pole ja pigem hoidsingi blogis selles mõttes madalat profiili. Et väljasõidud jne olid iseenesest toredad, me isegi ei tülitsenud eriti, aga me ei suhelnud omavahel ka suurt, kui selline väga üldine asi välja jätta. Tegelikult on kahju, et sa oled kellegagi kaks aastat koos, kes iial ise mingeid küsimusi ei küsi ja kelle jaoks sügavamad vestlused on pigem tüütud; kes tahab enamikes olukordades pigem vait olla. Minu jaoks oli see ülimalt keeruline olukord, sest mitte kunagi varem ei olnud ma kohanud meest, kes oleks nii kinnine. Ja tean, et tal on varem ka suhetes see probleemiks olnud ( just naisi on see häirinud).

      Samas inimesed ongi erinevad. Mina olen pigem naine, kes tahabki palju suhelda, kellele meeldib, kui mees küsimusi küsib jne. See lihtsalt niisama olemine ja rääkimine teemadel, mis sa õhtul poest tood, ei täida minu emotsionaalseid vajadusi. Kogu aeg surusin neie tundeid alla, sest mõtlesin, et ma reageerin üle, aga kui see ikka närima jääb, siis see jääbki…

  20. Minuarust oli seda juba ammu näha, et asi pole päris õige. No lihtsalt ei sobi kokku, kasvõi neid videoid vaadates. Samas sa oled nii kange iseloomuga kohati, enamus meestel sinuga raske, tundub et tahad neid oma pilli järgi tantsima panna ja see meestele ei sobi. Mehed tahavad, et nende jalas oleks peres püksid. Teie suhtes olid need justkui sinu jalas. Sellise suhtumisega ei saa sa ühtegi elutervesse suhtesse astuda. Soovitan sul lugeda David Deida – “Tõelise mehe tee”, räägib nii mõndagi naiste ja meeste käitumismustrite kohta.

    • Kohati olen sinuga nõus, ma olen tõesti päris kange iseloomuga. Kuid selles suhtes tegin ma üldse kõige rohkem kompromisse, mitte kunagi varem polnud ma neid nii palju teinud.

      Ma olen aru saanud, et mulle sobib pigem selline mees, kes suudab ise ka otsustada, kes ei lase teiste käitumisest end kogu aeg mõjutada, mida Härra väga tihti tegi. See lõi välja isegi väikestes asjades, et kui sõber tegi nii või sõbral oli nii, siis pidi tema ka kohe nii käituma või selle asja hankima. Mind selline teiste järgi otsustamine häirib kohutavalt.

      Ma ei taha, et minul oleksid püksid jalas, aga kui mees ei oska/ei suuda/ei taha midagi ise otsustada, siis pean ju mina kõik töö ära tegema. Just see osa ei meeldinud mulle.

  21. Nii kummaline lugeda. Kogu aeg oli läbi blogi tunne, et kõik oli roosiline. Tuletab meelde, et ilusate piltide ja sõnade taga ei pruugi tõesti miski nii rõõmus olla. Pani endagi (endiste) suhete peale mõtlema. Tundub nii ebaaus, et erinevad inimesed peavad armuma selleks, et jälle haiget saada. Kurb igatahes lugeda. Mul oli tegelikult juba siis kurb tuju kui selle hispaanlasega(?) lahku läksid,.. naljakas, alles see oli ja nüüd juba sul uus paari aastane suhe selja taga 😳. Tore, et sa vähemalt seda olukorda positiivselt võtad. Mingil määral ja ma ikka usun, et iga üks leiab kunagi ideka inimese kõrvale ja just sellisel hetkel kui oodata ei oska. ☺️

    Deidi portaalide kohalt kiidaks ma ka Tinderit. Enam ma muidugi ühelgi saidil ei käi ja äppi ei kasuta, aga vanast asjast tean ikka meenutada, et Tinderis olid nagu mehed juba ilusamad ka. Flirticus olid kuidagi koledad ja vanad .. perverdid- minu kogemus siis. Reidis ka midagi uhket polnud, KUIGI 2012 aastal leidsin ma just reidist inimese, kellega püsisin kaks aastat koos ja kes oli mu esimene tõsine suur suur armastus. Tähendab, ta panigi tähenduse sõnale armastus esimesena. Samas tollel ajal oli reit kordades populaarsem ka. Aaa ja flirticus leidsin ma endale parima sõbra, kena ja vinge mees, aga me kumbki ei tahtnud suhet üksteisega, samas ka oleme olnud kogu aeg (viimased 3,5 aastat) üksteisega väga avatud ja avameelsed ehk et saladusi pole ja kõige kergem on üksteise najal nutta, sest pole mingit hukka mõistu vaid kindel tugi IGAS olukorras. Ometigi, kui asi puudutas mingeid deite, siis ikkagi Tinder oli edevam. 😁

    • Kusjuures suht pikalt oligi roosiline. Aga ju siis me veel ei mõistnud seda pikema perspektiivi asja. Öeldakse ju ka, et kahe aasta täitudes ongi selline keeruline aeg, kus need paarid, kes omavahel siiski ei sobi, lähevadki lahku. Roosad prillid kaovad lõpuks ära.

      Mulle meeldib ka Tinder. Ma seal eriti küll chillida ei viitsi, aga no inimesed on kuidagi palju viisakamad kui Flirticus. Mulle meeldib seal just see asi, et kirjutada saavadki ainult need, kellega on match tekkinud, see hoiab need jorsid eemale, kelle pildile ma nagunii laiki ei paneks ( a la mingid ossitüübid, kellel õlts käes ja suits näpus). Flirticut ma enam küll teha ei viitsi, Ratest rääkimata, sest see viimane on minu meelest täielik tiinekate koht (kuigi ka mõned täiskasvanud kasutavad seda).

      See mees, kellega ma 2014-ndal aastal lahku läksin, oli Kolumbiast pärit. Ta elab endiselt Tartus ja nüüd on suhtes – mul on hea meel, et tal hästi läheb 🙂 Minu arust on tore, kui headel eksidel elu hästi läheb. On ju ka neid ekse, kelle käekäik mind karvavõrdki ei huvita 😀

      • Kõrvalepõige: Rate oli tiinekate koht viimati siis, kui sa ise tiinekas olid! 😀 Praeguseaja tiinekatele, kes on sündinud a la aastatel 2000-2005, peab selgitama, mis on rate, sarnasel toonil nagu selgitatakse, kuidas vanasti oli telekas ainult üks kanal. 😀 Tänase päeva tiinekatel on ikka instagram ja snapchat. Rates hulguvad ainult vanad inimesed või nooremad, kes on kuidagi sotsiaalselt mahajäänud.

  22. Ma minumeelest olen kunagi sinu suhte alguses härraga isegi maininud, et ega see suhe sul püsima ei jää. Hetkel kiiruga kammides ma seda muidugi üles ei leidnud. Võimalik, et jätsin selle ka ütlemata aga mõtlesin. Loomulikult olin ma siin teise nimega 😉

    Eelmine aasta valgedaami ajal juhtusin teid haapsalus nägema, no ei olnud ka siis teil miskit sellist olekut, et oleks võinud arvata, et see kuidagi väga selline suhe oleks mis kestma jääb. Ma isiklikult arvan, et sa pole ka praegu valmis oma viimaseks lõplikuks suhteks aga mida ma ka tean. Kuigi jah, mõne aastaga oled sa küpsemaks muutunud ja täiskasvanumaks saanud on sul siiski veel mõned sammud minna. Eks me kõik ole need mingid sammud pidanud elus läbi käima, mõni jõuab varem selleni, mõni hiljem.

    Ikka veel see teine X

  23. Ehh… Postitus jäi mul mitmeks päevaks tabis lahti, sest polnud mahti kommenteerida.

    Ma olin üllatunud. Blogist ei paistnud välja, et midagi oleks valesti. Nagu üks juba eespool kommenteeris – see ainult näitab, kui lihtne on jätta virtuaalmaailmas muljet, et kõik on korras, kui tegelikult on asi sellest kaugel.

    Samas saan sinust täielikult aru. Ei saa kuidagi internetiavarustes lahata suhteprobleeme, kui pole ise ka kindel, mis asjast saab ja loodad, et ehk saab ikka asja. Tean ju omast käest kõige paremini. Kõhklustest, lootustest, iseloomude erinevustest 😛

    Usun, et sul on nüüd elus põnev periood. Tööalaselt ja rahaliselt teatud stabiilsus, üksi elamine, värskelt vallaline, kõik uksed valla… Mina küll loodan, et sa ikka siin oma seiklustest ka kirjutad. Põnev on ju 😛

    • Vot jah – sellised need lood sel korral olid.

      Vallalisusel on kindlasti palju plusse. Kas või see, et võib teha, mida hing ihaldab. Mitte et suhtes ei võiks, aga siis peab ikkagi teise poolega ka alati arvestama. Hetkel saangi täielikult iseendale pühenduda 🙂

  24. Ma pole kunagi suhtes olnud ja eks natuke kibestunud vist, aga mulle absoluutselt ei meeldi näha paarikesi. Tundub nagu te kõik teesklete ja elate roosade prillidega, kuni lõpuks on lahkuminek või koos mandumine. Ja lahkuminekud on ka nii üledramatiseeritud. Pagan ma olen ikka nii vihane “paarikeste” ja “lahkuläinute” peale, ma ei taha tegelikult midagi halba kirjutada, hea et inimesed elavad koos, aga .. nagu lasteaed oleks.. Ise täiskasvanud aga ei oska partnerit valida. Paras kõigile 😀 mängige edasi armunud paarikesi, mul suva, jäängi üksikuks, aga vähemalt ei lörtsi ennast.
    Tahaks veel pori loopida paarikeste pihta, jah nii kuri vanamutt olen, aga las olla.

    • Eks tõesti kõlab natuke kibestumust su jutus. Kurb, et nii arvad, aga ma usun, et küll see ajapikku ära kaob. Meil kõigil on elus ehk mingi periood, kus samamoodi tunneme. Aja jooksul asjad muutuvad.

      Mina, kes ma olen meestega alati orki lennanud, seda kibestumust endas ei taju. Ma olen vist juba selline roosamannavahulik naine, kes vaatamata kõigile suhte äpardustele endiselt usub tõelisse armastusse 🙂

    • ” Ise täiskasvanud aga ei oska partnerit valida.”

      Sinu ülejäänud kommentaari põhjal võiks arvata, et üksik olemine ongi SEE ÕIGE ja elus ei peaks üldse keegi paaris elama. Räägid enda põhimõtetele vastu? Või m,iks peaks siis üldse oskama partnereid valida?
      Sa oled tõesti kas väga noor või väga rumal. Evolutsioonist ei tea ilmselt ka tuhkagi.
      Ja noh, ilmselt nagu sa ka ise mainisid – kibestunud, et kõik sind ära on põlanud.
      Selle kommentaari põhjal: otsi lolli, kes sellist kaaslast sooviks… Jää jah üksikuks, vähemalt ei lörtsi kedagi teist ära (sõnastaks selle ikka pigem niipidi).

  25. A sa võiksid teha millalgi postituse nendest sõnadest v fraasidest, milliste otsingusõnadega su blogisse on jõutud. Osad on päris pullid.

  26. Väga kurb on lugeda, sest… Minu suhe algas samal ajal kui sul. Sa kirjeldasid alguses täpselt samu asju, lugesin nagu oma elu. Kuigi meie vanusevahe on u. 15 aastat, siis samastusin täielikult. Kui mu esimene lahkuminek toimus, siis lugesin sinu blogi edasi, veel nentisin kurvalt (enda situatsiooni vaadates, sinu üle oli hea meel), et näe – sina said ikka hakkama! Siis tulime kokku tagasi ja jälle olime mõlemad samal rajal. Kuni järgmine lahkuminek – jälle lugesin ja mõtlesin, et vähemalt on keegi, kes on õnnelik ja õige leidnud. Nüüd oleme uuesti koos ja kuigi ma olen seda algusest peale teadnud, on nüüd teadmine veel tugevam – me ei saa olema kunagi traditsiooniline paar, aga me oleme määratud kokku. Me oleme üks ja need traditsioonilised paarid ei tähenda veel lõpmatut õnne. Nö eeskujusid ju järjest tuleb – sina, kollase ajakirjanduse kaanstaarid jne. Elu ongi ikkagi keeruline kõigil. Ideaalsuse leidmine ei tähenda ideaalsust lõpuni.
    Mul on hea meel, et te tõesti saite korraliku joone vahele tõmmata ja olete selle juures asjade käiguga rahul. Kui meie püüame joont vahele tõmmata, siis oleme mõlemad elu õnnetud. Ei saa koos, ei saa eraldi. Eks siis tuleb kuidagi jälle proovida ja proovida ja proovida, sest lahti me teineteisest ei saa.
    Praegu olen jälle rõõmus ja väga inspireeritud, et sa nii ausalt asjad ära rääkisid, sest hea on teada, et tegelikult pole viga ainult minus, meis. Inimesed ongi erinevad, keerulised, ja veel eriti kui vanus on juba keskeas.
    Ma soovin sulle kõike head siin ilmas ja ära muutu. Ära arva, et sa peaksid muutma ennast (see raamat mis ülal soovitati – unusta ära), empaatia tuleb ajaga ja vahel polegi see suhtele nii tohutult kasulik, sest siis öeldakse sulle, et ‘kas sul oma tahtmisi polegi?’ jms. Sa ei saa kunagi kellegi meelejärgi 100% olla, looda lihtsalt, et leiad inimese, kes võtab sind koos sinu vigadega.
    Aga vahepeal tahaks ikka ägedaid vallalise jutte lugeda 🙂

    • Meil jah sellist kokku-lahku teemat ei olnud, vaid otsustasimegi lõpuks ära, et läheme lahku ja kogu moos. Seda vindumist mingis mõttes küll oli, sest esimene mõte lahkuminekust tuli juba mais, aga siis olime ikka veel mõned kuud koos. Selle aja jooksul selgus üha enam, et me oleme liiga erinevad ja lahkuminek on nagunii vältimatu.

      Ma kusjuures olin veendunud, et pärast lahkuminekut olen omadega väga läbi, aga ma pole. Ilmselt olen juba kõik pisarad suvel ära valanud, sest nüüd on see vabanemise tunne. Ma olen tänulik, et see praegu juhtus, mitte ei vindunud kauem edasi.

  27. Kuna sa juba selles postituses piisavalt avameelne olid, siis tohib küsida kas Teil voodielu ka siis enam ei eksisteerinud? Sest teada on ju see, et kui hingelt ei klapi, siis see mõjutab ka voodielu…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s