Miks mu blogi vahepeal kinni oli? /Kui ühed abielluvad, siis teised lähevad lahku…

Jah, mu blogi oli peaaegu nädal aega kinni. Tahtsin eemale, tahtsin mõelda, mis postitused ma üldse eemaldan ja kuna ma olen neid nii palju kirjutanud, siis võttis see sorteerimine aega. Ma tunnen, et minevik, eriti just nimelt kauge minevik, ei kõneta mind enam üldse. Ma kavatsen üldse väga isiklikel teemadel veits hoogu maha võtta ja rohkem üldisematest asjadest kirjutama hakata. Vähemalt mingi aeg kindlasti.

Kuid samamoodi ma arvan, et iga lugu, millel on olnud algus, väärib ka oma lõppu. Tänane postitus on veel see avameelne, kus ma kõik kaardid lagedale laon, et lasta sel vanal Jaanikal minna. Ja uuel asemele tulla. Ehk ka paremal Jaanikal, kes teab.

Ehk tähelepanelikumad lugejad märkasid, et ma viimasel ajal ei kirjutanud väga oma isiklikest mõtetest. Jah, väljasõitudest ning muudest teemadest küll, aga sellist sügavat isiklikku puudet neil ei olnud. Ehk oli üks põhjus ka muidugi see, et aja jooksul ma olengi vähem sellistel teemadel kirjutama hakanud, aga teine ja palju suurem põhjus oli see, et meil Härraga ei olnud asjad korras. Juba ammu tegelikult. Me olime küll koos, aga alati oli mingi probleem. Me isegi ei tülitsenud sellepärast, me lihtsalt olime. Tema ihkas naist, kes oskaks ujuda ja kellele meeldiks jalgrattaga sõita, mina ihkasin meest, kes mõistaks vaimsetest väärtustest rohkem; kellega vestlused oleksid sügavamad kui lihtsalt, et tead, käi poes ja too kaks piima ning leiba.

Aja jooksul hakkasid kahtlused meid mõlemaid närima, Härrat küll juba varem. Ta tuli mais esimest korda jutuga, et meie iseloomud ei klapi pikemas perspektiivis (kuna ta oli nii kinnine inimene, siis eeldada võis, et need närisid teda juba varem). Kusjuures ma olin seda ise ka tajunud, aga samas – ideaalset inimest ei ole ju olemas. Kui olin lõpuks juba kolimisele mõtlema hakanud (korter on üüritud Härra tuttava kaudu, seega välja oleks pidanud kolima mina), siis tuli Härra jutuga, et ta siiski ei taha lahku minna. Et proovime uuesti. Tol hetkel oli see muusika mu kõrvadele, sest ma ei tahtnud teha jälle seda viga, mida ma oma eelmistes suhetes teinud olin – liiga ruttu loobunud.

Mõneks ajaks läksid asjad paremaks. Näiliselt vähemalt. Kuid siiski ei olnud meie vahel seda lähedust, mis paaridel olla võiks. Ja kuigi ma heitsin seda Härrale ette, siis ega ma ise ka mingi eriline läheduse otsija polnud. Härra süüdistas mind selles, et ma olen alati hästi üleoleva suhtumisega naine, samas kui mina tajusin pigem sellist käitumist tema poolt. Ka mu sõbrad, kes olid omal ajal Härrast vaimustuses olnud, hakkasid temas nägema iseloomujooni, mis neile ei meeldinud. Ta tegi väga imelikke märkusi seltskonnas teiste inimeste suhtes, mis talle endale tundusid ehk naljakad, aga teistele mitte. Paljudel juhtudel käisid need märkused minu kohta. Isegi Härra enda sõbrad hakkasid märkama, et ta minusse vahel kuidagi halvustavalt suhtus. Aga võib-olla see oligi taotuslik, et ma ise hakkaksin lahkuminekule mõtlema, sest seda ta ju tahtiski. Ja kusjuures mida aeg edasi, seda rohkem tahtsin seda mina ka, aga ma tundsin end totaalse läbikukkujana. Jälle samas punktis tagasi, kus alati.  Ma ei tahtnud seda reaalsust endale tunnistada. Ma tõesti armastasin teda… kuni enam lihtsalt ei armastanud.  Ehk oli õigus neil, kes alati väitsid, et nii introvertse mehega ei saa minusugune naine suhtes olla. Ma ei tahtnud ega taha olla suhtes kogu aeg see, kes räägib, kes väljasõite korraldab, kes peab alati iga viimse kui detaili läbi mõtlema, mis nädalavahetusel plaanis, sest teine pool lihtsalt ei tee seda. Vahet ei ole siis, kas ta ei taha seda teha või talle lihtsalt ei meeldigi see. Ma ei tahtnud olla see, kelle kallim ei helista ka kaugemal olles kunagi niisama, et lihtsalt teise häält kuulda.

Suvi oligi selles mõttes keeruline aeg. Oli ka paremaid hetki, aga ma sügaval sisimas teadsin, et pikka tulevikku sel suhtel pole (ja tema teadis seda ka). Ma ei ole kunagi eriti emalik naine olnud, aga viimase aasta jooksul Härraga suhtes olles hakkasin ma mõtlema, et ma ei taha üldse lapsi saada. Alguses ma mõtlesin, et ju see ongi minu enda pärast, aga siis taipasin, et ma tahan küll lapsi saada. Kuid mitte temaga. See iseendasse sisse vaatamine ja mõistmine, et sa oled jälle omadega ämbrisse astunud, ei olnud kerge. See ei ole kunagi kerge. Vaadata jälle perekonnale otsa, kus ehk sel korral juba loodeti, et vaat kus, ehk nüüd siis peab asi kauem vastu… Tundsin esimest korda elus seda ühiskonna sotsiaalset survet olla pigem mitte täisväärtuslikus suhtes (sest kõigil on ju probleeme), kui lahku minna. Minu jaoks kaheaastane suhe oli juba saavutus ju.

Minu esimene reaalsuskontroll tuli tegelikult tänu ühele blogilugejale, kes mulle postituse alla kommentaari jättis, et Härra on Tinderis aktiivne. Ja ma olen talle väga tänulik, sest see pani asjad liikuma! Tegelikult see ei tulnudki mulle nii suure üllatusena, sest meie suhtes olid ammu probleemid, aga niimoodi Tinderis salaja käia… Tegin ka igavusest Tinderi (Härra teadis seda, olime selleks ajaks juba tema Tinderist ka rääkinud). Laikisin seal pilte ja mul tekkisid mingid matchid ning mõned inimesed kirjutasid mulle (ma ise ei kirjutanud kellelegi). Härral ilmselt nii edukalt see asi seal ei läinud, sest teadagi naised enamasti ei vasta kirjadelegi, rääkimata ise kirjutamisest. Me olimegi avameelsed sel teemal, aga kumbki ei teinud seda otsust ära, et läheme nüüd lahku. Me teadsime, et me läheme lahku, see oli vaid ajaküsimus, aga kohe see ei juhtunud.

Naljakal kombel oli Tinder see, mis aitas mul mõista, et ma ei taha seda poolkõva suhet. Ja mitte sellepärast, et ma hullult oleks seal viitsinud passida, vaid ma mõistsin, et me mõlemad valetame endale. Juba pikemat aega. Tinderi kohta veel nii palju, et seal on palju viisakamad inimesed kui Flirticus, no ikka kõvasti. Vähemalt minu kogemus on küll selline.

Ja veel naljakamal kombel hakkasin ma sealt ühe inimesega aktiivselt suhtlema. Lausa telefonis ja väga pikalt. Ta teadis mu suhteolukorda ja me rääkisime niisama maailma asjadest. Läksime Härraga siiski veel koos pulma, sest meid oli sinna kutsutud. Pulm oli Härra sõbra oma ja see oli imeline! Pulmavana oli tore ja kõik oli tore. Ning see pulm aitas mul üha enam mõista, et see on imeline, kui sa oled leidnud selle inimese, kellega abielluda. Mina ja Härra ei olnud kahjuks need inimesed teineteise jaoks.

Pärast pulma ütlesin ka Härrale, et tal on alati õigus olnud – meie suhtel ei ole pikemas perspektiivis tulevikku. Mingi aeg olin lihtsalt mina see, kes ei tahtnud seda näha. Nagu öeldakse – õndsad on need, kes ei taha näha. Rääkisin talle ka sellest suhtlusest, ta teadis, et ma Tinderis olen, aga tal polnud aimugi, et keegi mul juba Facebookis on ja me lausa telefonis suhtleme. Ta ei olnud armukade ega pahane, pigem võib-olla isegi rahul, et mina olin ka sellele arusaamale jõudnud. Ta ise suhtles ka kellegagi kas Flirticus või Rates (sest Tinderis ei tulnud tal neid matche või vastuseid eriti).

Jäigi kokkulepe, et ma mõne päeva jooksul kolin isa juurde ning hakkan endale siis uut elamist otsima. Tol päeval helistas mulle see Tinderi kutt ja kuigi Härra oli teises toas, siis ta ikka kuulis meie telefonijuttu. Kuna ta nagunii teadis, et suhtleme, siis polnud ju vahet. Nagunii oli teada, et välja kolin. Pärast kolmetunnist telefonikõnet, mis mul selle noormehega oli, tuli Härra elutuppa ja ütles, et ma kohe täna pakiksin asjad ja kohe välja koliksin. Ta ei olnud armukade, vbl lihtsalt sai ego hoobi, et temal ei olnud kellegagi nii pikalt rääkida.

Tegelikult oli see kõige õigem otsus üldse. Kutsusin sõbranna ja ta elukaaslase endale autoga appi, et asju tassida. Isale oli see muidu suureks šokiks ja ma teadsin, et teistele saab see sama olema. Hakkasingi vaikselt mõtlema, et pean nüüd uue elukoha mingi aja jooksul leidma ja deposiite jne maksma, sest isa juurde ma kauaks ei tahtnud jääda.

Kuid Härra otsustas siiski, et üksinda olles sobib talle ühetoaline korter ka – seega ta kolis välja. Ja kuna omanikule oli kasulikum see kahetoaline korter mulle üürimiseks anda, kui uut elanikku otsida, siis juhtus see, et ma kolisin nelja päeva pärast kogu oma tavaariga uuesti sisse (Härra oli selleks ajaks välja kolinud, ta leidis selle ühetoalise korteri ühe päevaga). Ehk siis ühe nädala jooksul kolisin välja ja kolisin uuesti samasse korterisse sisse tagasi – nüüd aga juba täiesti üksinda. Mu sõbranna ja tema elukaaslane tulid mulle kaks korda kolimisega appi – eile viisin nad tänutäheks välja sööma! 🙂 Sellistel hetkedel mõistad, kui väga sul vedanud on, et sul sellised sõbrad on!

Kuna sellel korteril on kahetoalise kohta suhteliselt mõistlik üür ja kommunaalid, siis saan üksinda ka selle maksmisega hakkama. Vot sellised elu keerdkäigud siis!

Ehk siis esimest korda elus elan ma täiesti üksinda (Tallinnas elades ma üürisin ühte tuba). Ja mulle meeldib see! Siin on enamus mööblit nagunii juba sees olemas, seega sellega muret pole.

Nüüdseks teavad suht kõik, et ma lahku olen läinud. Eks tädile tuli see suurema šokina, tema ju lootis ikka, et ehk sel korral ma abiellun ja saan lapsed jne. No ei läinud niimoodi. Kas ma nutnud olen? Kusjuures nüüd enam mitte, ma olen need pisarad juba suvel kõik ära valanud, kui oli nagunii teada, et millalgi see lahkuminek tuleb.

Eile kirjutas mulle Facebooki Härra sõbra elukaaslane ja küsis, et mis meil ikkagi juhtus, et Härra oli sõbrale öelnud, et mina leidsin endale kellegi teise. Naljakas, kuidas inimesed olukordi defineerivad, sest Härra oli maikuus esimesena see, kes tahtis lahku minna (ja tema läks ka enne Tinderisse). Ja ma ei ole endale kedagi leidnud, ma pole seda inimest näinudki, lihtsalt oleme suhelnud. Rohkem ma sellel teemal ei peatuks ka.

Kes nüüd plaksutab käsi kokku, et Jaanika on vallaline, et see tähendab palju mahlakaid ningi isiklikke detaile elust, siis see paneb mööda. Ma arvan, et see praegune on üks isiklikumaid postitusi, mida siin mõne aja jooksul näha saab. Hakkan üldiselt kirjutama asjadest – a la mida ma jootraha jätmisest arvan vms (suvaline näide!).

Ehk siis harjun vaikselt vallalise eluga ja esimest korda täiesti üksinda elamisega. Ma olen juba aastaid tagasi sarved maha jooksnud ja mingeid suvalisi seiklusi ma enam oma ellu ei otsi. Need ajad on ammu läbi.

Ma ei kahetse mitte midagi. Ma ei arva, et Härra oleks halb inimene, absoluutselt mitte. Me lihtsalt ei sobi omavahel, kogu lugu. Ma soovin talle kõike head ja ma usun, et see suhe õpetas meile mõlemale nii mõndagi.

Vot sellised lood siis hetkel! Nüüd tulin tõesti kapist välja…

Advertisements