Hiljem nägin linnas kõndides maailma kõige rõvedamat vaatepilti üldse. Ei ole vist väga raske arvata, mis see olla võiks! No ikka rase naine, kes suitsetab nagu vana korsten! Kuna ma juba Facebookis avaldasin arvamust, mida ma sellisest jamast arvan, siis ma kopin selle jutu siia alla, sest ma ei viitsi topelt kirjutada. Aga jah – kõige rõvedam vaatepilt maailmas on rasedad naised, kes suitsetavad. Rikkugu oma elu, palju heaks arvavad, aga oma sündimata lapse elu teadlikult ohtu seadmine võiks olla kuidagi karistatav. Aga mis meil siin Eestis üldse karistatav on? Peeter Ojal tuli ka ainult natuke silmi pilgutada ja vabandada, et purjus peaga rooli istus ning kaks õnnetust põhjustas, mingit karistust reaalselt ei järgnenud. Ja mõned inimesed otsivad sellistele veel vabandusi… Näiteks pärast seda, kui ma olin selle järgneva postituse Facebooki pannud, siis hakkas üks vana tuttav minuga Facebookis rääkima, kes ütles, et tegelikult ei tohi kohe suitsetamist maha jätta. See on kõige suurem pullikaka, mida ma iial kuulnud olen. Tulebki ja peabki kohe suitsetamise lõpetama, kui saad teada, et rase oled. Mina isiklikult, kes ma pole ealeski mitte ühtegi sigaretti tõmmanud, ei mõista üldse, miks peaks seda jama alustamagi, aga see pole siin hetkel teemaks. Aga vähemalt lõpetada võiks küll iga normaalne inimene, kui saab teada, et last ootab. Aga nagu me kõik juba teame, siis mõnel lihtsalt ei jätku ajusid selleks…
Linnas nägin ühte naist, kes rahumeeli suitsetas – endal megasuur kõht ees ja sünnituseni ehk paar nädalat. Mees ka rahumeeli kõrval ja suitsetas koos temaga. Mis maailmas mõned ikka elavad, kus inimeste jaoks ongi selline käitumine normaalne ja mees kiidab ka veel takka, et rase naine rahumeeli suitsetab. Ma arvan, et sellised tropid, kes oma sündimata lapse tervise niimoodi ohtu panevad, ei ole valmis veel lapsi saama, sest kui ei suudeta isegi selle üheksa kuu jooksul suitsust loobuda, no milleks siis üldse lapsi muretseda? Enne tuleks natuke mõistust juurde saada, aga mõnel ei tulegi seda ajaga kahjuks juurde, hiljem õigustavad ka veel oma käitumist, et ah, laps sündis ju normaalne. Need lapse tervisejamad või arengupeetus vms võib vabalt ka hiljem välja lüüa…. Kas inimesed tõesti tahavad oma hingele seda koormat, et kui äkki oleks suutnud üheksa kuud mitte tossata, siis ehk poleks neid hiljem väljalöövaid jamasid lapsel üldse tekkinudki? Ju siis tahavad… Oma lastele peaks ju ikka parimat tahtma, aga kui juba enne sündi keeratakse asjad perse, siis…
suitsetamist ei saa üleöö jätta, oleneb inimesest, tähtpäev ja nii närviline tekst.
veidi jalutama ja rahunema peaks.
Kui mängus on tulevase lapse tervis või areng (sest kas lapsevanem suudaks leppida sellega, et ehk on laps puudega just sellepärast, et ta ei suutnud õigel ajal suitsetamist maha jätta? midagi ei pruugi juhtuda, aga võib – milline täie mõistuse juures inimene riskib selle teadmisega juba eos, et võib niimoodi olla suur osaline selles, et lapsel on tulevikus mingi tervisejama?), siis saab ja peabki. Kõik arstid kinnitavad seda teooriat, et kohe tuleks suitsetamine maha jätta. See on mingi väljamõeldud jura, et tuleks vähehaaval koguseid vähendada, sest see ei mõju kuidagi paremini. Endale võid jah veel vabandusi välja mõelda, miks ei saa, aga kui juba oled piisavalt täiskasvanud, et lapsi teha, siis võiks inimene ka vastavalt käituda, mitte munn olla.
Närviline ei ole, aga lihtsalt avaldasin oma arvamust, nagu ma ikka teen 🙂 Olen varemgi selliseid naisi näinud, aga lootsin, et ajapikku on inimestel rohkem mõistust pähe tulnud. Kahjuks siiski mitte…
elus ei saa kunagi teisi inimesi muuta ega maailma päästjat mängida . ropu suuga jääb endast ju üleolev ja närvilise inimese mulje, kes läheb teistele kallale sõnadega n.ö. lihtsalt tuleb enda elu elada õigesti ja muu pole oluline. ei tasu tühja tähja peale närve kulutada. selle asemel, et teisi maha teha oleks võinud tollele öelda, et ära suitseta see pole lapsele hea.
on olnud juhtumeid, kus jooja, suitsetaja vms jätab päevapealt maha ja saab surma vms.
ning kahjuks on ka olnud sellised, kes pidutsevad ja hiljem lapsed sünnivad tervena, kuid ise ei teadnud, et rasedaks jäid. ja hiljem ollakse targem ja muututakse.
me kunagi ei tea inimeste elu jms ning eeldada nende asemel ei tasuks.ainult ise saab targem olla.
Jah, kohe alguses ei pruugi tõesti teada, et rase oled, aga kui juba nii suur kõht on ees, siis pole kahtlustki, et olukorrast ollakse teadlik, sest seal ehk paar nädalat kuni kuu jäi veel sünnituseni aega.
Absoluutselt saab ise targem olla, õnneks enamus inimesi seda ka on. Minu tutvusringkonnas ei ole õnneks ühtegi naist, kes oleks suitsetamist jätkanud, kui saadi oma rasedusest teadlikuks. Mul nagunii on tutvusringkonnas need naised ülekaalus, kes ei suitseta, aga isegi need vähesed on selle kohe pärast triipude saamist maha jätnud.
sul on õigus, müüt paugupealt maha jätmise ohtlikkuse kohta raseduse ajal on justnimelt pullikaka. öeldagu mida tahes selle kohta, et ei ole võimalik maha jätta – seksimine on teadlik risk rasestuda ja kui suitsetamisest loobuda ei suuda, võiks loobuda paaritumisest.
Arvan sama. Inimesed võivad enda elusse suhtuda lebolt, kui heaks arvavad, aga rasedus on hoopis teine teema. Ja kui varem tõesti polnud motivatsiooni, et suitsetamine lõpetada, siis pärast sellise uudise saamist peaks see ju maailma kõige loogilisem otsus olema? Vot tõesti ei saa aru naistest, kes rahus edasi tossavad ja veel mehed kiidavad takka ka! Ehk siis mitte ainult naine pole väärastunud maailmapildiga, vaid mees ka samasugune… Muidu tahaks küll öelda, et paar parajaid leidsid teineteist, aga sellises olukorras on see küll väga trööstitu pilt.
mina näiteks olen olnud kirglik suitsetaja üsna väga mitu aastat oma elust. triibud sain, viskasin värskelt avatud paki jaanitulle. iga issanda päev mõtlesin, et tahaks suitsetada, aga ei saanud ju? raske seega mõista, kuidas välgumihklit hoidev käsi nende naiste suu juurde tõuseb kui minusugune räme konitaja ilma sai. alles nüüd, esimesest rasedusest kuus aastat hiljem, hakkan ennast vaikselt mittesuitsetajana identifitseerima. kui ma oma elus üldse midagi räigelt häbenen ja kahetsen, siis seda, et pärast esimese lapse beebiiga uuesti mõneks ajaks suitsetama hakkasin. suitsetaja elu ei peaGI lihtne olema, suitsetaja peabKI silmad peast häbenema ja oma laste nimel tulebKI vaeva näha.
Ma tegin 18.a esimese suitsu vist jommis peaga ja suht tavaline oli. Mäletan, et olen elus mingit roosat peenikeste sigaretidega suitsetanud ja mentholi oma meeldis väga. Samas on sellest aastaid palju möödas nädal kaks sõltuvust paar suitsu kuni pool pakki päevas õues ja kõik. a kuna tol ajal kiisu ei sallinud lõhna ning kuigi pesin käsi, nätsutasin, siis n.ö pererahu huvides läks vajadus üle. aastaid tagasi proovisin mentholi mega hea pool suitsu.kuigi on kallid inimene, loomad lähedal siis viskasin paki ära ja enam ei tee, pole vajadust. A kui oleks üksik, siis võibolla tossutaks, kuigi mentholi maitselised kaotatakse varsti ära ning ongi hea.
Kutsekas oli mul selline psühholoogiaõps, kes ütles, et ta hakkas suitsetama lihtsalt sellepärast, et teised suitsetasid. Et kui üritustel läksid kõik suitsuruumi, siis ta ei tahtnud ainuke olla, kes teisi ootama jääb. Kuna suitsuruumis kõik suitsetasid, siis hakkas see harjumus ka talle külge. Tegelikult on see ülikurb, et inimesed ennast niimoodi teiste tegudest mõjutada lasevad. On minulegi ju elus korduvalt suitsu pakutud, seda ka teismelisena, mil inimesed on veelgi rohkem mõjutatavad, aga ma olen alati ära öelnud. Nüüd ei paku mulle seda enam keegi, sest mu tutvusringkonnas on nii vähe inimesi, kes üldse suitsetavad ja need, kes seda ka teevad, teavad juba ammu, et ma ei hakka kunagi suitsetama või veel parem – ma isegi ei proovi seda.
Miks sa otse näkku talle seda ei öelnud siis? Tüüpiline eestlane, kirjutab endale facebooki seinale vöi mujale, et kui jube aee on aga reaalselt öelda ei julge.
Oma asi ka.
Kusjuures mõtlesin, hakkasime neist mööduma (alguses nägin kaugelt), aga keegi juba läks enne mind nendega rääkima. Ei jäänud kuulama, mis teemal.
Te tundute õnnelikud 🙂 Aga kas su härra nimi algab M-ga ja lõppeb O-ga? Üks väga sarnase välimusega kutt jäi ette Tinderis…
Ta kunagi kasutas seda küll, 2015. Enam sisse ei loginud siis.
Jaanika, teil juhtus miskit? No jäid silma Tinderis. Ikka uudishimu sai võitu?
Ma ei teadnudki, et mu blogi mehed loevad 😀 (sest naised vist ei saaks mu kontot näha, sest tavaliselt on otsingus vastassugupool).
Kõige ausam vastus su küsimusele on see, et meil on viimasel ajal veits rasked ajad olnud. Tegelikult vahelduva eduga juba maist, aga kuna tegemist pole päris kolmekuulise suhtega, siis oleme ikka edasi üritanud. Eks näis, mis tulevik toob. On helgemaid hetki – nagu see sama pildistamise hetk, on vähem helgemaid hetki. Eks peame lõpuks mingi otsuse vastu võtma, aga seda näitab ainult aeg.
Tinderis olen niisama igavusest. Tahtsin näha, mis seal toimub ja milline koht see üldse on.
Su blogi on minu meelest alati mehed lugenud. Aga, kus sa olid sellel ajal kui tinderit külastasid? 27km tallinnast?
Põltsamaal olin. Aga raadius oli vist 130 km pandud, seega ju siis ulatus sinnani välja 😀
Teen ka kohe selgeks selle, et Härra teab, et ma Tinderis olen. Ja ma tean, et tema on ka. Nagu ma ütlesin, siis peame mõlemad mõned asjad väga läbi mõtlema. Pole sellest kirjutanud, sest pole tahtnud ennatlikke järeldusi teha. Tundub halb variant kaks aastat vastu pükse visata, aga me oleme mõlemad hakanud vaikselt mõtlema, et ehk meie iseloomud siiski ei klapi pikas perspektiivis. Või ehk on see lihtsalt mingi kahe aasta kriis, mis ikka ette tuleb. See selgub lähima paari kuu jooksul, ma arvan. Kui peaks ikkagi see esimene variant juhtuma, siis ega see lihtne olema ei saa, sest uuesti alustada on alati raske. Aga eks sellele tuleb mõelda siis, kui see peaks nii minema. Ja olgu ka kohe öeldud, et keegi kedagi petnud pole – lihtsalt me oleme päris erinevad inimesed. Siiani polnud see häirinud, aga nüüd kuidagi lööb eriti välja.
Edit: Oot, Keilas olin ka täna, aga siis ma Tinderis ei käinud. Aga ta siiski näitab, kus ma viimati asusin? 😀
Keila jääks küll 27km sisse. Aga see petmise teema, kas petmine on ainult see kui kõrvalt paned?
Igaljuhul tundub, et sul on midagi põnevat ka kirjutada mitte ainult neid igavaid asju mida sa viimaselajal oled kirjutanud
Jah, ju siis näitab seda ka niisama, seda ma ei teadnudki 😀
Tinderis olemine ei ole konkreetselt petmine. Kuid tõsiasi on see, et kui ollakse 100-protsendiliselt oma suhtega rahul, siis vist väga ei veedeta seal aega ka. No ma olen mõned korrad käinud, ma ei veeda seal ka täiega palju aega, aga eks see midagi näitab küll jah. Kusjuures võrreldes Flirticuga tunduvad seal palju viisakamad inimesed 😀 Mingid matchid on mul tekkinud, kellele laik olen pannud (ja kes mulle on ka like pannud) ja siis mulle on kirjutatud (ma ise ei kirjuta kellelegi, olen ainult laike pannud natuke).
Tegelikult on see kurb, et alles siis on inimese blogi huvitav, kui tal on mingi raskem hetk elus käsil. Samas lugejana saan ma sellest aru, blogijana mitte. Üks on kindel – kui ka peaks see asi juhtuma, et varsti jälle vallaline olen, siis mingite deitide sissekandeid vms enam minu blogis nägema ei hakka. Ma olen liiga vana sellise asja jaoks. Eks ma ikka kirjutan blogi edasi, aga mingeid selliseid asju siin nägema ei hakka. Lisaks olen ma juba oma sarved ka maha jooksnud, seega mingit suvalist seksi ma enam oma ellu ei viitsi otsida. Läbitud periood, enam ei viitsi.
Mitte see pole huvitav, et sul raske hetk on elus, sellest oleks ainet mida kirjutada, seda oleks huvitav lugeda mismoodi sa ise seda näed. Milles seisneb see raske, milles teie probleem seisneb, kas arvad, et kellegi teisega oleks lihtsam jne jne.
Isiklik arvamus, elu ei olegi lihtne. Suhted ei olegi lihtsad. Küsimus on pigem kas see “raske” on väärt edasi proovimist ja kui kaua ta on seda väärt. Igaljuhul kui lõpuks suhtesse jääda, siis teed sa valiku, et sa lepid mingite veidrustega teise suhtes, et temal võivad need veidrused olla ja ka vastupidi.
Tavaline mina oleks ammu uutele jahimaadele läinud. Aga tavaline mina pole varem ka kunagi kaks aastat suhtes olnud ja koos elanud.
Ma kindlasti kirjutan sellest millalgi, aga siis, kui õige hetk on käes.